|
Post by Prince Kirameki on May 15, 2008 20:21:19 GMT 3
Kurvavõitu oli see küll Aga moosisaiad ja piim... eriti hea. Minu tänane hommikusöök põhimõtteliselt
|
|
|
Post by nipsu123 on May 17, 2008 23:08:02 GMT 3
edasi!!
|
|
|
Post by spring on May 18, 2008 18:17:01 GMT 3
Mmmm... kusjuures moosisaiad ja piim on minu suvine õhtusöök, maasikaajal maasikapiim maasikamoosiga saiadega.. ;D Aga jah, see osa on natukene väikene....
7.
Electra virgus järsku ja tõusis istukile. Ta oli maganud Thomase voodil ja juba sellele mõeldes läks ta näost punaseks. Ta vaatas toas ringi, ja nägi Thomast, kes istus arvutis. Kui Thomas märkas, et Electra on ärkvel, tõusis ta püsti ja kõndis ta juurde. " On sinuga kõik korras?" küsis ta vaikselt ja jäi Electra ees seisma. " Sa olid eile parajas ðokis." " Ja-ma arvan küll,vist." vastas Electra ja läks näost üleni punaseks. " Miks sa kooli ei läinud?" Thomas turtsatas ja istus Electra kõrvale. " Ja oleks su üksi jätnud?" ütles ta muiates. " Kindlasti." " Sa oleks võinud mu üles äratada ja ma oleks koju läinud." ütles Electra tõsiselt. " Electra, lõpeta." lausus Thomas sellise mõtte peale naerdes. " Sa teed tahad?" Electra vahtis teda imestunult. " Ei, ei taha, aitäh." vastas ta viisakalt ja haigutas. " Kuidas ma siia sain?" " Mis mõttes?" küsis Thomas hämmeldunult. " Kuidas ma voodi peale sain?" küsis Electra piinlikult. " Minu mäletamist mööda jäin ma magama sinu kaisus..." " Ah, see..." ütles Thomas naeratades. " Niisama." " Kuidas siis niisama?" " Lihtsalt." " Ma ei saanud ju lihtsalt minna!" " Ma tõstsin su sinna, okei?!" " Ausalt või?" " Jaa.." Electra punastas veelgi. " Tule, läheme nüüd alla, ja sööme midagi!" ütles Thomas reipalt ja tõusis püsti. " Mkm." vastas Electra väsinult. " Jaa.." ütles Thomas, võttis Electra käest kinni ja hakkas teda üles tirima. " Eiii..." vingus Electra ja naeris, kui Thomas ta lõpuks püsti tõmbas ja ukse poole tirima hakkas. " Lõpeta ära..."Thomas ei kuulanud teda, vaid tiris Electrat järjekindlalt ukse poole, toast välja ja trepist alla. Electra tõmbas oma käe Thomase haardest ära ja kõndis pahuralt tema järel kööki, kus seisid moosisaiad ja Thomase eilne piim. " Soovid teed, kakaot, kohvi või piima?" küsis Thomas ja vaatas ootavalt talle otsa. " Mitte midagi." vastas Electra ja istus laua äärde. " Olgu, kakao siis." ütles Thomas naeratades ja pani vee keema. " Aga... jah. Mida me siis täna teeme, popitegijad, nagu me oleme?" Electra kehitas õlgu. " Ei min-" Uksekell helises. Thomas ja Electra võpatasid mõlemad ja Thomas läks köögiaknale, vaatas kes see on ja tal vajus suu lahti. " Mis on?" küsis Electra ja ta süda vajus saapasäärde. " Ega see Madis pole...?" " Ei, ei ole." vastas Thomas, " see on Aurelia." " Aurelia?" küsis Electra jahmunult. " Ei ole!" " Tule vaata ise." ütles Thomas ja viipas Electrale. Electra tõusis püsti ja läks aknale. Ja tõepoolest, seal oli Aurelia, riided lõhkised ja nägu nutetud ja paistes. " Issand." ahhetas Electra. " Mida põrgut tema siit veel tahab, nähes selline välja...?"
