|
Post by spring on Apr 24, 2008 12:41:07 GMT 3
Sain siis uue jutu kah alustatud... ;D
1.
Thomas istus klassis, oma pingi taga ja vaatas aknast välja. Ta ei pööranud õpetajale vähimatki tähelepanu - asi, mida nende keemiaõpetaja seletas, oli Thomasel selge juba 13-aastaselt. Päike paistis aknast sisse; otse Thomasele näkku. Ehk ongi see tema väsimuse põhjuseks? Ei, see ei ole nii, mõtles ta kibedalt. See ei lõppe kunagi. Mitte kunagi. Päikeselt pilgu kõrvale pööranud, nägi Thomas üllatusega, et õpetaja kritseldas tahvlile kodutööd. Heh, kõigest pähe õppida, suur asi, mõtles Thomas omaette muiates, niiet veel üks vaba õhtu minule. Kui kell helises, võttis Thomas oma musta iPodi, millel olid pikad kriimud sees, pani kõrvaklapid pähe ja lülitas muusika sisse. Varsti, üsna varsti, lõpetan ma selle nõmeda kooli ära, ja sõidan LA-sse, mõtles poiss rahulolevalt. Järsku langes ta peale vari ja Thomas vaatas üles. Tal vaju suu lahti. Tüdrukul, kes teda tülitas, olid elektrisinised juuksed roheliste, punaste ja mustade triipudega ja need ulatusid talle pihani. " Tere." ütles tüdruk säravalt. " Tere." vastas Thomas aeglaselt. Tüdruk võttis kõrvallaua alt tooli, sättis selle Thomase kõrvale ja istus siis sellele. " Sina oled Thomas, eksju?" Thomas noogutas. " Mulle räägiti, et sa oled selle kooli üks targemaid õpilasi, on see õige?" Thomas noogutas järjekordselt. " Noo..." ütles tüdruk piinlikult, " mul oleks natukene abi vaja ühe asjaga." " Mida?" Tüdruk värvus näost üleni punaseks. " Vabandust, ma pole ennast tutvustanudki." üritas ta uuesti. " Minu nimi on Electra." Thomas turtsatas. " Mis su pärisnimi on?" küsis ta kõvera muigega. Tüdruk punastas veelgi. " Mu päris nimi on Elis, aga keegi ei kutsu mind nii, " seletas Electra kohe. " Olgu," noogutas Thomas. " Aga mida sa minult otsid?" " Abi." " Ma ei õpeta teisi." Electral vajus suu lahti ja ta turtsatas vihaselt. " Noh, oleks pidanud arvama niimoodi," ütles ta solvunult ja tõusis püsti. "Pole midagi, ma saan aru, sa ei taha, et keegi sinust targem oleks." " Mida?" küsis Thomas üllatunult. " EGO!" sähvas Electra talle vihaselt ja kõndis üheteistmendike klassist välja. Thomas raputas pead, pani kõrvaklapid taas pähe ja üritas rahuneda, tagudes jalaga vastu oma lauda.
Kui Thomas koduuksest sisse astus, tundis ta magusat lõhna - ilmselt küpsetas keegi kooki või midagi sellist. Kui ta esikus kingad jalast võttis, tuli magus lõhn lähemale ja köögist ilmus esikusse Thomase ema Serena , hoides kinni näpust, kust tal verd jooksis. " Mis juhtus?" küsis Thomas kohe, kuigi ta hakkas magusast lõhnast uimaseks jääma. " Ah, ei midagi, lõikasin näppu." vastas Serena talle. " Ahjaa, üleval, sinu toas on üks su sõber, ma ei mäleta nüüd küll ta nime, aga mingi tüdruk oli..." " Mida?" küsis Thomas vihaselt ja vahtis väikest haava ema näpul, kust jooksis veidi verd. " Keegi TÜDRUK on minu toas?!" " Jah, kullake." ütles Serena ja kadus taas kööki. Thomas pani oma musta jaki nagisse, võttis oma koolikoti ja läks mööda treppi üles, oma tuppa. Kui ta ukse avas, leidsid ta hirmud kinnitust - see tüdruk oli Electra, kes istus ühel taburetil seina ääres. " Mida sa siin teed?" küsis Thomas vihaselt. " Tulin sinuga rääkima." vastas Electra lihtsalt. " Kuigi, ma ei saa aru, kuidas saab nii olla, et sa oled oma vanemate laps, sest tee olete liiiiga erinevad, kui saad aru, mis ma mõtlen." " Nüüd tahetakse egoga rääkida?" küsis Thomas ründavalt ja viskas koti voodile, kuhu ka ise prantsatas. " Jah, seda küll." vastas Electra, " oled sa ümber mõelnud?" " Ei." " Paluuunn!!" palus Electra vaikselt. " Ega see sul tükki küljest ju ei võta!" " Miks ma peaksin?!" küsis Thomas vihaselt. " Mul on ilma sinutagi küllalt muresid, mul pole aega mingit sinusugust õpetada!" " Mida?" küsis Electra ja kissitas silmi. " Minusugust?! Mida see veel tähendama peaks?" " Ei midagi." vastas Thomas lihtsalt, kõndis üle toa, istus arvuti ette, ja pani arvuti tööle. " Tähendas küll!" ütles Electra vihaselt ja tõusis püsti. " Mulle ei meeldi, kui mind solvatakse!" Thomas heitis talle põlgliku pilgu ja logis msn'i sisse. " Rahune, olgu?" rahustas ta vaikselt. " Ma ei mõelnud sellega midagi!" Electra istus jälle maha. " Õpetad siis, või mitte?" Thomas vaikis. " Mida täpsemalt sul vaja on?" küsis ta lõpuks aeglaselt. " Keemiat, bioloogiat ja inglise keelt." vastas Electra kohe. " Milleks sul neid vaja on?" " Mmm... ma arvan, et ma tahan tulevikus Ameerikasse tööle minna." Thomasel vajus suu lahti. " Mis linna?" " Ma ei tea veel täpselt. " Miks sa sinna tahad minna?" " Ma tahaks olla krimiantropoloog." " Ahahh.."Thomas kaalus seda. Kahtlemata on ta tark, mõtles Thomas, niiet ehk saan ka mina mingit kasu? " Olgu." ütles ta lõpuks. " Aga ainult ühel tingimusel!" lisas ta üle Electra rõõmuhõiske. " Nii?" " 2 x nädalas." " Olgu, kokkulepitud!" Electra oli rõõmust segane. " Millal siis esimene tund on? Homme?" küsis ta õhinaga. " Eee... homme ei sobi, ülehomme ehk." " Olgu!" ütles Electra õhinaga. " Ma lähen siis nüüd, ülehomme näeme!" "Jah, head aega." pomises Thomas ja süvenes taas arvutisse.
