|
Post by swessu on Jul 19, 2008 1:50:14 GMT 3
Mm... Ai laik thät. Kriitika, kriitika...ma ei tea ju. Mm... lõpus oli liiga tihedalt suuri tähti.... Kuigi, ei ütleks, et see mingi eriline kriitika oleks.
|
|
|
Post by Black,. on Jul 19, 2008 18:48:03 GMT 3
Ülihea Uuuuuuuuuuuuuuuuttt !!
|
|
|
Post by xXxBlackAngelxXx on Jul 19, 2008 23:59:09 GMT 3
Nõu to kriitika .
|
|
|
Post by nipsu123 on Jul 20, 2008 22:32:47 GMT 3
too good(Y)
|
|
|
Post by spring on Jul 20, 2008 22:36:02 GMT 3
Ooookei. ( Yaaay, ma sain kriitikat !!!! ;D;D) Kahjuks pean ma teatama, et suurte tähtedega tuleks teil üsna ära harjuda, sest... edasistes osades karjutakse üsna palju. ;D Ma juba kord olen selline inimene - mulle endale meeldib karjuda, ning ma panen ka teised karjuma ;D. Igatahes. Mingi imelik osa tuli lõpuks kokku:
25.
Piiksatused mobiililt panid võpatama Electra, kes oli just lõpetamas oma esseed. Ohtates küünitus ta arvuti tagant voodile, kus see lebas ning avas Sandralt saabunud sõnumi.
I'm right in front of your house. Come out, i really need to tell you something. Electra pillas oma mobiili sinnasamma ning kirjutas oma kirjandisse veel paar sõna. Siis langetas ta läpaka kaane ning lahkus oma toast. Mõte midagi selga panna tuli talle pähe alles õues, kui külm tuul ta lõdisema pani. Öise taeva taustal nägi Sandra eriti hirmutav välja, kui arvestada asjaolu, et ta põrnitses Electrat üsna vihaselt. " Noh?" küsis ta siis lõpuks. " Mis noh?" ei saanud Sandra aru ning jälgis teda. " Mis tahad?" nõudis Electra ning teda isegi ei huvitanud, kas Sandra saab aru või mitte. Kuid paistis, et Sandra sai suurepäraselt aru. " Ütle mulle, mis...mmm... on sinul viga!" ütles Sandra raskelt, püüdes kõigest hoolimata seda vestlust eesti keeles jätkata. Electra pani käed rinnal risti. " Sa ütlesid mulle, et sul on mulle midagi öelda. Ehk midagi tähtsat. Niiet ütle siis." Sandra vaatas teda hetke juhmilt. " You know, that i don't understand estonian so well." ütles ta solvunult. " I said, " surus Electra läbi hammaste, olles maruvihane. "... that you told me, that you have something to tell me. So tell me!" Sandra vaatas teda sama vihaselt vastu. " All i want to know, is WHAT the hell is wrong with YOU?" Endalegi imestuseks oli Sandra karjuma hakanud. " We should be FRIENDS, you know!! But you aren't telling me ANYTHING!"Electra langetas käed. " There are certain things you don't have to know." lausus ta rahulikult. " And we are friends." " No, we aren't." ütles Sandra nüüd sama rahuliku häälega. " If you don't know what friends mean, then don't use such word." " What's got in to you?" küsis Electra jahmunult, kuna polnud Sandrat varem nii endast väljas näinud. " Well, i think it's none of your busniess." vastas Sandra külmalt ning pöördus minekule. " Then, i think, i don't need to know." ütles Electra Sandra seljale. Electra suurimaks imestuseks pöördus Sandra ümber, pisarad silmas. " Fine." ütles ta ninaga luristades. " Whatever. I'll just go then." " Oota." lausus Electra ðokeeritult ning kõndis Sandra kõrvale. " Räägi." Sandra vahtis teda küsivalt. " Tell me." parandas Electra, kui sai aru, et Sandra ei mõiganud midagi " No.." ütles Sandra. " It's really nothing. Really. Tell me, what's wrong with YOU!" " TELL me, OKAY?!" röögatas Electra, kelle kannatus juba katkes. " I cant tell you whats bothering me, okay? Just accept it. There are some things i don't tell anybody. So, PLEASE, just stop asking what's wrong with me!" " My best friend died. Shannon." ütles Sandra järsku, kohe pärast lühikest vaikust, mis järgnes Electra röökimisele. " Her brother survived, but she didn't. It was a... car accident." Electral kukkus suu lahti. " Omg! I'm so sorry!" oli ainus, millega ta lagedale suutis tulla. " Oh, my, God...." Sandra puhkes veel hullemini nutma. " I'll go to England... on Friday... for funeral." Electra kallistas teda ning ðokk halvas ta mõistuse. Sandra oli sellist valu enda sees kandnud, samas, kui tema... oli muretsenud oma asjade pärast. " Don't cry." ütles ta lõpuks, kui Sandra ta lahti lasi. " I think.. she wouldn't want it. Don't cry, okay?" " I'll try." nuuksatas Sandra." But it's hard, you know..." " Yeah, i know." vastas Electra ning teadis täpselt, kui raske oli nutmist lõpetada ja rõõmsat nägu teeselda.
