Post by Pingu on Nov 10, 2007 23:58:44 GMT 3
NIii Ja uue jutu - mitte just eriti palju tõotav - algus
Algus
Sandra istus enda vastikult haiseva teki peal ja hoidis peos pihutäit enda luitunud punastest juustest. Nukralt ja väsinult vaatas ta eemal pappkasti peal vedelevaid kääre, mille peremees talle andnud oli. Kõvasti enda vastikult nohuse ninaga tõmmates haaras ta kastilt käärid ja silmi kinni surudes lõikas ta pea lähedalt maha paksu salgu juukseid. Kurvalt vaatas ta nüüd mannetult maas vedelevat karvade hunnikut.
Aralt käega üle nüsitud juuste käinud pani tüdruk käärid käest ja vaatas juukseid mis tema ees vedelesid. Õues puhus muserdav sügistuul ja kuulda oli lehesahinat. Järsku haara stüdruk käärid kätte ja hakkas raevukalt juukseid peast lõikama. Kui ta valmis sai libistas neiu kätega üle pea ja tundis, kuidas tal süda vastikute turris ja ebaühtlaselt lõigatud juuste peale pahaks läheb.
Kiire pilk kellale ja tüdruk seisis püsti ja koristas maast omaenda pikki kiharaid.
Kui Sandra enda tööga valmis sai, ta lausa lendas sellest rusuvast toast välja. Ta ei suutnud endale ikka teadvustada, et ta toakaaslane on surnud.
Paar sammu mööda koridori, vasakule pööre ja tillukesest uksest sisse minemine. See tee oli Sandrale pähe kulunud. Ta käis seda teed iga päev, sünnist saati. Kusagile mujale ei olnud tüdruk jõudnud, vaatamata oma üheteistkümnele eluaastale.
Väikese ukse taga oli kärarikas, akendeta, hallikate seintega saal, kus töötas sadakond inimest. Seal olid inimesed igas vanuses: Viie aastased lapsed ja hingevaakuvad vanamemmed. Kõik rahmeldasid kiiruga ringi ja heitsid närvilisi pilke väikestele luugikestele seintes.
Sandra ei teinud väljagi mõnest pilgust, mis tema uuel soengul seisma jäi ja kõndis läbi saali enda töö juurde. Kiiresti enda kõrval olevale luugile pilgu heitnud haaras tüdruk harjumuspäraselt seina äärsest virnast pika puupilpa, millele olid täpselt lõikekohad peale märgitud.
Võtnud sisse asendi ketassae taga, lülitas ta masina sisse, kohendas lippi enda rakkus käte vahel ja hakkas 11-aastase kohta liiga osavalt teivast lõikama.
Enda väljamõeldud lauluviisi ümisedes töötas tüdruk mitu tundi enda igapäevase otsa juures.
Töölt päästis väsinud Sandra kale kellatirin, mis kõiki töölisi sööma ja loendama kutsus.
Sandra lülitas enda masina välja ja läks koos teiste mornide inimestega suurte uste poole, mis just avanenud olid. Teisel pool uksi olid pikad määrdunudvalgete seintega koridorid, mida mööda edasi minnes jõudis suurde söögisaali.
Kõik tormasid kohe eemal olevate tünnide juurde, mis olid ääreni täis maitsetut körtti.
Sandra jäi natuke eemal seisma, sest ta teadis, et vanemad inimesed on eelisjärjekorras. Nukralt vaatas ta kuidas vanakesed jõhkralt kätega körtti sisse ajasid.
Kostus kahurikärgatus ja kõik saalis viibijad viskusid maha.
Ka Sandra oli koos teistega maha vajunud. Ta teadis mis nüüd tuleb. Kas edasi antakse teade, või tapetakse järjekordne tööline.
Tüdruk hoidis hinge kinni, kuni hiiglaslikest võredega kaetud helivõimenditest kõlas madal moonutatud hääl “74 Ruumi”
Sandra vaatas hirmu täis silmadega enda vastas kössitavad vanamemme. Tundes, kuidas talle pisarad silma valguvad ajas ta end püsti ning kõndis suurest uksest välja. Kõik sealsed inimesed olid nummerdatud ja just oli kostunud Sandra number, mis kutsus teda tuppa, millest tuli peaaegu ainult paksu pahandust.
Nüüd tundus koridor palju pikem, kui tavaliselt. See oli lausa kilomeetrite pikkune.
Lõpuks ukse ees seisma jäänud silitas ta käega üle pea ja kartis, et ta saab mingisuguse märkuse lohaka lõikuse eest, mis käsutab teda kolmekümmneks päevaks puhkevabale tööle.
Kui Sandra lingist kinni võttis, käis peast läbi veel tuhat mõtet, mida temaga tehakse. Uks vajus hääletult lahti ja neiul kulus hetk, et silmad pimestava valgusega harjuks.
