Hoiatus! Osa ei sisalda õtsekõnet ja tegevust on minuhinnangul liiiga palju xD
Aga kes julgeb möliseda, see saab kannaga molli. Ma vähemalt kirjutasin!
Ahja. Leebemapoolne kriitika lubatud ;D
Tegelt isegi karmimapoolne
(:)_( Teekond kulges Sandra jaoks rõhuvalt igavaks ja vaikseks. Kõik need hiiglasikud ja läikivad majad olid vaateväljast kadunud ning asendunud räpakate kuuritaoliste ehitistega.
Kerge judinaga vaatas tüdruk, kuidas Juhan ühe eriti varisemisohtliku, kokkuklopsitud kuurialge ees seisatas ja üllatavalt paindlikult sinna sisse puges. Kostus tuhm krabin ja mees hakkas vaikse ja pehme häälega midagi seletama. Sandra vaatas kiiresti ringi ning järgnes mehele kerge pingutusega.
Kui ta sisse roninud oli avastas ta end läppunud õhuga, väga tillukesest... tüdruk ei osanud seda kuidagi nimetada.
Vanamehe kodu oli umbes kolm ruutmeetrit suur ning selle sisu ei olnud just eriti priiskav. Ühe seinaääre võttis enda alla vilets ja vana magamiskott, teise seina äärde oli paigutatud vaikselt laest läbi imbunud veest mädanema hakanud öökapp. Kolmanda seina võttis enda alla juba uks ja viimase seina ääres oli koidest puretud padi, mille peal lesis suur, kurbade silmadega koer. Koera kohale kummardus Juhan, kes talle vaikselt midagi pomises.
Sandra vaatas suurte silmadega Juhanit ja jälgis varjamatult suurte silmadega, kuidas Juhan vorstijupi koerale andis ja siis end sirgu ajas.
Tabades ära, et nüüd tuleb taas välja kobida, astus Sandra kõrvetava päikese kätte.
Hetke väljas end sirutada jõudnud, vaatas tüdruk, kuidas vanamees mingi kahe endast just mitte erineva mehe poole jalutas. Meestel olid käes kaks suurt hõbedasse ja päikese käes sillerdavat pakki, mida Juhan uudishimulikult uudistama ja käes kaaluma hakkas.
Sandra ei söandanud meeste juurde minna, ta uuris ikka neid kahekümne meetri tagant. Väikesed teravad silmad nägid, kuidas Juhan suu ühe mehe kõrva juurde tõstis ja siis midagi sosistas. Teine mehike lihtsalt jõllitas põlevate silmadega Sandrat.
Möödus paarkümmend sekundit ja Juhan tõmbus mehest eemale. Nüüd hakkasid kõik kolm tõtakalt Sandra poole kõndima.
Tüdruk märkas esimese mehe varuka sisse peidetud noatera hõbedast otsa ja astus hirmunult paar sammu tagasi. Mehed olid ilmselt aru saanud, et nad on paljastatud ning hakkasid Sandra poole jooksma. Kuid ega tüdrukki passima jäänud. Ta jooksis juba jälle väledatele jalgadele valu andes majade vahel.
Ta põgenes niii kiiresti, et unustas peagi, miks ta jookseb. Ohutusse kaugusesse jõudnud – istus Sandra ühe koguka puu najale toetudes jahedale murule. Ta ei saanud JÄLLE aru.
Hinge tõmbamise ajal üritas ta aru saada, miks see mees temale lähenedes nuga vajas.
Peagi oli tüdruk esimesest ehmatusest üle saanud ja tundis puhast rõõmu, et ta eluga pääsenud oli. Ta meenutas kõike ja elas seda uuesti läbi. Pink. Jõgi. Pingi kõrval istumine. Kaunitaride naer. Juhan. Kuur. Vorst... Vorst! Alles nüüd meenus Sandrale väga tühi kõht. Talle oleks piisanud isegi poolest leivakäärust, kuid ka seda polnud kusagilt saada. Käsi valutas tuimalt, kui tüdruk end jalule ajas ja sihitult kuhugi kõndis.
Ta märkas lahtise luugiga prügikasti, mis oli nii täis, et prügi punnitas välja ja isegi konteineri kõrvale oli paar kilekotti pandud. Põlevate silmadega korraks ringi vaadanud ja otsustanud, et hoov on tühi, jooksis ta prügikasti juurde ja vaatas agaralt esimesse kilekotti. Plekkpurgid ja muu jura, milles midagi polnud, kuid järgmine kott sisaldas juba huvitavamat kraami: banaanikoored, õunasüdamed, nätsket pirukakotti ja palju muud. Valinud endale sealt välja pool õuna, banaanijupi ja paar niisket pirukat, jooksis ta jälle tuldud teed pidi tagasi.
Taas puu alla vajunud lõi ta hambad ahnelt pirukasse.