|
Post by Loore on Dec 2, 2007 22:18:56 GMT 3
kle see jutt edeneb sul nii toredalt kiiresti tihti uued osad ja puha:D igatahes lahe ja uut:D
|
|
|
Post by Pingu on Dec 10, 2007 18:29:55 GMT 3
ah et ma olen teid ära hellitanud!
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Dec 10, 2007 18:32:22 GMT 3
Ei ole midagi.
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Dec 15, 2007 22:41:24 GMT 3
Mh. Miks uut osa pole ? Tahaks edasi kaa lugeda (HH)
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Dec 16, 2007 12:59:56 GMT 3
Juuuust! Täna 5 uut osa.
|
|
|
Post by Pingu on Dec 16, 2007 13:07:10 GMT 3
oooiiih xD A, ma üritan kunagi ;D Täna sitaks õppida...
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Dec 16, 2007 13:17:50 GMT 3
See läheb kähku. ;D Õhtul kell viis võiksid õpitud olla. Siis ma tagasi ja saab rääkida. (A)
|
|
|
Post by egleeee on Dec 16, 2007 20:34:40 GMT 3
liigaheajutton ( lllll... ) järgeee. (:
|
|
|
Post by Pingu on Dec 16, 2007 20:42:29 GMT 3
ooossssaa!
|
|
|
Post by Pingu on Dec 16, 2007 22:15:25 GMT 3
Lühike osa, aga vähemalt ma kirjutasin!
Vabadus maitseb hästi?
Tüdruk vaatas hingeldades sinna, kust ta tulnud oli. Kõik oli rahulik. Suurte paneelmajade vahelisel platsil mängisid väikesed lapsed palli ja kaks tükki olid end värviliste ämbritega varustatuna liivakasti sisse seadnud. Sandra vaatas neid lapsi kadedalt. Ta oli ise lapsepõlves kõikidest mänguasjadest ilma jäänud. Ainuke mänguasi oli pluusivarrukast kokku nutserdatud nukku imiteeriv pusa. Pättust teinud lapse muljet jättes, lonkas tüdruk laste juurde, kes temast oma neli-viis aastat nooremad olid. Lapsed vaatasid hetke närustes riietes Sandrat ja lükkasid silmagi pilgutamata enda kraami neiust eemale. Sandra sai aru, et ta on soovimata külaline. Unustades ära teda taga ajava kurja mehikese, istus ta liivakasti äärele ja hakkas just, kui kaotatud aega tasa tehes, liivast hunnikut tegema. Ta ei jõudnud seal kaua istuda: peagi sööstis ühest majast välja juuksevõrgu ja tualetipumbaga naine, kes Sandrat vihaselt minema ajama hakkas. “Kasi meie hoovi pealt ära, kodutu varganägu!” Sandra kuulas naist hirmunult ja koperdas tast eemale. Ta ei mõistnud. Helen oli öelnud, et sealt kohast väljas on kõik nii hea.. “Vaata, et sa juba ära kaod!” kurjustas naine kummipumbaga ähvardavaid liigutusi tehes. Sandra tõmbas enda vastikult tatise ninaga korra laste poole, kes vaguralt pilku maas hoidsid ja enda ämbreid liiva täis ajasid. Tüdruk keeras end ringi ja tõttas minema. Täpselt sinna, kust ta tulnud oli. Mõne hetke pärast aru saades, kuhu poole ta tagasi läheb, hakkas ta jälle majadest moodustunud labürindis ringi jooksma. Kui ta jõe äärde jõudis vaatas ta suurte silmadega halli kaarsilda, mille peal kümned inimesed enda sihtpunktini kiirustasid. Sandra pelgas seda kohta. See oli justkui värav ühest maailmast teise. Mitte, et tüdruk poleks tahtnud sealt minema saada. Ta oli lihtsalt mõistnud, et see maailm ei soovi teda. Talle oleks otsekui otsaette kinnitatud silt “vihka mind.” Kui ta seal seisis, läksid teised tast suure kaarega mööda ja kaks Sandra meelest võrratult ilusat tüdrukut näitasid ta poole näpuga ja naersid varjamatult. Tüdrukul oli tunne, et ta ei tohi isegi pargipingi peale istuda. Ettevaatlikult istus ta hoopis pingi kõrvale maha. Enda lootusetust seisundist aru saamata peitis ta pea põlvede peale ja istus seal jumal ise teab, kui kaua aega. Selle istumise katkestas kare soe hääl, mis Sandrat rahulikult kõnetas “Tervist, preilna.” “T-tere,” kogeles Sandra vastuseks ja vaatas inetusse oranzi joppesse mähitud habetanud vanameest, kellel oli peas nokamüts kirjaga “Õllesummer 2003”. “Kui preilna ei pahanda, siis ütten, et pole teda varem näind,” ütles mees pingile istudes ja kilekotist midagi otsides. “M-ma just tulin,” ütles Sandra totakalt. “Või nii-või nii,” pomises mees ja ütles vildakalt naeratades: “Mina olen Juhan!” Sandra väristas end kerge jaheda tuuleiili käes ja vastas mõtlematult “seitsekümmen... Sandra.” “Heh-heh,” ägises vanamees. “Või siis seitsekünnend aastat vana juba? Vast saan sinu vanuseks ka kunagi.” Sandra muigas, alles nüüd hakkas tüdruku ninna jõudma tuimalt iiveldama ajav hais. Seda eirates istus ta vaikides edasi. Mõne minuti pärast küsis ta “Kas teid on veel palju?” “Meid?” Sandra jäi vait. Ta ei teadnud, mida ta selle küsimusega mõelnud oli. Kuidas ta ütleb mehele:”Teid jah! Selliseid koledaid ja haisvaid, inetult riides vanainimesi!” Oli ju Juhan tüdrukut märganud ja tema vastu lausa sümpaatne olnud. Kuid mees ei jäänud Sandra põhjendust ootama “Oh, mul on üks sõber. Muri on ta’s nimi. Kas lähme Murile küllan? Ma just leidsin jupi vorsti. Ega’s küllä ilma kostita minna!” Sandra ei osanud Juhani kahtlasest kõnest midagi arvata ja ajas end püsti. Nad hakkasid vanamehega koos minema.
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Dec 16, 2007 22:20:13 GMT 3
Hehe Heaa... aga kummipumba koht oli kahtlane xD Eniveii, uut
|
|
|
Post by Pingu on Dec 16, 2007 22:30:32 GMT 3
oli jah kahtlane, aga mis teha Vaja rõhuda inimeste vaenulikuse peale.
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Dec 16, 2007 22:32:02 GMT 3
Õllesummer 2003 oli hea. Ja see vanamees kodutu? Ja uut saab? Ja hea oli! (:
|
|
|
Post by Loore on Dec 17, 2007 19:20:21 GMT 3
nii lahe:) uut!
|
|
|
Post by psychobabe on Mar 2, 2008 13:22:23 GMT 3
it's gooooooooooooooooooooooooooood
|
|