See oli suht mõtetu osa, aga jamh...
|
|
|
Post by nipsu123 on May 18, 2008 18:20:45 GMT 3
Edasi tahan..Liiga hea lihtsalt :
|
|
|
Post by Prince Kirameki on May 18, 2008 20:17:21 GMT 3
Aurelial vist "näkkas"
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on May 19, 2008 0:57:54 GMT 3
tahan edasi ja pikemat osa !
|
|
|
Post by spring on May 21, 2008 21:01:18 GMT 3
Kahjuks ei saa ma pikemat osa hetkel kirjutada, sest hetkel on need "hullud ajad" käes, millal mul pole üldse aega. Aga see osa on väikene küll, aga kurb, kohutavalt kurb...
8.
"...niiet kõik on nüüd täiesti p*****." lõpetas Aurelia raskelt ja toetas oma pea kätele. Electra ohkas ja vaatas otsa Thomasele, kes oli Aurelia lugu kuulanud kõigutamatult külma näoga. " Sa ikka oskad." ütles Electra ja vaatas Aureliale vihaselt otsa. " Misjaoks oli sul vaja selle Anneli juurde minna? Kas te väiksed nolgid ei saanud üleeile piisavalt sädistada?" " Ei, ei saanud!" kähvas Aurelia vastu ja oli üpriski ärritunud. " Kui palju see mees sult röövis?" küsis Thomas lõpuks ometi suud lahti tehes. " Sul ei saanud ju eriti palju kaasas olla." " Mul oli kaasas terve meie Läti ekskursiooniraha, ehk siis 750 krooni." ütles Aurelia ja läks Electra poole pöördudes näost üleni punaseks. " Ja ema arvatavasti ei anna mulle uut raha ka ju, sa tead küll , milline ta on.." " No, kuule!" pahvatas Electra. " Sind RÖÖVITI, kas sa arvad, et ta vähemalt selle üle rõõmus pole, et röövel sinu ellu jättis?" Aurelia puhkes nutma. " Ta käskis mul koju jääda!" ütles ta valjult. " Ta ei lubanud mul kuskile üksi minna!" " Olgu, rahune." lausus Electra, ja läks veel rohkem närvi. Thomas trummeldas näppudega vastu lauda, mille ümber nad kõik istusid, Aurelia ees aurav kakaotass. " Igaüks saab igal päeval oma karistuse..." pomises ta vihaselt. " Mida?" küsis Aurelia raevunult, kui ta kuulis, mida poiss omaette pomises. " Mida olen mina halba teinud?" Thomas ärritus. " Vaata, kuidas sa Electrat kutsud!" pahvatas ta tulivihaselt ja läks samuti näost punaseks. " Ma ei saa aru, miks sa teda norid?" Electra läks näost valgeks. " Thomas, ega sellest pole midagi, mul on täiesti ükskõik, kuidas nad mind kutsuvad..." Aurelia maigutas suud. " Aga ta on ju selline!" surus ta lõpuks läbi hammaste. " Ta tõesti on selline kaltsakas, kelle me tänavalt üles korjasime, lihstalt sellepärast, et ta tuli ükspäev vigastatuna meie juurde, endal seljas räpased kaltsud!" Electra tundis, kuidas tal pisarad silma tulid, kui Thomas imestunult talle otsa vaatas. Ruttu tõusis Electra püsti ja jooksis Thomase kodust välja, ise lahinal nuttes. Endale aru andmata jooksis ta mööda talle tuttavat teed, ette vaatamata, ja tähele panemata tema selja tagant kostvaid hüüdeid.
Vabandust, et nii väikene osa!
|
|
|
Post by nipsu123 on May 21, 2008 21:06:17 GMT 3
Väga hea (Y)
|
|
|
Post by spring on May 22, 2008 20:23:51 GMT 3
Niisiis... natukene imelik osa.. aga nomh.
9.
