|
Post by spring on Jul 23, 2008 16:44:08 GMT 3
Mh.. ;D
27.
Hanna koputas Electra uksele ja avas selle, lootes näha juba ärkanud tütart, aga mitte sügavalt magavat, nagu välja tuli. Naeratades suskas ta Electrat sõrmega, üritades teda niimoodi äratada. Tulemuseks oli vaid see, et Electra pööras midagi defineerimatut pomisedes teise külje. " Elis," üritas Hanna uuesti ja raputas teda õrnalt, nagu olid teinud Robert ja Thomas. " Kas poleks mitte aeg ärgata?" Electra avas uniselt oma silmad ja vaatas oma ema imestunult. " Mida??" küsis ta üllatunud toonil, ning hoidis vaevaga oma kinni tikkuvaid silmi lahti. " Ma olen ju haige." Hanna katsus ta laupa. " Laup sul kuum ei ole...eile õhtul sul ju palavikku polnud... ja hääl on ka täitsa normis. " Electra hõõrus rusikatega silmi ja tõusis istukile. " Ema, ma ei saa ju ometi nii kooli minna." ütles ta haigutas. " Mul pole kodutöödki tehtud." " Aga Elis.." ohkas Hanna. " Ma arvasin, et kuna sul tuleb varsti see... füüsika üleminekueksam, siis.." " Homme lähen." lubas Electra ja vajus tagasi patjadele. " Pealegi, füüsikas läheb mul väga hästi. Thomas on mulle palju õpetanud." Hanna naeratas ja tõusis püsti. " No olgu siis." ütles ta ning läks Electra toast minema, jättes veidi kadedana Electra magama. Electra üritas aga mitte mõelda sellele, et homme tal füüsikatundi pole, kuigi täna on.
Koolist koju tulles viskas Aurelia oma koolikoti nurka ja läks kööki, tundes suuremat nälga, kui kunagi varem. Lõuna ajal oli tal olnud see järelvastamine ( millest ta ema midagi ei teadnud) inglise keeles ja tal seetõttu jäi ta söömata. Parajasti endale kuumi võileibu tehes kuulis ta uksekella. Veidike uudishimulikult läks ta uksele ning ei teinud erilist nägugi, kui nägi, et tulija oli Robert. Electral käis nagunii igasugust rahvast külas, ( eriti vastassoost ) ning üllatada ei suutnud teda enam keegi. " Tere." ütles Robert viisakalt. " On Electra ikka kodus?" " Tere." vastas Aurelia ja lasi Roberti sisse. " Muidugi on. Ta on ju haige. Kuhu ta ikka läheb." " Tänks." lausus Robert veel, enne kui trepist üles, Electra tuppa tormas. " Midaiganes. Mulle meeldib Thomas igatahes rohkem." pomises Aurelia talle järgi ja läks tagasi kööki. Robert aga astus koputamata Electra tuppa sisse ja leidis Electra arvuti tagant. " Tere." ütles ta taaskord üliviisakalt. Electra vaatas teda, suu lahti. " Ei tervitagi?" küsis Robert järgmiseks ja istus Electra voodile. Electra pööras oma tähelepanu tagasi arvutile. " Keele neelasid alla või?" Electra ohkas raskelt. " Ei." Robert naeratas. " Tule siia . " ütles ta, patsutades käega enda kõrvale. " Ei." vastas Electra ja ei vaadanud ta poolegi. " Tule." kordas Robert. " Ma ütlesin, et ei." ütles Electra ja raputas aeglaselt pead. Robert tõusis püsti ja kõndis tema juurde. " Siis tulen mina sinu juurde." Electra ohkas ja toetas oma pea kätele. Järsku olid Roberti käed Electra õlgadel. " Mine ära." ütles Electra ja ajas Roberti käed enda pealt ära. " Mkm. " vastas Robert hoidis oma käsi kangekaelselt tüdruku õlgadel. " Ma ütlesin sulle, et MINE ÄRA!" karjatas Electra, kui Robert järsku ta õlgu silitama hakkas. " Mingi eri imelik oled või?" " Ei ole." vastas Robert rahulikult. " Ega ma selle pärast, et ma oma tüdrukule maasikat teha tahan, imelik ole." Electra süda jättis löögi vahele. " Sa.. mida?" Robert naeratas. " Sul ei ole selle vastu midagi, ega?" " Sa teed nalja või?" küsis Electra vaikselt ja üritas toolilt püsti tõusta, kuid Robert surus ta tagasi. Electra puhkes nutma. " Palun, lõpeta ära." palus ta, kui tundis Robertit oma kaelale lähenemas. " Palun."
Samal ajal allkorrusel kõndis Aurelia pahaselt Electra toa poole. Korra vihaselt koputades ja järsult ukse avades ei osanud ta oodatagi, millise vaatepildi osaliseks ta saab. Nähes Robertit suudpidi oma suure õe kaela küljes, tabas teda ðokk. Jahmunult vaatas ta, kuidas Robert nutva Electra lahti lasi, korra tema poole vaatas ja lausus: " Kasi minema, pätakas." Aurelia vaatas veel korra Electra pisaraviirulisse näkku, taganes ta toast välja ja lõi ukse pauguga kinni. Electra nuuksatas korra, tõusis toolilit ja üritas Aureliale järele joosta, kuid Robert hoidis teda tagasi. " Lase lahti!" lausus ta lurinal ja andis küünarnukiga Robertile hoobi, mille peale Robert ta tõesti lahti lasi. Tundes, et ta on vaba, jooksis Electra oma toast minema ja põrutas otse Aurelia tuppa. Seal vajus ta Aurelia kõrvale voodi peale istuma ja pühkis oma pisarad ära. Aurelia oli näost valge ja vaatas Electrale otsa. " Aurelia..." alustas Electra ja võttis Aurelia käest kinni. Ta tundis ennast suhteliselt abituna - et Aurelia midagi sellist nägema pidi... " Kuidas sa... kuidas sa said.. lubada?" küsis Aurelia vaikselt kuid tõusis siis püsti. " Ma räägin emale." Electra tõusis ka püsti. " Ei, Aurelia, ei." ütles ta . " Palun, sa ei TOHI kellegile sellest rääkida!" " ELIS!" lausus Aurelia. " Robert on mingi pervo, sa PEAD emale ja isale rääkima!" " Ei!" röögatas Electra ja puhkes taas nutma. " Aurelia, saad aru, see pole ainult see! Ma saan Robertist lahti, aga sa ei tea... sa ei tea, kui sügav see sitahunnik on! Aurelia-" Aurelia pööras pea kõrvale. " Ma anun sind, näed?" ütles Electra ja laskus Aurelia ees põlvili. " Palun, PALUN, sa pead lubama, et sa sellest kellegile ei räägi! PALUN! Kui ma järgmise nädala lõpuks Robertist lahti ei saa, siis palun, räägi,.... aga PALUN LUBA!" Aurelia vaatas talle otsa. " Aga Elis-" " Aurelia, ma ANUN SIND!" Aurelia langetas pea. " Järgmise nädala pühapäeval ma räägin emale-isale KÕIK ära, SAAD ARU?!" Electra tõusis püsti ja üritas naeratada. " Jah." Okei... ma saan aru, et veits rõve osa, aga... ma ei saa sinna midagi parata.
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jul 23, 2008 16:55:08 GMT 3
Pole midagi rõvedat! Aga ootan uuut. Paganama huvitav on!
|
|
|
Post by swessu on Jul 23, 2008 17:10:04 GMT 3
Phh... Robert on pahaaaa.. Aga mul on hea meel, et Elis ja Aurelia omavahel nii hästi läbi saavad. Mul tuleb naeratus näole kohe, kui ma näen, et sul jälle uus osa on. Tõsiselt hea on. Ootan põnevuses uut osa.
|
|
|
Post by Black,. on Jul 24, 2008 2:18:13 GMT 3
v2ga hea, uut
|
|
|
Post by spring on Jul 24, 2008 15:40:41 GMT 3
Mhhh... te ei tohi öelda, et see hea on. Ei ole. ;D Ja pealegi, muidu muutun laisaks ju.... =)
28.