Järgmisel päeval ärgates tundis Electra kurgus ägedat valu ( peavalust rääkimata)ning riidesse panemise asemel läks ta allakorrusele, kus ta ema Aureliale ja Kristjanile hommikusööki valmistas. " Ema," ütles Electra niivõrd selgelt, kui tema kähisev hääl tal seda teha lubas. " Kurk valutab." Hanna pani piimakannu käest ning kõndis Electra juurde. " Näita siia." Electra tegi suu ammuli lahti ning surus keele nii alla, kui võimalik( kuigi see pani ta öökima). " Pane suu kinni." käskis Hanna ning asetas järgmiseks oma käe Electra laubale. " Noooooojah." " Mida?" küsis Electra ning prantsatas köögitoolile istuma. " Kurk on sul täiesti punane ja laup on ka tulikuum..." ohkas Hanna ja jätkas piima kallamist kolme, hommikusöögihelbetega täidetud kaussi. " Kust sa siis niimoodi haigeks jäid?" Electra kehitas õlgu ning võttis ühe kaussidest enda kätte. " Ma söön oma toas." ütles ta ning pöördus minekule. " Ja kraadin ennast ja võtan kurgurohtu." lisas ta, kui Hanna ähvardavalt oma suu avas. Selle peale ei osanud Hanna enam midagi öelda. Electra aga läks tujutult oma tuppa, põigates enne veel läbi arstikapist, kust ta haaras veel kaasa kraadiklaasi ja karbi kurgupastillidega. Ta avas oma läpaka ja logis ennast msn'i sisse, kuigi ta tegelikult kellegiga rääkida ei tahtnudki ning pannud kõigepealt alla kraadiklaasi, hakkas vaikselt oma hommikusöögihelbeid sööma. Üllatus oli aga suur, kui taas, ( TAAS) kostus talle juba närvidele käiv msn'i heli ja vestluse aken ilmus nähtavale. Electra, kes end parajast kraadis leidis taas, et rääkida tahtev inimene oli Thomas. Nagu alati.
Thomas: Tere hommikust!
Electra turtsatas vihaselt oma hommikusöögihelveste kaussi ning üritas ühe käega kiirelt vastust kirjutada. EleCtra: Tere neh. Miks sa nii vara üleval oled? Thomas: Ah, ei millegipärast. Miks sa ise? EleCtra: Ma ei ütle, kui sa ei ütle. Thomas: Olgu. Noh, lihtsalt... valus on magada. Ja pealegi, huvitavam on arvutis istuda siiski. EleCtra: Kuidas, valus magada? Thomas: Nooo... see vasak külg on ikka veel õrn, tead. EleCtra: Aaaa. Kahju sinust siis. Thomas: Ooookei. Aga miks siis sina nii vara arvutis passid? EleCtra: Haige olen. Vist. Thomas: Kuidas saab vist haige olla? EleCtra: Ma alles kraadin. Thomas: Olgu siis... Eeem. Eilsest õhtust... et ära arva, et ma.. noh, armukade või midagi sellist olen, et Hannes sulle roose saatis. Asi pole tegelikult üldse selles. Electra võttis kraadiklaasi alt ning avastas: 39,7 . Alles siis luges ta läbi Thomase vastuse ning kortsutas kulmu.
