|
Post by Black,. on Jun 7, 2008 11:05:25 GMT 3
Noo midamida? Juba 4 päeva pole uut osa tulnud? Aga mudu häästi hea osa oli UUUUUT!!!
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on Jun 8, 2008 10:53:56 GMT 3
Uut uut uut uut uut
|
|
|
Post by spring on Jun 9, 2008 16:46:16 GMT 3
Nohm, ma joudsin lopuks Leetu ja ma kirjutaksin siin uue osa, aga nohm, siin selline lugu, et neil pole siin tapitahti ja ma saan koju alles u. kuu aja parast. Niiet, mis ma teen siis, kirjutan ilma tapitahtedeta voi siis kannatate selle luhikese kuu ara? ( Ja kui ma kirjutan, siis tulevad need vaga luhikesed osad ka... )
|
|
|
Post by Prince Kirameki on Jun 9, 2008 20:38:28 GMT 3
Hmmmm, uut tahaks... Aga mina võin oodata küll. Puhka mõnuga ja kogu ideid
|
|
|
Post by spring on Jun 10, 2008 0:00:10 GMT 3
Mhmh, seda teen ma kindlaste.
|
|
|
Post by nipsu123 on Jun 18, 2008 18:18:07 GMT 3
edasi edasi edasi edasi edasi...ruttttttuuuuuuuuuuuuuu!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
|
|
|
Post by spring on Jun 26, 2008 17:56:25 GMT 3
Nmh, teie r66muks saan 6elda, et ma ei suutnud ennast tagasi hoida ja kirjutasin uue osa. Ma loodan, et keegi ei pahanda ;D . Ja siis t2pit2hed on asendatud.. . ;D
17.
Electra toetus vastu oma tooli seljatuge. Kriipsutades hajevil n2oga oma geograafiavihikusse, teenis ta 2ra pahase pilgu oma geo 6petajalt. Kuid ta lihtsalt ei suutnud - ta tundis ennast nii r66msana, nagu ta ammu polnud tundnud. " Elis, mis sinuga lahti on?" kysis nende geo 6ps Katrin pahaselt, tuues Electra myrtsuga tagasi tundi. Electra vaatas syytult otsa Katrinile, kes hoidis oma k2si rinnal ristija p6rnitses teda pahaselt. " Mitte midagi." vastas Electra ja pani pastaka k2est. Katrin tuli talle l2hemale. " Elis, ma saan aru, et sul on raske keskenduda, kui su l2hedane inimene haiglas on, aga palun, sa v6iks v2hemalt oma konspekti teha, mitte lihtsalt vihiku peale sodida." Eletra ohkas ja tegi oma vihiku lahti. " Tore." ytles Katrin ja p66rdus taas tahvli poole. Electra heitis talle yhe pilgu ja asus raskelt ohates kirjutama.
Kell helises. Electra pani geograafia asjad kotti ja t6usis pysti, tundes ennast v2ga v2sinuna, kuigi ta peavalu oli juba yle l2inud. " Hei." ytles keegi ja istus Electra k6rvale, kui too haigutas. " Kuidas Thomasel l2heb?" Electra vaatas Hannesele otsa ja naeratas. " Ysna h2sti l2heb, ma arvan." vastas ta ja p66rdus oma kotist matemaatika6pikut 10. klassile v2lja v6tma. " Aga ma vist ei j6udnudki sind t2nada." lisas ta, visates 6pikuga koos lauale ka oma matemaatkavihiku. " Ahm,see pole ju midagi." lausus Hannes toolilt pysti t6ustes." Ma lihtsalt tean, et te olete h2sti l2hedased s6brad ja et sind v6iks see huvitada." Electra naeratas. "Ait2h sulle." Hannes p66ras Electrale selja ja l2ks tagasi Jaana juurde, kes yritas veel viimasel hetkel oma algebraylesandeid teha. Siis tuli klassi Robert, kes l2ks oma tavalist s2ravat naeratust naeratades otsejoones Electra juurde. " Hei." ytles ta, paljastades oma s2ravvalged hambad."Kuhu sa t2na kadusid?" " Aaah, lihtsalt, pidin haiglasse s6pra kylastama minema." vastas Electra ja surus haigutuse maha. " Mis muidu on?" " Aaaa... sind lasti nii 2ra?" kysis Robert yllatunud toonil, prantsatades Electra k6rvale istuma. " Eee... ei. Aga ma vabandasin p2rast dirktor Franzi ees, ja ta andis mulle andeks, 6eldes, et ta teab, mida ma tunnen." ytles Electra ja naeratas. "Aga mis muidu oli?" " Aaa..noh," lausus Robert ja vaatas Electrale silma, " ma tahtsin muidu kysida, et kas sa tahad t2na 6htul minuga kinno tulla?" Electra tundis, kuidas ta yleni punaseks l2heb, sest Robert oli kysimuse esitanud v2ga valjult, ja keegi ( kindlasti Jaana) sosistas kuuldavalt: " Tema k2ib SELLE koletisega?" " Eee... ikka." vastas ta l6puks, kui Robert nukkidega vastu ta lauda trummeldama hakkas. Robert t6usis oma s2ravat naeratust naeratades pysti. " Siis on cool." ytles ta p66rdus minekule. " 6htul n2eme!" Electra vaatas, kuidas Roberti selg kaugenes ja vaatas siis taha. Jaana r22kis oma s6brannadega, vahetevahel Electra poole vaadates. Kuuldes, et kell helises, tundis Electra teatud kergendust - hakkas matemaatika, mis oli viimane tund, ja ka tema lemmiktund, sest seal oli k6ik loogiline...