Palun kriitikat!
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on Apr 25, 2008 0:42:49 GMT 3
Kirjuta edasi , ma tahaksin kuulata, mis edasi saab.
|
|
|
Post by spring on Apr 25, 2008 18:10:53 GMT 3
Emmm... ma kirjutasin siis nii kiiresti, kui sain. ;D Ahjaa... siin on üsna palju ingliskeelset teksti, ma loodan et ei häiri ja aru saab ka, aga kui juhtub, et ei saa, siis ma võin tõlked ka kirjutada.
2.
Electra ootas õhinaga kooliukse juures ja otsis rahvahulgast musta juuksepahmakat. Terav tirin tema pea kohal andis teada tundide algusest ja Electra kõndis nukralt klassi. Ta oli Thomast nii väga oodanud, sest nüüd, kus poiss tema vastu natukenegi kenam oli, pidas Electra teda väga huvitavaks kujuks. Kuid teda ei tulnud. Kurvalt sammus ta klassi, kus keegi teda eriti ei sallinud - nad ei kiusanud ega sõimanud, aga pidasid teda tuupuriks ja ignoreerisid teda igal võimalikul juhul. Ja seda tegid nii poisid kui ka tüdrukud. Ning isegi mõned uued õpetajad, kes teda ei tundnud, pidasid teda mingiks friigiks, ainult tema juuste pärast. Electra viskas koti oma laua kõrvale ja sama lohakalt viskas ta ka oma õpikud lauale. Inglise keel. Kahjuks, kahjuks oli just inglise keele õpetaja üks neist õpetajatest, kes teda silmaotsaski ei sallinud. Kõrk naisõpetaja mrs. Smith , nagu nad teda kutsuma pidid, oli täielik raisakotkas - talle meeldisid nende klassi tibid, keda ta daamideks kutsus, kuid ta vihkas Electrat ja ühte teist tüdrukut nimega Sandra, sest nad mõlemad olid 'friigid' - Sandra oli metalist ja Electra juuksed jäid taas kõigile silma. Kuid Electra ei kavatsenud oma soengust loobuda. Mrs. Smith tuli sisse ja kõik õpilased tõusid püsti, tema pani klassipäeviku lauale ja ütles tavapärased sõnad: " Please sit down, class." Kõik istusid. " Well, let's see..." ütles Mrs. Smith. " You had a text to read and translate. Jaana, please." Tüdruk nimega Jaana avas oma õpiku ja hakkas vigadega tõlkima. Electra turtsatas. Jaana sai tõlkimisega hakkama ainult seetõttu, et ta käskis ühel tuupurist kümnendikul paralleelklassist kõik enda raamatusse ette kirjutada. Kahjuks kuulis mrs.Smith seda turtsatust, nagu ka ülejäänud klass. " Please stop Jaana," ütles ta Jaanale ja pöördus siis Electra poole. " I afraid i didn't hear what you said." " I said nothing." vastas Electra ja vaatas otse mrs.Smithi silmadesse. " But you thought of something, and i need to know about what you thought." lausus mrs. Smith, prillid ninal ähvardavalt värisemas. " My thoughts are my own, and they are no one's busniess." kähvas Electra vihaselt. Mrs. Smith turtsatas ja heitis Electra juustele ühe põlgliku pilgu. " Well, i think those thought were about boys, but i know, that with this hair-" ta peatus, et õelalt irvitada- "i think they were just d r e a m s." Electra tõusis vihast värisedes püsti. " Well, I'M SICK THAT EVERYONE AT THIS SCHOOL LOOKS AT ME, LIKE IM SOME KIND OF FREAK!" karjus ta enesevalitsust kaotades. " WHO CARES, HOW I LOOK?! I BET, THAT JAANA DOESN'T UNDERSTAND A S**T ABOUT OUR CONVERSATSION! SHE'S SO STUPID, THAT SHE DOESN'T UNDESTAND A WORD! BUT, NO, YOU LOOK ONLY HOW SHE LOOKS, RIGHT? BUT WHAT ABOUT SANDRA?! SHE KNOWS ENGLISH LIKE HER MOTHERLANGUEGE, BUT, NO ... YOU JUST IGNORE HER, BECAUSE SHE LIKES 'SYSTEM OF A DOWN' AND 'METALLICA'!" Kui Electra karjumise lõpetas, oli mrs.Smith näost valgeks läinud. " Well, i have had enuogh, i just quit!" ütles Electra veidi rahulikumalt. " I can't stand this anymore. Im out of here." Seda öelnud lahkus ta seletamatut kergendustunnet tundes, pea püsti, klassist.
******
Koolist koju minnes tundis Electra ennast üle pika aja jälle rõõmsana. Teised õpetajad olid tema karjumisest kuulnud kohe järgneval vahetunnil, kui mrs.Smith neile seda lugu erutunult rääkis. Kuid kõik teised õpetajad olid selle üle kohutavalt rõõmsad. Nende keemiaõpetaja Silver oli tunni alguses Electrale tunnustavalt naeratanud ja näidanud püstist pöialt. Nende füüsikaõpetaja Moonika oli Electrast mööda minnes talle kõrva sosistanud: " Tubli töö!" . Kuid klassi reaktsioon oli parim - Jaana ja tema kamp vihkasid teda nüüd kogu hingest, sest mõned targemad poisid olid neile ära tõlkinud, mida täpselt Electra karjunud oli, ja see oli parim uudis; mõned poisid patsutasid teda möödaminnes õlale, nagu ta kuuluks nende sekka . Kokkuvõtlikult öeldes, oli ta nüüd teiste jaoks o l e m a s. Järsku kuulis ta kedagi tema nime hüüdvat. Kui ta ümber pöördus, näga ta Sandrat. " Hey," ütles ta säravalt. " Thank you, for standing for me at the english class." Electra oli küll imestunud, kuid otsustas siiski mänguga kaasa minna. " Hey, it was nothing." vastas ta sama rõõmsalt vastu. " can i ask you something?" " Yeah, go ahead." lubas Sandra lahkelt. " Why did you start this conversatsion with me in english?" küsis Electra. " I mean, you can talk estonia too, dont you?" Sandra läks näost punaseks. " Actually, i dont speak estonian." vastas ta piinlikult. " You didn't have an idea, did you?" " Yeah," ütles Electra, kes oli veidike kohkunud vastusest - ta oli Sandraga ühes klassis olnud üle poole aasta, kuidas ta märganud polnud? - " but it's cool. How can you study here, if you don't talk estonian?" " I can talk a little, but i understand almost everything, that you study - we learned those thing at englang long time ago. " vastas Sandra rõõmsalt. " Well, that's good. " arvas Electra. " Hey, i wanted to say, that i think you have very cool stile, and hair." tunnistas Sandra piinlikult. " Thank you." tänas Electra säravalt - Sandra oli esimene, kes talle nii öelnud oli. Koos kõndisid nad koju, vadistades kiiresti in english.