EleCtra: Milles on siis? Thomas: Pole tähtis. Ausalt. EleCtra: Okei, midaiganes. Aga.. jah, ma olen ikka täitsa haige. Thomas: ? EleCtra: Kõrge palavik on. Thomas: Aaaaa. Noh, jah. Kahju sinust siis. EleCtra: Huvitav, kas ma ikka reedeks terveks saan. Thomas: Saad ikka. Ja kui ei saa, siis tulen mina sinu juurde. EleCtra: Ha ha. Sa saad pisikud külge ju. Thomas: Ei saa. Mulle topitakse nüüd nii palju igasuguseid ravimeid sisse, et mina haigeks juba ei jää. Elu lõpuni ilmselt. EleCtra: Okei. Siis on kokku lepitud. Thomas: Muide, miks sa eile nii pahur olid? EleCtra: Seda teemat me ei puuduta. Thomas: Miks mitte? EleCtra: Kui sa just ei taha, et ma sama pahuraks muutuks. Mu elu on niigi juba persse keeratud, pole vaja, et sinagi närvidele hakkaksid käima. Thomas: Kuidas soovid. Aga miks su elu siis nii..' persses' siis on? EleCtra: Ka seda teemat me ei puuduta, selge? Thomas: Okei. Misiganes. EleCtra: Ma pean minema, igatahes. Ehk räägime hiljem? Thomas: Olgu, kui ma siin olen. Head aega. EleCtra: Mhmh.
Kergendustundega logis Electra msn'ist välja ning tegi lõpu peale oma hommikusöögihelvestele. Lõpuks võttis ta veel kurgupastilli ning loivas tagasi voodisse, kaasas väikene, roosade kaantega märkmik.
Tundes, kuidas keegi teda õrnal raputab, avas Electra silmad ning vaatepilt, mis talle avanes, ei meeldinud talle, sest ta nägi enda kohale kummardumas Roberti nägu. " Ei." ütles ta unesegaselt, ning tõusis istukile, haarates otsekohe ta kõrval lebava päeviku, justkui kartes, et Robert võtab selle ära. " Mida SINA siin teed?" Robert naeratas oma vastikut, vastikut naeratust ning istus Electra voodiäärele. " Sa ei tulnud täna kooli." vastas Robert lihtsalt. " Ma tulin vaatama, kas sinuga on ikka kõik korras." " Poleks vaja olnud." vastas Electra, tundes ennast nüüd üsna ärkanuna. " Nägid mind ära küll, ehk lahkuksid nüüd?" " Elis..." Robert naeratus muutus irveks. " Saad aru, me käime. Ma tõesti ei saa aru, miks selline vastumeelsus." " Ei saa?" küsis Electra, kes oli taas ärritunud. " Noh, siis oled sa küll aeglase taibuga." Electra kartis kasutada sõna loll, sest eelmisel korral oli see Roberti psühhopaatseks muutnud. Kuid Robert vaid irvitas edasi. " Kas sa said mu saadetud roosid kätte?" " Jah." vastas Electra. " Ja?" " Ja mida?" " Meeldisid need sulle?" Robert vaatas Electrale otsa silma. " Meeldisid?" lausus Electra ning hoidis ennast tagasi, tundes soovi Roberti nõme nägu sassi lüüa. " Sa teed nalja või? Kas sa siis ei tea, et ma VIHKAN punaseid roose?"Irve Roberti näol kadus. " Ei tea." vastas ta, üritades kasutada kurba tooni, kuid mis tal korda ei läinud. " Kuid ma üritan teisel korral uuesti. Ja paremini." Electra ei vastanud midagi, vaid vaatas roosat päevikut oma käes. " Ma lähen siis nüüd." ütles Robert lõpuks. " Sa pead ikkagi puhkama... terveks saama. Igatahes, kui sa neljapäevaks terve pole, siis ma tulen siis, okei?" Electra ei vastanud taas midagi. " Olgu." ütles Robert ning naeratas. Siis kummardus ta Electra kohale, justkui tahaks teda suudelda, kuid Electra pööras oma pea ära, niiet ainus, mida Robert oma haige, psühhopaatliku suuga tabas, oli palavikust kuumav põsk. " Elis." ütles ta tasa ning tõusis püsti. " Näeme siis ülehomme." Electra ei vastanud taas midagi ning ei pööranud ega vaadanud talle isegi otsa, et mitte näidata talle oma pisaraid. Ning lõpuks oli ta läinud. Lõpuks oli ta läinud ja jättis endast maha taas nutva Electra.
