|
Post by spring on Jul 10, 2008 14:44:57 GMT 3
Eeem. Mulle meeldib P. Caspian. ;D . Aaaga. See on nagu suht mõtetu osa, action hakkab toimuma järgmises osas.
20.
Electra võpatas nii tugevalt, et ajas kuuma kakao, mida ta just rahunemiseks joonud oli, endale sülle, kui läpakast kostis msn'i heli - keegi rääkis temaga. Valjult vandudes avas ta oma läpaka ja vaatas kergendustundega, et see oli Thomas. Thomas: Hei! Kuidas film oli? Ja kas sa uudist juba kuulsid?
Electra pani kakao kõrvale ja üleni värisedes hakkas vastust kirjutama. EleCtra: Heia. Film oli normis. Vist. Mis uudisest sa täpselt räägid?
Electra teadis täpselt, millest Thomas rääkis, sest nüüdseks teadis seda juba ilmselt terve linn, sest alarm... . Tundes, kuidas talle pisarad silma tulevad, üritas Electra sellele enam mitte mõelda, vaid luges läbi Thomase vastuse.
Thomas: Kas sa siis ei teagi? Kooli territooriumile murti sisse ja üks aken visati kiviga puruks. Täpsemalt, füüsikaklassi aken. Kuidas sa sellest ei tea? Alarm karjus üsna kõvasti.
See polnud üldsegi abistav, vaid pani Electra veel rohkem nutma.
EleCtra: Oh issand. Ma ei teadnudki. Kas süüdlased saadi kätte? Thomas: Ei veel. Kahjuks. Need vandaalid vältisid hoolikalt turvakaameraid ja pääsesid minema. Tõpranäod sellised. See lause pani Electra tõsiselt enesetapu peale mõtlema.
EleCtra: Kust sa tead, et neid kaks oli? Ja üleüldse, kust sa nii palju sellest tead?
Kohe pärast enteri vajutamist tabas Electrat paanika. Ta oli kirjutanud kaks. " Loll," sosistas Electra endale ja peksis rusikatega pead. " Absoluutne idioot!" Ta juba päris kartis Thomase vastust. Thomas: Kust SINA teadsid, et neid kaks oli? Mina lihtsalt ütlesin, et neid on palju. Ja mul on kasulikke sidemeid inimestega ülalpoolt. Ning üleüldse, sa olid ju kinos. Kino on koolile üsna lähedal. Ma ei saa aru, kuidas sa midagi sellest ei tea.
Electra langetas abitult pea. Nüüd oli kõik. Kõik. EleCtra: Eem... mitte et see sinu asi oleks, aga me läksime Robertiga tülli, niiet ma tulin varem koju. Ja ma tõesti ei tea, miks ma midagi sellest ei kuulnud. Just enne sinuga rääkimist ma magasin, vb sellepärast, ma ei tea. Thomas: Aa. Miks te tülli läksite? EleCtra: Nagu see oleks sinu asi, onju. Thomas: Nohm, anna andeks, aga ma olen uudishimulik. Üritan kaasa tunda. EleCtra: No tänan. Mul hakkas tõesti parem. Thomas: Mida iganes. EleCtra: Jajah. Thomas: Igatahes, sa ei vastanud mulle. EleCtra: Mida ma sulle ei vastanud? Thomas: Seda, miks sa arvasid, et neid kaks oli. JA sul oli õigus muide. EleCtra: Oh, ma ei tea. Lihtsalt, lugesin enne natuke filosoofiast, ja sa tead, kuidas see pea ringi käima paneb. Thomas: Ei, ma ei tea. EleCtra: Midaiganes. Ma lähen magama, ma arvan. Thomas: Kell 20.00? EleCtra: Jah. On sul mingi probleem sellega või? Thomas: Ei, ei ole. Head ööd. Ja ma tõesti loodan, et sa magad selle pahursuse endast välja. Või oled sa jälle joonud? EleCtra: Jää vait. Ei ole ma midagi joonud, jobu. Thomas: Jajaa. Sõimamine viitab kaitseolekule, niiet, mida sa siis jõid? EleCtra: Sa võiksid oma teadmistejuraga ükskord vait jääda. See tüütab ära, tead. Thomas: Olgu, siis. Mind lihtsalt huvitab, tead, et mida sa jõid. Sest sa lubasid mulle, et sa ei joo enam. EleCtra: MA EI JOONUD!!!! Thomas: Pole vajadust karjuda. EleCtra: See on ainus võimalus sulle midagi selgeks teha. Igatahes, head aega. Thomas: Ei, ei ole. Head aega sullegi. EleCtra: On küll. Thomas: Ei ole. EleCtra: Ma lähen magama. Thomas: No MINE siis. Kas ma takistan seda kuidagi või? EleCtra: JAH! Teistele mittevastamine on ebaviisakas, niiet ma pean sulle vastama, loll. Head aega.
Electra logis välja ja pani läpaka kinni. Abitult vahtis ta oma posteriseeritud seina. Robertiga oli nüüd kõik. Ei olnud võimalustki, et nad nüüd kokku jäävad, NÜÜD kus Electra sai teada, kes Robert tegelikult oli. Kui nad nüüd vahele jäävad, siis... Siis on kõik.
Taaskord imelik viimane lause, aga ma ei saa midagi teha. Ka mina lugesin just-just ema filosoofiaõpikut, niiet jahm... ;D Kriiitika?
|
|
|
Post by Padjanägu :pp on Jul 10, 2008 17:44:31 GMT 3
hhea
|
|
|
Post by Black,. on Jul 10, 2008 20:43:22 GMT 3
Uut
|
|
|
Post by Prince Kirameki on Jul 11, 2008 10:21:30 GMT 3
Jess, nii et Robertiga on siis lõpuks kõik Edasi
|
|
|
Post by swessu on Jul 11, 2008 20:27:36 GMT 3
Normaaaaalne... Ei, mulle meeldib. Ja teistsugune.... on lihtsalt. Ma ei oska seda seletada.
|
|
|
Post by spring on Jul 12, 2008 23:11:58 GMT 3
Ooohjah. Swessu - küll on kahju, et sa seletada ei oska. Sest ma pole ikka mõiganud, mis siin nii teistmoodi on... P. Kirameki - Ära hõiska enne õhtut. ;D Mul oli juba ammu plaan teie kõigi lootused julmalt purustada.