****** Noh, selline veidike mõ-õ-tetu osa, aga jamh... Kas ma peaksin siis tõlked tegema?
|
|
|
Post by Prince Kirameki on Apr 27, 2008 14:21:42 GMT 3
Selle koha peal, kus Sandra ütles Electrale: " You didn't have an idea, didn't you?", on üks pisike viga. Selle teise "didn't you" asemel peaks olema hoopis "did you". See on mingi reegel, aga ma ei mäleta kahjuks, mis reegel... Ja selles Mrs. Smithi lauses " But you thinked something, and I need to know about what you thought" ei saa olla thinked, sest think on ebaregulaarne verb ja muutub 2 pv thought'iks. Muid vigu praegu silma ei hakanud. Ma tean, et ma olen kohutav tähenärija xD Muidu päris hea, ootan juba kannatamatult uut
|
|
|
Post by Mari . on May 1, 2008 23:20:53 GMT 3
väga hea, ma arvan, et ma olen siin foorumis üks halvemaid inglise keeles, aga mina küll tõlkeid ei vaja niiet ma arvan, et sa ei pea neid tegema
|
|
|
Post by spring on May 3, 2008 15:25:27 GMT 3
Aitäh, ehm, ma ise olen ka väga halb inglise keeles. ;D Aga ma tegin need parandused ära, aitähh. Aga siin siis selline uus osake:
3.
" Ausalt või?" küsis Thomas lõbustatul ilmel, kui Electra talle oma inglise keele tunni loo näost särades jutustanud oli. Electra noogutas. " Tubli, oligi aeg sellele Smithi mutile oma koht kätte näidata." ütles Thomas naeratades ja kõndis oma raamaturiiuli poole. " Aga kuna sa tahtsid minult abitunde, siis oleks parem nendega alustada." Electra noogutas ja sättis ennast paremini toolil istuma. Thomas tuli tagasi, suur raamat kaenla all, mille ta mürtsuga lauale pani. " See, Electra, on sinule lugemiseks, " ütles Thomas ja muigas, nähes Electra näol ehmunud ilmet. " Ja ma saan teada, kas sa oled seda lugenud, sest ma küsitlen sind iga kord. " " Aitäh," tänas Electra ja neelatas - lugemine polnud tema lemmiktegevus. " Niisiis..." ohkas Thomas ja istus samuti. " Millest me siis alustame? Ma mõtlesin, et kuna sa inglise keelt nagunii tahad õppida, siis võiks ju inglise keeles rääkida?" " Ei." vastas Electra kohe. " Ma harjutan seda ühe oma teise sõbraga." " Ah nii.." ühmas Thomas. " Aga siis võtame keemia/füüsika?" " Füüsika?" küsis Electra imestunult. " Aga ma pole seda palunud ju." " Noojah." vastas Thomas ja võttis lauasahtlist mingise ajakirja. " Aga füüsika huvitab mind väga, ja sul läheb seda krimiantropoloogina vaja..." " Ei lähe." ütles Electra otsekoheselt välja. " Ma olen kriminaalse antropoloogia kohta palju uurinud, ja seal pole poole sõnagagi füüsikat mainitut." " Noh, olgu siis, siis võtame keemia.." alistus Thomas ja lõi ajakirja lauale. " Ei, noh, kui sa tahad..." ütles Electra, kui poiss väheke kurvaks jäi. " Pole vaja, ma juba ütlesin sulle." lausus Thomas ja naeratas Electrale. " Aga mul on üks teine plaan." " Ja see oleks?" " Kuum jää." Electra vahtis Thomast üllatunult. " Misasja?" küsis ta ja puhkes naerma. " Kuum jää." vastas Thomas ja kergitas kulme. "Naatriumatsetaadi kristalliseerumine soojas." " Aa... Ah nii." ütles Electra ja üritas naermist lõpetada. " Olgu peale siis." Thomas lehitses ajakirja, leidis lõpuks otsitud lehekülje ja lükkas selle Electra ette. Electra luges selle põgusalt läbi ja vaatas siis Thomasele otsa. " See on ju lihtne!" Thomas noogutas. " Aga hea algus." Electra süvenes taas ajakirja. " Meil on vaja... mmm... söögiäädikat ja soodat." ütles ta oma alahuult närides. " Ja kohta, kus naatriumatsetaati kuumutada umbes 100 C - ni. Ja külmkappi ja väikest aluskaant kah." Thomas noogutas ja võttis ajakirja Electra käest ära. " Ma lähen toon need asjad." ütles ta rõõmsalt ja lahkus toast. Electra ohkas, tõmbas suure raamatu enda poole, avas selle, ja alustas lugemist. Kui ta esimest lauset luges, tõmbas raamat ta tähelepanu - see oli inglise keeles. Valjult vandudes lükkas ta raamatu kõrvale ja toetas oma pea lauale - ta ei saanud mitte midagi aru. " Kurat siin ei aita." lausus Thomase reibas hääl ukselt. " Miks sa vandusid?" " Ma ei viitsi lugeda." vastas Electra ja vaatas Thomase poole . " Kus asjad on?" " Me läheme alla seda katset tegema." ütles Thomas ja irvitas. " Miks sa siis lugeda ei viitsi?" " On üldse võimalik lugeda tuhandelehelist ingliskeelset raamatut biokeemiast, füüsikast ja muust sellisest?" küsis Electra ja tõusis püsti. " Jah, on küll." vastas Thomas. " See on kriminaalsest antropoloogiast." Electra vaatas Thomasele silma. " Päriselt?" Thomas noogutas. " Aga tule nüüd, me peame veel naatriumatsetaadi valmis tegema." ütles ta vaikselt ja läks ees trepist alla. Electra järgnes talle. Thomas ootas teda köögis, kus ta ema veel toimetas. " Ema, mine nüüd minema." ütles Thomas, kui Electra kööki jõudis. Thomase ema Serena võttis põlle eest ja pani selle kappi. " Normaalsed lapsed käivad kohtingutel kinos, mitte ei tee keemiakatseid..." pomises Serena ukse poole suundudes. " EMA!" ütles Thomas vihaselt ja jälgis, kuidas ta ema köögist omaette pomisedes välja läks. " Ma loodan, et ma mingeid probleeme ei tekita.." lausus Electra, tundes ennast veidi ebamugavalt. " Ei sa tekita midagi." vastas Thomas talle ja naeratas talle õrnalt. " Hakkame siis peale?" Electra noogutas ja jälgis, kuidas poiss kapist väikese kastruli välja võttis, ning ühest teisest sahtlist söögiäädika ja sooda välja koukis. " Mis ajakiri see oli, kust sa selle katse leidsid?" küsis Electra, istudes väikesele helesinisele taburetile. " Tarkade Klubi." vastas Thomas ja pani asjad ohates lauale. Electra purskas naerma. " Mis on?" küsis Thomas jahmunult, kui tüdruk kõõksudes kõhust kinni hoidis. " Tarkade Klubi?" ütles Electra läbi naeru. "Hea nimi." " Jah, ma ise hakkasin ka naerma alguses, aga see on julmalt hea ajakiri muidu." lausus Thomas tõsiselt, kuid lõpuks muigas siiski. " Ehk alustame siis?" Electra noogutas ja üritas rahuneda. " Niisiis, me kuumutame selle 100 c- ini ja saame viskosse vedeliku, mis tuleb tunniks-paariks külmkappi asetada..." ütles Thomas vaikselt ja asetas kastruli pliidile .