Jaaaaaaaaaaaaah. Kriitikat on ?
|
|
|
Post by nipsu123 on Jul 20, 2008 23:25:06 GMT 3
ei ole kriitikat, kuidas sa aru ei saa:D Väga väga väga väga väga väga väga väga väga väga hea(yyyyyyyyyyyyyy)
|
|
|
Post by spring on Jul 21, 2008 14:17:11 GMT 3
No nii hea see nüüd küll pole ;D
|
|
|
Post by swessu on Jul 21, 2008 18:52:50 GMT 3
Onküll:D Phh..mõnus oli lugeda... Ja ega tegelikult, need suured tähed nüüd nii väga ei häirigi, mõnes mõttes isegi parem lugeda. Oi kuidas ma lõpus naersin. "haige, psühhopaatliku suuga" no mida veel. Armas. ^^.
|
|
|
Post by Prince Kirameki on Jul 22, 2008 12:46:58 GMT 3
Usu mind, täpselt nii hea see ongi Btw, ma vihkan ka punaseid roose xD
|
|
|
Post by Padjanägu :pp on Jul 22, 2008 13:10:56 GMT 3
Mkm, mitte täpselt nii hea vaid veel parem uut !!! (:
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jul 22, 2008 16:36:14 GMT 3
Okei. Hakkasin lugema. Seda lugu äikese ja värgi kohta sa juba tead... Sjuuuuper! Nüüd jälle küüsi närida, kui uusi osi ei tule... Mai saa aru, kuidas ma enne su lugude lugemiseks aega ei võtnud?! Nagu... shame on me! Uut ootan. Päris alguses see inglise keele tunni osa oli (YYY). Kui see Mrs. Smith rääkis, siis ma kujutasin ette meie ühte inglise keele õpetajat, kes (jumal tänatud) see aasta andis klassi teisele poole inglise keelt. Asendas meie oma õpsi ükskord ja kõik olid naerukrampides. "Soon we will be there." [Suuuuuun ui uilll piii teeeeeeeer.] Tglt, kui te seda kuuleksite, saaksite vist paremini pihta... Siis see vägistamise teemaga osa... :/ Masendav... kohe tõsise võttis, kuigi see viimane lause: "Allkorrusel ohkasid piim ja moosisaiad raskelt, ning lootsid, et homne päev tuleb nende jaoks parem." pani küll naeratama. Lihtsalt super siiamaani! " " Soovid teed, kakaot, kohvi või piima?" küsis Thomas ja vaatas ootavalt talle otsa. " Mitte midagi." vastas Electra ja istus laua äärde. " Olgu, kakao siis." ütles Thomas naeratades ja pani vee keema." Meenutas Minu ja Loore vaidlusi. ^^ Mina: Tohib, ma lähen/teen/võtan? Loore: Ei. Mina: Okei, ma siis lähen/teen/võtan. Loore: Urr. (Ta ütleb seda iga asja peale. Ja, kurat võtku, Ingrid! Ei peksa oma lugude peategelasi läbi! (Roberti läbi peksmise vastu pole midagi... (A) )DEEEM! Ma olen hetkel põnevusse suremas! Aga tead, mis oleks äge old? Vaata, Thomas on nende aparaatide küljes, onja. Ja oleks jumala lahe old, et kui Electra tal käest kinni võttis, et siis oleks võinud südamerütm kiireneda. Väga hea, et Electra armastusavalduse peale ahsoo ütles!!!!! Deeem. Ma vihkan seda, ma lihtsalt vihkan ja ei kannata mitte üks teps seda!!!! Robert võiks pikselöögist pihta saada ja Thomase asemele sattuda või külm olla... (A) ma õel, tean. Aga kaua sa veel neil kannatada lased? AAAHHH? GAAAAAAD! Jälle... Robert on loll. Koolimaja aknaid ikka sisse loopima ei läheks. (AAA) JEEEEEEE! Robertiga on kõik!!!! Hope so. Aga mul jäi nagu karp lahti, kui Electra kahest inimesest rääkis... nagu... loll annab olla? (A) Aga jumala hea jutt ju!!!! Ja rase? On fantaasiat inimestel...
|
|
|
Post by spring on Jul 22, 2008 21:05:18 GMT 3
Wow. ;D Sille, kaua sa seda kirjutasid? Ja... noh, ... ma ei oska nagu midagi kosta ka selle peale. ;D Eeem... ja kannatada lasen.. hmh, ma ei teagi kui kaua. Tegelikult mul kogu story juba valmis mõeldud, aga .... noh, kes ikka ette ütleks, onju? Igastahes siis. Andsin järele ja lasin nad kaks korraks kokku.