Electra kõndis mööda väikest kruusateed. Eemalt mänguväljakult, üle puudes sahistava tuule, oli kuulda laste rõõmsaid kilkeid. Kuid Electra mõtted olid sellest kaugel. Nüüd oligi kõik. Thomas oli teada saanud, et ta oli talle valetanud... ja nüüd oli kõik. Lihtsalt kõik. Electra ohkas ja istus läheduses puude all haigutavale valgele puust pingile. Pisaratevool oli lõppenud, nagu oli ka lõppenud tema lootus normaalsele elule. " Hei!" hüüdis keegi, justkui kuskilt kaugelt. Electra tundis seda häält, kuid ta ei oleks uskunud, et s e e tüüp pargis, või üldse Eestis jalutaks. Ta vaatas endast vasakule - ja nägigi, kuidas Robert tema poole tuli, tuul kergelt juukseid sasimas. Electral kukkus suu lahti, ja eelnev vahejuhtum oli justkui käega ta mälust pühitud. " Ro-ro-ro-bert?!" küsis ta, kui noormees lõpuks tema juurde jõudis. Robert naeratas ja istus Electra kõrvale. " Jah,." vastas ta ja kallistas Electrat. " Mida sa siin teed?" küsis Electra jahmunult ja kallistas poissi vastu. " Viimane kord, kui ma sind nägin, olid sa...olid sa..." " Olin ma 15, ja sina 14, jah." ütles Robert ja lasi Electra lahti. " Viimane kord, kui sa mind nägid, oli päev pärast seda, kui ma su maha jätsin, ja see oli see päev, millal sa oma juuksed siniseks värvisid, mida...nagu ma näen... oled sa jätkanud siiani." Electral ei jätkunud sõnu. " Ma tulin siia õppima." jätkas Robert muretult. " Ja ma olen juba mitu päeva lootnud sind kohata, ma käisin isegi teie juures, aga Kristjan ütles, et sa ei tulnud öösel koju, ja ilmselt oled sa oma poisi juures..." Samal ajal, veidike eemal, ühe suure sarapuupõõsa taga seisev Thomas hoidis hinge kinni. " Ma ei olnud oma poisi juures.." vastas Electra otsekohe. " Mul polegi poissi. Thomas... aitab mul lihtsalt õppida." Robert naeratas. " Aga ma oletan, et sa olid selle... Thomase, või kellega iganes?" küsis ta kavalalt. " Ma-jah." ütles Electra imestunult. " Aga miks see sind kotib?Sina ju jätsid mu rohkem, kui aasta tagasi maha!" " Ah, ei midagii...." haigutas Robert ja raputas oma tuhmblondi pead. " Ja sa tead, et mul oli mõjuv põhjus sinu maha jätmiseks." Electra turtsatas. " Isegi kui sa oleksid olnud Ameerikas, mitte Inglismaal, oleksime me võinud käia!" ütles ta vihaselt. " Ja sa lihtsalt jätsid mu maha!" " Anna andeks!" Electra raputas vihaselt pead. " Mida sa siit tahad?" küsis ta ärritatuna. " Ma juba ütlesin sulle, et me tulime Inglismaalt tagasi, ja ma tulen siia õppima." kordas Robert reipalt ja naeratas Electrale, paljastades oma säravvalged hambad. " Siia gümnaasiumi 11. a. klassi." Sarapuupõõsa taga vandus Thomas mõttes. " Ei, ma mõtlen, mida sa minust tahad..." küsis Electra uuesti. " Sa ju lausa o t s i s i d mind." " Eehh... jah."ohkas Robert. " Ma lihtsalt tahtsin küsida, et kas sa... ei tahaks vana suhet jätkata?" Electra kohkus. " Mida?" küsis ta jahmunult ja vaatas Roberti säravsinistesse silmadesse, uskumata poisi just esitatud küsimust. " Ma küsisin, et kuna sul poissi pole, siis ehk sooviksid sa minuga käima hakata." ütles Robert aeglselt, silphaaval, viimaseid sõnu eriti hoolikalt rõhutades. " M-m-m-ma..." alustas Electra. " Sa ilmud pärast tervet aastat siia, ja lihtsalt küsid niimoodi?" " Jah." vastas Robert lihsalt. " Aga üks tingimus on kaa.." " Ja see oleks?" " Värvi oma juuksed normaalset värvi, palun..." Electra vaatas teda imestunult. " Ma pean minema." ütles ta lämbuval häälel ja tõusis püsti. " Ma pean kohe kindlasti just sellel hetkel minema." " Kuhu?" küsis Robert muiates. " Ükskõik kuhu.." pomises Electra ja lausa jooksis pargist minema. Sarapuupõõsa taga vandus Thomas kõvasti, ja kõndis pahuralt igat kivikest teelt eemale lüües koju.
Veidike järsk ehk, aga see...jamh.