*******
Järgmine kord on siis selle osa teine pool. ;D Kriitika?
|
|
|
Post by swessu on May 3, 2008 20:56:17 GMT 3
Huvitav. Mulle meeldib, et jutul on mõte olemas, sest olgem ausad, mõnel jutul seda absoluutselt pole. Igatahes, tahaks edasi lugeda, sellest võib veel nii mõndagi huvitavat välja areneda. Ja nomh. Kriitikat.. polegi nagu midagi halba öelda. (:
|
|
|
Post by spring on May 5, 2008 22:35:54 GMT 3
Ahm, aitääh. ;D Mmm... mingine imelik osa on see, sest see räägib samast päevast, mis eelminegi osa, või siis, õigemini, õhtust. Aga siin see siis on:
4.
Electra vaatas huviga, kuidas Thomas külmkapist selge vedelikuga kastruli välja võttis ja selle sisu ettevaatlikult ühte puhtasse klaasi kallas. " Saad sa mulle alusklaasi anda?" küsis Thomas potti kõrvale pannes ja kätte ette sirutades. Electra võttis laualt alusklaasi ja ulatas selle Thomasele, ise ettevaatlikult täis klaasile lähenedes. " Niisiis..." ohkas Thomas ja asetas aluse lõikelauale. " Ettevaatlikult tuleb lahus alusklaasi kallata ja siis tekitada lahusesse kristalliseerumistsentner, ja... vist peakski kõik olema." Nad vaatasid hetke üksteisele otsa. " Ma arvan, et oleks parem, kui sina lahuse alusklaasi kallaksid." ütles Electra ja punastas. " Mina rikun raudselt midagi ära. Näitkes tekitan kogemata kristalliseerumistsentri või midagi sellist..." Thomas kaalus seda hetke. " Olgu." nõustus ta lõpuks. " Aga ainult ühel tingimusel." " Ja see oleks?" küsis Electra. " Sina tekitad kristalliseerumistsentri." vastas Thomas ja haaras klaasi ettevaatlikult kätte. " Mmm... olgu siis." ohkas Electra. " Mis mul muud üle jääb?" Thomas naeratas vastuseks, sättis alusklaasi korralikult ja valas lahuse vaikselt ja ettevaatlikult sinna sisse. Electra hoidis hinge kinni, sest üksainus kokkupuude kasvõi kärbse või muu sellisega oleks võinud kõik ära rikkuda. Midagi ei juhtunud. Thomas pani klaasi käest ja tõmbas käega läbi oma musta juuksepahmaka. " Nii.." ütles ta rõõmsalt. " Sinu kord." " Mida ma siis tegema pean?" küsis Electra ja vaatas ootusärevalt läbipaistvat vedelikku alusklaasil. " Kõigest seda puudutama." vastas Thomas. " Kristalliseerumistsentriga kokku puutudes hakkab naatriumatsetaat trihüdraadina kohe kristalliseeruma ja..." " Jajah, ma sain aru." katkestas Electra kohe - ta teadis, et see poiss võis koguni pool tundi sedasama reaktsiooni seletada, nagu ta isegi vahel tegi. " Ma teen siis seda." Electra vaatas veidi kartlikult naatriumatsetaati. " Ega see ei plahvata?" küsis ta lollakalt ja läks näost üleni punaseks. " Ei, see pole mitte mingil juhul võimalik, sest see on vaid kristallise-" alustas Thomas, kuid vaikis, kui Electra talle otsa vaatas. " Noh, puuduta seda siis nüüd." " Ma ei julge." naeris Electra, ise teades, et ta hirmud on alusetud. " Kes teab, mida me sinna sisse segasime." Thomas pööritas silmi, haaras Electra paremast käest ja juhtis tüdruku käe alusklaasi kohale. " Puuduta." ütles Thomas ja lasi Electra käest lahti. Electra, kes oli sellest järsust liigutusest jahmunud, puudutas lahust oma nimetissõrmega. Otsekohe hakkas lahus puutekohast kristalliseeruma ja see tegi seda väga kiiresti. Electrale jäi lausa mulje, et see lahus jäätus mõne hetkega. Siis tuli talle meelde, et sellest tuli ka nimi " Kuum Jää." " Lahe..." ohkas Electra, kui kristalliseerumine lõppes. " Tõeliselt romantiline." kuulsid Thomas ja Electra Serena häält ütlemas. " EMA!" ütles Thomas raevunult. " Kas sa neid kommentaare ei saaks ära jätta?" " Mida?" küsis Serena muiates ja läks köögist välja, pannes ukse pauguga kinni. Thomas ohkas ja Electra puhkes naerma. " Sul on väga lahe ema, ma vaatan." ütles Electra naerdes ja võttis alusklaasi kätte. See oli soe. " Egajahh..." lausus Thomas ja punastas veidi. " Aga ära sa pane ta märkusi tähele, onju." " Jahh, ikka." vastas Electra, vaatas oma oranþi käekella ja ahhetas. Kell oli juba kümme, ja väljas oli kottpime. " Sa pead minema?" küsis Thomas ja pani mustad nõud kraanikaussi. " Jah, kahjuks küll." vastas Electra ja aitas teda. " Kahjuks?" ütles Thomas ja muigas. " Tahtsid siia jääda muidu või?" " Ei-ei-ei." lausus Electra otsekohe. " Lihtsalt, hästi tore oli täna." " Jah, olgu siis." ütles Thomas ja naeratas. " Ma lihtsalt norisin. Aga ma pean vist sind su koduni saatma?" " Ehm, ei pea.." vastas Electra ja naeratas talle vastu. " Ma saan ise kah. Aga üle-ülehomme minu pool sobib?" " Jah, sobib." noogutas Thomas. " Aga ma ei tea, kus sa elad, niiet ma arvan, et praktiline oleks sind ära saata, ja samal ajal saan ka teada, kus sa elad." Electra punastas. " Näed, kui praktiline." ütles ta viisakalt " Aga sa tõesti ei pea..." " Ma tean, et ma ei pea, aga ma teen seda ikkagi." katkestas Thomas teda kindlalt. Electra naeratas.