21.
Järgmisel hommikul ärgates tundis Thomas kerget rahutust, kuigi oli laupäev, tema lemmik nädalapäev. Rahutult tõusis ta istukile, rahutult toppis läpaka akulaadija seinakontakti ning rahutult toppis ta ka akulaadija teise poole läpakasse. Just kui ta arvuti tööle sai, tuli õde tema hommikuste rohtudega. " Tere hommikust." ütles Thomas viisakalt, kui õde talle ta rohud koos klaasi veega ulatas. Ta neelas kõik tabletid ükshaaval alla, ning lõpetuseks jõi ära ka õe järgmisena ulatatud siirupi. Pühkides ühe käe käeseljaga suud, pani ta teise käega sisse oma kasutaja parooli ning tänas siis õde, kes, nagu alati, ei vastanud midagi, vaid liikus vaikides edasi teise palatisse. Kostus õrn koputus palatiuksele ja sisse astus Hannes, kes hoolimata laupäevast oli juba seitsmest üleval ja haiglas. " Hei." ütles Thomas, nähes kes see on, ning pööras siis taas kogu oma tähelepanu arvutile. " Tere jah." vastas Hannes mornilt. " Neid kahte pole ikka veel kätte saadud, kes eile koolis märatsesid. " " Kahjuu.." ohkas Thomas, kuid ei tõstnud pilku oma arvutiekraanilt. " On sul midagi uut, selle teise asja kohta?"Hannes prantsatas külalistetoolile istuma. " Mkm." ütles ta kurvalt. " Ma proovin siis esmaspäeval koolis midagi kokku segada. Millal sa välja saad?" " Esmaspäeval." vastas Thomas, ning esimest korda sellel päeval ilmus ta näole naeratus. " Ei suuda ära oodata. Kuigi, kooli saan ma minna alles esmaspäeval peale seda..." " Ära parem taha kooli tulla." ütles Hannes kohe. " Vean kihla, et nüüd hakatakse seal meid piinama. Et nende vandaalide arvelt. Ma olen KINDEL, et need jobud olid koolist, sest kes teine oleks nii hästi suutnud orienteeruda, ilma et oleks sattunud KORDAGI turvakaameratele." " Noh, ikkagi, sa tead, et mul on vaja õppida." Hannes naeratas. " Sina ja su õppimine." ütles ta muigega. " Et sa ka õppimast ei väsi.... Aga ma pean nüüd minema, ma lähen üht operatsiooni pealt vaatama." " Lahee." lausus Thomas, siiralt. Hannesel oli vedanud, et ta isa kirug oli, sest kuna Hannes ise tahtis samuti arstiks saada, oli see talle väga kasulik - ta sai operatsioone pealt vaadata, ta arutas igasuguseid haigusjuhtumeid oma isaga... Super. Thomas süvenes taas oma netiartiklisse, mida ta enne lugenud oli, kui Hannes lahkus, pea nüüd täis ainult fakte Planet X-i / Nibiru kohta.
Electra ärkas sel hommikul uksekella peale. Hoolimata laupäevahommikust olid ta vanemad tööl, Aurelia balletitrennis ja Kristjan teadmata asukohas, vanematele teada, kui ühe oma sõbra juures. Niiet ta leidis maja täiesti tühjana, kui ta ust avama läks. Kuid ukse taga ei olnud keegi meeldiv, vaid Robert. Electra vaatas natuke aega Robertile otsa, kui too süütult naeratades tema ukseesisel seisis. Tõmmates hommikumantli tugevamalt ümber lajatas ta ukse pikemalt mõtlemata kinni ja kõndis kööki, süda tagumas nagu hull. Electra pani vee keema ja kuulis ahastusega, kuidas uksekell taas helises. Ta otsustas Robertit lihtsalt ignoreerida, istus laua äärde ja ootas, kuni vesi keema läks, toetades kätega oma viimse närvini pingul olevat pead. Kahjuks otsustas ukse taga seisev ning samuti närvis olev Robert uksekella vajutamist jätkata. Ta teadis, et Electra kannatus katkeb üsna varsti, ning nii ka juhtus. Uks tehti hooga lahti ja Electra vaatas talle vihaselt otsa. " Tere." ütles Robert normaalsel häälel. " Ehk kutsud mu sisse?" " Unusta ära." vastas Electra külmalt ja vaatas Roberti otse silma, vihates teda iga oma keharakuga. " Miks sa siin oled?" " Miks mitte?" küsis Robert vastu ja naeratas sama säravalt, kui tavaliselt, paljastades oma ebameeldivad hambad. " On midagi valesti, et sa mu ees ennem ukse kinni lõid?" " On midagi valesti?" küsis Electra vihasel sosinal ning hoidis pisaraid tagasi. " Sa veel küsid? Sa oleks eile mu elu ära rikkunud, kuradi psühho, ning sa julged veel siia ilmuda." " Olgu." ütles Robert järsult, lükkas Electra eest ning astus ise edasi. See avas tõesti Electra pisarakraanid ning kui Robert enda järel ukse kinni pani, tundus Electrale, nagu sulgetaks teda vanglasse. " Kao minema siit." ütles Electra lämbuval häälel, kui Robert talle kurjakuulutavalt lähenes. " Ma ei taha enam ELUILMASKI sinuga tegemist teha!" Robert haaras tugevalt Electra käsivarrest ja väänas seda, kuni neiu valust kiunatas, tõmbas ta siis endale hästi lähedale ja kummardus tema kõrva juurde. " Kuula nüüd mind, Elis." sosistas ta nutvale Electrale kõrva. " Sa ise tõmbasid end siia sita sisse ja ma võin lubada, et minust sa juba lahti ei saa." Electra vaatas Robertile otsa ning nägi, et ta ei teinud nalja. " Sa oled haige." Robert lasi Electra lahti ning naeratas. " Mitte haigem, kui sina, Elis." Electra pani käed rinnal risti ja ajas lõua sõjakalt ette. " Sa ei saa nii." ütles ta vaikselt. " Sa ei saa. Saad aru? Ma VIHKAN sind ja ma ei taha sind enam kunagi NÄHAGI, niiet jah, ma SAAN sinust lahti!" Robert naeratas tema sõnadele vastu. Kuidagi viltuselt, kahjurõõmuga. " Oh, noh, sa võid ju proovida mind maha jätta... " ta näole ilmus õel irve. "... kuid vastasel juhul lähen ma politseisse ja ütlen, kes oma raevuhoos kooli akna sisse viskas, ja noh, edasist sa juba tead... sind heidetaks koolist välja ja muud sellist. Oh, ja sa ei saaks krimiantropoloogiks saada, sest , noh, see kooliaken jätaks su toimikutesse üsna koleda pleki." " MINA EI VISANUD SEDA KURADI KOOLIAKENT SISSE!" röögatas Electra, viskus Robertile kallale ja lõi talle rusikaga piki nägu. Robert tuikus tagasi ja Electra vaatas ehmatusega, kuidas ta ühe käega pühkis ära suunurgast niriseva verenire, kuid siiski naeratas. " Kes siin nüüd psühho on?" küsis ta irvitades ja kõndis taas Electra poole. " Aga ma arvan, et ma nüüd siiski lähen... kes teab, mis hoog sulle veel peale tulla võib." Electra vaid seisis ja jälgis, kuidas Robert ukse lahti tegi ja lausus: " Ma tulen õhtul veel läbi... kullake." ning lahkus. Siis kõndis ta üleni värisevana ja tuimalt enda ette vahtivana oma tuppa, kus ta nutma puhkedes voodile varises.