Järgmisel hommikul kooli minnes tundis Electra ennast eriliselt rusutult. Ta oli kaela ümber mässinud paksu salli, kuigi ilm oli soe ja lämbe. Võib-olla oligi see seletuseks tema pidevale lämbumistundele. Sellise ilmaga paksu salliga ringi käimine polnud mingi naljaasi. Kooli jõudes silmas ta Robertit, kuid ta oli süvenenud vestlusesse kellegiga, keda Electra ei tundnud, kuid sellel hetkel oli Electra talle väga tänulik. Klassi minnes meenus talle, et Sandra oli Inglismaal. Ka see ei teinud tal tuju paremaks. Pärast teist tundi ( keemiat), kui Electra just WC poole läks koputas keegi taas ta õlale ning ümber pöörates nägi Electra (veidi üllatunult )Jaanat oma kambaga. " Jah?" küsis Electra ja pani käed rinnal risti. " Sina oled see, kes selle üheteistkümnendiku,... mis ta nimi nüüd oligi.. mm.. ahjaa, ee, Robertiga käib?" küsis Jaana ning irve ta näol oli täiesti tülgastav. " Jah." ohkas Electra ja heitis pilgu oma käekellale. " Kuulge, mis iganes te ka ei tahaks, tehke ruttu, kohe läheb tundi." Jaana astus talle lähemale. " Olgu siis." ütles ta vaikselt, niiet Electra teda vaevu kuulis. " Igatahes tahtsin ma sulle, monstrum, öelda, et Robert on mul sihikul... ja sul oleks parem kõrvale tõmmata, bitch. " Electra ei olnud päris kindel, kas talle sõnade tähendus üldse pähe jõudis, kuid kuuldes sõnu monstrum ja bitch, mis olid suunatud talle... Pärast üürikest vaikushetke tõstis ta käe ja mõtlemata tagajärgedele laksatas Jaana perfektselt krohvitud näkku ühe kena kõrvakiilu, mis pani Jaana kambajõmmid ohhetama ja ahhetama ja igas suunas tema poole sõimusõnu pilduma. Neile selja keeranud, kõndis Electra tagasi klassi poole, kuuldes kergendustundega kella helinat.
" So, what i'm trying to say, is.." üritas mrs. Smith üle klassi jutusumina öelda. " Listen to me, you all!" Electra ohkas, kui klass veidike tasemaks jäi. " We'll have to perform a play." Klass jäi veel vaiksemaks. " And so i had to make a choise - "Romeo and Juliet" or " The Cinderella Story". " mrs. Smith turtsatas põlglikult. " So, i chose " Romeo and Juliet."" Mõned klassis itsitasid. " And i decided who is who.." ütles mrs. Smith rõõmsamalt. " So, ... " " I would like to be Juliet." lausus üks Jaana sõbrantsidest. " I'm sorry, Kelly." ütles mrs. Smith kahjurõõmsalt. " I decided, that Elis will be Juliet." Electra vaatas mrs. Smithile uskumatu näoga otsa. Tema ja Julia? " I won't accept it. " ütles ta turtsakalt. " Oh, yes you will." vastas mrs.Smith sellele õela naeratusega. " How do you act in this play constitutes 30% of your GPA*, so... i think you will accept it." Electral kukkus suu lahti. " So... who want's to be Romeo?" küsis mrs. Smith klassilt. Vaikus... ...kuni: " I'll be Romeo." Mrs. Smithi näol tantsiskles eksimatu üllatusilme. " So... Elis and Hannes then."
Electra kõndis enne viimast tundi koridoris ringi. Kuigi ta teadis, et ta riskib Robertiga kohtumisega, ei suutnud ta enam klassis istuda. Mitte enam, kui kõik itsitades teda oma uue rolli puhul õnnitlesid... Tema ja Julia? Mida veel.. Ja mida oli Hannes mõelnud, kui võttis vastu Romeo rolli? Romeo ja Julia stsenaarium sisaldas palju suudlemiskohti... see mõte ajas talle külmavärinad peale. Äkki haaras keegi Electra käsivarrest. Electra pöördus ehmatusega ringi ja nägi Jaanat, Kellyt ja veel nende kahte sõpra, kelle nime Electra ei mäletanud. " Mis tahad?" küsis Electra külmalt ja sikutas oma käe Janna haardest välja. " Minu meelest tegin ma sulle täiesti selgeks, et-" " Asi pole selles, jobu." kähvas Jaana sama külmalt. " Mul on vaja sinuga rääkida." " Sorry, jääb ära." vastas Electra ja pööras neile selja. Kuuldes, kuidas kell taas tundi helises, võttis ta suuna klassi poole, kuid taas olid Jaana ja teised tal teel ees. Suurem osa õpilasi oli juba klassides ja selles koridoris polnud kedagi peale nende. Selles veendunud olles, haaras Jaana järsku Electra kõrist ja lükkas ta vastu kollakat koridoriseina. " Kavatsed mind veel lüüa?!" sosistas ta Electra kõrva, samal ajal, kui ta sõbrad meelsasti kampa lõid ja abitu Electra kätest ja jalgadest kinni hoidsid. Electra ilme püsis suhteliselt muutumatuna, sest kuigi Jaana oli ta üsna jõhkralt vastu seina lükanud, ei hoidnud ta tema kaelast kõvasti kinni. " Kui vajadus on, siis jah." vastas Electra rahulikult, kuigi nüüd olid kõik neli tema kallal ja hoidsid teda võimalikult liikumatuna. " Ära sa siin ülba midagi." ütles Jaana ja ta näole valgus särav naeratus. " Ja, hakka parem heaga Robertist lahku minema, sest kui sa seda ei tee..." naeratus muutus irveks. "... ütlen ma Franzile täpselt ära, kes selle kuradima kooliakna siiski sisse viskas. Ja ma võin sulle ni palju öelda, et Robert see polnud..." Siis nipsutas ta Kelly poole sõrmi ja ilme ta näol muutus veelgi ebainimlikumaks. Kelly sobras oma taskutes ja tõi nähtavale peenikese ziletitera. " Ja KATSU, katsu sa ainult mind veel lüüa, mõrd." Electra, kes oli Jaana sõnade peale näost valgeks läinud, üritas nende kõigi haardeist pääseda, kui Kelly, kes oli vastutav ta parema käe eest, seda väänama hakkas. Käis kolm tervat valusähvatust ta randmel ja ta lasti lahti. Jaana jooksis minema, kamp kannul ja Electra vajus valust niutsudes ning käest jõhkralt voolavat verd kinni pigistades mööda seina põrandale. Kui ta käed enam verd kinni suutnud hoida, tõusis ta üleni värisedes püsti. Ta et tahtnud verekaotusesse surra. Mitte niimoodi. Mitte koolis.