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on May 22, 2008 21:36:27 GMT 3
Tead, see on üldse nagu nii kohutavalt huvitav, tahaks koguaeg teada saada, mis nüüd edasi saab jne. Hästipikka juttu tahaks
|
|
|
Post by nipsu123 on May 24, 2008 10:00:59 GMT 3
(Y) Lahe:)
|
|
|
Post by Prince Kirameki on May 25, 2008 13:10:31 GMT 3
Näh, miks see Electra kutt tagasi pidi tulema? Minu meelest Electral hakkas just Thomasega hästi minema Heahea!
|
|
|
Post by Padjanägu :pp on May 26, 2008 17:57:47 GMT 3
Hästihästihästimõnusjutt mulle meeldib, kiip kõuin'
|
|
|
Post by spring on May 26, 2008 19:22:13 GMT 3
Noh... ee see on suht-suht mõtetu osa, aga järgmises osas peaks tegevus toimuma. Ja vahelduseks... pikk osa. ;D
10.
Kui Electra kiirelt sisse tormates ukse pauguga kinni pani, astus Kristjan just parajasti köögist esikusse, peas maruvihane nägu. " Kus kuradi kohas sa olnud oled?" küsis ta vihaselt, ja kuigi ta vehkis Electra ees võileivaga, nägi ta siiski hirmutav välja. " Mis, kes, kus?" küsis Electra mõistmatult, peas keerlemas vaid Robert, Robert, Robert... " Sa ei olnud öösel kodus!" karjus Kristjan ärritudes, sest ta arvas, et Electra mängib lolli. " Sa ei kujuta ette, kuidas ma-!" " Muretsesid?" küsis Electra samuti vihaselt. " Siis, kui mina vägistajate eest Thomase juurde jooksin, jõid sina siin ennast kooma!" Kristjan saatis Electrale ühe tigeda pilgu. " See sinu Thomas tõi just Aurelia ära, sa igavene lollakas." salvas ta ja irvitas. " Sa ei olnud ju tema juures." " Olin küll, aga ma läksin sealt ära, sest...vahet pole." ütles Electra ja jooksis trepist üles, oma tuppa. Seal istus ta ohates maha, ja seedis seda kõike, mis temaga just juhtunud oli. Thomas sai teada, et ma olen...tänvalaps. Robert tahtis, et ma temaga käima hakkaksin, uuesti. Ja ma pean oma juuksed normaalset värvi värvima... Järsk koputus pani Electra võpatama, ja ta ütles tavalisest nõrgema häälega: " Sisse!" Aurelia nihkus aeglaselt Electra tupap sisse, näol õel irve. " Ja mida sina siit tahad?" küsis Electra vaikselt, kuid tulivihaselt. Irve Aurelia näol muutus laiemaks. " Ma lihtsalt tulin vaatama, kas sa ikka koju jõudsid, või siis läksite te oma Thomasega jälle kuskile..." seletas Aurelia õelalt. " Kuigi paistab, et te siiski ei leppinud ära..." " Millest sa räägid?" küsis Electra, juba aimates, mida Aurelia talle just ütles. " Thomas tahtis minuga ära leppida?" " Jah, ta ju jooksis sulle järgi, hüüdis sind." ütles Aurelia, naerma puhkedes. " Te ei saanudki kokku või? Halee...." " JÄÄ VAIT!" röögatas Electra, kui ta närvid ta alt vedasid. " JÄÄ OMETI KORD VAIT, VÄIKE HÄDAPÄTAKAS!" Irve kadus Aurelia näolt. " SA JOOKSID JUST PILLIDES MINU JUURDE!" karjus Electra edasi ja tõusis püsti. " JA MA LOHUTASIN SIND, MITTE EI MÕNITANUD, EGA NORINUD, NAGU SINA MULLE TEED!" Aurelia saatis Electrale üheainsa vihase pilgu, pööras ümber, marssis Electra toast välja ja pani ukse pauguga kinni. Electra istus karjumisest hingeldades tagasi voodile ja tõmbas kätega läbi juuste. " Mida ma ometi teen?" sosistas ta endamisi ja puhkes nutma. " Mida ma ometi teha saan?"