" HEI! " karjus keegi. Electra avas natuke oma silmi ning nägi väikese blondijuukselise kogu põhjal ära arvates Aureliat. " Minnminemma." pomises ta vihaselt ja pööras teise külje. " Mis sul viga on?" küsis Aurelia kahtlustavalt ja suskas teda ühe oma kõhna sõrmega. " Oled joonud või?" See märkus ajas Electra marru ja ta tõusis istukile, põrnitsedes oma paistes silmadega Aureliat pahaselt. " Miks kõik arvavad, et ma äkki joodikuks hakanud olen?" küsis ta väsinult ja hõõrus silmi. " Mida sa siit tahad?" " Ema küsis, et kas sa oled hommikust söönud, sest kõik on täpselt nii, nagu me hommikul jätsime, ja kas sa süüa tahad." vastas Aurelia ja istus Electra voodiäärele. " Oled sa nutnud või?" Electra vaatas Aureliat imestunult. See oli esimene kord, kui Aurelia midagi sellist sellisel hoolival toonil küsis. " Miks sa seda arvad?" " Su silmad on puha paistes ja punased." märkis Aurelia üleni punaseks minnes. " On sul siis midagi halvasti või mis?" " Ei, ei ole... omad asjad." vastas Electra haigutades. Ta heitis pilgu oma kellale. Kell oli 14.00, niiet ta oli maganud vaid paar tundi. " Miks sa küsid?" " Noh... ma ei tea." ütles Aurelia ja vaatas oma käsi. " Vast seepärast, et mul on häbi." " Mille üle sul häbi peaks olema?" küsis Electra puhtjahmununa - see oli küll Aurelia kohta imelik, sest tavaliselt ei olnud Aurelial kunagi häbi. " Noh, selle pärast, milline ma sinu vastu olen olnud.." Electra vaatas Aureliale otsa. " Kus sa täna hommikul käisid?" küsis ta vaikselt. " Kuskil teraapias või? Sest see küll sina ei ole." " Anna andeks, onju." jätkas Aurelia, nagu poleks Electra märkust kuulnudki. " Ma lihtsalt... olin kade, eks... Noh, et ema sind nii väga armastab." Ta tõusis voodilt püsti ja vaatas Electrat tõsisel ilmel. " Tegelikult on mul väga vedanud, et mul sina oled." ütles ta sama tõsiselt, nagu paistis ta näoilmegi. " See kuidas sa mulle kaasa tundsid, kui ma raha ära kaotasin ja muud sellist. Kuigi ma sinu vastu väga karm olin." " Ahh.. ah sooo." pomises Electra ja punastas samuti. " No, ma ei olnud su vastu eriti kena ka ju. Aga mida iganes.... eem...et.. me siis.. oleme nüüd siis ehk õed?" Aurelia naeratas ja noogutas. " Noh, et siis jah." jätkas Electra üsna abitult, teadmata, mida öelda. " Et sa võid siis emale öelda, et ma ei taha süüa." " Olgu." vastas Aurelia ja kõndis vaikselt Electra toast välja. Electra aga ohkas raskelt, tundes, kuidas miski ta südant pigistas. Mälestused tänasest hommikust kerkisid ta mõtetes pinnale, tehes ta silmad järjekordselt niiskeks. Electra haaras oma padja ja surus oma näo tugevalt sselle vastu, et summutada paratamatuid nuukseid, mida ta tagasi ei suutnud hoida. Kuid siiski torkas tema lahtisest uksest sisse pea Kristjan, kes vahtis põlglikult ilmel, kuidas Electra ennast padja abil ( nagu see välja paistis) lämmatada üritas. " On sinuga kõik korras?" küsis ta uudishimulikult, kui Electra lõpuks oma pisaraviirulise näo oma kalli padja sügavustest välja tõmbas ja teda vihaselt põrnitses. " Mhmh." vastas Electra ja pühkis padjapüüri nurgaga pisarad oma näolt. " Palun pane uks kinni, onju." " Oookei siis. Mida...iganes." vastas Kristjan väsinud häälel ja lahkus, pannes ukse enda järel kinni. Electra viskas padja tagasi sinna, kus ta koht oli, ja tõustes püsti, kõndis oma kapi juurde. Ta avas kapiukse ja silmitses ennast peeglist, pisarad aina silmadest immitsemas. Ta ei suutnud mõtlemast jätta: Kas saab veel rohkem ühe haleda friigi moodi välja näha? Vaikselt pani ta kapiukse jälle kinni, istus laua äärde ja avas oma läpaka. Msn'i sisse logides lootis ta üle kõige, et Thomas oleks sees. Põhjust ta ei teadnud, ega ei viitsinud isegi selle üle juurelda, kuna mõni hetk hiljem nägi ta oma silmadega, et see oli tõesti nii. Thomas oli online'is ning ilmselt õppis või midagi sellist.
