Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on May 27, 2008 9:57:05 GMT 3
Kriitikat pole tõesti. Sa jäid nii hea koha peal seisma, et patt on kohe oodate seda mis edasi tuleb . Ootan väga järgmist, vaata et sa jumala pärast poolei ei jäta
|
|
|
Post by EmoInTheCorner on May 27, 2008 15:46:10 GMT 3
Päris äge
|
|
|
Post by spring on May 27, 2008 20:07:57 GMT 3
Pooleli jätta ma seda ei kavatse, mitte iialgi! ;D Aga jah... ilmselt tuleb see jutt väga pikk, vähemalt ma olen nii selle planeerinud.
11.
Tõtakal sammul kõndis Electra kodu poole, pea valutamas üleliigsest mõtlemisest. Kui ta mööda tänavat kõndis ja siiski ( ükskõik, kui väga ta ka ennast tagasi ei hoidnud ) omi mõtteid mõtles, kuulis ta kellegi jooksusamme enda taga. Kui Electra ennast ümber pööras, nägi ta Robertit, mis ei teinud tal tuju sugugi paremaks. " Hei." ütles Robert naeratades, kui ta kergelt lõõtsutades lõpuks Electra juurde jõudis. " Hei." vastas Electra rõõmutult ja hakkas edasi kõndima. Robert järgnes talle. " Mida sa nii hilja siin, ja veel üksi, teed?"[/b] küsis Robert, kui ta lõpuks saavutas Electraga sama kõndimisrütmi. " Minu meelest püüti sind just hiljuti vägistada?" Electra vaatas järsku Robertile otsa, ja nägi, et poisil oli murelik ilme. " Kust sina seda tead?" küsis Electra ärritunult - juba olid kuulujutud levima hakanud. " Kristjan ja Aurelia... ja muidugi Thomas." vastas Robert, kuid ei loobunud oma murelikust ilmest. " Thomas ?!" ütles Electra niivõrd üllatunult, et jäi seisma. " Sa rääksid temaga MINUST?" " Jah." vastas Robert ilma vähima piinlikuseta ja seisatas samuti. " Kuigi ta ei soovinud eriti sinu teemat arutada - tema sõnad, muide - suutsin ma selle informatsiooni temalt välja pressida." " Kuidas?" nõudis Electra . " Ja mida ta täpsemalt sulle ütles?" " Sa tead, kui veenev võin ma olla, " ütles Robert lõpuks ometi naeratades. " Ja rohkematki ta ei öelnud, kui seda, et sa põgenesid vägistajate eest ja ööbisid tema juures. Aga... oli seal siis veel midagi?" " Ei, ei.. ei olnud midagi." ütles Electra ja ta süda rahunes veidi. " Mida sa üldse minust tahad?" lisas ta sõjakalt ja pani käed puusa. " Vastust." vastas Robert ja naeratas säravalt, paljastades oma säravvalged hambad. " Robert..." ohkas Electra raskelt ja langetas oma käed - ta polnud veel otsustanud. " Ma-ma-ma.. ma ei tea.." " Mida sa ei tea?" küsis Robert ja astus paar sammu Electra poole. " Mina tean ainult seda, et kuigi sellest on möödas terve aasta, olen ma siiski sinusse armunud. Aga sina?"Electra vaatas otse Roberti anuvatesse särvasinistesse silmadesse. " Ma...ma..." alustas Electra meeleheitlikult pead raputades. " Ma... ma ... ma..." " Sa..?" " Ma... jah."Robert vaatas säravalt otsa, uskumata viimast sõna, mille tüdruk lausunud oli. Electra samas ei suutnud samuti uskuda, et ta 'jah' ütles. " Sa hakkad minuga käima?" küsis Robert ja võttis Electra kätest kinni. " Ee-jah." ütles Electra, tajudes selle sõna lõplikkust. " Jah."Robert võttis Electra õlgade ümbert kinni ja suudles teda kergelt. Electra tõmbas ennast eemale ja vaatas Robertit veidi kaalutlevalt. " Ma arvan.. et ma hakkan parem minema." ütles ta väga vaikselt. " Ema ootab mind ilmselt juba ammu."Naeratus Roberti näol tuhmus pisut, kuid ta lasi siiski Electra lahti. " Mine siis." vastas ta, hingas sügavalt sisse ja hõõrus oma käsi kokku. " Eks me siis homme koolis näeme." " Jah, eks siis näeme, jah." ütles Electra, pööras noormehele selja ja kodu poole kõndides tundis, kuidas talle taas pisarad silma tulid. [/i] Ohhjah... ka mulle ei meeldi see, et Robert välja ilmus ;D[/color]
|
|
|
Post by xXxBlackAngelxXx on May 27, 2008 22:48:05 GMT 3
heaheahea^^ . Teeruttuedasi , eksju . : )
|
|
|
Post by Padjanägu :pp on May 28, 2008 12:37:35 GMT 3
kui see sulle ei meeldi, mis sa ta siis välja ilmutasid, laps ? hea, põnev, loetav, mulle meeldib edasi ; )
|
|
|
Post by spring on May 29, 2008 20:21:13 GMT 3
Eee.. .ma arvan, et sellepärast, EMA, et ma ei tahtnud tüüpilist love-story't. ;D Aga osa:
12.