" Elis, sa ju tead, et ma pean sellest direktor Franzile ette kandma." Electra vaatas õde Laurale otsa ja tundis, kuidas talle pisarad silma tulid. " Palun, ärge tehke seda." palus ta ja tundis aina halvemini - eile Aurelia anumine, täna õe Laura anumine, kes on järgmine?- kuid midagi ei jäänud tal üle. " Elis..." ohkas õde Laura ja vaatas talle oma laua tagant väga tõsiselt otsa. "... Franz palus mul täpselt igast enesevigastamisest ette kanda... aga.." Electra pühkis pisarad ära. " Ma saan aru.." ütles ta lootusetul häälel. " Aga kui sa lubaksid, et sa ei tee seda enam kunagi ja me lepiksime kokku, et sa komistasid koolitrepil ja kukkusid?" Electra vaatas naeratavale õele otsa. " Jah!" hüüatas ta veidike rõõmsamalt. " Ja, ma luban, MA LUBAN, et ma ei tee enam MITTE kunagi nii!!" Laura kortsutas kulmu. " No olgu siis." ütles ta. " Aga järgmine kord ära torma treppidel onju? Nii võib kaela murda, tead." Electra ilme tõsines otsekohe. " Jah, muidugi." vastas ta ja jälgis, kuidas Laura puudumistõendit välja kirjutas. " Ma arvan, et kuna nagunii tunnid kohe lõppevad, peaksid sa koju minema." jätkas Laura asjalikult ja allkirjastas tõendi. " Mine oma õpetaja juurde, anna talle tõend ja ütle talle, et ma käskisin sul koju minna." Electra noogutas, võttis Laura ulatatud tõendi vastu ja tõusis toolilt püsti. " Ahjaa, ja Elis?" ütles Laura veel, kui Electra minekule pöördus. " Ma näen, et sul on probleeme. Ära hoia neid endas. Sa võid niimoodi hulluks minna. Jaga oma probleeme kellegiga." " Aitäh." ütles Electra ja lahkus meditsiiniõe kabinetist, vaikselt ta sõnade üle mõtiskledes.
*GPA= Grade Point Average , ehk siis hinnete keskmine. Niisiiis. Kuidas tundus? Mmm... ja järgmine osa peaks tulema veits pikem ja actionirohkem, seda ma luban . ;D
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jul 24, 2008 15:47:23 GMT 3
Gaaaaash. Hea, hea, hea! Elis oli tark ja Elis oli loll. UUUUT! ;D
|
|
|
Post by Black,. on Jul 24, 2008 18:18:26 GMT 3
v2ga hea Tahan uut, kohe
|
|
|
Post by spring on Jul 26, 2008 18:03:49 GMT 3
Ooookei. ;D Järgmine osa tuleb ehk huvitavam, aga... misiganes.
29.
Ainus, millele Electra Thomas maja ukselävel seistes mõelda suutis, oli: kuidas Jaana seda küll teada võis? Ohates vajutas ta oma sidemesse mässitud parema käega uksekella ja jäi masendunult ootama. Parema meelega oleks ta kodus passinud. Mis mõte oli õppimisel nüüd? Thomas avas ukse ja võltsimatu heameelne naeratus ilmus ta näole, kui ta nägi, kes oli tulijaks. Electra püüdis samuti naeratada, kuid ei suutnud. Selle asemel ta lihtsalt teretas. " Tere." " Tervist." vastas Thomas ja avas ukse, et Electra sisse lasta. " Tule sisse." Electra kuuletus ja võttis esikus ka jalatsid jalast. " Lähme üles." ütles Thomas järgmiseks ja läks ees trepist üles. Electra ohkas ja järgnes talle. Üle pika aja taas Thomase voodile istudes heitis Thomas talle esimest korda sellel õhtul mureliku pilgu. " Mis su käega juhtus?" küsis ta. " Ah, see.." ohkas Electra ja vaatas oma sidemes paremat rannet. " Tormasin koolis... ja komistasin trepil ja kukkisin... kriimustasin ära." " Kohe nii hullusti?" küsis Thomas taas naeratades. " Kuhu sa siis tormasid, kui küsida võin?" " Ei või." vastas Electra ja tõusis Thomase voodilt püsti. " Niisiis... hakkame õppima või?" " Okei," ütles Thomas ja osutas kirjutuslaua toolile. " Istu. Ma teen akna lahti. Siin on põrgukuumus.... sul selle paksu salliga kuum pole?" Electra istus Thomase näidatud toolile ja raputas pead. Thomas kehitas õlgu, avas akna ning naases Electra juurde, istudes ta kõrvale. " Su silmad on punased." märkis ta järgmiseks. " On sinuga ikka kõik korras?" " Jah." vastas Electra tüdinul häälel. " Kindel?" " Jah!" ütles Electra veidi järsemalt, kui oli kavatsenud. " Okei siis." ohkas Thomas ja lõi käed kokku. " Alustame siis ehk kodutöödest?" " Mhmh." Electra avas oma koti, sellal korra niutsatades, kui terav valu taas kätte lõi. " Anna, ma teen ise. " ütles Thomas ja haaras koti tüdruku käest, avades selle ise. " Mis asjad sul vaja on?" " Ma võin ise ka." ütles Eletra pahaselt. " Ütle." käskis Thomas ja tõmbas koti Electra käeulatusest välja, kui too seda omakorda endale püüdis haarata. " Mh-.." " Ütle." " Keemias oli töövihik, matas oli vihikust harjutused ja inglise keeles..." alistus Electra lõpuks, kuid ei lõpetanud lauset. " Ja inglise keeles?" küsis Thomas ja võttis nimetatud asjad Electra kotist välja. " Ei midagi." vastas Electra ruttu. " Ahah." ütles Thomas ja ulatas Electrale ta koti tagasi. " Miks sa mulle seda öelda ei taha?" " Sest see pole mitte midagi." Thomas raputas aeglaselt pead. " Midaiganes." ütles ta naeratades. " Ise tead, Elis." Electra heitis talle vihase pilgu. " Ära kutsu mind nii." Thomas kergitas kulme. Electra paistis väga vihane. " Okei... siis. Electra." ütles ta vaikselt. " Võtame siis mata?" Electra noogutas ja kohendas salli kaela ümber, avades haige käega matavihiku.
Mõne aja pärast nägi Thomas, kuidas Electra taas oma salli kohendas. " Võta see paganama sall ära siis." ütles ta otsekoheselt. " Sa oled näost üleni punane." Electra raputas pead. Ta ei tahtnud Thomasele tunnistada, et ta nägu oli punane vaid sellepärast, et ta kasutas kogu energiat, et mitte tema ees nutma puhkeda. " Või on seal midagi, mida sa ei taha teistele näidata?" küsis Thomas, peas kõiketeadjanägu - ilme, mida Electra ta juures kõige rohkem vihkas. Electra vaatas talle otsa. " Miks peaks olema?" küsis ta turtsakalt ja kohendas salli taaskord. Ausalt öeldes pani see ta naha sügelema. " Noh, sa ilmselgelt ei taha seda ära võtta, kuigi õues on kuskil 20 C ja sa oled ise ka näost täiesti punane..." seletas Thomas. " Kui ei ole, miks sa seda siis ära ei võta?" Electra turtsatas vihaselt, võttis selle tobeda salli ära, ja sättis oma juuksed nii, et maasikat polnud näha. " Palun." ütles ta vihaselt ja võttis pliiatsi taas hoogsalt kätte - liigutus, mis ta taas aiatama pani. " Ehk... pöörduksime tagasi algebra juurde? Selleks ma siin ju olen." Thomas kehitas õlgu ja tegi nii, nagu Electra oli käskinud. Kuid polnud möödunud mõnda minutitki, kui ta taas Electra näole pilgu heitis ja küsis: " Kuule, oled sa kindel, et sa terve oled? Su silmad läigivad ja... ega sul palavikku pole?" Electra ohkas. " Tead, me ei saagi selle ülesandega valmis, kui sa koguaeg mu tervise kohta küsid." Thomast see ei kõigutanud. " Tule siia." ütles ta. Electra vaatas talle küsivalt otsa, kuigi sisimas oli ta suremas. Need olid Roberti sõnad... Roberti sõnad. " Ma tahan lihtsalt su laupa katsuda." ütles Thomas ega naeratanud. Electra juures oli midagi eriti kahtlast... " Et äkki on sul palavik." Electra ei vastanud midagi, vaid nihkus toolil talle nii lähedale, et ta saaks seda teha. Thomas lükkas Electra juuksed eest ära ja asetas oma käe õrnalt laubale. " Ei... palavikku sul küll ei ole-" Ta vakatas, sest ta pilk oli Electra silmadelt rännanud Electra kaelale. " Electra, mis see on?" Electra silus oma juukseid. " Mis?" Thomas võttis oma käe tüdruku laubalt ja seiras ikka veel ta kaela. " Ah et sellepärast sa ei tahtnudki salli ära võtta." ütles ta ning kaval naeratus ilmus ta huulile. " Mis siis on?" küsis Electra ja üritas säilitada oma tavalist turris olekut. " Sulle pole siis keegi varem-?" Ta ei suutnud enam. Lihtsalt ei suutnud. Niisiis puhkeski ta keset lauset lihtsalt nutma. " Ei." vastas Thomas jahmunult ega teadnud mida teha, kui Electra pea oma kätele toetas ja nuttis. " Räägi mulle, mis sul viga on." " Kas me võiks lihtsalt selle kuradi matemaatika ära teha, et ma saaks koju ennast tapma minna?!" küsis Electra läbi nutu talle otsa vaadates. Thomas vaatas talle hetke otsa... " Okei, nüüd aitab." ütles ta karmilt ja tõusis püsti. Mingi seletamatu vihaga korjas ta Electra asjad kokku ja pani need ( pilla-palla) ta kotti. Siis võttis ta Electra käest, tõmbas ta toolilt püsti ja pani koti talle ümber. Electra, kes oli Thomase äkilisest käitumisest ðokeeritud, üritas nutmist lõpetada. Järgmiseks võttis ta toolilt salli, mille Electra sinna pannud oli, ja keris selle hoolikalt talle ümber. " Mida sa teed, Thomas?" küsis Electra ja pühkis oma näolt pisarad ära. " Lähme." oli ainus, mille ta vastuseks sai.