Järgmisel päeval, reedel, läks Electra väga vastumeelselt kooli, kuna kartis Thomasega silmitsi sattuda. Ruttu tormas ta oma klassi, istus oma kohale ja üritas rahuneda. " Hey." ütles Sandra Electra selja taga, niiet Electra ehmatas. " Oh, hi." ohkas Electra, kui ta nägi, et see oli vaid Sandra. " What is it?" ütles Sandra imestunult Electrale otsa vaadates. " You look so nearvous." " It's nothing." vastas Electra lihtsalt ja jälgis neid, kes klassi tulid. " It's nothing, nothing, nothing..." Sandra kortsutas kulmu. " Well, okay." alistus ta siiski. " But if you need anything, then you can come to me, you know that, do you?" " Yes, i - i know that. Thank you." vastas Electra ja võttis kotist keemia tunni õpiku ja vihiku välja, tundes, et isegi keemia ei suudaks hetkel tema tuju heaks muuta. Veidike hiljem, kui kell vahetundi helises, ja õpetaja klassist lahkus, pani Electra sünge näoga oma õpikud ära ja võttis uued lauale. Siis nägi ta, kuidas Thomas klassi uksel seisis ja teda vaatas. Electra ohkas raskelt, tõusis püsti ja kõndis uksele. " Millal siis uus tund on?" küsis Thomas otsekohe, kui Electra tema juurde jõudis. " Mida?" küsis Electra jahmunult, suu pärani lahti. " Ma küsisin, et millal sa uut tundi tahad." kordas Thomas. " Eile jooksid sa nii kiiresti ära, et ma ei jõudnud..." Electra köhatas. " Ma-ma ei tea." vastas ta, silmad parkettpõrandat piidlemas. " Sa ikka tahad veel tunde, onju?" küsis Thomas otsekoheselt. " Siis, kui sina tahad." vastas Electra, ja vaatas Thomasele silma. " Ega minul neid tunde pole vaja, otsustaja oled sina." ütles Thomas ja vaatas kõhklemata Electrale otsa. Electra hakkas kokutama. " Ma-ma-ma...tahaksin küll veel neid tunde, kui... ma just ennast peale ei suru." suutis ta lõpuks välja öelda. " Väga hea, siis teeme homme, kell 18.00 minu juures. " ütles Thomas selgelt ja valjult ning kadus enne, kui Electra jõudis sõnagi öelda.
Järgmisel päeval, laupäeval, passis Electra oma poolpimedas toas, kuulas kõvasti muusikat ja mõtles. Kui kell sai 17.45 hakkas ta oma kodu juurest minema. Ei Kristjan, ega ka Aurelia ei olnud temaga enam kontakti otsinud, ja Electra oli otsustanud, et nii oli mõnes mõttes ka parem. Aurelia jäi ilma oma Läti ekskursioonist, sest nagu ta ema ütles, oli see röövimine tema süü, ja nüüd oli Aurelia pahur ja ärritus iga pisiasja peale. Vaikselt läks Electra trepist alla, lootes mitte kedagi segada, või vähimalgi määral kellegi tähelepanu köita. Tema kahjuks tuli köögist esikusse tema ema Helena, kes vaatas teda imestunult. " Kallike, kuhu sa nii hilja lähed?" küsis ta leebelt naeratades ja käsi kokku lüües. " Ee- ühe sõbra juurde õppima." vastas Electra ausalt ja naeratas samuti. " Nii hilja, ja laupäeval?" ütles Helena õrnalt muiates ja lisas vaikselt: " Ja ma usun, et mitte tüdruku juurde, on mul õigus?" " Ee- jah, seda küll." vastas Electra ja muutus tõsiseks. " Aga sa vaata, et sa ikka ööseks koju tuled, onju." ütles Helena, pilgutas silma ja läks ümisedes tagasi kööki. Electra muigas tahes-tahtmata, pani jalatsid jalga ja tegi ukse lahti. Enne tänavale astumist hingas ta veel paar sõõmu rahustavat õhtuõhku ja alles siis, astus õue, olles lõpuks valmis.