Järgmisel päeval läks Electra üsna ettevaatlikult kooli, lootes Robertit mitte kohata. Tema kahjuks ootas Robert teda kooli uste juures ja naeratas talle sama särvalt, kui eile. " Hei," ütles Robert reipalt ja võttis Electral käest kinni, kui nad koos oma klasside poole läksid. " Hei.." vastas Electra ja jälgis hoolega ümbrust, otsides Thomast. " On sinuga kõik korras?" küsis Robert ja vaatas Electrale otsa. " Jajah." vastas Electra ja vaatas Robertit vastu. " Ee... tegelikult ei." " Mis siis on?" " Ma- unustasin ühe asja Sandrale üle anda... oiei, ja tal on seda esimese tunni ajal vaja!" mõtles Electra rutuga välja, kuigi teades, et lugu kõlab väga mitteusutavalt. " Ma pean kohe minema." " Eh, olgu.." ohkas Robert ja lasi Electra käest lahti. " Pärast näeme!" ütles Electra ja jooksis kiiruga oma klassi. Seal vajus ta oma pinki istuma ja ohkas raskelt. Ta saab seda varem või hiljem teada. Electra ei suutnud uskuda, kui loll ta oli eelmisel ööl olnud, et nii kergelt Robertile andestas. Kuigi... Robert oli ilus ja väga sõbralik poiss ja ta ei saanud seda eitada, nagu ka seda, et ta tõesti oli teda kunagi palavalt armastanud. Kui tund hakkas, ei suutnud ta muust mõelda, ja ta jõudis füüsikatunni ajal otsusele - Thomas peab seda lugu tema käest kuulma. Vahetunnis kõndis Electra, täis otsusekindlust, üheteistkümnedike klassi poole. Lootes, et Robert on kuskil mujal oma sõpradega, astus ta klassi sisse. Robert ei olnud seal. Kiirelt kõndis ta Thomase poole, kes polnud teda märganud, sest ta kuulas muusikat ja oli süvenenud raamatusse: " Füüsika edasijõudnutele." Electra pani oma käe raamatu peale ja Thomas vaatas talle imestunult otsa, võttes kõrvaklapid peast. " Hei.." alustas Electra kindlalt ja kiiresti, " Vaata, eile... ei läinud eriti hästi, niiet ma mõtlesin, et me võiks täna ühe normaalse tunni teha, või mis sa arvad?" " Eeee...jah, olgu." vastas Thomas hämmastunult. " Minu pool siis... kell 19.00, sobib?" " Sobib." vastas Electra ja naeratas Thomasele. Ta lahkus klassist, tundes üle pika aja, et kõik võib tegelikult veel hästi minna.