EleCtra: Tere. Anna andeks, et ma eile selline loll olin. Thomas: Oh tere. Pole midagi. Ega purjus peaga inimene ei ole oma tegude/sõnade eest vastutav. EleCtra: Thomas, ma ei joonud! Thomas: Usun ma jah sind. EleCtra: PALUN, usu. Ma lähen muidu siin hulluks ära. Ausalt. Thomas: Mille pärast? Tüli Robertiga ei saaks ju põhjuseks olla. EleCtra: Tuleb välja, et saab. Millal me tundidega alustame? Thomas: Oh, ma ei teagi nüüd nii.. ma saan esmaspäeval välja alles ju. Thomas: Oooot... ma pean nüüd minema, ema tuli mind vaatama ja talle ei meeldi, kui ma temaga rääkimise ajal nagu mingi imelik, klaviatuuril klõbistan. Niiet.. hiljem räägime. EleCtra: Ah, olgu. Nägemist.
Ainus, mida Electa nüüd teha sai, oli panna oma lemmiklaulu üle terve maja - võibolla isegi üle terve naabruskonna- ja loota, et valu läheb koos sellega üle.
Noniii..... jah. Kriitika?
|
|
|
Post by xXxBlackAngelxXx on Jul 14, 2008 16:26:06 GMT 3
ülimegasuperüperhea ^^ ,
|
|
|
Post by Prince Kirameki on Jul 14, 2008 20:22:15 GMT 3
Ok, ma siis Roberti suhtes enam ei hõiska...aga su jutu kiituseks võib ju ikka ;D
|
|
|
Post by swessu on Jul 14, 2008 23:39:42 GMT 3
Phh... hea... Sellesmõttes, et ma siis üritan natuke seletada. Pm, see pole nagu iga teine jutt. Selles jutus ei tea kunagi mis nüüd edasi saab enne kui sa seda kirjutad ja selliseid jutte pole eriti palju... vähemalt mina pole neid palju lugenud. See on selline mõnus, salapärane. Näiteks seda Roberti asja ma poleks osanud oodatagi. Aga siiski see on nii ja see on äge. Selles loos on need pisikesed detailid, mis muudavad kogu loo huvitavaks, nii et ma käin igal võimalikul ajal vaatamas ega sa uut osa pole kirjutanud. Üldiselt. See meeldib mulle. Ja mulle meeldiks väga, kui sa seda kiiresti-kiiresti edasi kirjutaksid.
|
|
|
Post by spring on Jul 15, 2008 0:04:46 GMT 3
Oh, issand. ;D Ma alguses arvasin üldse, et see jääb mulle lihtsalt sahtlisse kopitama, nagu paljud teisedki lood. Ja ma kirjutasin selle lihtsalt, et seda kõike endast välja saada, mitte millekski muuks. ;D Aga noh...siis on ju tore, kui meeldib . Mulle endale ka meeldib seda kirjutada.
22. " Elis, kullake, on sinuga kõik korras?" Electra tõstis pilgu oma kartulipudrult ja vaatas oma isale otsa. " Mhmh." vastas ta vaikselt ning jätkas pudru põrnitsemist ja kahvliga selle sees sorkimist. " Ei ole." ütles Kristjan nagu muuseas ning pani oma kahvli ja noa käest. " Miks muidu ta ennem padja sisse nuttis?" Electra tõstis taas pilgu, ning vaatas Kristjanile vihaselt otsa. Kristjan naeratas vastu. " Elis... mis on?" küsis isa ja pani oma söögiriistad samuti käest. " Ma juba ütlesin, et mitte midagi." vastas Electra ja vaatas oma käsi. " Aga miks sa siis täna hommikul padja sisse..eee..nutsid, nagu Kristjan ütles?" " Lihtsalt niisama." ütles Electra, kes hakkas vaikselt ärrituma - kelle asi see oli, miks ta nuttis?! " On nutmine siis keelatud või?" Isa silmitses teda pikalt oma prillide tagant. " Oled sa joonud?" nõudis ta siis. Electra tõusis järsult püsti. " Miks KÕIK arvavad, et ma joonud olen?!" karjus ta nii valjult, kui ta nutetud hääl seda lubas. " Kas ma ei või mõnikord lihtsalt nutta, ilma et kõik küsimusi esitaksid?" Kõik lõunasöögilauas vaatasid talle imestunult otsa. Electra hingas korra rahustavalt sisse. " Ma ei taha enam süüa, aga aitäh, ema, väga maitsev oli." ütles ta sama vaikselt, nagu enne." Ma lähen nüüd oma tuppa ja ma palun, et te ei tüütaks mind enam täna ning ei laseks ühtegi külalist sisse, iseäranis Robertit." Seda öelnud, pööras ta teistele selja ja läks tagasi oma tuppa.
Üsna rõhutud olemisega Aurelia kirjutas voodil lebades oma päevikut. Ta päevik oli juba vana - need erksinised kaaned olid nii mõndagi vastu pidanud. Kuna nende majas ei olnud uudishimulikke nuuskureid, ning ka tema vend ega õde polnud sellised, kes ta päeviku taskunoaga lahti muugiksid, kõik läbi loeksid ja pärast teda noriksid. Selles osas oli tal vedanud. Kui järsku keegi ta toa uksele koputas ja sisse astus, pani ta päeviku vaistlikult kinni ja peitis padja alla. Tulija oli Electra. " Hei." ütles ta vaikselt ja seisis ukse juures. " Mis teed?" Aurelia vaatas teda hetke imelikult. " Eeem... mitte midagi erilist. Mis siis?" Electra naeratas, kuigi ta näolihased seda eriti teha ei tahtnud. " Kuidas oleks mõne jäätisega?"