Thomas istus oma palatis ja luges. Tundes kergendust selle yle, et tal on kasv6i midagigi teha, oli ta terve p2eva ainult lugenud. Ta igatses kooli. Kui siis keegi ta palatiuksele koputas, t6stis ta yle pika aja oma silmad fyysika6pikult. Hannes nihkus, kylg ees sisse. Thomas j2lgis ta tulekut huviga. Hannesel oli talle uudiseid. Aga kas h2id v6i halbu...? Hannes k6ndis toolini ja istus. " Nii?" kysis Thomas, kes ei suutnud kannatada. Hannes raputas kurvalt pead. " Pole 6rna aimugi, kes see olla v6is." ohkas ta l6puks. Thomas langetas pea. " Kuidas ma kyll tahaks selle kuti vahele v6tta." ytles ta raevunult. Hannes vaatas teda kaastundlikult - kui SEE poiss juba sellist viha ja raevu tundis, siis... " Thomas, mida see 'kutt' sulle t2psemalt ytles?" kysis ta lootusrikkalt. Thomas vaatas Hannesele otsa, teades, et Hannese kaastunne oli siiras - ja kuigi ta polnud mitte kellegile, isegi mitte politseile, 6elnud, mida too 'kutt' t2pselt ytles - tundis ta, et Hannes v6ib abiks olla. " Ma ei tea, kas sulle v6ib r22ikda..." ohkas ta p2rast lyhikest m6tlemispausi. Hannese silmad otsekui l6id p6lema. " Ma ausalt, AUSALT, ei ytleks kellegile!"lubas ta 6hinaga. Thomas ohkas raskelt. " Kui sa sellest kellegile r22gid, siis ma tapan su, on selge?" " Seda ytleski v6i?" kysis Hannes juhmilt Thomasele otsa vaadates. " Eii..." ytles Thomas. " See oli hoiatus SINULE." Hannes noogutas, natuke ka piinlikust tundes. " Niisiis, mida ta sulle ytles?"
" Elis, kullake, TELEFOOON!" Electra ohkas, pani kinni oma loodus6petuse referaadi, ja l2ks jalgu lohistades allakorrusele. " Jaaa, ema." ytles ta loiult, kui ema talle kurja pilgu saatis. Helena naeratas ja lahkus esikust, j2ttes oma tytrele pisut privaatsust. " Hallo?" " Eh, hei, Electra," " Oh, tere Robert," Electra p66ritas silmi, kui n2gi k66giukse taga seismas teatud inviidi. " Ma tahtsin kysida, et-" " Oot, palun oota natuke, Robert," Electra pani telefoni lauale ja ytles tylpinud h22lega: " Teiste inimeste vestlusi pole ilus pealt kuulata, Aurelia." Kostis paar vinguvat h22litsust, enne kui uks tugeva pauguga kinni l66di. Electra ohkas ja v6ttis telefoni uuesti k2tte. "Jah, Robert, mida sa tahtsid?" " Mm... et siis mis kell?" " Aaa. Ee, mai tea, ehk siis...kell 17.00?" " Okeii. Ma tulen siis sinu juurde, eks?" " Mhmh." " No, olgu siis.." " Jahm." " Ja Electra?" " Ah?" " Ma armastan sind," Electra kangestus telefoni kohal. " Ahsoo..." " Jahm. Head 66d siis." " Eee.. olgu siis, head 66d." Electra pani toru 2ra, enne kui Robert j6udis veel midagi 6elda. Tundes end oma s6nade p2rast pahasti, loivas ta veel halvemas tujus oma tuppa tagasi.