Algus
Sandra istus enda vastikult haiseva teki peal ja hoidis peos pihutäit enda luitunud punastest juustest. Nukralt ja väsinult vaatas ta eemal pappkasti peal vedelevaid kääre, mille peremees talle andnud oli. Kõvasti enda vastikult nohuse ninaga tõmmates haaras ta kastilt käärid ja silmi kinni surudes lõikas ta pea lähedalt maha paksu salgu juukseid. Kurvalt vaatas ta nüüd mannetult maas vedelevat karvade hunnikut.
Aralt käega üle nüsitud juuste käinud pani tüdruk käärid käest ja vaatas juukseid mis tema ees vedelesid. Õues puhus muserdav sügistuul ja kuulda oli lehesahinat. Järsku haara stüdruk käärid kätte ja hakkas raevukalt juukseid peast lõikama. Kui ta valmis sai libistas neiu kätega üle pea ja tundis, kuidas tal süda vastikute turris ja ebaühtlaselt lõigatud juuste peale pahaks läheb.
Kiire pilk kellale ja tüdruk seisis püsti ja koristas maast omaenda pikki kiharaid.
Kui Sandra enda tööga valmis sai, ta lausa lendas sellest rusuvast toast välja. Ta ei suutnud endale ikka teadvustada, et ta toakaaslane on surnud.
Paar sammu mööda koridori, vasakule pööre ja tillukesest uksest sisse minemine. See tee oli Sandrale pähe kulunud. Ta käis seda teed iga päev, sünnist saati. Kusagile mujale ei olnud tüdruk jõudnud, vaatamata oma üheteistkümnele eluaastale.
Väikese ukse taga oli kärarikas, akendeta, hallikate seintega saal, kus töötas sadakond inimest. Seal olid inimesed igas vanuses: Viie aastased lapsed ja hingevaakuvad vanamemmed. Kõik rahmeldasid kiiruga ringi ja heitsid närvilisi pilke väikestele luugikestele seintes.
Sandra ei teinud väljagi mõnest pilgust, mis tema uuel soengul seisma jäi ja kõndis läbi saali enda töö juurde. Kiiresti enda kõrval olevale luugile pilgu heitnud haaras tüdruk harjumuspäraselt seina äärsest virnast pika puupilpa, millele olid täpselt lõikekohad peale märgitud.
Võtnud sisse asendi ketassae taga, lülitas ta masina sisse, kohendas lippi enda rakkus käte vahel ja hakkas 11-aastase kohta liiga osavalt teivast lõikama.
Enda väljamõeldud lauluviisi ümisedes töötas tüdruk mitu tundi enda igapäevase otsa juures.
Töölt päästis väsinud Sandra kale kellatirin, mis kõiki töölisi sööma ja loendama kutsus.
Sandra lülitas enda masina välja ja läks koos teiste mornide inimestega suurte uste poole, mis just avanenud olid. Teisel pool uksi olid pikad määrdunudvalgete seintega koridorid, mida mööda edasi minnes jõudis suurde söögisaali.
Kõik tormasid kohe eemal olevate tünnide juurde, mis olid ääreni täis maitsetut körtti.
Sandra jäi natuke eemal seisma, sest ta teadis, et vanemad inimesed on eelisjärjekorras. Nukralt vaatas ta kuidas vanakesed jõhkralt kätega körtti sisse ajasid.
Kostus kahurikärgatus ja kõik saalis viibijad viskusid maha.
Ka Sandra oli koos teistega maha vajunud. Ta teadis mis nüüd tuleb. Kas edasi antakse teade, või tapetakse järjekordne tööline.
Tüdruk hoidis hinge kinni, kuni hiiglaslikest võredega kaetud helivõimenditest kõlas madal moonutatud hääl “74 Ruumi”
Sandra vaatas hirmu täis silmadega enda vastas kössitavad vanamemme. Tundes, kuidas talle pisarad silma valguvad ajas ta end püsti ning kõndis suurest uksest välja. Kõik sealsed inimesed olid nummerdatud ja just oli kostunud Sandra number, mis kutsus teda tuppa, millest tuli peaaegu ainult paksu pahandust.
Nüüd tundus koridor palju pikem, kui tavaliselt. See oli lausa kilomeetrite pikkune.
Lõpuks ukse ees seisma jäänud silitas ta käega üle pea ja kartis, et ta saab mingisuguse märkuse lohaka lõikuse eest, mis käsutab teda kolmekümmneks päevaks puhkevabale tööle.
Kui Sandra lingist kinni võttis, käis peast läbi veel tuhat mõtet, mida temaga tehakse. Uks vajus hääletult lahti ja neiul kulus hetk, et silmad pimestava valgusega harjuks.