" Förlat," lausus üks väike poiss, pöördudes Aurelia poole. " Kan du tala svenska?" Aurelia vaatas ehmatusega Electrale otsa, kes tema jahmatuseks poisile naeratas. " Nej." vastas Electra rahuga. " Kan du tala english?" " Men du kan tala svenska!" hüüatas poiss rahutult. " Nej, jag kan inte tala svenska. Okej, jag kan tala, men lite... kan du tala english eller nej?" vastas Electra naerdes ja vaatas, kuidas pahaste ilmetega vanemad nende poole tulid, ilmselt otsimas, nagu hullud, oma väikest poega igalt poolt. " Lasse, där du är!" hüüatas naine ja jooksis nende juurde. " I'm so sorry, whatever Lasse told you... we are from sweden, and he can't speak english, he's only 6. I'm so sorry." " Oh, it was nothing, really." vastas Electra. " Jag sag en ostsmörgas där... nej... det vara en hamburger!" ütles Lasse uhkelt ja noogutas oma isale, aimamatagi, kui palju südamevalu ta oma vanematele põhjustanud oli. Perekond hakkas rootsi keeles vaieldes Lasse näidatud hamburgeriputka poole minema. " Mida see väike poiss ütles?" küsis Aurelia, kes polnud millestki aru saanud. " Ah, ta vabandas küsis, et kas ma oskan rootsi keelt..." vastas Electra ning jätkas oma karamellijäätise limpsimist. " Ja noh, ma ütlesin, et ma ei oska ja siis tema jälle ütles, et ma oskan ju küll, aga ma vastasin, et ma oskan ainult natuke ja küsisin, et kas ta inglise keelt ei osanud. Noh, ei osanud ja tulid ta vanemad ja... ta ütles, et ta oli näinud suurt juustuvõileiba - hamburgerit... ja nad läksid siis seda sööma." " Aa." ütles Aurelia ning lisas siis pärast väikset mõttepausi: " Ma ei teadnudki, et sa rootsi keelt oskad." " On palju asju, mida sa minust ei tea." naeris Electra, kes tundis, et ta tuju oli võrreldes pärastlõunaga märgatavalt paranenud. Kui mingine paranemine üldse võimalik oli. " Elis... ütle mulle üht asja-" alustas Aurelia ja pistis oma jäätise viimase tüki suhu. " Nii?" " - Noh, vaata ma olen alles kaksteist onju..." " Nii..." "... on see halb, kui ma olen armunud kuueteistkümneaastasesse poissi?" Electra turtsatas. " Noh, oleneb kellesse." " Sa vist teda ei tea, kuna ta ei käi sinu koolis... aga ta nimi on Siim." ohkas Aurelia. " Aga ta on lihtsalt niiii kena ja nii ilus ja nii kuum..." " Nohjah." ütles Electra selle peale. " Aga tal on tüdruk olemas?" " Mhmh..." Electra patsutas Aurelia õlga kaastundlikult. " Mina ei oska küll midagi öelda." ütles ta targalt. " Aga ma arvan, et ta on siiski sinu jaoks liiga vana." Aurelia noogutas kurvalt. " Ma tean seda... Aga ma ei saa temast ikka üle.." " Usu mind, sa saad." vastas Electra ja tõusis pargipingilt, kus nad istunud olid, püsti. " Aga tule nüüd, lähme koju." " Okei." vastas Aurelia ja tõusis samuti. Läbi laadaplatsi minnes märkas Electra veel seda väikest rootsi poissi ja kadestas teda nii, et vähe polnud. Väike on ikka tore olla.
Jaa... see oli nüüd mõtetu osa, aga minu arust peaks Electra natuke puhkama ka, ja ma ei suutnud midagi muud välja mõelda, mida ta enne esmaspäeva teha saaks. ;D . Ahjaa... ja 'förlat' ja 'sag' kirjutatakse rootsi o-ga ( a ja rõngas peal), aga ma ei viitsinud sellega jamama hakata. Kriitika?
|
|
|
Post by xXxBlackAngelxXx on Jul 15, 2008 13:17:33 GMT 3
yaaay ! * hüpleb rõõmust * Heaa , Uut ! ;
|
|
|
Post by spring on Jul 16, 2008 0:08:31 GMT 3
Ooookei. Ma siis sain veel ühe osaga maha.
23. Koju jõudes kõndis Electra otsejoones oma tuppa, nagu ka Aurelia. Sisse astudes tabas teda ehmatus, kui ta nägi laual vaasi pandud punaseid roose. Kanna pealt pöördus ta ümber ja hõikas allakorrusele: " EMA! Mis roosid need mu toas on?! Sa ju tead, et ma VIHKAN punaseid roose!" Hanna kõndis trepimademele ja vaatas Electrale rõõmsalt otsa. " Oh, all on veel ühed, aga lumivalged." ütles ta nagu vana rahu ise. " Punased tõi...mm.. mis ta nimi nüüd oligi... ahjaa, Robert. Ja valged tõi mingi naine lillekauplusest, öeldes, et need roosid on saadetud sulle... anonüümselt inimeselt. Ma muidugi küsisin, kellelt, aga ta ei öelnud." Electra tundis, kuidas tal südame alt külmaks läks. " M-mida?" " Noh, Robert tuli siis siia, kui sina Aureliaga väljas olid, ja palus sind tervitada ka. Ning tõi need imekenad tulipunased roosid." Electra läks oma tuppa, haaras kõnealused lilled kätte, tormas trepist alla, kööki ning vaatas neid hetke kaalutlevalt. Järgmiseks väänas ta kõik 10 roosi korraga pooleks, kohati ka tundes teravat valu, kui okkad ta kätesse tungisid. " Mida sa teed, Elis?" küsis Hanna ðokeeritult ning vaatas, kuidas pisarad taas ta tütre silmist voolama hakkasid, kui ta katki väänatud roosid prügikasti viskas ning sõnagi lausumata köögist välja kiirustas. Tagasi oma roosivabas toas, vajus ta toolile istuma, hoides käsi lahtiselt põlvedel, kuna need veritsesid. Ainus, mis talle pähe tuli, oli: Jumal tänatud, et mind siin polnud, kui see värdjas siin käis. Siis tuli talle pähe veel teinegi mõte - valged roosid ja kes need saatnud oli. Ta pühkis ruttu pisarad oma näolt, tõusis toolilt püsti ja läks alla, elutuppa, kus ta vanemad telekat vaatasid. " Ema, kus need teised roosid on?" Hanna vaatas teda