Kriitika? ;D
|
|
|
Post by xXxBlackAngelxXx on Jun 28, 2008 12:29:15 GMT 3
haa , heaa ( L ) , edasi eksju .
|
|
|
Post by spring on Jul 6, 2008 17:05:33 GMT 3
Niisiis. Ma jõudsin lõpuks koju, ja oma suure eufooria tõttu jõudsin ka uue osa kribada. ;D .
18.
Electra vaatas imestunult oma msn'i. Thomas oli online'is. Hinge kinni hoides ja oma teguviisi mitte uskudes klõpsas ta kaks korda Thomase nime peal ja hakkas tasakesti klaviatuuri plõksima. EleCtra: Hei! Ma ei teadnudki, et haiglas läpakad võivad olla. Hoides kätega oma küüntejälgedega näost kinni, nägi ta lõpuks, et Thomas vastas. Thomas: Terekest jah. Tuleb välja, et ikka võivad. Ma palusin Hannese isa, et ma saaks oma läpaka siia tuua, ja ta lubas, kui ma ütlesin, et mul oleks vaja kodutöid teha. Ja pealegi, peale minu pole siin palatis kedagi, niiet ma ei saa kedagi segada ka.
Electra naeratas endamisi. Selline see Thomas kord oli - isegi haiglas, kui kõik normaalsed inimesed oleks pidanud seda heaks ettekäändeks mitte õppida, tema õppis. Ilmselt füüsikat või midagi. EleCtra: No siis on ju tore. Et sa õppida saad. Thomas: Vist küll. EleCtra: Millal sa siis haiglast välja saad? Thomas: Ma ei tea. Kuigi mu isa vihjas, et selle nädala sees. EleCtra: No siis on ju väga tore. Thomas: Kui sa nii ütled. Kuid mulle öeldi, et ma niipea veel kooli ei saa. EleCtra: Nomm.... siis oled sa ju täiesti õnneseen. Thomas: Ei ole ju. Vist. EleCtra: Kuidas ei ole? Paljud tahaksid niimoodi, enne eksameid ja muud sellist jura, puhata. Thomas: Las lasevad ennast läbi peksta. Ja muide, nii ei ole üldse tore olla. Läbi pekstud ja haiglas, ma mõtlen. Eriti siis kui üks sinu ribi on murdunud. EleCtra: Noh jah. Aga sa võiksid oma ajaga midagi kasulikumat teha. Thomas: Õppimine on kasulik.
Samal ajal, kui Electra muigas, avanes ta toa uks ja sisse astus Robert. Ahastusega vaatas Electra kella ja avastas, et talle märkamatult oli kell 17.00 saanud. Robert naeratas, nagu alati ja vaatas kuidas Electra teda, suu ammuli, vahtis. " Tere " ütles Robert, kui Electra midagi ei öelnud. " Oled sa valmis?" " Eee...." vastas Electra ja heitis kiire pilgu oma vestlusele Thomasega, vaatamaks, kas Thomas talle midagi ei lisanud. " Ei, ma ei ole veel valmis, anna andeks... ma siin chattisin ühe oma sõbraga... ja ei märganudki, mis kell on." Electra lasi vestluse akna alla. " Aaa." lausus Robert selle peale, jätkates naeratamist. " Kas ma võin küsida, kellega?" Electra tõusis toolilt püsti ja kõndis oma kapi juurde. " Milleks sul seda vaja on?" küsis ta rahulikult ja silmitses oma peegelpilti kapi peeglist ukselt. " No küsi parem milleks mitte... kes teab, äkki leppisid sa just mõne teise, minust ilusama poisiga date' i kokku," Roberi hääl oli nördinud ja ta ei naeratanud enam. " Issand Jumal, kuidas sa saad midagi sellist mõelda?" ütles Electra naeratades. " Kui sul nii väga vaja on, siis ma rääksin... Hannesega, tead küll, ta on mu klassivend ja hea sõber, ning ma EI lepi sinu selja taga teiste poistega kohtumisi kokku, loll." Electra ei teadnud, miks ta Robertile valetas. Tal lihtsalt oli selline tunne, et Robertile ei meeldiks teada, et ta Thomasega rääkis. Robert ei naeratanud. " Kust ma tean, et te Hannesega homme paar ei ole ja sa mu täna õhtul pärast kino maha ei jäta? " küsis ta