26.
Lõppude lõpuks äragates märkas Electra, et kõik on pime. Ta vaatas oma öökapil seisvat kella ning nägi üllatusega, et kell oli 1.00 öösel. Tundes, et tal on magamisest juba kõrini tõusis ta püsti ning kõndis natuke aega toas ringi. Hoolimata hilisest kellaajast avas ta läpaka ning logis end msn'i sisse, lootes, et Thomas on sees. Ei olnud. Electra ohkas ning langetas kurvalt pea. Thomas oleks olnud ainus inimene, kes oleks ta tuju sellistes tingimustes üldse tõstnud. Keegi teine ei oleks seda suutnud. Kuid ilmselt magas Thomas rahulikku und. Ainus, mis talle sellisel hetkel pähe tuli, oli lugemine.
Thomas ärkas sellel hommikul eriti vara. Oleks arvanud, et need kreemid ja salvid aitavad, kuid... valu ei läinud üle. Nõrgemaks, ehk jah, aga mitte üle. Ohates tõusis ta püsti ning avas oma musta läpaka, lootes, et ehk on keegigi, kellega rääkida. Ainus inimene, kes kell 5.00 sees oli, oli Laurie, ning tema elas ka Hiinas, kus oli üldse teine aeg. Pettunult avas ta interneti ja alustas oma tavaliste tegevustega - uudiste kontrollimine space.com'ist, stumblimine, PlanetX-i/Nibiru kohta info otsimine ja muu selline. Mõne aja pärast, kui Thomasel oli parasjagu käsil stumblimine, logis keegi sisse. Veidi üllatunult ( kuid mitte pettunult) nägi ta väiksel teatekastikesel Electra nime.
EleCtra: Hei! Miks nii vara, või siis hilja, üleval? Thomas: Niisama. Miks sina? EleCtra: Valud ei lähe ikka üle, mis? Thomas: Ega ikka ei taha jah minna. EleCtra: 21. sajandil on valuvaigistid ka olemas, tead. Thomas: Mul nendest tablettidest juba kõrini. Pigem piinlen valude käes, kui neid võtan. Pealegi, need valud pole nii hullud ka. EleCtra: Piisavalt hullud, et su magamist segada. Thomas: Ei ole. Lihtsalt, ma olen harjunud vasaku külje peal magama. See on kõik. EleCtra: Aaa. No okei siis. Kui sa nii ütled. Thomas: Mida sa nii vara arvutis teed? Haiged peaksid just rohkem magama. EleCtra: Oh, lihtsalt otsin netist erinevaid enesetapumeetodeid. Ei midagi erilist. Mis sa ise teed? Thomas: Mis sinuga siis juhtus, et sa ennast tappa tahad? EleCtra: See oli nali, tohmakas. Mis sa ise teed? Thomas: Oh, ma ei tea. Ootan, käed taskus, surma. Mis siin maailmas ikka teha. EleCtra: Kohe niivõrd igav on või? Thomas: Ilma koolita on jah, peaks möönma. EleCtra: Vaeseke. Millal sa siis kooli saad minna? Thomas: Esmaspäeval alles. Aga kuule... EleCtra: Mida? Thomas: Võib, ma tulen sulle küll täna? Ma lihtsalt PEAN siit majast välja saama. EleCtra: Noh, ma ei tea. Võibolla. Thomas: Palun? EleCtra: Kui sa lubad, et sa ei hakka mulle midagi õpetama ega seletama. Sest mu pea on niigi valus juba. Thomas: Luban. EleCtra: No siis võid küll. Mis kell plaanid tulla? Thomas: Oh, ma ei tea, lõuna paiku ehk? Sul vanemad kodus, onju? EleCtra: Lõuna paiku sobib ja ei, kodus pole keegi peale minu ja Aurelia, sest tal jäi mingi tund ära. Thomas: Okei siis. EleCtra: Aga ma lähen siis magama. Silmad räigelt valutavad. Thomas: Miks? EleCtra: Viimased neli tundi lugesin. Thomas: Ära jama. Sina, ja loed? Mida sa siis lugesid? EleCtra: Oh, niisama... sirvisin õpikuid ja nii. Thomas: Aaa. No olgu siis . Head ööd siis. EleCtra: Jajah. Lõuna paiku näeme.
