Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jul 29, 2008 13:34:09 GMT 3
" Aga..." ütles ta piinlikust tundes. " Aga kui see ei aita... siis pead sina mu ära tapma, selge?!" " Nii vähe armastadki või?" küsis ta naeratades. " Mis, sa tahad keelekat või?" " Oleks kena küll." Thomas nügis teda õrnalt. " Lähme sööma." " Ma tahtsin tegelikult öelda, et sa näed selle soenguga seksikas välja..." ütles Electra ja lisas, kui Thomas köhima hakkas( talle jäi pannkook kurku kinni): " Noh, ma rääkisin sulle nagunii kõik ära, niiet... mõtlesin, et ehk tahad seda ka teada." Kõik olid eluhead kohad. (LLL) Eriti keskmine. ;D Aga kolmas oli nii tüüpiline meeste jutt. Okei. NAD ON NÜÜD ARMUNUD JA PAAR JA POOLAMETLIKULT KOOS NAGU VÄ? Ahhh. Ma ei suuda su vastust oodata. Kõne saad kohe... Aga UUUUT!
|
|
|
Post by spring on Jul 29, 2008 15:54:34 GMT 3
Kõne sain ma sinult indeed. ;D
31. Uksekell helises, taas. Electra kõndis, veidike paremas tujus olles, kui muidu, alla ja avas ukse. Ta tuju langes otsekohe nulli, nähes ukse taga seisvat Robertit, käes suur kimp piibelehti. " Tere." ütles Robert kohe ja naeratas oma tavalist naeratust. Väikese hilinemisega ulatas ta Electrale ka lilled. Electra võttis need järsult vastu. " Aitäh. Ja head aega." Electra lajatas ukse kinni ja pöördus minekule. Uksekell. Närvid viimse rakuni pinges, läks ta tagasi ja avas ukse. " Elis..." alustas Robert ja ilme ta näol oli hoopis teistsugune. See oli omamoodi... õrn. " Mida, MIDA sa tahad?" pressis Electa läbi hammaste ja jälgis, kuidas Robert ta ukseesisel niheles. " Elis... anna mulle andeks." Kuuldes neid sõnu, tundis Electra, kuidas miski ta sees plahvatas. Ta puhkes naerma, tundes, kuidas ta närvid rebenevad. " Mis sul viga on?" küsis Robert, nähes, kuidas Electra naeru käes kõõksus. " Naerugaasi said või?" " Sa palud andeks?" küsis Electra ikka veel naerdes ja lasi ukselingist lahti. " Sina, SINA, palud andeks?" Robert lükkas ukse lahti, astus sisse ja pani ukse kinni. Electra lõpetas paugupealt naermise. Robertit sisse lasta ei olnud tal plaanis... " Jeah." vastas Robert ega naeratanud. " Ma palun andeks." Electral vajus suu lahti. Robert vajus ta ees põlvili. " Ma palun su käest andeks, mis ma sulle üleeile tegin...tead küll, see maasikavärk." Electra pani käed rinnal risti. " Ei tea, miks küll?" Robert vaatas talle paluvalt otsa. " Anna mulle andeks..." jätkas ta. " Ma oleks pidanud taipama, et see on minust liiga rutakas. Noh, ses mõttes, et me pole isegi ... suht suudelnudki. Prantsusepäraselt, ma mõtlen... noh, välja arvatud, see kord, kui... noh, tead isegi." Electra tundis pisaraid taas silmadest immitsemas. See kord... see kord, millest nad lubasid mitte kunagi rääkida, mitte kunagi enam seda meenutada. " Igatahes," - Robert polnud veel lõpetanud, oh, ei- " Palun anna mulle andeks... ma oleks pidanud sinu suhtes taktitundelisemalt käituma... see maasikas.. . Ja see, et see väike päda seda nägema pidi-" " Aurelia." urises Electra vihaselt. " - kes iganes.." ütles Robert muretult. "... noh, et anna mulle andeks. Ma ei tea, mis mulle sisse läks. Noh, see, et sa minu juurde ei tulnud.. kartsid mind..." Robert tõusis püsti. Electra taganes, kui Robert talle lähenes, ja põrkas vastu seina. " Miks sa mind kardad, Elis?" " Robert..." ütles Electra, kui Robert talle ohtlikult lähedale sai. " Ehk sa... lahkud nüüd?" Robert hammustas huulde. " Elis.." sosistas ta vaikselt. Electra aimas ohtu tulemas - kui Robert sosistama hakkas, siis oli.. siis oli pahasti. Tavaliselt järgnes tema sosistamisele suudlus, või.. midagi sellist. Ja tal oli õigus - Robert lähenes talle just samamoodi, nagu eelmine kord, püüdes teda suudelda. " Robert-!" Nad kuulsid uksele lähenevaid samme. Robert ohkas, olles Electra näole nii lähedal.... kuid tõmbus siis tagasi. Uks avanes ja Electra vanemad astusid sisse, rõõmus naeratus näol, nagu alati. Robert pööras Electrale selja ja teretas ta vanemaid viisakalt. Veel üks viimane pilk Electrale... Ja läinud ta oligi.
