|
Post by EmoInTheCorner on Jun 1, 2008 16:40:46 GMT 3
Ägee Kriitikat ei saa.
|
|
|
Post by Padjanägu :pp on Jun 1, 2008 17:51:25 GMT 3
jeahh, hhhhhhea ( L ) . nüüd läheb raskeks keelatud armastuseks : D
|
|
|
Post by Black,. on Jun 2, 2008 1:13:13 GMT 3
Oohh.. tahaks uut juba! Megahea!
|
|
|
Post by spring on Jun 2, 2008 14:04:40 GMT 3
Nonoh... ma siis üritasin midagi kokku teha...EI midagi erilist.
15. " Ta on hetkel suhtliselt raskes seisundis, sest...ilmselt tugevatest jalahoopidest murdus teie poja üks ribi ja tungis..." " Jah." katkestas Paul rahutult arsti jutu ja kallistas oma naist. " Me arvame, et me jätame selle vahele. Kuidas temaga on?" Dr. Trent vaatas neid mõlemaid hetke kaalutlevalt ja tundis sügavat kaastunnet oma kolleegi vastu, kes pidi midagi sellist läbi elama. Tal endal oli Thomasest aasta noorem poeg... ja kui temaga oleks midagi sellist juhtunud... " Kuna.. ribi tekitas hullu sisemise verejooksu, on teie poja seisund suhteliselt raske, nagu ma juba ennist mainisin." jätkas Dr. Trent asjalikul toonil. " Me suutsime verejooksu peatada, aga ma kardan, et teie poeg peab jääma vähemalt nädalaks, kui mitte kauemaks, meie hoole alla, sest haavad võivad väga kergelt taas rebeneda ja kuna me peame ka ribi..." Dr. Trent köhatas. " Aga me arvame, et temaga saab lõpuks kõik korda, kuigi ta peab mitu kuud hoiduma liigsetest pingutustest ja ma kardan, et ka kool peab vähemalt ühe kuu - kui mitte rohkem - ootama." " Aitäh." ütles Serena ja pühkis oma pisarad ära. " Kas me võime ta juurde minna?" " Jah, muidugi, kuigi ta ei pruugi ärkvel olla." noogutas Dr. Trent ja lahkus. Paul ja Serena läksid mööda koridori, otsides palatit nr. 148. Lõpuks leidsidki nad selle ukse ja astusid sisse. Thomas lamas palatis asuvatest vooditest kõige vasakpoolsemas, nurgas. Kedagi teist ei olnud, peale Thomase. Serena ja Paul kõndisid aeglaselt Thomase voodi juurde, Serena õudusega jägimas kõiki neid voolikuid, mis oli tema pojaga ühendatud. Mõlemad istusid toolidele Thomase voodijalutsis ja kui Serena ühe käega Thomase käest kinni võttis ( sest teise käega pidi ta pühkima pidevalt oma pisaraid, mis mööda ta põski alla voolasid) tundis ta esimest korda elus ennast abituna. " Kes seda temaga tegi?" nuuksus Serena ja vaatas oma mehele otsa. " Kes küll võis Thomasele niimoodi teha?!" Paul raputas aeglaselt pead. " Mina ei tea." ütles ta vaikselt. " Ma arvan, et isegi Thomas ise tea seda." Serena lasi Thomase käest lahti. " Sa peaksid koju minema." ütles Paul Serenale. " Mine maga ennast korralikult välja, et sa siis homme, kui sa tuled, oleksid reibas ja maganud. Sa tead ju, et see teeb ka Thomasel tuju paremaks." Serena noogutas - ta oli psühholoog ja ta teadis, et ta mehel oli õigus, sest ta ise oli oma patsientidele ( põhiliselt ikka oma mehe patsientide sugulastele) samasugust nõu andnud. " Ma jään haiglasse, sest mul on nagunii vaja paar asja siin ära teha, ja ma helistan sulle hommikul, olgu?" lisas Paul ja mõlemad tõusid püsti. " Olgu." vastas Serena. Mõlemad lahkusid palatist, jättes Thomase sügavalt magama.