Electra tundis, kuidas keegi teda taas õrnalt raputas. Pisut nagu kartes silmi avada ( äkki on see psühhar jälle tagasi) avas ta vaid ühe silma ja nägi pruuni juuksepahmakat, sügavaid pruune silmi ja ilusat naeratust. Ühesõnaga, kedagi väga meeldivat. Naeratades avas ta mõlemad silmad ja vaataski otsa Thomasele. " Tere." ütles Thomas ja naeratas samuti. " Tere." haigutas Electra ja lisas piinlikust tundes: " Mis kell on?" " Ah, kuskil kolm vist." vastas Thomas ja pööras pilgu roosale päevikule, mis lamas Electra süles. " Mis see on?" Electra võttis päeviku kätte ja peitis padja alla. " Ei midagi erilist." " Okeii.." ütles Thomas ja luksatas ootamatult. Electra turtsatas. " Sa peaksid vett jooma." ütles ta ning ronis voodist välja. " Lähme, ma pean nagunii tabletti võtma." Thomas luksatas vastuseks ning järgnes talle, ehk veidike aeglasemalt, kui muidu, kui Electra öösärgi väel suuna vannituppa võttis. Roosa ukse tagant kostus vaikset klaveriklimberdamist. " Ma ei teadnudki, et...hk.. Aurelia klaverit...hk... mängib." ütles ta, kui Electra vannitoas tule põlema pani ja ravimikapi poole sammus. " Oh, ta mängib seda juba ammusest ajast," vastas Electra ja avades ravimikapi, võttis sealt välja karbi valuvaigistitega. " Ta hakkas mängima ja muusikakoolis käima juba algklassides. Mis siis on?" " Ei midag...hk." lausus Thomas ja jälgis, kuidas Electra kaks tabletti välja võttis. " Mis sul viga on, et sa kaks tabletti võtad?" " Ei midagi." vastas Electra ja naeratas. " Niisiis, sa tahad luksumisest lahti saada jah?" " Oleks tore...hk... küll." ütles Thomas ja naeratas. " Okei," ohkas Electra ja lasi klaasi vett täis. " Siis pead sa mind usaldama. Ma tean üht nippi, mis võtab mul alati luksumise ära." Thomas kortsutas kulmu. " Hmkh. Olgu siis." Electra naeratas. " Okei." ütles ta ning ulatas Thomasele klaasi vett. " Kõigepealt tee suu pärani lahti." Thomas turtsatas. " Milleks veel seda vaja on?" küsis ta ja põrnitses veeklaasi. " Sa lubasid mind usaldada. Niiet lihtsalt tee seda, onju?" Thomas luksatas veel korra ning tegi suu pärani lahti, nagu Electra oli käskinud. Electra haaras Thomase lõuast ja enne, kui Thomas jõudis midagigi teha ( näiteks luksatada), oli ta poisi suhu lükanud ühe valge väikse tableti ja ta lõua lahti lasknud. " Nüüd joo." " Mida..hk... põrgut sa...hk...teed?" küsis Thomas ja jõi vastu tahtmist lonksu vett. " Arvad, et ma ei näinud, kui valus sul oli?" küsis Electra ja naeratas viltuselt. " Üritasin lihtsalt aidata." " Noh..." ütles Thomas pahaselt ja ulatas pooltäis klaasi talle. " Aitäh...hk...siis.Vist. Aga seda...hk.... kuradi luksu...hk...mist see ikka ära ei ...hk... võtnud." " Joo pea alaspidi vett." lausus Electra lihsalt ning pani karbi tagasi meditsiinikappi. " Mida?" küsis Thomas ja võttis vee Electra käest tagasi. " Võta lonks vett ja siis suru oma lõug vastu oma rinda ja neela vesi alla." seletas Electra. " Mind aitab see alati." Thomas vaatas teda kahtlevalt. " Ausalt." Thomas luksatas veel korra ja tegi nii, nagu Electra käskinud oli. Kui ta siis pea sirgu ajas ja vaata otsa Electrale, kes oli vastu kraanikaussi toetunud tundis ta tõepoolest, kuidas luksumine kadunud oli. " Näed