Ei ühtki sõna. Electra oli nutmise lõpetanud ja vaatas vaid oma jalgu, kui ta kodu poole kõndis, Thomas kõrval. Thomas otsustas vaikida, nagu temagi. Vihma tibutas veidike ja Electrale oli täiesti selge, et sellel ööl valitseb taevas välk, ning see mõte oli talle hirmutav - ta kartis äikest. Kui nad lõpuks ( Electrale tundus, nagu oleks nad selles tihedas vaikuses kõndinud juba tunde) Shmearite maja juurde jõudsid jäid nad Electra ukse juures seisma. Vihma sadas juba üsna kõvasti. " Ehk tahad sisse tulla?" küsis ta vaikselt. " Kuni vihm üle jääb, ma mõtlen." Thomas noogutas - nad olid nii kiiresti lahkunud, et ta polnud isegi jakki selga pannud. Kui nad heledasti valgustatud esikusse astusid, kuulsid nad, kuidas Aurelia robinal trepist alla jooksis. " Elis!" hüüatas ta ja ilme ta näol oli harjumatult tõsine. " Mida, Aurelia?" küsis Electra oma nohuse häälega. " Robert käis siin, kui sa kuskil olid... ja ta jättis sulle midagi." vastas Aurelia ja ei pannud tähelegi Thomast, kes teda teretas. " Mida ta jättis Aurelia?" küsis Electra, kui abitustunne taas ta keha ja meeled vallutas. " Ja kus ema-isa on?" " Ema läks oma selle sõbranna juurde, selle... Viivika juurde. Ja isa kasutas juhust ning läks Peeteri ja Ülo juurde mingit jalgpalli vaatama. Mõlemad tulevad homme tagasi." seletas Aurelia kiiresti. " Ja oot, ma kohe toon selle, mida..." Ta jättis lause lõpetamata ja jooksis üles, Electra tuppa. Thomas ei öelnud midagi, vaid võttis jalatsid jalast, nagu Electragi ning seisis niisama. Aurelia oli üsna kohe tagasi, kaasas valge, roosa salliga kaisukaru, käes süda, millel sõnad: I love you ja mingi kaart. Electra võttis koti seljast ja viskas selle põrandale, kui Aurelia talle kaisukaru ja kaardi ulatas. " Too käärid." käskis ta Aureliale, kes otsekohe nii ka tegi. Electra pööras kaardi ümber ja luges sõnu, mis talle nii tuttava käekirjaga kirjutatud olid: Kahju, et sind siin polnud, kui käisin. Meil oleks lõbus olnud, armastan alati ja igavesti, Robert.
Selle läbi lugenud, puhkes Electra nutma ja rebis selle tükkideks. Thomas, kes oli seda teksti samuti lugenud ( üle Electra õla), vaatas, kuidas Electra lohutamatult nuttes kaardi pisikesteks kartrongitükkideks rebis ning need kokku kägardas ja siis maha viskas. Siis võttis ta Electra õlgadest kinni. " Rahune, Electra, lihtsalt rahune.." ütles ta, kui Electra trepini kõndis ja sellele maha istus, ikka veel nuttes. Thomas istus ta kõrvale ja ka Aurelia jooksis tagasi, käes käärid. Electra võttis need ta käest tänamata ära ja hakkas jõhkralt kaisukaru katki lõikama. Kõigepealt lõikas ta läbi õmblused, mis hoidsid koos karu pea ja keha ja edasi läks juba... lihtsalt. Nii Thomas, kui ka Aurelia jälgisid tummalt, kui Electra nuuksudes kaisukaru hävitas. Siis tõusis Thomas püsti, võttis taskust oma telefoni. " Hallo, ema...siin mina, Thomas... kuuled, ma tahtsin öelda, et ma jään täna ühe sõbra juurde ööseks... tal on hetkel väga raske aeg ja ma pean teda toetama.. ema, ma ei küsinud, vaid ma ütlesin... ema! Mind ei huvita, ma jään siia... ema, ma pean teda toetama, olgu?!... jah, aitäh.... jah, tsau.." Vihaselt turtsatades lõpetas ta kõne ja pistis telefoni tagasi taskusse. Siis istus ta tagasi Electra kõrvale, kes oli kaisukarule lõpu peale teinud , ja võttis taas ta õlgadest kinni. " Electra, kuula nüüd mind." Electra vaatas Thomasele otsa. Ta ei tahtnud Thomast ju üldse siia sisse segada... " Electra, sa pead mulle kõik ära rääkima." ütles Thomas ja võttis õrnalt ta lõuast kinni. " Ma tean, et sul on midagi viga. Räägi kõik lihtsalt ära..." " Ei." ütles Electra ja ta pööras pea ära. " Electra." ütles Thomas eirit pahaselt ja pööras ta pea endale otsa vaatama. " Ma ei tee nalja, tead. Sa nutad koguaeg, need sinu märkused enesetapu kohta, maasikas, mida sul üleeile polnud ja kuidas sa selle peale endast nii välja läksid, katkine ranne, see kaisukaru... sa pead mulle kõik ära rääkima." " Ma ütlesin, et ei." vastas Electra ja lükkas Thomase käed enda pealt ära. " Aurelia, kas Electral on päevik?" pöördus Thomas Aurelia poole, näol selline ilme, et kui Aurelia ei kavatse vastata... " Aurelia...!" urises Electra vihaselt talle samuti otsa vaadates. " Jah, on küll." ütles Aurelia väriseva häälega ja vaatas Electrale otsa. " Selline roosade kaantega, aga ma ei tea, kus see tal on.." Electra vandus kõvasti. Thomas tõusis püsti, kõndis Electra haledalt maas lebava koti juurde ja avas selle. Mõne aja pärast oligi tal nimealune päevik käes ja ta naases, hoides seda kindlalt käte vahel. " Anna see siia." ütles Electra ähvardavalt ja tõusis püsti. Thomas raputas pead. " Sa kas räägid mulle kõik ära," vastas Thomas ja vaatas Electra maruvihasesse näkku külma rahulikkusega. "... või ma loen seda kõike su päevikust, ning... ka muud, mis siin sees on või ei ole." " Sa ei teeks seda." Thomas kergitas kulme. " Tahad näha?" küsis ta rahulikult ja püüdis selleks ka jääda, kui nägi, et Electra oma käe rusikaks kõverdas. " Niiet, kuidas siis jääb? Sa tuled minuga ja räägid mulle kõik ära, või ma loen seda sellest väiksest roosast raamatukesest." Electra ei vastanud, vaid pani käed rinnal risti. " Olgu, " ütles Thomas naeratades ja tegi päeviku lahti. " Ei!" hüüatas Electra kohe ja üritas päevikut ta käest ära võtta. Thomas plaksatas päeviku kinni, ilma, et oleks sisse pilkugi heitnud. " Räägid?" Electra vaatas talle anuvalt otsa. " Thomas,..." ohkas ta raskelt ja istus taas trepile. " See ei puuduta mitte vähimalgil määral sind." " Mind ei huvita. " vastas Thomas ja vaatas päevikut oma käes. " Sa tead, et ma ei taha su päevikut lugeda, sest kes teab, mida sa sinna kirja pannud oled... aga sa ei jäta mulle ju teist