Lühike ja kahtlemata imelik osa
(:)_(Nii need päevad siis veeresid. Sandra hoidis avalikuse eest eemale: näppas hilistel tundidel prügikastidest süüa ja magas lageda taeva all, vana katlamaja kõrval. Juba peale nädalast sellist elu, oli katlamaja kõrvale tekkinud leitud asjade kogum. Üks kollaseks tõmbunud püüriga sulepadi, plekkpurk mille sisse Sandra üksikuid sente ja münte kogus ja üks läikivate kaantega raamat, mille pealt tüdruk pealkirjagi välja lugeda ei osanud.
Kõik see varandus oli hoolikalt teiste isikute silmade eest varjatud. Purgi mattis tüdruk sõnaotseses mõttes maha ja pistis igal õhtul sinna juurde enda “päevatasu”. Padi oli igal õhtul jälle põõsast välja tõmmatav ja kaisu võetav. Raamat oli aga midagi muud. See oli tütarlapse jaoks ese, mis kuulus tarkadele ja rikastele. Suurte, värviliste tähtedega oli selle peale midagi kirjutatud, kuid tüdruk ei olnud võimeline seda lugema. Vahepeal, kui ta käed puhtamad olid, tihkas ta selle kätte võtta ja pilte vaadata.
Nii ta jõudis elada oma kaks nädalat, kuni käsi hakkas väljakannatamatut valu tegema.
***Päev algas nagu iga päev. Sandra peakohal kustus plõksatusega justkui sinna mahajäänud kanti eksinud tänavavalgusti. Lamp oli nagu äratuskell. Tüdruk ärkas. Ringutas. Pani padja ja teki nurgataha, kontrollis rahapurgi olemasolu ning otsis hunnikust välja näsitud kilekoti.
Sügisesi värvilisi lehti rõõmsalt jalaga õhku lüües, tõttas ta rutiinselt pudeleid ja sööki otsima. Esimesed tunnid kulgesid nagu tavaliselt. Vahest leidis mõne mahavisatud ja hüljatud pudeli, kuid ei midagi enamat.
Sihitult ringi tatsanud ja pilku maas hoides ei pannud ta tähelegi, kui ta kesklinna sattunud oli. Ta oli raekoja platsil, kuhu oli pandud üles lumivalge telk. Selle ees seisis uhke ülikonnas mees ning tema seljataga telgis pinkide peal istus palju sagris ja sassis... Sandra- ja Juhanisuguseid. Kõik vohmisid matsutades auravat suppi süüa. Ülikonnas mees naeratas võltsilt ja ütles enda poole suunatud kaamerasse natuke ülespuhutud toonil:
“Minu hinge lähevad kõik inimesed. Ka need, kellel kodu pole. Minu...”Sandra edasi ei kuulanud. Ta oli märganud, kuidas triibulise põllega naine talle viipas ja teda enda juurde kutsus. Imehea supi lõhnale alistudes astus ta ettevaatlikult – haavatud looma kombel naise juurde, kes talle südamlikult otsa vaatas ja pappkausi sisse kulbitäie suppi valas ja kaussi tüdrukule ulatades soovitas:
”Parem hoia seda kahe käega. See on tuline.” Kõrvetava kausi kätte võtnud ja seda ikka veel sidemes oleva käega toetades astus ta laua juurde ja istus maha. Hetke ta vaatas sööki mõistatuslikult, kuid juba minuti pärast oli ta uue portsuga tagasi.
Aegamööda hakkas rahvas laua juurest ära minema. Kui sinna oli jäänud häbiväärselt vähe inimesi ja ka ülikonnaga mees oli kuhugi ära kadunud, tuli seesama naine Sandra juurde ja istus tema kõrvale.
Natuke aega vaikides istunud ja suurt roosat raekoda vaadanud, hakkas ta rääkima:
”Mis su nimi on?”“Sandra” vastas tüdruk, kui ta lusika jälle vedeliku sisse vajutas.
“Ja kus sa elad, Sandra?” küsis naine, kes nüüd juba tüdrukut vaatama oli hakanud.
Tüdruku käsi peatus poolel teel suu juurde ja vajus tagasi kaussi. Järsku ärevaks ja kangeks muutudes päris ta naiselt silmi pilutades
“Mis sellest?”___________________________
Nii. Nüüd on aeg arvustama hakata. Põhjendatud kriitikat, palun! Sest ma olen tõesti kimpus omadega.