" Kust sa krimiantropoloogia avastasid?" küsis Thomas, kui piinlik vaikus ta kõrvadele liigsalt rõhuma hakkas ja nende monotoonsed sammud inimtühjal tänaval rütmina pähe kulusid. " Emm... ma ei teagi täpselt kust, aga see huvitas mind juba 12-aastasena, ja just kui ma nägin " Kondid" sarja, siis ma hakkasin ka selle kohta rohkem uurima ja nii.." vastas Electra reipalt. " Aga kelleks sina siis saada tahaksid?" Thomas kehitas õlgu. " Ei tea veel..." ohkas ta vaikselt. " Tegelikult ma kadestan sind. Sa oled nii enesekindel, ja sul on kõik plaanitud tulevikuks juba ja..." " Ära kadesta." katkestas Electra kindlalt. " Tegelikult on see veidi igav ka ju, kui sul on kõik ette planeeritud." Thomas muigas. " Mina näiteks ei tea, mida ma edasi õppima hakkan, veel üks aasta ja... ma ei tea, ma tahaksin Ameerikasse õppima minna." ütles ta vaikselt ja vaatas Electrale otsa. Electra naeratas. " Ma tean seda tunnet, mina ise tahaks ka." õhkas ta ja lõi jalaga ühe kivikese teelt eemale. " Kelle käest sa teada said, et ma olen tark?" küsis Thomas äkki. Electra turtsatas. " Kõik teavad seda, parem küsi, kes ei teaks..." vastas ta naeratades . " Aga kui sa nii väga teada tahad, siis ma küsisin füsaõpsi Moonika käest ja tema ütles mulle ." Thomas vaatas halli asfalti ja punastas. " Kõik arvavad, et ma olen tark." ütles ta piinlikust tundes. " Aga sa oledki ju." lausus Electra lohutavalt ja muigas. " Ära eita seda, kes sa oled. Ja pealegi, minu arust on see hästi lahe, kui sa tead hästi palju." Thomas turtsatas ja Electra hakkas naerma. " Ma mäletan, et ma kogusin mitu päeva julgust, et sinuga rääkima tulla." ütles ta vaikselt. " Ja noh, mul oli õigus, sa olid üsnagi pahur - oh siin ma elangi." Electra peatus ühe suure kahekorruselise maja ees, mis Thomase teada kuulus Schemearitele - nende linna ühele rikkaimale perele. " Sa elad siin?" küsis Thomas valjult ja ta suu vajus lahti. " Ma ei teadnudki, et sa Schemear oled!" Electra kehitas õlgu. " Jah, ma elan siin." vastas ta lihtsalt ja naeratas. " Ülehomme näeme siis või?" Thomas pani oma suu kinni ja naeratas piinlikult. " Nohjah." vastas ta vaikselt. " Ja sorry, et ma alguses nii pahur või midagi sellist olin." Electra puhkes naerma. " Jah, pole midagi." ütles ta säravalt naeratades ja kätt välja sirutades. " Sõbrad?" " Sõbrad." vastas Thomas ja surus tüdrukul naeratades kätt. " Head ööd." " Head ööd." vastas Electra ja käepigistus katkes. Electra pööras poisile selja ja läks endamisi muiates koduväravast sisse, Thomas aga läks käidud teed tagasi, et oma emaga paar sõna tema käitumise kohta vahetada.
|
|
|
Post by Prince Kirameki on May 6, 2008 17:14:16 GMT 3
Issand, kui ma neid keemia kohti lugesin, siis mul läksid juhtmed totaalselt krussi, ma olen nimelt keemias "kõva" kolm miinus xD Aga päris huvitavaks läheb, jätka samas vaimus
|
|
|
Post by Loore on May 6, 2008 20:59:26 GMT 3
Suht lahe jh:) mul oli keemia koha peal ka nii et midaa:D aga nh mul kemia praegu vägev ka:D üks hinne ja see on kaks parandatud kaheks:D
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on May 7, 2008 1:41:52 GMT 3
Juuurde, juurde!
|
|
|
Post by spring on May 9, 2008 23:49:45 GMT 3
Emn, mina olen keemias kõige hullem - mul pole keemiatunnidki alanud, niiet jah, ma ei tea sellest eriti midagi... Aga siiski, sellest hoolimata, uus, keemiavaba osa:
5.
Järgmisel hommikul, vahetunnis, istus Thomas täiesti rahulikuna oma klassis, oma kohal ja omas 'mullis'. Järsk prantsatus tema laual lõhkus 'mulli' ta ümbert ja poiss leidis enda eest maruvihase Electra, kes oli ta lauale visanud paksu, musta, ingliskeelse raamatu. Thomas muigas endamisi ja vaatas ootavalt Electrale otsa. " Sa igavene valetaja!" ütles Electra vihaselt ja sai veel vihasemaks, kui Thomas naeratas. " Sa tegid seda meelega, onju?" " Näed, kui nutikas sa oled." märkis Thomas ja ei kohkunudki tagasi pilgust, mille Electra talle nüüd saatis. " Kui palju aega sul kulus?" " Ma lugesin 50 lehte läbi, enne, kui taipasin, et seal on vaid mingine nõme, totakas, ja täiesti tobe romaan!" surus Electra läbi hammaste ja jälgis silmanurgast, kuidas üks Thomase klassikaaslane ta juukseid jõllitas. " Miks sa nii tegid?" " Lihtsalt," vastas Thomas lihtsalt ja naeratas. " No, ole nüüd, kas sa tõesti arvad, et ma olen nii julm ja käsin sul läbi lugeda nii paksu raamatut mingist keemiast, bioloogiast, antropoloogiast või mingist sellisest jurast?" " Jah, seda ma arvan küll!" ütles Electra ja lükkas raamatu Thomasele sülle. " Sa oled selline jobu!!" Thomas puhkes naerma ja pani raamatu tagasi lauale. " Täna siis sinu pool?" küsis ta naeratades. " Ja ma luban, et ma ei tee enam nii." " Ei." vastas Electra ja kõndis klassist minema, jättes Thomase tema viimase sõna üle juurdlema.