murelikult üle õla, ning ei pannud tähelegi, kui ta mees salaja kanalit vahetas - spordikanal on ikka parem, kui mingid seebid... " Elis, palun ütle mulle, mis sul ometi viga on." palus ta ning pöördus diivanil ümber, seljaga teleka poole. " Sa käitud väga kummaliselt." " Ema, kus on need pagana ROOSID, ma küsisin." Tavaolukorras oleks Electra isa teda noominud tema kõneviisi pärast, aga hetkel lõid hispaanlased jalgpallis penaltit ( kommentaator teatas, et selle löögi lööb Fernando Torres ) ja muu teda ei huvitanud. " Elis, ütle mulle nüüd ausalt... oled sa rase?" See juba äratas perekonnapea huvi ning ta vaatas Electrat oma paksude prilliklaaside tagant, oodates äärmise huviga vastust, kuigi jalgpall käis siiski edasi. Electral endal kukkus aga suu lahti. " Ema, kas sa oled KUKKUNUD VÕI?" küsis ta kähedal häälel, suutmata uskuda, milles ta ema teda kahtlustas. " Muidugi ei ole ma RASE! " Vastuse ära kuulnud, pöördus ainus ruumis viibiv mees tagasi jalgpalli poole, ning vandus mõttes, sest ta oli maha maganud nii penalti, kui ka kähmluse, mis sellele järgnes. ( Kohtunik jagas igat värvi kaarte, niiet oli üsna kerge ära jagada, et oli tekkinud kähmlus...või vähemalt, midagi selle sarnast. ) " No anna andeks, aga sa oled nii imelikult käitunud... need roosid... ma arvasin, et Robert meeldib sulle! Ja noh, niisama lihtsalt sa ju ei viskaks ilusaid roose prügikasti, onju?" ütles Hanna vabandaval häälel ning lisas siis: " Ma ütlen sulle, kus teised roosid on, kui sa lubad, et neid ka prügikasti ei viska." Electra noogutas aeglaselt, mõeldes, et kui need on Robertilt, siis teda ei huvita, mida ta lubas või ei lubanud, vaid paneb need roosid põlema. " Need on köögis , söögilaua peal." " Aitäh." pigistas Electra endast veel vaevaga välja, enne kui võttis suuna nimetatud koha poole. Leidnud need roosid üles, pidi ta veidike nentima, et need roosid olid ilusad - erinevalt punastest, mida ta aegade algusest peale vihanud oli. Kuid asi, mis ta tähelepanu köitis nende viie lumivalge roosi juures, oli asjaolu, et neljale roosiõiele oli kirjutatud mingine number ( musta markeriga) ning ühel roosil oli koma. Haaranud roosid vaasiga koos kätte, lomberdas ta taas elutuppa, kus oli juba jälle naiste võim ja seebikakanal ( jama : ( ) ning küsis: " Ema, kas need roosid olid samamoodi, kui need siia toimetati?" " Oh, Elis, kullake, ma ei usu... sest ma panin need ju veel vaasi ja muud.... mis siis on?" " Ei midagi,... tänks ema." Ta lippas taas oma tuppa ning pani roosid lauale ritta. Hetkel sai neilt kokku lugeda: 6811, See ei tähendanud midagi. Vähemalt Electra jaoks. Siis pani ta viimase roosi esimeseks. Tuli: ,6811 Jaaahm... see vist ei tähendanud ka midagi. Ta proovis uuesti: 1,681 Ta vaatas neid numbreid ning talle tundusid need arvud nii tuttavad... Ning siis talle meenus. Alles siis meenus talle see üks kord, kui nad Thomasega olid rääkinud matemaatika seostest bioloogiavaldkondadega, ning kui Thomas oli talle rääkinud kõik arvust fii... Niisiis, ta liigutas veel roose, nii, et kokku tuli: 1,618 Sellel hetkel oleks ta peaaegu naeratanud, peaaegu. Kuid siiski, teda näris kahtlustunne... need roosid oleks võinud vabalt olla... kellelt tahes. Ning need tekitasid temas nii hea tunde, kui ta vaatas seda fii'd mis talle roosidelt otsa vahtis. Ta ju tõepoolest armastas matemaatikat... ja bioloogiat.... ning paljud teadsid seda. Kuid mitte Robert. Mitte Robert, ja see oli hea. Kostis õrn koputus uksele ja Aurelia tuli sisse, väikene roosa raamatuke käte vahel. " Elis.." ütles ta ja vaatas oma suurele õele otsa. " Ma kuulsin, kuidas... sa siin jälle lärmi lõid. Noh ja siis ma mõtlesin siin natuke..." Electra, kes oli Aurelia sõnade peale häbist punaseks läinud, küsis: " Mida sa mõtlesid?" " Ma mõtlesin, et sul oleks hädasti päevikut vaja..." lausus ta ning näitas Electrale seda väikest roosat märkmikut. " Sest mind see aitab... ja ma usun, et sind aitaks ka... niiet, palun võta ja... nohm, kirjuta see kõik endast välja.." Electra vaatas seda väikest pastellroosat märkmikut ning naeratas. Ta tõepoolest naeratas. " Eeem.. Aitäh, Aurelia, aga ma ei usu, et see mind aitab," ütles ta tõsiselt . " Sest minu mured... noh, nad on... jubedad... ning, usu mind... ma tõesti ei usu,-" " Võta see." katkestas Aurelia tema podina ning surus päeviku talle kätte. " Ja hakka aga heaga kirjutama." Siis pööras ta kanna peal ringi ja kõndis Electra toast minema, jättes endast maha vaikuse. Electra ei osanud midagi peale hakata. Ta lihtsalt vahtis seda päevikut. Kuid ta ei suutnud eirata seda, et Aurelia tegu oli tõesti armas, kuigi see päevik ei olnud. Jaaaaaa.... Niisiis, ( ma küsin juba mitmendat korda), KRIITIKAT, KEEGI? ;D
|
|
|
Post by swessu on Jul 16, 2008 0:51:54 GMT 3
Aww^^. See lõpp oli nii armas.... And I still like it. Kriitikat....minu poolt sa seda ei saa...
|
|
|
Post by xXxBlackAngelxXx on Jul 16, 2008 11:36:37 GMT 3
Kriitikat täna ei jaga . Hea jutt , jätka samas vaimus
|
|
|
Post by spring on Jul 18, 2008 21:52:59 GMT 3
Mh... ;D Jama siis, kui keegi ei kritiseeri. ;D
24.