valikut. " " Thomas!" ütles Electra vihaselt ja tundis, kuidas ta silmad taas pisaratega täitusid. " Need on MINU probleemid ja MINU asjad, need ei puutu üldse sinusse, eksole?! Las ma lahendan oma asju ISE, ..." Thomas raputas pead. " See on su viimane võimalus." lausus ta lihtsalt ja libistas sõrmedega üle päeviku roosa kaane. " Niisiis, räägid või mitte?" " Ma vihkan sind!" ütles Electra ja kõndis ta juurde. " OKEI, ma RÄÄGIN sulle, aga sa ei saa nagunii midagi teha!!" " Seda vaatame siis, kui sa mulle rääkinud oled." vastas Thomas naeratades. " Tule." " Kuhu?" küsis Electra ja pühkis ikka veel voolavad pisarad ära. " Kuhugi, kus sa mulle rahulikult kõike rääkida saaksid." vastas Thomas lihtsalt ja läks ees trepist üles, tirides Electrat järgi. Jõudes Electra toa ukseni, heitis ta pilgu trepile, kus Aurelia ikka veel kössitades trepil istus. " Saad sa üksi siin hakkama, Aurelia?" küsis ta ja avas ukse. " Jeah." ütles Aurelia ja naeratas talle. " Mine ja lohuta teda... ma teen siin natuke korda." " Okei." vastas Thomas ja naeratas samuti, enne, kui astus sisse Electra tumedasse ja eriliselt masendavasse tuppa. Kui ta enda järelt ukse kinni pani, mattus tuba peaaegu täiesti pimedusse. Väljast oli kuulda vaid müristamist. Electra istus ohates oma voodile. Thomas kõndis Electra lauani, pani päeviku sellele ja istus siis Electra kõrvale. " Niisiis." ütles ta vaikselt. " Räägi." Electra vaikis veidi aega ja vaatas pimeduses oma käsi. " Sa tead seda kooliakna värki?" pahvatas ta siis järsku. " Oh issand." oiatas Thomas kohe ja vaatas Electrale otsa. " Sa viskasidki selle sisse..." " Ei." ütles Electra nördinult. " See polnud mina... kuigi ma viibisin seal, kui Robert selle sisse viskas.." " Robert? Noh, vähemalt see on hästi... " ohkas Thomas kergendunult, kuid taipas siis, et ta teeb Electral rääkimise oma kommentaaridega raskemaks ja lisas vaikselt: " Räägi edasi." " Me tulime just kinost neid uusi " Narnia kroonikaid" vaatamast... me vaidlesime selle üle, kas P. Caspian on ilus jne..." Electra turtsatas. " See oli nii tobe... ja Robert küsis mult, et mis mind Caspiani juures siis nii väga tõmbas... Ma vastasin nagu naljaga, et ta tegi ohtlikke asju ja nii... noh... ma ei tea, ta ei saanud aru, või mis oli... igatahes, ta pööras psühhoks ära. Ta ütles, et tahab mulle midagi näidata... ja noh, ma olin piisavalt kergeusklik, et temaga kaasa minna.... Ta viis mu mingit imelikku teed pidi kooli territooriumile, noh, ise ta muidugi hoidis kätt mu silme ees, sest see pidi ju nö 'üllatus' olema. Ja ta karjus mulle, .... igasuguseid asju. Noh, põhiliselt tegi ta mulle selgeks, et ma olen ta eraomand..." Thomas vaikis. Kuigi ta ei näinud, tajus ta, et tüdruku silmad on taas pisarais. " Järgmisel päeval ma muidugi üritasin teda maha jätta... Aga ta ütles, et vastasel juhul ta läheb politseisse ja räägib neile, et mina olin see, kes selle akna sisse viskas. Ma ei saanudki temast lahti... Ta saatis mulle roose, üritas mind isegi kord suudelda ja..." Electra ei suutnud enam edasi rääkida. Thomas võttis ta käest kinni. " Ja?" " Ja..." kordas Electra ja pigistas Thomase kätt. " ... tead, tegelikult pole see tähtis. Üldse pole." Thomas asetas oma vaba käe Electra õlale ja naeratas. " Kui lõpuni räägid, saad musi." Electra naeris nutuselt - selline see Thomas oli ... suutis ta alati naerma panna. " Ei, tegelikult ma räägin tõsiselt, " ütles Thomas ja vaatas talle otsa. " Sa rääkisid mulle juba nii palju... räägi siis juba kõik, sul endal hakkab ka parem. Usu mind." Electra pühkis vaba käega pisarad ära ning ohkas raskelt. " Ja... eile, kui ta mul külas käis, tegi tal mulle selle maasika. Ma üritasin vastu panna, ausalt, aga... kui ma ta vihale oleks ajanud, siis oleks ta... ära rääkinud, ja ... mu unistus oleks läinud. Ma tegelikult ei teagi, mis oleks veel juhtunud ja mida ta veel mulle teinud oleks, kui Aurelia siis sisse poleks astunud, kui ta.. mu kaela küljes ripnes...." " Aurelia nägi seda pealt?" küsis Thomas jahmunult. " Ja ta ei rääkinudki su vanematele?" " Ta tahtis küll." ütles Electra ja pidi taas pisaraid pühkima. " Aga ma anusin teda, et ta seda ei teeks... ma ütlesin talle, et ma saan järgmiseks pühapäevaks kõik korda... ta jäi uskuma." " Olgu. Räägi edasi." " Ja siis täna... koolis, see mu klassiõde Jaana... " jätkas Electra ja pani tahtmatult tähele, et Thomas oli oma käe ta õlalt ära võtnud. " Noh, ta... ta ütles mulle, et ma Robertist lahku läheksin. Ma keeldusin... ja...eee... suht nagu lõin teda." Thomas turtsatas. " Ja enne viimast tundi ta surus mu koridoris nurka, kui kell juba helisenud oli... ja ta ütles mulle, et kui ma Robertist lahku ei lähe, siis.. ta läheb dire juurde ja räägib talle, et mina viskasin selle kooliakna sisse... noh, ma ei tea küll, kust ta seda teadis... ja siis ta maksis mulle selle kõrvakiilu eest kätte, ... ta lõikas.. mm.. umbes nagu.. mu veenid läbi või midagi sellist." " Mida?" küsis Thomas ja lasi Electra käest lahti. " Sa ütlesid mulle, et sa kukkusid!" " See õde Laura ütles mulle, et kui ma enam enda veene ei lõigu, siis ta Franzile sellest ette ei kanna.." vastas Electra lihtsalt. " Ning me leppisime kokku, et tegelikult ma kukkusin trepil... sest muidu oleks ta Franzile ette kandnud... ja mul oleks jälle suur jama kaelas." " Sa oleks võinud vähemalt mulle öelda.." ütles Thomas pahaselt. " Siis oleks pidanud ma sulle terve loo ära rääkima!" lausus Electra sama pahaselt. " Pealegi, ma tean küll mis ma nüüd tegema pean." " Tead või?" küsis Thomas üllatunult. " Jah, tean küll." vastas Electra turtsakalt. " Ja see oleks?" " Miks ma peaks sulle seda ütlema?" " Siis musi ei saa." Thomas pani käed rinnal risti, samal ajal, kui Electra