1. aasta hiljemSandra ajas end haisvalt asemelt üles ja vaatas uniselt kella poole. Otsekohe ärkvele saades hüppas neiu püsti ning raputas ka Helena üles.
“Midaõn!” mõmises Helena pahuralt Sandrale, kes hirmunult sosistas
“Üles! Me oleme sisse maganud.”Ka Helena oli välgukiirusel asemelt välja saanud.
Sandra tegi ukse lahti ning piilus koridoris ringi. Isanda uks oli lahti, kuid seal ei olnud kedagi sees. Mees oli juba ringkäigule jõudnud. Ilma mingi hoiatuseta pistis punapea abiruumi poole jooksma eeldades, et Helena talle järgneb. Kui Sandra ukseni jõudis vaatas ta korra tagasi. Helenat ei olnud.
Ähmi täis minnes hiilis tüdruk tagasi, et sõbrannat märgata.
Hirmust kivinenuna vaatas ta kuidas Helena blond pea Isanda ruumi kadus.
“Mida sina siin teed?” päris sügav meeshääl Sandra seljatagant.
“Viilid aitamisest!” karjatas mees ning haaras tüdruku kõrvast kinni ning raputas last pööraselt.
Sandral oli tunne nagu tahaks mees talt pead otsast ära tõmmata, kuid juba oligi see läbi ja tugev tõuge ukse poole andis märku sellest, et 74 peab tagasi tööle minema.
Sandra vaatas vesiste silmadega kabineti poole, kust Helena väljunud polnud. Uks vajus Isanda järel kinni ja tüdruk ei teadnud enam, kas ta näeb oma sõpra kunagi.
Musta meelega vantsis Sandra enda töö juurde. Täiesti shokeeritult vaatas ta Helenat, kes tüdruku kõrval oleva laua juurde astus ja teist nägu tegemata enda tööd jätkas.
Sandra heitis pilgu luugile tema pea kohal ning otsustas hetkel vait olla ja hiljem uurida, kus kurat Helena tõmmelnud oli.
Aeg läks kiiremini, kui Sandra oodanud oli. Peagi lubas kell neid sööma. Inimeste rüsina keskel puhkes tüdrukute vahel lühike vestlus
“Kus sa olid?”
“Mina? Ei kusagil. Ma tegin koguaeg tööd...”Sandra saatis Helenale ähvardava pilgu ja tüdruk tegi vastuseks hoopis silma.
Väga ettevaatlikult kummardus blond Sandra kõrva juurde ja sosistas talle
“Ma tean, kuidas siit minema saab.”Sandra suu vajus hirmunult lahti. Kümned inimesed olid üritanud põgeneda ja mitte keegi ei olnud seda tehes ellu jäänud.
Nad jõudsid sööklasse ning vanemad tormasid kohe pugima. Sandra ja Helena asusid aga järjekorda.
Mõlemad tüdrukud mõtlesid nii pingsalt, et nende taga seisev nendevanune poiss lausa kuulis, et tüdrukud on närvis ja midagi on teoksil.
Aeg liikus, järjekord liikus ja Sandra avastas, et ta on tünnile juba õige lähedal. Kui tema pidi järgmine olema, kostus jälle see vastik paugatus, mille peale kõik pikali viskusid.
“94 ruumi.” Teatas moonutatud hääl ning üks kahekümnendates blond naine tõusis püsti ning koperdas ukse juurde. Temast jäi maha haudvaikus. Uus kärgatus ja kõik tõusid ning Sandra hüppas rõõmsana tünni juurde ning ajas käe juba päris põhja. Kümme sekundit oli tal võimalust körti suhu ajada. Järgmised kümme sekundit kuulusid juba Helenale, kes küll selle söögi vastu mingisugust vastikust välja ei näidanud.
***“Mida? Kuidas? Kuidas me siit minema saame?” päris Sandra õhtul, kui nad Helenaga enda tuppa astusid. Sandra teadis, et risk on suur, kuid, kas elu on üldse midagi väärt säärases vangipõlves?
“Rahu! Me peame hommikul ootama, et Isand ringkäigule läheks. Seejärel hiilime tema tuppa ja ronime aknast välja.” Sandra kergitas kulmu. See oli küll labane plaan.
“Helena... ma tõesti ei usu, et see kuidagi toimib..” tahtis Sandra juba Helena võltsi lootust kaotada, kuid Helena tegi tõrjuva liigutuse
“Ma käisin hommikul väljas. Vaata!” Tüdruk pistis käe pükste värvli vahele ja tõmbas välja peotäie rohelisi puulehti.*
Sandra ei tabanud kohe ära, mis asjad need on. Kuid peale Helena lühidat seletust oli Sandra valmis kohe minema.
Helena naeris ja heitis enda teki peale. Kohe kõlas kell ja tuled kustusid.
Ka Sandra vajus enda asemele, kuid und tal küll ei tulnud. Terve öö veetis ta mõeldes, missugune see vabadus üldse on. Palju rohkem häiris tüdrukut kartus selle ees, et Helena valetas talle kõige kohta. Vabaduse kohta.
*vasakvasakvasak, aga egas neil seal taskuid pole
Noh. Mida mul siis öelda... Kehvaks hakkab muutuma :/ Anoh, uus osa siis