Electra ärkas hommikul, sest ta mobiil helises. Silmad rähma täis ja pea hullumeelselt valutamas üritas ta oma mobiili üles leida, kuid andis lõpuks alla, lubades endale lõpuks helistanud inimesele tagasi helistada. Rahulikult läks ta pesema ja sööma ( kuid enne puhastas muidugi oma toa klaasikildudest puhtaks). Juba veidi rohkem ärkvel olles tunnetas ta oma peavalu veidike rohkem, kuid suutis meeleheaks oma telefoni riidekapi alt üles leida. Vaadates oma vastamata kõnesid, üllatus ta, leides, et kõne oli tulnud ühel tema klassivennalt - Hanneselt. Mõeldes, et räägib Hannesega koolis, pani Electra asjad kokku ja lahkus majast. Just siis meenus talle ka ähmaselt eelmine õhtu ja ta läks häbist üleni punaseks, kui ta mööda tänavaid kõndides aina sellele mõtles. Õnneks oli täna reede, niiet ta ei pidanud sellel nädalal eriti Thomast vältima. Kui ta kooli jõudis, ootas Robert teda taas uste juures. " Hei." ütles ta rõõmsalt ja võttis taas Electra käest kinni. " Sa juba terve?" " Ee-jaa." ütles Electra ja talle tundus, et ta pea läheb lõhki selle koolilärmi sees. Robert naeratas. " Eile oli sul paha tuju, eks?" " Mm... jah, oli küll." Robert naeratas veel säravamalt ja kallistas Electrat. Electra ei tahtnud seda eriti teha, sest ( ükskõik, kui ligitõmbavalt Robert täna ka ei lõhnanud) ei tahtnud Electra, et Thomasel õigus oleks. Kuid siiski... Robert saatis Electra ta klassini ja kallistas Electrat ka seal, rääkimata põsesuudlusest. Electra läks üleni punasena klassi ja üllatus veidi, kui Hannes otsekohe ta juurde tõttas. " Electra, miks sa vastu ei võtnud?" nõudis ta kohe ja vaatas vihaselt Electrale otsa. " Miks ma oleks pidanud seda tegema?" küsis Electra üllatunult ja kõndis rahulikult oma kohale. " Aga mis muidu oli?" " Sa tead seda, et mu isa on arst, onju?" ütles Hannes ja järgnes Electrale tüdruku kohale. " Mhmh." vastas Electra ja pani koti lauale. " Noh, eile öösel toodi haiglasse uus patsient, kes oli üdini läbipekstud ja sisemise verejooksuga." lausus Hannes ja pani käed rinnal risti. " Ja?" küsis Electra, mitte midagi aimamata. " Noh, ma arvasin, et sind võiks huvitada, sest see oli Thomas, ja ma tean, et te õpite koos." ütles Hannes rahulikult, pöörs Electrale selja ja kõndis oma kohale. Electra süda jättis löögi vahele. " Thomas?" sosistas ta õhku. Kiiruga haaras ta oma koti ja jooksis klassist välja just õigeks ajaks - kohe oleks kell tundi läinud. Tormates garderoobi ei suutnud ta Hannese lausutud sõnu uskuda. ...