naeris. " Ma tapan end ära, oled rahul või?" ütles ta siis lõpuks. " Tõsiselt mõtled seda või?" küsis Thomas puhtüllatunult. " Jeah." vastas Electra, kuid ei naeratanud enam. Tegelikult oli ta taas väga lähedal nutma puhkemisele. " Mis siin ikka muud teha?" Ja ta oligi taas nutmas. " Sa teed nalja või?" ütles Thomas vihaselt. " Muidugi on siin muud teha! Ennast ära tappa... mingi suht loll oled või?!" " No ei ole ju!" röögatas Electra ja lõi rusikaga vastu voodit. " Arvad, et ma ei ole sellele mõelnud? Ma olen proovinud midagi välja mõelda iga faking öö!" " Noh, igatahes, mina mõtlesin juba välja, mis see lahendus on," ütles Thomas rahulikult. " Ja ma luban, et sa saad sellest sitast välja." " Ära luba," lausus Electra sama vihaselt, nagu enne. " Sellest pole pääsu." " Muidugi on." " Ei ole." " On küll." " Ja kust ma üldse tean, et sa pead oma lubadusi?" pistis Electra järsku. Thomas võttis ta õlgadest kinni ja tõmbas ta endale lähemale. " Näed, ma lubasin sulle musi anda, kui sa kõik ära räägid," ta tegi Electra põsele musi, " Ja ma tegingi." Electra avas suu ja tahtis midagi öelda, kuid selle asemel nuuksatas ta valjult ja toetas oma pea Thomase õlale. Sellist käitumist polnud Thomas muidugi oodanud, kuid siiski võttis ta Electral ümbert kinni. Vaikus... Väljast kostis hirmuäratavat müristamist. " Kuule, ma arvan, et sa peaksid nüüd magama minema." ütles Thomas, kui ta tundis, et ta T-särk õla pealt juba märjaks läheb, kui Electra pisarad seda sealt niisutasid. Electra tõstis oma pea. " Vabandust." oli ainus, mida ta oma suust välja sai. " Ei, pole midagi." ütles Thomas ausalt ja vaatas talle otsa. " Lihtsalt, sa peaks end välja magama." Electra noogutas. " Ega sul näiteks mingit tekki ega patja pole?" küsis Thomas siis ja lasi Electra täiesti lahti. " Ma magan all, diivanil." " Maga siin." ütles Electra kohe. " Mida?" küsis Thomas üllatunud toonil. " Ma pole sulle vist kunagi öelnud, et ma kardan äikest." lausus Electra ja võttis Thomase käest kinni. " Eeem." alustas Thomas abitult... " Palun?" Thomas ohkas. " Olgu peale siis." ütles ta vaikselt. " Aga ma lähen vaatan, kuidas Aureliaga lood on. Ehk kardab tema ka äikest..." Electra lasi naeratades Thomase käe lahti ja jälgis, kuidas ta lahkus. Väljast kostis vaikset sabinat. Electra ohkas. Nüüd hakkaski see peale. Käis hele sähvatus ja sellele järgnes mürin. Ta tõusis püsti, kõndis lauani ja võttis päeviku kätte. Veidike mõelnud, pistis ta selle sahtlisse, järgmiseks tõmbas läpaka laadimisjuhtme pistikust välja ja siis ronis tagasi voodile. Ta teadis, et see oli ehk liiga otsekohene, et ta palus Thomasel tema juurde jääda, kuid... Ta tõesti kartis äikest. Kuuldes koridorist lähenevaid samme, tundis ta, kuidas ta suu naerule kisub. Thomas tuli tagasi, pani ukse kinni ja kõndis ta juurde. " Niisiis." ütles ta ja istus voodiäärele. " Aurelia magab rahulikult, ma tõmbasin teie teleka kontaktist välja, kustutasin kõik tuled ära... see on siis vist kõik, mis?" " Jeah." ütles Electra ja noogutas. " Jää magama." lausus Thomas järgmiseks. " Ma olen nii kaua siin." " Ja siis?" küsis Electra murelikult. " Lähed ära?" Thomas naeratas. " Okei-okei." ütles ta ja vaatas talle otsa. " Sinu võit. Ma ei lähe ära." Electra naeratas samuti ja heitis pikali. Veel üks sähvatus ja mürin. " Tule siia." ütles Electra vaikselt, kuigi tundis, kuidas tal külmavärinad peale tulid. " Ruumi on siin küll." Thomas raputas pead. " Kuule, sa ei saa ju istudes magada." lausus Electra pahaselt ja tõusis istukile. " Mhh......." ohkas Thomas raskelt ja tegi nagu, Electra käskinud oli. Vaikus... Sähvatus ja mürin. " See tuleb aina lähemale." ütles Electra vaikselt. " Ära karda." vastas Thomas rahulikult. " Näiteks... laula midagi, see hoiab mõtted eemal." " Eeeem." lausus Electra piinlikult. " Sa Guano Apes'i Quietly'd tead?" " Mkm" ütles Thomas ja naeratas. " Aga mina ei laulagi ju. Sina laulad." " Eee... okei." vastas Electra ja tundis, kuidas ta näost punaseks läheb. " Mmm.. okei siis... e...quietly... explodes your love...your insecurity is so soft to me...i can't let you breathe in...we-" Taas sähvatus ja veelgi valjem mürin. "Kas ma võin sulle kaissu pugeda?" küsis ta järsku, ise järele mõtlemata ja haarates ta õlast kinni. Thomas naeris. " Mida veel.." ohkas ta. " No... kui sa just pead." Electra puges talle lähemale. " Laula edasi." käskis Thomas ja erinevalt Electrast, tundis kerget väsimust. " Eeem.. okei." ütles Electra ja naeratas. " we are.. falling into us...." Sähavtus ja mürin. " Sa värised." märkis Thomas unise häälega, kui Electra taas vakatas. " Ma ei saa sinna midagi teha." ütles Electra kurvalt. " Ma kardan äikest nii kohutavalt..." Thomas ohkas taas ja pani oma käe ümber tema, tõmmates ta ühtelugu ka lähemale. " Nüüd kardad ka?" küsis ta lõbustatul häälel ja sulges taas oma silmad. " Mitte nii palju." vastas Electra naerdes ja võttis ka temast kinni. " Niisiis... kas ma laulan edasi?" " Laula, palju tahad..."
Kriitika?
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jul 26, 2008 21:16:41 GMT 3
Swiiiiitttttt!!! Niiiii armas osa. Ja mulle meeldis. Täiega! Ootan uut. ;D Ajaaa. Kriitikat tahtsid ka. Seda mul jagub. Kirjuta pikemad osad!!!!!!
|
|
|
Post by swessu on Jul 26, 2008 22:13:31 GMT 3
Aww... see lõpp oli nii armas.. See on tohutult hea.. Edasi tahan.
|
|
|
Post by nipsu123 on Jul 26, 2008 22:16:31 GMT 3
Liiga nunnu:D Japp... pikemad võiks veel olla:) Aga nii hea(Y) See oli lihtsalt nii nummi osa(L)
|
|
|
Post by spring on Jul 28, 2008 15:50:14 GMT 3
;D Kriitika kohta siis - sorry, pikemaid osi ma lihtsalt ei suuda kirjutada. Niiet, kahjuks peate pettuma, sest ka see osa on lühikesem, kui eelmine.
30.