siis." ütles Electra muiates ja pani käed rinnal risti. " Ja ahjaaa - mis su juustega lahti on? Minu mäletamist mööda olid need mustad, mitte tumepruunid." " Ah.." lausus Thomas ja ulatas klaasi talle. " Ema mässas natuke mu juustega... must tüütas ära." " Aaa." ütles Electra tunnustavalt. " Need sobivad sulle tõesti... eriti veel su silmadega.. ja..:" " Ja mida?" " Ei midagi." vastas Electra ja kõndis rahulikult vannitoast välja. Thomas järgnes talle, kustutades enne vannitoas tule ära. Electra pöördus keset koridori ringi. " Miks sind enne Aurelia klaverimäng nii palju huvitas?" küsis ta huvitunult ning vaatas Thomasele otsa. Ta pruunid juuksed langesid... kuidagi väga ligitõmbavalt poisi ühele silmale. " Ah, niisama." vastas Thomas ja naeratas. " Sa ei teadnudki, et ma klaverit mängida oskan?" " Mkm.." ütles Electra samuti naeratades. " Ei teadnud jah. Kuule, ehk mängid mulle midagi?" Thomas kergitas kulme. " Noh..." ütles ta vaikselt." Ma pole ammu mänginud. Lõpetasin muusikakooli seitsemendas klassis ju... sellest ajast saadik pole eriti mänginud midagi, ei oska eriti." " Ah, ära jama," lausus Electra ja võttis suuna Aurelia toa poole. " Ikka oskad. Sa oled ju ometi geenius." Thomas turtsatas ning järgnes Electrale roosa ukse taha. Electra koputas ja tegi ukse lahti. Aurelia lõpetas mängimise ja vaatas üsna üllatunult Electrale otsa. " Kuule, Aurelia, " alustas Electra ja lipsas ruttu Aurelia helerohelisse tuppa sisse. " Ehk lased Thomasel natuke klaverit mängida. Ma tahaks, et ta mulle midagi mängiks." Aurelia libistas pilgu Electra näolt Thomase näole, mis oli ükskõikselt mittemidagiütlev ja noogutas. " Ikka." vastas ta ning tõusis toolilt püsti. " Mul läkski kõht tühjaks..." " Tänks." tänas Electra säravalt ja kõndis Aurelia pianiino juurde. Noodihoidja all oli kuldne kiri: PETROF . " Tuled siis mängima?" Thomas ohkas, kõndis sinna ja istus klaveritoolile. " Ma ei oska nagunii midagi mängida." Electra võttis tooli Aurelia kirjutuslaua tagant ja viis selle Thomase kõrvale. " Mängi midagi." palus ta . " Midagi ilusat." Thomas naeratas. " Noh, ma oskan natuke.. tead küll, seda Titanicut." ütles ta kuid tõstis siis oma vasku käe. " Aga ma ei saa eriti vasaku käega mängida, ja ilma saateta pole sellel eriti kõla." Electra turtsatas vihaselt, võttis Thomase käest kinni ja asetas selle klahvidele. " Usu mind, saad küll."
Niisiis. Kriitika? Ahjaaa. Ja ma ise vihkan ka ülekõige punaseid roose. ;D Mina, lihtne maamats, armastan igavesti karikakraid. ;D
|
|
|
Post by swessu on Jul 22, 2008 22:58:07 GMT 3
Awww.. ^^. See oli nii armas osa. Mulle ei meeldi punased roosid, aga ei ütleks, et ma neid vihkan. Mulle meeldivad kollased.(A) Hea jutt on.
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jul 23, 2008 0:20:26 GMT 3
*skandeerib* "SUU-DEL-GE! SUU-DEL-GE!" Lavli, lavli, lavli. Ootan uut! Ja ma kirjutasin seda lugemise ajal jooksvalt nii et ei oska aega öelda.
|
|
|
Post by Prince Kirameki on Jul 23, 2008 11:47:15 GMT 3
EleCtra: Oh, lihtsalt otsin netist erinevaid enesetapumeetodeid. Ei midagi erilist. Mis sa ise teed?Liiga hea lause Tee järgmine osa sama kiiresti, siis ma hakkan rõõmust ringi hüppama xD
|
|