Thomas seisis Schemearide ukse taga ja helistas uksekella. Mõne aja pärast tuli üks noor, umbes nii 12-aastane tüdruk uksele vastu. " Tere." ütles Thomas kohmetult. " On Electra kodus?" " On kes kodus?" küsis tüdruk mõistmatult ja vaatas Thomast imelikult. " Aaaa... sa mõtled vist seda lollakat kaltsakat. Oot, kohe kutsun." Thomas pilgutas imestunult silmi. Lollakas kaltsakas? Mõne hetke pärast ilmuski lõõtsutades uksele Electra, ise punetades näost,läks ta veel punasemaks, kui ta Thomast nägi. " Tere," ütles Electra, püüdes naeratada, kuigi ta teadis, mis just juhtunud oli, " ehk tuled siis sisse?" Thomas noogutas ja astus uksest sisse, üpriski uhkesse esikusse ja võttis seal jaki seljast ja saapad jalast. " Lähme üles," lausus Electra ja juhtis Thomase mööda koridori, klaasitreppi ja ülemist koridori ühe väikese, erkpunase ukseni, mis moodustas valge tapeediga seinas kauni kontrasti. Ühe roosa ukse tagant kostis summutatud tümpsu, teise, must ukse tagant aga kostsid selgelt ja valjult elektrorütmid. Thomas ei teadnud, mida Electra toast oodata, sest ta teadis, et mõndadele tüdrukutele oli nende tuba 'püha' . Electra aga juhtis ta otse oma tuppa sisse ja pani ukse pauguga kinni. " Niisiis..." ütles Electra ettevaatlikult, kuid Thomas ei kuulnud teda - paistis, et oli just mingisse pimikusse astunud; kõik seinad oli postreid ja fotosid täis ja ühteainust väikest aken kattis tintmust ruloo. " Oh, jah, sorry, siin on pime, sa pole ilmselt harjunud, mina olen..." lausus Electra äkitselt ja tõmbas ruloo üles, lastes tuppa sisse mahedat õhtuvalgust. " Ma ei panegi tavaliselt tähele, kui pime siin on." Thomas ainult noogutas. " Sa oled ni vaikne." ütles Electra vaikselt. " Ilmselt said sa teada, kuidas nad mind kutsuvad, on mul õigus?" Thomas noogutas. " Miks nad nii teevad?" küsis ta järsult. " Kes nad enda arvates on?" " Oh, see väike tüdruk, Aurelia, on hull tibi, kes ei arvesta mitte kunagi teistega, ja ta vihkab mind, sest erinevalt temast on minul mõistus," seletas Electra ja istus arvutitoolile. " Ja see teine, Kristjan, on üsnagi normaalne, ta tavaliselt ei panegi mind tähele." Thomas noogutas taas, kuid istus siis väikesele mustale voodile ühes nurgas. " Oled sa mõelnud, mida me teeme?" küsis Electra, olles rõõmus teemavahetuse üle. " Vaata, ma... ma nagu laenasin ühe raamatu füüsikast, ja see tundub olevat üpris huvitav, niiet... noh, ma tahaks... füüsikat ka nagu sinuga koos... arutada või nii..." " Ausalt?" imestas Thomas ja puhkes naerma." Niiet see siiski huvitab sind, või mis?" " Nohm, pärast selle raamatu lugemist, jah, huvitab küll." vastas Electra. " Kui meil oleks põhikoolis normaalne õps olnud, oleksin ehk ka huvitatud sellest, aga nüüd, jah, ma tahaks sellest rohkem teada." Thomas naeratas. " Noh, jah." ütles ta reipalt. " Mulle meeldib füüsika sellepärast, et see on puhas loogika." " Just!" nõustus Electra temaga. " Ma vihkan mitteloogilisi asju, nagu näiteks tüdrukute asju, armastust..." Thomas turtsatas. " Tüdrukud pole üldse loogilised." ütles ta targalt. " Nemad võivad ühel ja samal hetkel noa selga lüüa, nutta, naerda, olla õnnelik ja kõike muud, mida mina ei mõista..." " Hei!" hüüatas Electra solvunult ja pani käed puusa. " Mina olen ka ju tüdruk!" " Sina...oled erand." ütles Thomas ja naeratas. Electra naeratas talle vastu. " Ja armastus - selles pole mitte midagi loogilist." Thomas kergitas kulme. " Minu meelest peaksid just poisid olema need, kes armastusest aru ei saa, ja tüdrukud sellel alal eksperdid." ütles ta muiates. " Mind tõmbab rohkem matemaatika, kus kõik on alati selge ja loogiline." vastas Electra ja sättis ennast paremini istuma. " Ahjaa! Mul tuli just meelde - mis galaktikat koos hoiab? Sest midagi peab ju hoidma, muidu võiks galaktika katki minna või nii..." Thomas puhkes naerma - Electra võis nii lihtsalt ühelt teemalt teisele üle minna. " Galaktika ei saa jah, katki minna, aga see saab jaguneda mitmeks väiksemaks, aga iga galaktika keskel on must auk, mis hoiab seda galaktikat koos." seletas ta lahkelt. " Aaaaa..." ütles Electra, kuid läks siis näost üleni punaseks. " Mis on must auk?" Thomas turtsatas. " Sa ei tea, mis on must auk?" küsis ta naerma puhkedes. " Oh, ma seletan siis...Noh, must auk oli väga suure massiga täht, mis oma eluaja lõpus muutus üldrelatiivsusteooria järgi mustaks auguks, mis on suletud ruumimull, kust isegi valgus ei suuda väljuda-" Järsk koputus vaigistas Thomase, ja Electra ütles tüdinult: " Sisse!" Mingi poiss, kuskil 15-16 aastane, nihkus külg ees sisse, ja jäi üllatunult Thomast vaatama. Thomas sai vaid järeldada, et see oli Kristjan. " Eemm... ma tahtsin sulle öelda, et meil tuleb homme siin väike party, siis, kui mutt ja paps ära on läinud, lihtsalt hoiatuseks..." ütles Kristjan Electrale, kuid ta pilk vilksatas aina Thomasele. " Ahjaa, sa ikka tead, et sul pole lubatud poistest külalisi öösel, onju?" " Praegu pole öö." vastas Electra ja tõusis püsti. " Aga kes peole tulevad?" " Mmmm..." venitas Kristjan, " tavaline rahvas, tead küll, Madis, Alari, ja nende sõbrad..." " Mitte need jobud!" hüüatas Electra ja vaatas ehmunult Kristjanile otsa. " Viimane kord, kui nad siin olid, üritasid nad minult suudlust välja pinnida!" Kristjan irvitas. " Just need jobud tulevadki," ütles ta halastamatult. " Ja kuna sind on hoiatatud, siis võid sa ju samal ajal oma poisiga kuskil date'il olla." " Thomas pole mu poiss." pressis Electra läbi hammaste. " Ta lihtsalt aitab mul õppida." Thomas köhatas. " Tal on õigus." ütles ta Kristjanile. " Ma pole ta poiss." Kristjan vaatas mõlemale otsa ja irvitas. " Midaiganes..." pomises ta ukses välja minnes, ja jättis ukse lahti. Electra turtatas vihaselt ja pani ukse ise kinni. " Kuule, ehk ma lähen siis, või mis?" küsis Thomas ja tõusis püsti- tal oli üpris piinlik hakanud juba nende inimeste seltsis. " Pealegi, sul ju ei tohi külalisi olla, öösel." Electra kehitas õlgu. " Mine siis, kui tahad." vastas ta ükskõikselt ja istus uuesti maha. " Aga millal me siis järgmisena õpime?" " Ma-a-a-a ei tea." ütles Thomas haigutades ja käsi ringutades. " Koolis ehk vaatame?" " Olgu siis." vastas Electra ja tõusis taas püsti. " Ma saadan su siis alla..." Thomas läks Electra toast välja, koridori, kus ta nägi enda üllatuseks kahte tüdrukut - Aurelia, ja ilmselt üks tema sõbranna- kes seisid otse nende ees. Mõlemad kadusid kihistades otsekohe roosa ukse taha, kust kõva naeru valjult kuulda oli. " Ära pane neid tähele." ütles Electra ja naeratas. " Lähme siis?" " Ee-jah." vastas Thomas ja läks trepist alla, uhkesse esikusse, pani jaki selga ja tossud jalga ning avas ukse. Electra seisis ta taga. " Noh, emm- head aega siis." ütles Thomas vaikselt ja astus uksest välja, pimedale ja tumedale tänavale. " Head aega." vastas Electra ja viimane, mida Thomas kuulis, enne, kui uks ta selja taga kinni pandi, oli sügav, ja raske ohe.