käsi rinnal risti pannes. Electra pöördus ringi ja vaatas Robertile otsa.' " Jumal küll, mis sul viga on?" ütles Electra jahmunud häälega. " Saa aru, et ma ei teeks nii. Sa oled minu BF ja ma ei jäta sind nii lihtsalt, niisama, maha. Ja pealegi, sa räägi nii, nagu ma oleks mingine sinu omand, fakt, et sa kõike mu juures kontrollid... see ajab judinad peale, lõpeta ära, eks?" Robert langetas käed. " Anna andeks, aga ma lihtsalt kardan sind kaotada." lausus ta tasa. " Ma teeksin sinu nimel kõike, noh." Electra silmitses teda mõtlikult ja avas seejärel oma kapi. " Olgu siis... ehk lähed alla ja ootad mind seal, ma pean veel riided ära vahetama." ütles ta kapist riideid välja võttes. " Elis, lase mul vaadata, mida te rääksite." palus Robert järgmiseks ja piilus salamisi Electra läpakat. " See rahustaks mind väga." Electra pillas riided maha, kõndis ruttu oma läpaka juurde ja langetas ekraani. " Mida veel?" küsis ta vihaselt Robertit vahtides. " Sama hästi võiks sa paluda mult mu päevikut lugeda, noh. Lihstalt unusta selline asi ära. Sa ei saa kunagi minu isiklikke kirju ega maile ega mida veel, lugeda, on selge?" Robert noogutas, näol valulik ilme. " Nüüd kao mu toast, ja oota mind all, kui tahad üldse minuga veel kuskile minna." ütles Electra, püüdes rahulikuks jääda, kui tema sõnade ajal kostis talle juba tuttav msn'i heli, mis tähistas uut sõnumit. Robert pööras talle selja ja marssis sõnagi lausumata uksest välja. Electra ohkas raskelt, vajus oma toolile istuma, avas oma läpaka ja tegi vestluse Thomasega akna lahti.
Thomas: Kuhu sa kadusid?
Electra lükkas juuksed silme eest ära ja värisevate kätega hakkas vastust kirjutama. EleCtra: Anna andeks, ootamatu külaline. Jube, kuidas tänapäeval inimestel kombeid pole. Oleks võinud vähemalt koputada, aga ei midagi... Aga nüüd pean ma tõesti minema, see külaline viib mu kinno...
Electra toetus vastu oma tooli seljatuge ja vahtis tühjalt ekraani, kuni Thomas talle vastuse kirjutas.
Thomas: Kahju, et Robertil kombeid pole. Sul, kui tema girlfriendil, oleks vaja talle neid õpetada. Aga muidu, head kinoelamust sulle siis! EleCtra: Aitäh. Tunnen sulle kaasa, et sa kuskile minna ei saa. Thomas: Mina õpin ja mulle sellest piisab EleCtra: EleCtra: Head õhtu jätku siis. Thomas: Sulle kah.
Electra logis ennast msn'ist välja ja läks oma kapi juurde, enne silmitsedes ennast peeglist. Vahetades vaid oma valge T-särgi oma musta Metallica särgi vastu ja värvides ripsmed, lahkus ta oma toast, tundes, et ta räägiks parema meelega Thomasega, kui läheks Robertiga kinno mingit mõtetut filmi vaatama. Aga lubadus on lubadus.
Natuke... imelik viimane lause mu meelest, aga nohm.. olen sellises imelikus tujus ka, niiet ärgem imesta.
|
|
|
Post by Padjanägu :pp on Jul 7, 2008 2:47:57 GMT 3
meeldib kiiiiresti uuuut !!
|
|
|
Post by swessu on Jul 8, 2008 19:36:49 GMT 3
Heaaa... Selline....teistsugune. And I like it. Edasi siis ikka eks.
|
|
Sands
Mõrtsukhai käsilane
Posts: 346
|
Post by Sands on Jul 8, 2008 21:24:20 GMT 3
Mõttetu on kahe t-ga. Mingi... suht normaalne vist.
|
|
|
Post by spring on Jul 9, 2008 13:15:21 GMT 3
Okei, ma siis leidsin täna aega osa lõpuni kirjutada. Ja mina küll ei suuda välja mõelda, kuidasmoodi see nüüd teistsugune jutt on. Iiigatahes. Na-a-atuke lühikesem osa.