EleCtra: OMG. Aita mind, kohe. Thomas: Yeah, mis viga? EleCtra: Robert. Thomas: Mida ta nüüd tegi? EleCtra: Ta tuli mulle külla... Thomas: ... ja tegi sulle uue maasika? EleCtra: Ei. Loll. EleCtra: Ta palus mult andeks. Kujutad ette? Thomas: Mida? Mille eest? EleCtra: Sellesamuse maasika eest. Thomas: No siis on ju hea, või mis? EleCtra: Mispidi see nüüd hea on? Thomas: Nomaitea. Ehk võtab aru pähe ja sa ei peagi teda maha jätma. EleCtra: Värdjas. Thomas: Ei, no ma räägin tõsiselt. Ehk oli tal.. mingi mentaalne haigus ja ta unustas ravimeid võtta. EleCtra: Me ei jää ELUILMASKI kokku, saad aru? Thomas: Olgu peale. Sorry. Ma ei suutnud norimata jätta. EleCtra: Sa oled nii õel. Thomas: Olengi. EleCtra: Oled jah. Thomas: No ma tean. Pole vajadust seda nii palju korrata. EleCtra: On küll. Sest sa oled tavalisest õelusest palju kaugemal. Sa oled lõpmatuseni õel. Thomas: Ei ole. EleCtra: Oled jah. Thomas: No ei ole ju. EleCtra: Kuidas, ' ei ole ju'? Thomas: Sa ise ütlesid, et ma olen su kaitseingel. EleCtra: Sa ...! Thomas: Ma mida? EleCtra: Sa ei saa ikka norimata jätta, jah? Thomas: Paistab, et ei saa, jah. No otsusta siis ära, kumb ma olen, kaitseingel, või vana õelus ise? EleCtra: Sa oled maailma õelaim kaitseingel. Thomas: See sobib. Igatahes, ma pean nüüd suht minema... EleCtra: Mhmh... ma ise ka.. Thomas: Head aega. EleCtra: Nägemist.
Naeratades logis Electra msn'ist välja ja pani arvuti kinni. Thomas ei olnud nende suhtlemist muutnud. Nad suhtlesid ikka vanaviisi... sõpradena. Vist. Kuigi... see suudlus oli olnud kaugel sõprade suudlemisest. Seda südant soojendavat mõtet mõeldes meenusid Electrale justkui kiusuks sõnad, mida Thomas talle hommikul öelnud oli: " Sa kutsusid mu enda voodisse magama, kuigi teadsid, et sa kunagi mulle meeldisid." Et sa mulle k u n a g i meeldisid. Kunagi. Mitte, et sa mulle meeldid. Vaid, et sa mulle kunagi meeldisid. Kunagi. Püüdes millestki muust mõelda, tõusis ta püsti, lahkus oma toast ja läks oma emale appi. Mis sest, et ema oli tal nõud ära pesta palunud hommikul. Peaasi, et ta need nõud kunagi ära peseb.
Pühapäevane hommik. Aurelia näpistas teda. " Mis sa tahad?" küsis Electra alla andes, kuid ei teinud oma silmi lahti. Veel. Ehk kunagi, aga mitte veel. " Ärka üles juba, loll." kordas Aurelia oma lauset, mida ta oli erinevate sõimusõnadega korranud juba viimased pool tundi. " Miks?" nõudis Electra ja keeras teise külje. " Niisama." ütles Aurelia kindlalt ja näpistas teda veel korra. " Aia.." " Ärka üles, ma sulle ütlesin..!" Electra ohkas väga raskelt ja tõusis üles. " Oled rahul või?" küsis ta pahaselt, kõndides pahuralt oma riidekapi poole. " Jaa." vastas Aurelia kohe rõõmsamalt. " Kuule, täna kinno viitsid minna?" " Ei." " Miks mitte?" küsis Aurelia kurvalt ja jälgis, kuidas Electra end peeglist vahtis. " Lihtsalt." " Aaa.. so-orry." venitas Aurelia siis norivalt. " Oleks pidanud aimama, et sul on täna ilmselt plaanid tehtud juba." " Jah." " Niiet, kuhu te Thomasega lähete?" küsis Aurelia järgmiseks. " Mida?" Electra pöördus ringi, näol veelgi pahasem ilme. " Ma kavatsen tänase päeva kodus istuda ja õppida." ütles ta rahulikult. " Aga Thomas?" " Mis selle kuradi Thomasega siis on?" küsis Electra vihaselt ja pani käed rinnal risti. " Millal te välja lähete?" nõudis Aurelia, endal kaval naeratus näol. Electra turtsatas vihaselt, kõndis oma läpaka juurde, avas selle ja logis end msn'i sisse. " Noh?" Electra istus toolile ja ohkas. " Me ei lähegi välja."ütles ta ja pani interneti tööle. " Te käite." " Ei käi." " Ohjah, kindlasti." lausus Aurelia häälega, milles oli sarkastilisust jalaga segada. " Te kohe kindlasti ei käi. Mkm." " Ei käigi." Aurelia turtsatas. " Aga kuidas on siis selle suudlemisega, mis leidis aset selles samas toolis, kus sa isegi hetkel istud?" küsis ta vaikselt. " Ära aja mind närvi, Aurelia.." vastas Electra. " Lihtsalt mine minema, eks? Ma ei viitsi sinuga kinno tulla.... sorry." " Ja kuidas oli teie nn duði all käimisega?" " Aurelia..!" " Ja teie kallistused ja muu selline värk?" " Aurelia, lihtsalt kao ära, eksole!?" Electra vaatas Aureliale vihaselt otsa. Aurelia kergitas kulme, pööras talle solvunult selja ja läks minema.