Ahjaahh, ma pidin veel ütlema, et minu jutus olev info ei pruugi olla tõene, ma lihtsalt kirjutan seda, mida ma tean.
|
|
|
Post by spring on May 14, 2008 19:54:19 GMT 3
Umm... see... on natike imelik, kurb ja äkiline osa. Ja... ma pean teid kurvastama, aga ma ei oska neid situatsioone eriti hästi kirjeldada.
6.
Thomas avas külmakapi ukse ja võttis sealt välja piimapudeli. Ühes käes juba moosisai, lükkas ta külmikuukse jalaga kinni ja pani piimapudeli ning saia lauale. Rahulikult kõndis ta köögikapi juurde, avas selle ja võttis sealt oma lemmiktassi - selle, millel olid peal punased, sinised ja rohelised autod - ja pani kapiukse kinni. Tagasi laua juurde kõndides mõtles ta pingsalt. Electra oli pärast tema külaskäiku kuidagi võõramaks muutunud. Varem oli ta koolis teda teretanud, vahel isegi temaga rääkinud, kuid täna oli ta poisist külmalt mööda kõndinud. Tüdrukud, mõtles Thomas omaette muiates ja uut saiaviilu võttes, mitte kuidagi ei saa neist aru. Juba veidi kergendununa kallas ta piima oma lemmiktassi ja määris moosi saiale, kui uksekell helises. Veidi imestununa läks ta uksele - kesköö oli juba käes, kes võiks sellisel ajal külla tulla? Kui ta ukse avas, kasvas ta imestus veelgi - uksel oli Electra, silmad märjad ja suhteliselt jahedast aprilliööst hoolimata, seljas T-särk ja teksad. " Electra, mida-?" Kohe, kui Electra nägi, et ukse oli avanud Thomas jooksis ta sisse ja vajus nuuksudes Thomasele kaela ja hoidis temast kõvasti kinni. " Electra, mis juhtus?" küsis Thomas jahmunult ja vaatas pimadasse õue, kust kaikus mingeid hääli. " Me saame su kätte!" karjus mingi mees õuest, ja kuigi Thomas ei näinud, kes see oli, aimas ta juba, kes see oli. " Sa ei saa igavesti ennast peita! See juhtub niikuinii, tahad sa seda, või mitte, sa igavene lits, raisk!" Thomas lükkas ukse jalaga kinni ja tuikus kergelt tüdruku raskuse all. " Electra, rahune." ütles Thomas ja üritas Electrat enda küljest eemale saada, kuid see ei õnnestunud tal eriti hästi. " Palun, ära lase mind lahti." nuuksus Electra ja toetas oma pea poisi õlale. " Ära lase mind lahti!" " Electra rahune, " üritas Thomas meeleheitlikult uuesti - Electra oli tõesti raske. " Nüüd oled sa väljaspool ohtu." " THOMAS, mine magama, sa tead ka kui palju kell on?!" kostus ülemiselt korruselt. " JAA, EMA!" karjus Thomas vastu ja liikus vaevaliselt trepi poole. " Electra, sa pead mu lahti laskma!" Electra tõstis oma pead ja vaatas Thomasele otsa. " Vabandust," ütles ta vaikselt ja lasi Thomase lõpuks lahti, kuid nutmisele ei suutnud ta lõppu teha. Thomas ei vastanud, vaid istus trepile. Electra tegi sama. " Aitäh," ütles ta ja toetas pea kätele. " Sa ilmselt päästsid just mu..." Thomas võttis tüdruku käest kinni. " Mis juhtus?" küsis ta tasa, kuigi teadis juba vastust. " Nad-nad üritasid mind vägistada," vastas Electra ja puhkes veel hullemini nutma. " Ma ju ütlesin Kristjanile, et nad hakkavad mulle külge lööma, kui nad täis on!" " Sa pead politseisse minema," ütles Thomas otsekohe. " Sa ei saa lihtsalt käed rüpes oodata." Electra raputas pead. " Kristjan lööks mu maha," " Mina löön tema maha!" ütles Thomas ägedalt. " Kurat, mis vend ta selline on!" Electra pühkis oma vaba käega pisarad ära, ja vaatas oma punetavate roheliste silmadega Thomasele otsa. " Ta ei ole mu vend." lausus ta vaikselt ja tõusis püsti. " Ma ei ole Schemear." Pisaratevool tugevnes ja Electra paistis olevat täiesti abitu. " Electra, rahune." rahustas Thomas ja tõusis ka püsti. " Lihstalt ürita praegu rahuneda." " Kuidas ma saan rahuneda?" küsis Electra ja ta hääl tõusis iga silbiga. " Persse, ma jooksin just terve kilomeetri maha, et vägistajate eest pääseda!" Thomas tõusis püsti ja üritas tüdrukut vaigistada. " Tasa." ütles ta vaikselt. " Ärme me ainult mu vanemaid üles ärata, sa ju ei taha rohkem probleeme." Electra noogutas, ja üritas rahuneda. " Kuhu ma lähen?!" pahvatas Electra järsku. " Ma ei saa koju minna, sest seal leiavad nad mu kindlasti üles, Sandra magab kindlasti praegu ja ta kodu on teisel pool linna...!" " Sa jääd siia." ütles Thomas kindlalt ja vaatas Electrale otsa. " Oh, ei!" ütles Electra vaikselt. " Ma olen sulle juba niigi palju tüli teinud!" " Nagu sa ise ütlesid, pole sul kuskile minna!" sosistas Thomas vihaselt ja võttis tüdruku käest kinni. " Hommikul läheme koheesimese asjane politseisse ja anname nad üles." " Meil pole tõendeid!" vastas Electra ja andis pisaratele taas voli. " Me ei saa nii teha!" " Ole tasa, palun." sosistas Thomas talle vastu, lülitas trepi kõrval asuvast lülitist tule välja ja hakkas ette vaatlikult Electra endaga