19. " Mulle oli see hea film, igatahes.." ütles Robert, kui nad koos Electraga kinosaalist minema kõndisid, visates käigupealt ära ka oma tühjad popkorni pakendid ja coca-cola joogitopsid. " Mulle ka..." nõustus Electra ja pani oma käed tasku, kuna märkas, et Robert hakkas oma kätt tema poole sirutama - käsikäes käimine ei tundunud talle sellel hetkel eriti ahvatlev, eriti kinos, kus oli ka palju nende tuttavaid, nagu näiteks Jaana ja tema 3 sõbrannat. Electrale tundus, et " Narnia kroonikad" meeldivad praktiliselt kõigele, sest neil oli raskusi ka piletite saamisega. " Aga lõpp oli kohutav." Robert vaatas teda üllatunult. " Kuidas sa saad nii öelda?" küsis ta jahmunult . " Narnia pole kunagi kohutav." Electra naeratas. " Ma tean..." vastas ta muigega. " Aga see, kuidas Susan lõpus minema läks ja Prince Caspiani üksi jättis, vot see oli... jama." " Miks jama?" päris Robert edasi. Electra jälgis, kuidas Jaana oma sõbrantsidega nendest mööda minnes neid imeliku pilguga vaatas, ning vastas siis hetkegi kõhklemata: " Sellepärast, et Caspian oli lihtsalt niivõrd ilus, ... ja Susan niivõrd loll. Mina poleks iialgi Narniast ära läinud, eriti siis, kui Caspian mind armastanud oleks..." Robert turtsatas. " Mina arvasin, et plikadele meeldivad blondid ja sinisilmsed poisid." ütles ta ja naeratas Electrale, kui nad kinost lahkusid ja jahedat ööõhku sõõmudena sisse hingasid. " 'Plikasid' on mitmesuguseid." vastas Electra ja vaatas tähti, mis taevas hiilgasid. Üsna ruttu leidis ta üles Suure Vankri, mis oli üks ta lemmikuist ja mille järgi ta taevas orienteeruda oskas. " Mulle meeldisid ta silmad eriti... nii müstlised ja tumedad... peaaegu mustad." Robert turtsatas uuesti. " Mis sulle veel Caspiani juures meeldis?" küsis ta õrritavalt ja jälgis pimeduses hoolikalt neiu nägu, et näha, kas ta läheb närvi, või mitte. Ta pidi pettuma. " Nohh... mulle meeldis ka see, kuidas ta..noh, kangelane nagu oli. Tegi ohtlikke asju ja nii.." vastas Electra rahulikult ja vaatas oma jalgu. " Väga ligitõmbav." lisas ta naerdes ja vaatas Robertile otsa. Mõne aja kõndisid nad vaikuses, kui välja arvata nende sammud tagasi kostmas tänavakividelt ja muu linnamüra. Siis, järsku, tegi Roberti midagi väga kummalist - ta haaras Electra käsivarrest ja hakkas jooksma, tirides tüdrukut endaga kaasa. " Robert!" karjatas Electra ja jäi seisma, kuigi Robert üritas teda ikka veel kuskile tirida. Electra nägi ta näos midagi, mida ta seal varem näinu polnud - see ei olnud rõõm, ega erutus, ega ka kurbus, see oli midagi sootuks muud... " Mida KURADIT sa teed?" Robert jäis järsult seisma ja vaatas otse Electrale silma. Ta nägu oli üleni punaseks läinud ja ta naeratas, kuid mitte nii, nagu varem. Ta naeratas kuidagi imelikult. " Tule, ma pean sulle midagi näitama." ütles Robert vaid. Electra tiris oma käe ära. " Kuhu sa mind viia tahad, ja mida näidata tahad?" küsis Electra ja üritas rahulikumalt hingata, sest Roberti äkiline käitumine oli teda ehmatanud. " See on üllatus." vastas Robert ja võttis taas kinni Electra käsivarrest, kuid seekord õnneks õrnemalt. " Anna andeks, et ma nii äkiline olin, aga ma tõesti, tõesti tahan sulle seda näidata." Electra vaatas Roberti anuvatesse sinistesse silmadesse... " Olgu." ütles ta lõpuks. " Aga me ei pea jooksma ju." " Olgu." vastas ka Robert. " Aga