Hommikul ärgates avastas Electra, et ta on täiesti vastu Thomast surutud. Sisse hingates tundis ta Thomase lõhna ja see oligi põhjuseks, miks ta tõusta ei tahtnud, Thomase käed ta ümber ja kõik see. Parajasti eilse õhtu sündmusi meenutades ohkas ta siiski raskelt, lükkas Thomase käe oma piha ümbert õrnalt ära, tõmbas veel korra tugevalt ninaga ( kes teab, millal tal veel võimalus oleks tekkinud?) ja tõusis istukile. Ta vaatas Thomast. Ta nägi magades nii rahulik välja... ja mitte ainult rahulik. Samal ajal, kui Electra selle üle juurdles, jõudis ka kõnealune isik silmad lahti teha. " Tere." ütles Electra kiirelt. " Oh, tere.." vastas Thomas, tõusis samuti istukile ja haigutas. " Kuidas sa end tunned?" Electra kehitas õlgu. " Kuidas ma end ikka tundma peaks.." pomises ta ja kurbus hiilis taas ta näole. " Eesseisev surm ja muu selline... ega see head tuju ei tekita." " Mis sul viga on?" küsis Thomas pahaselt ja vaatas talle sama ilmega ka otsa. " Nagu ma ütlesin, saab kõik korda." Electra raputas pead. " Ei saa." " Saab küll." " Ei saa." " Saab, ja ära vaidle endast vanemale vastu." " Ei saa." " Sul on tugev tahtmine surra, ma näen." Electra noogutas. " Okei." vastas Thomas sellele lihtsalt, kuid jätkas karmimalt. " Aga enne, kui sa end tapma lähed, tahan ma sulle midagi näidata." " Ega sa mingit akent sisse visata ei kavatse?" küsis Electra ettevaatlikult. " Ei, muidugi mitte." ütles Thomas, tõusis püsti ja ulatas Electrale käe. Electra võttis sellest kinni ja Thomas tõmbas ta püsti. Vaikides kõndis Thomas ta toast välja, mööda koridori, vannituppa. Seal haaras ta Electra õlgadest kinni ja lükkas ta peegli ette. " Kas sa tead, kes see on?" Electra turtsatas. " Jah, tean küll." vastas ta. " Mis siis?" Thomas tõmbas ta peegli eest ära ja pööras ta endale otsa vaatama. " Sa oled tark, ilus, võimekas, enesekindel, julge tüdruk. Sa meeldid kohutavalt paljudele. Sul on kindel tulevikuplaan ja sa oled selle saavutamisele väga lähedal, sul on palju, mille üle uhkust tunda! Miks siis, kurat küll, tahad sa ennast ära tappa?!" Electra astus sammu tahapoole, kui Thomas ta peale karjudes lähenes. " Sul on sõbrad, sa oskad intelligentselt käituda, sul on oma iseloom...!" Veel üks samm. " Sul on palju, mida mõnel pole... kuid ometigi tahad sa end ära tappa. MIKS?" Veel üks samm. " Sa mässisid ennast sellesse - ja nüüd tahad ennast ära tappa, kuigi ma ütlesin sulle, et ma saan sind aidata. MIKS?" Veel kaks sammu. Electra tundis, kuidas ta taganedes duðikabiini oli astunud. Kuid Thomas polnud lõpetanud...ei. " Nüüd ütle mulle, MIKS täpselt sa tahad end ära tappa?" Electra seisis seal keset duðikabiini, võimetu midagi vastama. Thomas vaatas talle vihaselt otsa ja tõstis käe... Electra kiljatas, kui külm vesi talle peale langes. Thomas hüppas kabiinist välja külma rahulikkusega ja jälgis, kuidas Electra puristades märjad juuksed silme eest tõstis ja siis talle vihaselt otsa vaatas. " Tule siia, värdjas." ütles ta pahaselt, haaras Thomase vasakust käest ( meelega, kuna teadis, et see teeb talle valu) ja tõmbas ta, Thomasele endale ootamatult, enda juurde, läbi voolava vee ja surus ta siis vastu plaatidest seina. " See on juba rohkem selle vana Electra moodi, keda ma tundsin." ütles Thomas, naeratades, hoolimata sellest, et ta pea läbimärg oli. " Tahad teada, miks?" lausus Electra väriseva häälega, tähele panemata, mida Thomas öelnud oli. " Sellepärast, et ma TEAN, et mitte mingit teed ei OLE, SAAD ARU?! Kui ma Roberti maha jätan, räägib ta politseile kõik ära, ja see on minu jaoks sama hea, kui surm, SEVID?! Ja kui ma teda maha ei jäta, siis teeb Jaana sama!! Ja kui ma kitun ära, mida Jaana mulle tegi, siis... ta räägib ikka ära! Ma olen ummikus, GET IT?!" Thomas lükkas tüdruku käed enda pealt ära ja vaatas talle tõsiselt otsa. " Arvad, et ma ei tea seda kõike?" küsis ta vaikselt ja keeras kraani kinni. " Arvad, et ma ei tea? On olemas veel üks tee. Aga millegipärast sa ei usalda mind." " Ohyeah, nüüd peaksin ma kohe kõiki usaldama, onju." vastas Electra sarkastiliselt. "Pärast seda, mida Robert mulle tegi..." " Sa rääkisid mulle seda kõike, kordagi ütlemata, et ma seda kellegile ei räägiks." ütles Thomas valjult. " Miks?" Electra maigutas suud. " Sa kutsusid mu enda voodisse magama, kuigi teadsid, et sa kunagi mulle meeldisid." jätkas Thomas, näol halastamatu ilme. " Oleks võinud juhtuda, mis tahes... aga sa ei hoolinud sellest. Miks?" " Sest..." alustas Electra vaikselt ja vaatas Thomasele otsa. " Sa lasid mul ennast siia juhtida, hoolimata sellest, mis juhtus eelmine kord, kui sa kellegil ennast kuskile juhtida lasksid." lasi Thomas edasi. " Miks? Tahad teada, miks? Sest sa usaldad mind." Electra läks näost punaseks. " Niiet, miks ei võiks sa mind ka seekord usaldada, ah?" nõudis Thomas. " Miks? Muidu sa ju usaldad!" " Ma.." " Proovime minu tee ära ja kui see ei aita, siis PALUN, tapa end, aga mitte enne!" Electra ohkas. " Aga..." ütles ta piinlikust tundes. " Aga kui see ei aita... siis pead sina mu ära tapma, selge?!" Thomas noogutas, kuid ta näole ilmus naeratus. " Nüüd aga käi duði all ära." lausus ta. " Anna mulle andeks, et seda nii ütlen, aga sa näed jube välja." Electra naeris. " Ei, mul pole tuju." " Ei oska või?" küsis Thomas pahaselt, haaras kätte suvalise ðamthingyipudeli, mida riiulil terve hunnik lösutas, avas selle, valas törtsu oma kätele ja pani pudeli tagasi. Siis, ( enne, kui Electra jõudis sõnagi öelda, või teda takistada) tõmbas ta Electra endale lähemale ja määris ðamthingyi talle pähe. " Thomas... see oli mu isa ðamthingy." " Enda süü, et mul end õpetada lasid." vastas Thomas ja naeratas. Lõpetanud, avas Thomas taas kraani ja pesi oma käed ðamthingyist puhtaks. " Khm-khm.." Mõlemad vaatasid uksele, kus seisis Aurelia, näol lõbus naeratus. " Mmm... ma arvasin, et duði all käiakse i l m a r i i e t e t a..." Electra ja Thomas mõlemad vaatasid talle kulmu kergitades otsa. " Aga.. .eee.. " lisas Aurelia, kui Electra talle väga kurja pilgu saatis. " ... see on kõigest minu arvamus... niiet, khm.. jätkake, jätkake, mida iganes te siin ka ei teeks..." Ta lippas ruttu minema, kartes, et hiljem peab ta oma õe kõikvõimast kättemaksu nautima. Thomas ronis kabiinist välja ja naeratas Electrale. " Ma jätan su nüüd üksi." ütles ta. Electra noogutas, ootas, kuni Thomas lahkus, tuli kabiinist välja ja vaatas uuesti peeglisse. Huvitav, kas Thomas pidas teda tõesti ilusaks..?