Esmaspäev. Lõpuks ometi esmaspäev. " Niiet me tunneme ennast täna palju paremini, kas pole nii?" küsis Dr.Trent lõbusalt, kui nägi, et Thomas aina naeratas. " Jah, seda küll." vastas Thomas ning jälgis ootusärevalt arsti nägu. " Et siis... kas ma saan välja ka?" Dr. Trent ei vastanud koheselt, vaid lappas oma märkmetes. " Nooooh..." venitas ta lõpuks. " Kahjutundega pean ma sulle ütlema, et sa ei ole veel välisilmaks valmis... kuid see-eest, kes oleks, onju? Niiet, jah, sa saad välja." Thomas naeratas veel säravamalt. " Aitäh." tänas ta. " Millal ma siis minna võin?" " Kasvõi kohe praegu, kui tahad." vastas Dr. Trent ja kõhistas naerda. " Aga enne pead sa veel Sloane'i käest mõned süstid saama ja alles siis oled vaba." Thomas noogutas rõõmsalt, kuigi ta vihkas süste - vabaduse nimel oli ta meeleldi valmis kasvõi kümme süsti saama. " Olgu siis." ohkas Dr.Trent ja kirjutas paar paberit, printis veel paar retsepti välja ning ulatas paksu pataka Thomasele. " Mine, Sloane teeb sulle need süstid ära... ma ütlen talle, eks?" Thomas noogutas järjekordselt ning pöördus minekule. " Ahjaa, ja Thomas?" lisas doktor veel. " Mh?" küsis Thomas tagasi pöördudes. " Ära rohkem pahandustesse satu, eks?" " Mhmh."
Electra istus rahutult oma klassis, oma kohal ning kirjutas midagi oma uude, roosasse päevikusse. Tegelikult oli ta terve eelmise päeva vaid oma voodis istunud ja seda sama päevikut kirjutanud, ükskõik kui väga ta seda väikest roosat asjandust ka ei vihanud. Neil pidi hakkama füüsikatund - asjaolu, mis tema mõttemaailma väga muserdas, kuna ta oli kindel, et ta rasket kuritegu mainitakse - ning ta oli tavalisest veelgi endassetõmbunum. Robert polnud teda kooliukse juures oodanud, ning selle üle oli Electra lihtsalt õnnelik. Sest ta kartis, et ta kaotab enesevalitsuse ja annab enda ( ja Roberti) üles. Raskustega suutis ta pisaraid tagasi hoida, kui talle ikka ja jälle meenus see... õhtu. Lõpuks, lõpuks helises kell tundi, ning kuigi ta teadis, et sealt midagi head ei tule, oli ta rõõmus, sest üllatavalt paljud inimesed käisid talle oma rõõmsameelsusega närvidele. Kõik istusid oma kohtadele, ning tema pinginaaber selles tunnis, Sandra, istus tema kõrvale, kui nende füüsikaõps Moonika klassi tuli, näol kuidagi kurb ilme. " Niisiis." ütles ta otsekohe, kui oli oma õpikud lauale pannud ning nende poole kulmu kortsutanud. " Nagu te näete, ei ole ma hetkel väga rõõmsas tujus. Seda sellepärast, et reede õhtul visati meie kooli füüsikaklassil aken sisse tavalise kiviga." Electra langetas pea veelgi sügavamale oma päevikusse. " Nüüd ma palun, et te mind välja ei vihastaks, sest ainult Jumal teab, kui vägivaldseks ma minna võin, kui mind aboluutsesse mentaalsesse krahhi ajatakse." Paljud klassi tagumises osas itsitasid selle üle. " Ja see ei ole naljakas." lisas Moonika ning istus ohates maha. " Niisiis... teil jäi kodus töövihikust leheküljed 67-68 teha... vaatame nüüd siis, kui hästi te nendega hakkama saite." Samal ajal, kui Electra oma töövihikut lahti tegi, et Moonika saaks sellele pilgu peale visata, viskas Sandra Electra füüsikaõpikule kirja. Electra ohkas ning avas selle, teades juba, mis sealt tuleb: mitte midagi head, igatahes.
Hey! What IS IT WITH YOU THESE DAYS?!!!
Electra vaatas Sandrale korraks otsa ning üritas midagi vastuseks kirjutada.
It's nothing.
Yes, it is.
No, it isn't.
YES, IT IS!
Electra vaatas seda trükitähtedes kirjutatud teksti, ning ta teadis, mida ta tahtis vastu kirjutada, ja see oli: JUST SHUT UP, PLEASE? , kuid see ei tulnud kõne allagi, sest Sandra OLI ta sõber..
I said, that it's nothing. Please, PLEASE.... don't bother me, okay? I'm not in a great mood, just right now.
" Ja mida teie kaks seal teete?" küsis äkki Moonika, kes oli kodutööde kontrollimisega nendeni jõudnud ning vaatas neid, pilgus puudumas vähimgi halastusekübe, kui ta paberi Sandra käest ära tiris ning selle kulmu kortsutades läbi luges. " Ah nii..." oli ainus, mida ta lõpuks öelda oskas. Electrat ausalt öeldes isegi ei huvitanud, mida Moonika nendega teha võis - ta oli sellest kõigest niivõrd kõrini, et emotsioonid puudusid. Täielikult. " Nonii... siis." jätkas Moonika, kes oli paberi kokku kägardanud ja vaatas neid karmi pilguga. " Et siis kirjade vahetamine tunni ajal. Noh, nagu ma juba teile ütlesin, on mul väga sitt tuju.... ja teie kahjuks, preilid, pean ma teie tujugi nulli viima. Te mõlemad kirjutate mulle homseks neljalehelise essee tänapäeva maailma materiaalsusest, ning parem oleks, kui see paneks mu mõtlema. Muidu ma lihtsalt ei arvesta seda." Sandra langetas kurvalt pea, kuid Electra ei teinud midagi, vaid vahtis tühjalt lauda oma ees. " Jätkame tunniga."