Õhtul kell 19.05 oli Electra taaskord Thomase ukse taga. Serena juhatas ta taas lahkelt sisse ja Electra läks kergelt naeratades trepist üles, koputas uksele ja astus sisse. " Tere." ütles ta rõõmsalt, kui tuppa sisse läks ja Thomasele otsa vaatas. " Hei." vastas Thomas ja naeratas tüdrukule vastu. " Niisiis... täna tuleb päris tund?" Electra noogutas ja istus laua taga olevale toolile. " Ja täna võtame?" küsis Thomas ja istus Electra kõrval asuvale toolile. " Keemia." vastas Electra ja jäi ootavalt Thomasele otsa vaatama. " Olgu peale siis..." ohkas Thomas ja võttis oma sahtlist välja ühe paberilehe. " Aga... alustame siis algusest, või mis?" " Ee-" " Sobib." Thomas naeratas Electrale ja ulatas paberilehe talle. " Siis... kõigepealt palun fosfori aatomiehitus." Electra vahtis talle uskumatult otsa. " Me õppisime seda põhikoolis!" ütles ta veidike vihaselt. " Milleks mul seda vaja läheb?" " Sest need on põhitõed." lausus Thomas rahulikult. " Ja kui ei sobi, siis võid endale mõne normaalsema õpetaja otsida." Electra põrnitses teda hetke vihaselt, kuid hakkas siis vihaselt pomisedes ülesannet lahendama. Veel hetke pärast oli ta see valmis ja ta ulatas selle muigavale Thomasele. Thomas heitis sellele pilgu peale, ja üllatus, nähes täiesti valet vastust. " See on vale." ütles ta ikka veel hämmastunult. " Ei ole." vaidles Electra vastu. " On küll." vastas Thomas ja naeratas. " P: +15| 2)8)5)" " Ei ole..." ütles Electra, kuid veidi ebakindlalt. " On küll.." ütles Thomas ja puhkes naerma. " Sa kirjutasid mulle mingit soga kokku." " Vahet pole.." Thomas ohkas. " Kas sa tahad siis üldse keemiat õppida või mitte?" Electra hammustas huulde. " Tegelikult oleks mul sulle veel üks jutt." Thomas naeratas. " Räägi-räägi." ütles ta ja vaatas, kuidas Electra aeglaselt näost punaseks läks. " Et siis..." alustas Electra ja köhatas hääle puhtaks. " Ma...tahtsin sulle öelda... et ... ma nagu.. käin Robertiga..." " Miks sa seda mulle räägid?" küsis Thomas üllatunult, kuid Electra pani tähele, et poiss oli kuidagi.. eemale tõmbunud. " Lihtsalt," vastas Electra ja vaatas otse Thomase silmadesse. " Ma... ma ei tahtnud, et sa mu vastust kuulujuttudest teada saad." " Sinu vastust..." ütles Thomas vaikselt. " Minu meelest sa eile karjusid mulle, et see pole minu asi, mida sa temaga teed, või mis sinu vastus on." " Nojaa...aga.." lausus Electra veidike kohmetult. " Ma ei tahtnud, et sa... haiget saaksid või midagi." " Miks peaks ma haiget saama?" küsis Thomas veidike külmalt ja tõusis püsti. " Miks peaks m u l l e korda minema, kui sa kellegiga käid?" " Sest.." ütles Electra ja tõusis samuti püsti. "... mulle tundus, et me oleme... lähedasteks saanud, kuidagi.." " Ma olen kõigest ju 'Thomas, kes aitab sul õppida'." lausus Thomas järsult, peaaegu karjudes. " Kuidas saaksime meie üldse lähedased olla?" Electra tundis, kuidas talle ( jälle) pisarad silma tulid. " Sa ei ole kõigest 'Thomas, kes aitab mul õppida'. " ütles ta meeleheitlikult. " Sa oled Thomas, keda ma armastan... sõbrana." " Sõbrana?" küsis Thomas vaikselt, kuid maruvihaselt. " Jah, maailma parima sõbrana, keda ma üle kõige maailmas armastan." vastas Electra ja pühkis oma pisarad ära. " Aga ma lähen nüüd, sest ma ei taha..." " Mida sa ei taha?" küsis Thomas vaikselt ja haaras Electra käest. " Mitte midagi." vastas Electra, tõmbas oma käe poisi haardest ära ja tuhises nii kiiresti kui võimalik Thomase toast välja, trepist alla ja uksest välja, lohutavalt jahedasse õhtuõhku.
Kuidas tundus?
|
|
|
Post by xXxBlackAngelxXx on May 29, 2008 21:05:33 GMT 3
wayy , jube hea (y) . Tee RUTTU EDASI !
|
|
|
Post by Prince Kirameki on May 29, 2008 21:06:55 GMT 3
Grrrrr, miks peavad suhted nii keerulised olema? Kas sa ei saaks seda Robertit lihtsalt kuskile laeva peale panna ja Inglismaale tagasi saata? ;D Ja miks Thomas äkki tujutsema hakkas? xD
|
|
|
Post by spring on May 29, 2008 21:21:00 GMT 3
See on armastus, kallid sõbrad. ;D
|
|
|
Post by xXxBlackAngelxXx on May 30, 2008 14:05:26 GMT 3
nohhnoohh , edasiedasi , KOHE ! Sorrri , mul on suht vabaega käes ja midagi muud pole teha , kui järjekate autoreid piinata ;
|
|
|
Post by spring on May 30, 2008 21:51:29 GMT 3
Ohjah, eemm.. ma nagu üritasin midagi kokku segada, aga vaadake ise... kui jube see on.