Thomas võpatas, kui Electra sisse tuli, peas nägu, mida kirjeldada on võimatu. Ta oli just arvutist oma meili kontrollinud. Electra kõndis rahulikult kapini ja heitis siis Thomasele pilgu. " Su pluus on märg." ütles ta vaikselt. " Ehk tahad selle ära vahetada?" Thomas kergitas kulme ja vaatas Electrale otsa. " Mille vastu?" " Ma võin sulle midagi otsida, kui tahad." vastas Electra ja avas kapiukse, võttes välja ühe suure rätiku ja visates selle Thomasele pähe. " Ja su juuksed on ka märjad." Thomas võttis rätiku kätte, naeratas ja kuivatas oma juuksed ära, niikaua, kuni Electra oma kapis tuhnas. Lõpuks viskas Electra talle ühe valge T-särgi ja naeratas. " Sobib?" " Juhul, kui see taljesse töödeldud mudel pole, siis küll, jah." vastas Thomas oma kulme veel kõrgemale kergitades. " Ei ole." ütles Electra. Thomas võttis oma pluusi seljast ja pani valge selga. "Sa vahid." ütles ta naerdes, kui nägi, et Electra teda jälgis. Electra naeris samuti ja raputas pead ning pööras talle selja, Thomas aga istus tagasi toolile. Lõpuks ( juba kindel olles, et Thomas lõpetanud on) pöördus ta ümber, kõndis poisi juurde ja istus talle sülle. " Sülle?" küsis Thomas üllatunult " Sa istud mulle sülle?" " Ja siis?" küsis Electra ja üritas tooli lauale lähemale tõmmata, et arvutisse pääseda, kuid ei saanud seda, sest Thomas hoidis jalga ees. " Võta oma jalg ära." " Mkm." vastas Thomas lihtsalt ja vaatas Electrale otsa. Electra turtsatas ja vaatas vastu. Lõpuks ohkas Electra raskelt, võttis Thomase näost õrnalt kinni ja suudles teda kergelt. " Whoa..Mis see oli?" küsis Thomas otsekohe, Electra aga tõmbas tooli lauale lähemale, sest Thomas oli imestushoos oma jala ära võtnud, ja avas oma läpaka. Thomas, kes ei saanud oma vastust, pani jala kirjutuslaua sahtlitele ja tõukas siis tugevalt, saates tooli, millel nad mõlemad istusid, toa keskele. Electra turtsatas ja pöördus Thomasele otsa vaatama. " Mis see oli?" nõudis Thomas uuesti. " See?" küsis Electra ja suudles teda samamoodi uuesti, " Või see?" " Mõlemad." Electra ohkas ja toetas oma pea tooli seljatoele. " Esimene oli selle eest... et sa mu elu päästsid, ükskõik, et ainult hetkeks, aga sa oled ikka mu kaitseingel." Thomas turtsatas. " Ja teine?" " Ja teine... oli näitamaks, kui palju ma sind selle eest armastan." Thomas kortsutas selle peale kulmu. " Nii vähe armastadki või?" küsis ta naeratades. " Mis, sa tahad keelekat või?" " Oleks kena küll." Electra vaatas teda üllatunult. " Sa teed nalja või?" küsis ta jahmunult. " Teen või?" küsis Thomas vastu. Seda öelnud, võttis ta Electrast kinni ja suudles teda pikalt. " Khm-khm." Thomas lasi Electra lahti ja vaatas uksele, kus taaskord seisis Aurelia, käed rinnal risti ja kulmud kergitatud. " Ma saan aru, et teil on jube mõnus siin üksteise nägusid süüa... aga...eeem... päris söök on valmis, mõtlesin lihtsalt öelda." ütles ta kiirelt ja lahkus, enne, kui keegi jõudis teda vihaselt põrnitseda. Kui Aurelia lahkus, langetas Electra naerdes pea Thomase õlale. Thomas nügis teda õrnalt. " Lähme sööma."
Electra pani oma pannkoogi käest, rüüpas lonksu piima ja vaatas üle laua, tema vastas istuvale Thomasele otsa. " Kuule, Thomas..." ütles ta äkki, kui talle midagi meenus. " Mäletad, kui sa mul kolmapäeval külas olid?" Thomas neelas alla suutäie, mdia ta närinud oli ja küsis siis: " Mis siis?" Electra pühkis sõrmed salvräti sisse ära. " Mäletad, ma tahtsin sulle midagi su juuste kohta öelda?" " Mhmh..." " Ma tahtsin tegelikult öelda, et sa näed selle soenguga seksikas välja..." ütles Electra ja lisas, kui Thomas köhima hakkas( talle jäi pannkook kurku kinni): " Noh, ma rääkisin sulle nagunii kõik ära, niiet... mõtlesin, et ehk tahad seda ka teada." Thomas vaatas talle oma vesiste silmadega otsa. " Mida?" Electra turtsatas, tõusis lauast püsti ja võttis kaasa oma nõud. " Noh, et sa näed selle soenguga väga hea välja..." Thomas kergitas taas kulme, tõusis samuti lauast ja võttis kaasa oma nõud. Electra võttis need ta käest ära ja pani kraanikaussi. " Ma pesen need hiljem ära." ütles ta vabandavalt ja vaatas ootavalt Thomasele otsa. " Okei.." vastas Thomas ja pani käed teksade tasku. " Eem.. ma vist lähen siis nüüd... ema juba ootab, et mu peale karjuda." Electra noogutas ja kõndis ees köögist ära, esikusse. " Eee.." jätkas Thomas seal. " Ma tahaks sulle veel üht-teist öelda, tead küll, ee.. sellest nn 'plaanist'." Electra noogutas ja istus trepile. Thomas istus samuti. " Niisiis." ütles Thomas vaikselt. " Ma tahan, et sa käituksid selle ja homse päeva, nagu sa oled käitunud viimane nädal. Eriti Roberti suhtes." Electra kortsutas kulmu. " Selles mõttes, et nad ei tohi midagi kahtlustada." jätkas Thomas rahulikult. " Esmaspäeval tule kooli kell 9.00, võta kooliasjad kaasa, kui tahad. Aga tule täpselt sellel ajal, ja ma saan sinuga siis garderoobide juures kokku, okei?" " Eeem." kostis Electra selle peale. " Ma arvan küll, et ma saan nii teha.. aga kui mind nähtakse, saan ma käskkirja vms ju.." " Ei saa." ütles Thomas rahustavalt. " Usu mind." " Okei.." Electra võttis talt ümbert kinni ja toetas oma pea Thomase õlale. " Eee-" alustas Thomas abitult, kuid lisas siis vastikusnoodiga hääles:" Electra, kas sa i l a s t a d praegu mu kaelale või?" Electra tõstis naeru kõhistades oma pea. " Ei, ma lihtsalt nutan..." " Aa... " ohkas Thomas kergendunult, kuid pühkis siis pisarad ta näolt ära. " Ära nuta." Püsti tõustes sasis ta veel korra tüdruku niigi sassis juukseid ja lahkus. Electra jälgis, kuidas uks Thomase järel kinni langes, tõusis siis püsti ja võttis suuna Aurelia toa poole, et temaga paar tõsist sõna vahetada. Ning ehk ka paar lööki. Kriitikat on?
|
|
|
Post by nipsu123 on Jul 28, 2008 16:43:07 GMT 3
Ingrid=Kirjanik Ei no liiga hea jutt. Minu arust tglt võivad olla küll nii pikad Peaasi et sa kribaks hästi kiiresti:) Nii nunnu jutt lihtsalt(L) Uut ruttu:)
|
|
|
Post by Padjanägu :pp on Jul 28, 2008 17:50:06 GMT 3
see lõpp oli veid kahtlane. see ilastamise värk xd ja miks ta nuttis : P ?
aga jahh, mudu supper nagu alati, uut (:
|
|
|
Post by swessu on Jul 28, 2008 23:12:14 GMT 3
Nunnu.. Tegi mul tuju heaks kohe... Hääästiheaon... Edasiootan..
|
|