Electra mobiil helises... taas. Pannes sügava, sügava ohkega käest oma matemaatikõpiku võttis ta oma mobiili kätte. Üllatus oli suur, kui ta nägi ekraanil vilkumas Roberti nime. Lõpuks otsustas ta kõne vastu võtta ( kes teab, äkki oleks ta siis isiklikult kohale ilmunud). " Hallo?" " Kuule, Elis.." " Mhmh?" " Äkki läheks täna kinno?" " Umm.." " Kuule nüüd, see oleks ju lahe!" Electra pööritas silmi. " Eeem. Anna andeks, ma ei saa täna... ma pean.. Aureliaga kinno minema." " Kas ta ei saaks oodata?" " Ei, ei saa... ma lubasin talle juba ammu, et me läheme koos kinno." " Mis filmi vaatama?" " Ma ei tea veel." " Äkki saan ma kaasa tulla?" Electra neelatas. " Ei, ma ei usu." " Miks?" Roberti hääl kõlas pettunult. " Sest.. noh, me Aureliaga.. me pidime tead küll, tüdrukute juttu ajama.." " Aaa..." " Jah." " Aga ehk mõni teine päev?" " Võib-olla tõesti.." " Teisipäev?" " Mmm... okei." " Okei. Armastan sind." " Okei, head aega." Pikemalt mõtlemata lõpetas Electra kõne, tõusis toolilt püsti, haaras kapist kaasa veel oma dzempri ja suundus Aurelia toa poole. Ta koputas ja astus sisse. " Mida?" küsis Aurelia kohe, kui Electra oma nina sisse pistis. " Sul on täna su õnnepäev." vastas Electra ja naeratas. " Me lähme kinno." " Sina ja Thomas?" " Eii..." lausus Electra kohe. " Mina ja sina. Nagu sa täna hommikul tahtsid." " Mul pole enam tuju.." ütles Aurelia raskelt ohates. " On küll." vastas Electra vihaselt. " Mul on valida, kas kinno minna sinuga või Robertiga. Niiet hakka liigutama." Aurelia heitis talle ühe põlgliku pilgu, kuid tegi, nagu Electra oli käskinud. Ehk läheb ka tal kunagi abi vaja. Kunagi.
Niisiis... nüüd tegin teile ilmselt selgeks, et ma olen üks väga õel ja julm inimene. ;D Kriitika?
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jul 29, 2008 18:56:37 GMT 3
EleCtra: Sa oled maailma õelaim kaitseingel. Ma armusin sellesse. (L) Aga tglt. Teeme nii, et sa ei ole vahelduseks õel ja julm inimene. Et Robert jääb auto alla ja see Electrat ähvardav tibi sureb kurvastusse ja Thomas ning Electra abielluvad ja lapsendavad Aurelia, diil?
|
|
|
Post by Prince Kirameki on Jul 29, 2008 19:31:37 GMT 3
Ja kui Robert juba kord surema hakkab, siis ära unusta teda maksimaalselt piinata, eks?
|
|
|
Post by nipsu123 on Jul 30, 2008 11:29:35 GMT 3
Lahe(Y).. Päris head ideed siin egajah, Robert peab surma saama
|
|
|
Post by swessu on Jul 30, 2008 15:58:03 GMT 3
Phh... See on heaaa... Roberti suhtes nõustun kõigi eelnevatega... *ootab uut*
|
|
|
Post by EmoInTheCorner on Aug 1, 2008 21:16:57 GMT 3
Oh, ma sain umbes mingi sada osa läbi lugeda. Lihtsalt LIIGA hea! Ma olen totaalselt armunud su juttu, eriti veel sellesse, et su osad tulevad jumalasta kähku, ja et need on nii pikad Aga mina ei taha veel, et Robert ära sureks, sest siis lõppeb jutt ka ära, vähemalt ma arvan nii. Aga Thomas ja Electra on nii nunnud koos, siukseid osi võid kohe kümme tükki järjest teha., Uut, TÄIEGA HEA!
|
|
|
Post by xXxBlackAngelxXx on Aug 26, 2008 15:31:53 GMT 3
Heaa . Aganagu uut ka tuleb ?
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Aug 26, 2008 22:09:05 GMT 3
Me oleme kolinud uuele aadressile, kus on see lugu juba lõpetatud. Selle lugemiseks mine: snlhmn.forumotion.net Tee konto ja voila.
|
|