Vahetunnis WC poole minev Electra tundis, kuidas keegi teda jälgib. Kuid ta oli liiga loid, et midagi tähele panna. Kui siis keegi ta õlale koputas, pöördus Electra kiiresti ümber ja leidis enda eest Hannese. Hannese, kes oli millegipärast näost punane. " Jah?" küsis Electra ning vaatas ootavalt Hannesele otsa " Eeem.." alustas Hannes ja kiigutas oma käsi. " Eeeem... ma lihtsalt... tahtsin öelda. Et. Et need valged roosid olid minult." Kuuldu ei muutnud Electra näoilmetki. " Aaa..." vastas Electra ning püüdis naeratada. " Ahsoo. No okei siis. Aitäh sulle. Need olid väga ilusad." Ta pööras Hannesele selja ning kõndis tüdrukute tualettruumi poole, endal samasugune tunne nagu enne Hannesega rääkimist. Hannes jäi keset koridori seisma ning järele mõtlema, mida täpselt ta just Electrale öelnud oli.
Koolist koju jõudes viskas Electra koti väsinult nurka ning istus oma läpaka taha. Terve päev oli ta tahtnud muusikat kuulata, aga oli mp3-e maha unustanud, nagu ka oma telefoni kõrvaklapid. Ta logis oma msn'i sisse ja avas Word'i, otsustades kõigepealt Moonika antud lisatöö ära teha. Neli lehte mingit pläma kokku kirjutada polnud tema jaoks raske. Alles oli ta alustanud, kui keegi talle messis. Avades väikese akna, leidis ta selle inimese olevat Thomase. ( Kes muu temaga ikka räägiks) Nende vestlus kujunes järgnevalt:
Thomas: Tere jälle! EleCtra: Tere. Thomas: Niisiis... millal me siis tunni teeme? EleCtra: Mul suva. Thomas: Ahah. Niiet siis ei teegi? EleCtra: Ei, mul on suva, MILLAL me seda teeme, mitte KAS me teeme, SEVID? Thomas: Sevin-sevin. Pole vaja karjuda. Ma lihtsalt natuke norisin, olgu. EleCtra: Siis ära nori enam, mul niigi süda paha kõigest. Thomas: Aaam. Okei. Siis. Ma arvan. Aga millal jääb siis? EleCtra: Teeme reedel siis, OK? Thomas: Mhmh. Aga millest sul siis paha on? EleCtra: Ei millestki. Thomas: Räägi. EleCtra: Ei räägi, on selge? Minu asjad on minu asjad ja need jäävad nii. Thomas: Oled ikka veel Robertiga tülis? EleCtra: Pole sinu asi, loll. Thomas: Niiet.. miks te siis tülitsete? EleCtra: Ma juba ütlesin, et POLE SINU ASI, VÄRD! Thomas: Aaa. Okei siis. Värd... Electra. Ahv. Thomas: Jobu. EleCtra: Alaarenenud mutanteerunud nohikust TUUPUR! Thomas: Haa. Päris ka ju. Sellist sa ikka ei suudleks ju. EleCtra: MISASJA? Thomas: Ei midagi. EleCtra: Kui sa viitad selle märkusega sellele, mis juhtus siis, kui ma olin PURJUS, siis tea, et alkoholijoones inimesed ei ole oma tegude eest vastutavad. Thomas: On küll. EleCtra: Jää vait. Thomas: Ei jää. Kusjuures, me peaksime SÕBRAD olema, okei? Mulle sa küll eriline sõber ei tundu. EleCtra: Mis sest. Mul paremaidki sõpru, kui sina. Thomas: Ohyeah, nagu näiteks, kes? EleCtra: Mm... nagu näiteks Hannes, kes oli nii kena, ja saatis mulle kimbu roose, ... Thomas: Hannes tegi MIDA?! EleCtra: Ära ole nii üllatunud. Ma võin paljudele teistelegi meeldida. Thomas: Ma pean minema. Nägemist. Electra vaatas imestunult ekraani ja kortsutas kulmu. Noh, kui Thomas kavatses mossitada, siis see küll tema asi polnud. Tal oli parematki teha, kui sellise värdjaga chattida. Nagu näiteks neli lehte mõtetut, sügavmõttelist jura kokku kirjutada.
Thomas pani vestluse akna Electraga kinni ning avas oma msn'i listi. Tema õnneks oli Hannes sees. Thomas klõpsas tema nimel kerget viha tundes kaks korda.
Thomas: MIDA sa ometi MÕTLED? Hannes: Mis sul viga on? Thomas: SINA oled. Miks, MIKS sa Electrale LILLI saatsid?!!! Hannes: Kas ei võinud siis või? Thomas: KAS SA OLED ERILOLL VÕI? MA JU ÜTLESIN SULLE, ET SEE KUTT KOKSAB MAHA IGAÜHE, KES ELECTRAGA JAMAB!!! Hannes: NOJASIIS? Thomas: SA tahad SURMA SAADA VÕI? Hannes: Ma tahan SELLE KURADI KAABAKA KINNI VÕTTA, KASVÕI OMA ENDA ELU HINNAGA!!! Thomas: Kurat, mis SUL VIGA ON? Mingi eriti FRIIK oled või? Hannes: Midaiganes, Thomas. See, et sina Electrale lilli tahaksid saata, ei tähenda, et mina seda ei või. Thomas: Asi ei ole üldse selles! Hannes: Milles on siis? Thomas: KUI SA SURED, SIIS SEDA MINU PÄRAST, MÕIKAD VÕI?!! Hannes: Whatever, ma juba ütlesin sulle. Ja, usu mind, ära tunne ennast vastutavana, kui minuga midagi juhtub, sest ma teen seda ISE, saad aru? Sa juba hoiatasid mind. Nüüd aga pean ma minema, mul on veel palju õppida, erinevalt m õ n e s t.
Thomas vaatas, suu lahti, ekraani. Hannes oli väga loll. Ikka väga loll. Jaahmm... ;D Niisiis. Kriitikaa? (A)
|
|