üdini läbipekstud ja sisemise verejooksuga. " EI!" karjatas Electra, niiet pani valvelauas magava koristaja võpatama. Jooksu pealt puhkes ta nutma ja ta ei lõpetanud jooksmist ( ega ka nutmist) enne, kui oli jõudnud haiglani, mis oli koolist 2 km kaugusel. Pisarad mööda põski alla voolamas tormas ta administraatori juurde. " Palun, ma tulin Thomas Dweight'i vaatama." nuuksus Electra hämmastunud administraatorile. " Ja kes teie talle olete?" küsis administraator sõbralikult Electrale naeratades. " Võõraid me sisse ei lase." " Ma olen Thomase lähedane sõber!" ütles Electra ja püüdis rahuneda - Thomas on arstide hoole all, temaga on kõik korras...temaga on kõik korras... " Et nagu tüdruksõber?" küsis administraator, ajades Electra selle küsimusega eriti vihale. " EI, ma olen tema VÄGA LÄHEDANE SÕBER!" karjatas Electra, kui ta kanntus lõpuks katkes, teenides sellega öra mitmed pahased altkulmupilgud teistelt ruumis viibijatelt. " Ärge nüüd ärrituge, preili." ütles administraator ja naeratas edasi. " Thomas Dweigh...kohe vaatame... mmm... on palatis nr. 148, trepist üles, 2. korrus, vasakpoolne koridor." " Aitäh." suutis Electra endast välja veel pigistada, enne kui jooksuga trepist üles läks ja administraatori juhenduste järgi Thomase palati üles leidis. Palatiukse ees veidike hinge tõmmates tundis Electra järsku, kuidas põletav häbitunne temas levis. Thomase oli olnud õigus - ma jooksingi kohe Roberti juurde tagasi. Ja minu pärast, m i n u pärast sattus ta haiglasse, MINU pärast!Kuid siiski, Electra koputas vaikselt uksele, nii vaikselt, kui sai, avas selle ja astus sisse...
Jätsin siis selle osa poolikuks, ;D
|
|
|
Post by Black,. on Jun 2, 2008 14:31:49 GMT 3
UUUUUUUT! ;D Väga hea.. Asee et.. kas ta nagu aimas et Thomas temapärast haiglasse sattus või mis? Sellesmõttes et keegi seda talle ei öelnud ju?
|
|
|
Post by Padjanägu :pp on Jun 2, 2008 17:28:36 GMT 3
n6ustun k6igega ;d
h2stihhheaa
edasi ! ;d KOHE !
|
|
|
Post by xXxBlackAngelxXx on Jun 2, 2008 19:32:39 GMT 3
laaavlaavthis (ll) :* Ruttu edasi , eksju
|
|
|
Post by EmoInTheCorner on Jun 3, 2008 10:35:36 GMT 3
Mis poolikuks? UUT!
|
|
|
Post by spring on Jun 3, 2008 17:26:45 GMT 3
Nohm, see oleks pidanud olema eelmise osa lõpp, ;D Ja Electra tundis ennast süüdi, sest Thomas tuli tema juurde, vaata...
16. Electra astus sisse pealtnäha tühja palatisse, kus vaid Thomas vasakpoolses voodis ( voodeid oli muidu 3) lamas, tema kõrval istus tema ema Serena ja voodi kõrval asuval öökapil seisis vaas värskete lilledega. Thomas vaatas korra Electra poole ja siis uuesti emale otsa. " Ema, jäta meid korraks omavahele, palun?" Serena noogutas, tõusis püsti ja kõndis Electrale naeratades palatist välja. Electra jäi keset palatit seisma, nagu loll. " Ma... ei jõudnud sulle lilli ega muud sellist tuua, vabandust." pomises Electra ja vältis Thomase pilku. " Pole lugu." ütles Thomas ja kehitas paremat õlga ( vasak pool oli tal veidike õrn). " Tule lähemale, kui tahad. Mul pole nakkushaigust, tead." Electra muigas tahes-tahtmata ja istus Serena vabastatud toolile. " Kuidas sul läheb?" küsis ta, pöördudes taas tõsise ilme juurde. " Ja mis sinuga juhtus?" Thomas naeratas. " Nohm, üsna hästi läheb, kui välja jätta see, et ma olen haiglas ja läbipekstud... ja nagu sa