ma panen oma käe su silmadele, eksju?" Electra ei öelnud midagi, kuid talle tundus see kõik väga imelik. Kuid kui Robert õrnalt oma käed ta silmadele asetas tundis ta ennast piisavalt turvaliselt, et lasta Robertil ennast kuskile juhatada. Kui nad juba veidike kõndinud olid, ütles Robert lõpuks: " Oota veits, ja ära oma silmi lahti tee.." Electra täitis Roberti käsu ja kuulis, kuidas midagi kriuksatas ja kuidas Robert siis tema juurde naasis. Kui noormehe käsi oli taas Electra silmadel, hakkasid nad liikuma, kuni Robert ütles: " Nüüd kummarda natuke, eks.... veel natuke, ..." Electra, tundes ennast väga veidralt kummardas ja kõndis edasi, selg kummargil, kuni Robert tal ennast sirgu ajada lubas ja oma käe tema silmade eest ära võttis. Vaatepilt, mis talle avanes, ehmatas Electra poolsurnuks. Robert, kes ilmselt ootas, et Electra oleks uhke selle üle, et noormees ta kooli territooriumile oli toonud,( kus, muide, on ka keelatud muul ajal viibida ) kõndis rahulikult kooli poole. Electra järgnes talle, kartes karjuda, et mitte kuidagi vahele jääda, sest kooli järelvaataja elas kõrvalmajas. " Robert!" sosistas Electra vihaselt, kui oli lõpuks poisi kõrvale jõudnud, haarates Roberti käsivarrest, et ta ei saaks kõndimist jätkata. " Mida, põrgu päralt, sa oma arust teed?" " Sa ütlesid, et ohtlikkus on ligitõmbav." lausus Robert lihtsalt. " Kooli territooriumil on muul ajal keelatud viibida, niiet ka see on omamoodi ohtlikus, kas pole?" Electra tundis, kuidas ta süda löögi vahele jättis. " Kas sa oled tõesti nii alaarenenud, nagu ma praegu arvan, et sa oled?" küsis ta kimedalt ja tugevdas haaret Roberti käe ümber. " Ma tegin NALJA, sa igavene lollpea!!" Robert ei naeratanud talle. " Ära sõima mind." ütles ta vaiksel sosinal, kuid tema hääl tõusis kahjurõõmu tasemeni, kui ta lisas; " Ma tean küll, et sa ütlesid seda praegu, et sa ei saaks ennast pärast minu teo pärast vastutavaks pidada. Kuid ma ütlen sulle üht: sa tegid mulle täna mingitmoodi haiget, kui käskisid mul enda toast kaduda. Sellel lihtsalt põhjusel, et ma arvasin, et me oleme üksteise vastu ausad. Ja nüüd, kus sa ütlesid, et ohtlikud mehed on ligitõmbavad-" Robert tõmbas oma käe Electra käest ära ning kummardus, võttes kätte ühe suvalise suure kivi. " - kavatsen ma sulle väga ligitõmbav olla, kullake." Oma kõne lõpetanud, tõstis ta kivi ja oma sportlasevilumusega viskas kivi otse kooli akende suunas. Ainus, mis nad nüüd ( nüüd, kus turvasüsteem üle terve linna undama hakkas) teha said, oli põgenemine.
Ainult kriitika oodatud, palun. ;D OT: Ma loodan, et ma kedagi ei pahanda, kui ma Narnia 2- e lõpu siin ette lobisen... aga muud moodi ma lihtsalt ei saanud.
|
|
Sands
Mõrtsukhai käsilane
Posts: 346
|
Post by Sands on Jul 9, 2008 23:02:32 GMT 3
Mina pahandan! : D Aga mitte väga. Igatahes, mulle meeldis lõpp. XD Tahaks teada, mis jama selle kõige pärast tuleb nüüd. : P [/i]
|
|
|
Post by Padjanägu :pp on Jul 10, 2008 4:40:27 GMT 3
Khmmm ! Prints Caspian on aktsendiga jobu ! kellele ta meeldida saaks ? ai miin, välimus on tal normis, aga seda ei korva ikkagi see, et ta on aktsendiga jobu ja tema pärast läks neil seal kõik vussi.
aga jutt oli iseenesest hea, mis siis, et Robert tundub nüüd mulle olevat mingi puudega pervert, kes peab Electrat oma eraomandiks
Japp, jään uut ootama XD
|
|