Kui ta Thomase ukse taga seisis, pidi ta veel paar hetke ennast koguma. Kuid siiski, lõpuks ta vajutas väikest nuppu ukse kõrval ja mõni hetk hiljem tehti uks lahti ja Serena seisis uksel. " Oh, tere, Electra." ütles ta reipalt. " Thomas ootab sind juba üleval. Mine ise, sa tead kus ta tuba on, onju."Electra noogutas ja astus sisse. Kui ta jalatsid ära võttis ja trepist üles läks meenus talle eredalt see öö, kui ta vägistajate ees ära jooksis... Kui ta Thomase toa uksele koputas, tundis ta sõnulseletamatut kergendust - Thomas ise oli ta juurde tulnud, niiet ta siis ju ei surunud ennast peale, või kuidas? Thomas tegi ukse lahti, ja naeratas, nähes Electrat. " Tule sisse." ütles ta rõõmsalt ja juhatas Electra sisse. Electra astus sõnagi lausumata sisse ja jäi keset tuba end lollakana tundes seisma, kui Thomas ukse kinni pani ja arvutitoolile istus. " Istu." ütles Thomas naerdes, kui nägi, et Electra ikka veel seisab. Electra istus Thomase voodile, ja jäi , käed rüpes, ootama. " Nii..." alustas Thomas siis, kui märkas lõpuks, et Electra pole sugugi jutukas tujus. " Nii.." kordas Electra vaikselt ja vältis Thomase pilku. " Mida me siis täna teeme?" küsis Thomas ja hõõrus käsi kokku. " Ei mina tea." vastas Electra ja kehitas õlgu, kuigi tal hakkas kurgus vaikselt kõrvetama. " On sinuga kõik korras?" " Jah, on küll." Thomas vaatas talle otsa ja ei naeratanud enam. " Sulle teeb see tänavalapse asi ikka veel haiget?" küsis ta tasa. Electra tundis, kuidas pisarad lõpuks talle silmadesse tulid, ja ta noogutas. Thomas tõusis püsti. " Ära nuta." ütles ta vaikselt ja kõndis üle toa Electra juurde. " See ei peaks sulle haiget tegema, sest sina pole süüdi. Ja inimene ei peaks ennast süüdistama asjade eest, mida ta teinud pole, või milles tema süüdi pole." Electra ei suutnud ennast liigutada, kui Thomas ta kõrvale istus. Ainus hääl, mida ta kuuldavale suutis lasta, oli kähe nuuksatus. " Kas ma käskisin sul minema minna, kui ma sain teada, et sa mulle valetasid?" jätkas Thomas ja võttis kõhklemata tüdruku käest kinni. " Ei." ütles Electra vaikselt, ja vaatas ikka veel kangekaelselt põrandat. " Miks sa siis arvasid, et ma vihastan?" lasi Thomas edasi. " Miks sa kohe minema jooksid, parki...?" Electra pööras end otsekohe Thomase poole ja vaatas talle sõnatult otsa. " Ma käisin seal, ja ma kuulsin kõike." ütles Thomas ega põrkunud tagasi Electra talle saadetud külmast pilgust. " Niisiis, mis siis su vastus on?" Electra tõusis järsult püsti ja Thomas oli sunnitud neiu käest lahti laskma, mida ta, ükskõik kui väga ta ka vastupidist ei soovinud, eriti teha ei tahtnud. " Ma pole sulle mingit vastust võlgu." kähvas ta Thomasele nohuselt ja pühkis oma pisarad järsult ära. " Ja see pole sinu asi, mida ma Robertiga räägin või üleüldse teen!" Thomas naeratas süüdaslikult ja tõusis püsti. " Sul on täiesti õigus tegelikult." ütles ta vaikselt ja naeratas õrnalt. " See pole tõesti minu asi." " Thomas. " lausus Electra tasa ja vaatas Thomasele otse otsa. " Ütle mulle, miks sa mind tegelikult siia kutsusid?" " Selleks, et sa siia tuleksid." vastas Thomas lihtsalt ja jälgis sama naeratusega, kuidas Electra näost valgeks läks. " Thomas..." ütles Electra, taas tundes, kuidas pisarad ta silmadesse kerkivad. " Palun, jääme lihtsalt õppimise juurde, onju?!" " Olgu, kui sa nii soovid." vastas Thomas reipalt ja istus uuesti. " Niisiis... räägi mulle, mida sa õppida tahaksid täna?" Electra prantsatas Thomase kõrvale ja lõi käed näo ette. " Pole mõtet." ohkas ta. " Ma nagunii ei suuda keskenduda." Thomas naeratas teadlikult. " Mine siis koju." ütles ta ja tõusis taas püsti. " Ega ma sind siin vägisi ei hoia." Electra noogutas. " Ma tulen siis.." ütles ta vaikselt. " Ülehomme, sobib?" Thomas noogutas ja saatis Electra ukseni. " Ülehomme siis näeme." " Jah... head ööd." " Head ööd." */*/*/*/*/*/*
Kriiitikat, keegi ?
|
|
|
Post by Prince Kirameki on May 26, 2008 21:06:22 GMT 3
Ei mingit kriitikat, vot
|
|