näed, ka sinise silmaga." ütles ta vaikselt, kuid lisas siis rangelt: " Miks sa koolis ei ole?" " Hannes rääkis mulle, mis sinuga juhtus... ja ma siis... jooksin siia." vastas Electra ja toetus vastu tooli seljatuge. " Aga mis sinuga juhtus?" " Lihtsalt... peksti läbi." ütles Thomas pooltõsiselt, pool-naljaga. " Ära naljata." ütles Electra pahaselt. " Kui Hannes ütles mulle, mis sinuga juhtus siis..." " Ma saan terveks, usu mind." ütles Thomas ja naeratas. " Aga ütle mulle, kuidas sul ja Robertil läheb?" Electra vaatas teda üllatunult. " Mis siin sulle öelda on?" küsis ta, ja läks näost punaseks. " Niiet te olete ikka veel koos." ohkas Thomas, kuid naeratas siis siiski. " Alati kuula endast vanemaid, neil on alati õigus." " Anna mulle andeks selle eest, mis ma kõik eile öösel sulle tegin!" ütles Electra ja vaatas Thomasele otsa. " Sa ei teinud ju midagi hullu." lausus Thomas naerdes. " Sa kõigest... suudlesid mind." Electra läks näost punaseks. " Anna tõesti mulle andeks.." palus ta ja võttis Thomase käest kinni. " Ma ei tea, mida ma tegin... kui ma selle pudeli võtsin!" Thomas naeratas. " Mis siin ikka, igal inimesel on oma piirid." ütles ta ja pigistas Electra kätt vastu. " Aga noh, ma siiski.. ei usu, et me saaks tunde jätkata." " Paluuun.." ütles Electra ja vaatas anuvalt Thomasele otsa. " Me ju võime tunde jätkata, sest...noh, nüüd on siis kõik selge, kes kuidas mulle meeldib." " Kes kuidas sulle meeldib?" küsis Thomas mõistmatult, kuid taipas lõpuks. " Ah-ahsoo. Nooh... ma ei tea, ma pean veel seda kaaluma, kas ma ikka...suudan." " Kas sa ikka suudad mida?" küsis Electra ja naeratas säravalt. " Suudan sinust eemale hoida." vastas Thomas vaikselt ja tõusis paremini istuma." Aga selle ajani... sõbrad?" " Sõbrad." vastas Electra reipalt ja tundis ennast üle pika aja väga-väga õnnelikuna.
Kriitika on alati oodatud.
|
|
|
Post by Prince Kirameki on Jun 3, 2008 19:16:05 GMT 3
Appi, ma pole mõned päevad netis käinud, ja juba on nii palju uusi osi...sa oled kiire Kas sa oled järgmise osaga sama kiire?
|
|
|
Post by Padjanägu :pp on Jun 3, 2008 23:17:02 GMT 3
loodetavasti UUUUUUT !! XD
|
|
|
Post by spring on Jun 3, 2008 23:30:20 GMT 3
Ütleme nii... et see on väikene ettemaks ;D , sest ma kavatsen üsna varsti väikesele reisile minna ja siis pole mind siin paar päeva näha ( minu rekord ;D). Aga... jah, ma siis üritan uue osa ka üles saada.
|
|
|
Post by xXxBlackAngelxXx on Jun 4, 2008 16:53:18 GMT 3
heaa
|
|
|
Post by EmoInTheCorner on Jun 6, 2008 15:11:28 GMT 3
Einagu, ma avaldasin suurt-suurt vapustumist selle üle, et sa üleüldse julgesid osa poolikuks jätta! Aga väga hea ;D Ma isegi ei taha selle jutu kallal norida XD
|
|
|
Post by xXxBlackAngelxXx on Jun 6, 2008 21:37:13 GMT 3
äkki saaks täna pisikese osa ? ( a ) Ma sõidan omme terveks suveks ära ja netti ei saa , nuuksnuuks ;( . Ja sinu juttu ei saa ka lugeda ;/
|
|