kaasa tirides trepist üles minema. Kui ta trepimademele jõudis läks ta kobamisi oma toa ukse juurde ja avas selle. " Thomas!" karjuti kõrvaltoast. Thomas lükkas Electra ruttu oma tuppa sisse ja pani ukse kinni, õigeks ajaks, sest hetk hiljem pandi koridoris tuli põlema ja Thomas vaatas otsa oma unise näoga emale. " Kas sa tead mis kell on?" küsis ta ema Serena vihaselt. " Mida sa all tegid?" " Emm...mul läks kõht tühjaks!" vastas Thomas ausalt. " Aga kes seal karjus, ja rääkis, ja mis hääled need üleüldse olid?" päris ema edasi ja pani käed puusa. " Eee... ma vaatasin vaikselt telekat kah, niikaua, kuni vesi keema läks!" mõtles Thomas meeleheitlikult välja. " Ahah.." ütles Serena. " Aga uksekell?" " Eee..." " Jah?" " Need olid kõigest mingid nolgid, kes käisid ukselt uksele ja lasid uksekella." ütles Thomas kiiresti . " Ahsoo.." lausus Serena ja kergitas kulme. " Mine siis magama." " Ee... jah." vastas Thomas, avas ettevaatlikult ukse ja läks sisse. Mõni hetk hiljem kustutas Serena tule ja läks tagasi oma tuppa. Thomas aga vaatas otsa Electrale, kes otsekohe poisi käest kinni võttis. " Electra." sosistas Thomas veidike hämmeldunult. " Palun.. lihtsalt...rahune, olgu? Ma ei lähe su juurest kuskile, ära karda." Electra noogutas, kuid talle meenus, et Thomas ei näe teda pimedas toas, ning ta ütles vaikselt: " Jah." Ta lasi Thomase käest lahti, kuid jäi siiski ta lähedusse. Thomas ohkas jalutas üle toa ja istus oma voodile. Electra jäi sinna, kus ta seisis ja vaatas Thomast, endal pisarad mööda põski alla voolamas. " Kas sa kardad mind nüüd?" küsis Thomas ja püüdis naeratada. " Tule siia!" Electra raputas pead ja istus põrandale. Thomas nägi aknast sisse paistva nõrga kuuvalguse järgi, kuidas tüdruk pead raputas ja tõusis püsti. " Hea küll, " ohkas ta ja istusarvutitoolile. " Kui sa mind kardad, siis olgu peale." " Ma ei karda sind." ütles Electra ja pühkis ühe pisara nina otsast ära. " Ma...lihtsalt... mul on piinlik." " Miks sul piinlik on?"küsis Thomas, tõusis ka arvutitooli pealt püsti ja kõndis Electra juurde." Piinlik peaks olema Kristjanil, Madisel ja nendel tüüpidel!" " Ei, mul on piinlik, et ma sinu siia sisse nüüd segasin!" ütles Electra ägestudes. " Tulin nagu mingi titt sinu juurde nutma!" Thomas istus tüdruku juurde maha. " Jajah, kindlasti." ütles sellepeale Thomas ja turtsatas. " Ma oleksin k i n d l a s t i pidanud ukse su nina ees kinni lööma ja laskma nendel värdjatel sind vägistada." Electra nuuksatas ja pani käed näo ette. " Ma... ma olen nii loll!" sosistas tüdruk läbi käte. " Ma oleks pidanud sealt kuskil eemal olema, nagu Kristjan käskis, aga Sandra oli kinos ja kedagi teist... nagu ei olnudki." " Aga mina?" küsis Thomas solvunult. " Sa oleks võinud veel ühte tundi paluda!" Electra raputas pead. " Sa ju nagunii ei oleks tahtnud minuga ringi jõlkuda!" vastas ta tasa. " Minusuguse lollaka kaltsaka, või kellega iganes..." Thomas naeratas tahes-tahtmata. " Ah, et sellepärast sa ei teinudki minust koolis välja, on nii?" ütles ta muiates. " Ma ei tahtnud oma nõmedat seltskonda sulle peale suruda!" vastas Electra ja sättis ennast paremini istuma. " Miks nad sulle niimoodi teevad?" küsis Thomas vihaselt. " Miks nad sind norivad?" " Sest ma ei ole Schemear." ütles Electra ja vaatas Thomase öökapil seisvat helendavate numbritega kella - kell oli juba 02.36 . " Nad vihkavad mind, sest mu tädi- nende ema, mind enda juurde võttis." " Kus su vanemad on?" küsis Thomas ja oli veidi jahmunud. " Isa...pole mul kunagi olnudki, ta jättis meid emaga juba enne minu sündi maha, aga ema..." Electra neelatas. "... ta suri autoõnnetuses, kui ma olin 8." " Tunnen kaasa!" ütles Thomas siiralt, kuigi ta nägi, kuidas selle meenutamine tüdrukul taas pisarakraanid avas. " Ma igatsen ema!" halas Electra ja raputas meeleheitlikult pead. " Tema oli alati see, kes mind kallistades lohutas, ma mäletan ikka veel... see aitas kõige paremini mul maha rahuneda..." Thomas naeratas omaette. " Kas ma võin sind kallistada?" küsis ta muiates ja pöördus Electra poole. Electra naeratas kurvalt ja võttis poisist õrnalt kinni. " Ikka võid." vastas ta ja toetas oma pea Thomase õlale. Thomas muigas omaette. " Ega sul külm pole?" küsis ta vaikselt. " Mkm.." vastas Electra ja haigutas. Allkorrusel ohkasid piim ja moosisaiad raskelt, ning lootsid, et homne päev tuleb nende jaoks parem.
Oli ju jube, onju?!
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on May 15, 2008 1:06:34 GMT 3
uut ei olnud õudne, üldsegi mitte.
|
|
|
Post by Loore on May 15, 2008 20:11:12 GMT 3
ei olnud jube:D a viimane lause oli koom:D
|
|