13.
Järgmisel päeval kooli minnes ei suutnud Electra uskuda, et ta oli Thomasega tülli läinud... Taaskord ootas Robert teda koolis ja haaras ta endale niipea, kui Electra kooli jõudis. " Tsau." ütles Electra rõõmutult, kui Robert ta embusesse haaras. " Miks nii paha tuju?" küsis Robert ja lasi Electra lahti. " Oh ei midagi.." haigutas Electra ja toetus vastu Robertit. " Olgu.." ütles Robert ja nad hakkasid koos mööda koridori kõndima. Lõpuks, vaikuses, jõudsid nad 11. a klassi juurde ja Electra tundis, kuidas tal südame alt külmaks läks, kui Robert klassiuksel seisma jäi ja ta Thomast nägi. Thomas vaatas talle hetke otsa, kuid süvenes siis taas oma raamatusse. " Olgu, ma lähen siis ee... klassi." ütles Electra kiiresti. " Oh, olgu siis." vastas Robert ja Electrale täiesti ootamatult suudles teda suule. Electra tõmbas ennast eemale, vaatas korra Thomase poole, kes oli taas korraks nende poole vaadanud, kuid siis pea ära pööranud ja kõndis niivõrd kiiresti, kui sai, klassi. Nüüd oli nende sõprusega lõpp, kindlalt.
Järgmisel vahetunnil kõndis Electra tüdrukute WC poole, kui keegi äkki ta õlale koputas. Electra pöördus ümber ja vaatas otsa Thomasele, kes enesekindlalt talle otsa vaatas. " Tere." ütles Electa automaatselt ja läks näost punaseks. " Ma ei saa sulle enam tunde anda." ütles Thomas otsekoheselt. " Mida?" küsis Electra, ja ta tundis, kuidas ta pulss kiirenes. " Ma ütlesin, et ma ei anna sulle enam tunde." kordas Thomas ja lisas külmalt: " Head aega." Kui Thomas Electra juurest minema kõndis jäi Electra tuimalt sinna samasse kohta seisma. Ta seisis seal need 10 minutit, terve vahetunni - vaid kellahelin pani ta klassi poole liikuma. Kui ta klassi läks, oli mrs. Smith juba klassis ja tema ebaloomulikult suured ja õelad silmad tõmbusid kissi, kui Electra uksest sisse astus. " I'm sorry i'm late." pomises Electra ja istus oma kohale, võttes istumise pealt kotist inglise keele asjad välja. Mrs.Smith jätkas tundi ja Electra põrnitses vihaselt oma käsi. " Elis, are you alright?" küsis mrs. Smith järsku ja Electra tõstis oma pea. " What?" küsis Electra ja vaatas mrs. Smithile otsa. " You look... very distracted." ütles mrs. Smith ja kõndis Electra juurde. " Maybe you're sick?" " I don't..don't know." pomises Electra ja läks näost üleni punaseks, sest kõik vahtisid teda " It's just my head aches, and..." " Well, i think you should go home then, because i really think you're sick." ütles mrs. Smith lahkelt. " You are all red... you should really go home." " Oh...okay then.." ohkas Electra, kuid võttis rõõmuga kinni ettekäändest kodus istuda ja mitte midagi teha. " I'll go then." " Go." vastas mrs. Smith ja pöördus järgmiseks terve klassi poole. Electra pani asjad kotti nii kiiresti, kui sai ja lahkus kõikide pilke endil tundes klassist. Vaevalt oli ta koridoris veidike edasi läinud, kui sattus vastamisi üheteistkümnendike kambaga, kellel oli ilmselt vaba tund. Robert istus oma sõpradega koridori ühes nurgas diivanitel, Thomas istus ühes aknaorvas ja luges raamatut. Kui Electra edasi kõndis, tõstis Thomas korraks pilgu, kuid ei öelnud midagi. Robert, seevastu, tõusis püsti ja kõndis mureliku näoga Electra juurde. " Hei.." ütles ta ja kallistas Electrat. " Mis juhtus..? Ja kuhu sa lähed?" " Mul on... paha olla, ilmselt olen ma haige või midagi seesugust, mind saadeti tunnist ära." seletas Electra ja lükkas Roberti endast eemale. " Mis on?" küsis Robert üllatunult, kui Electra ta eemale tõukas. " Ei midagi.." ütles Electra ja üritas Robertist mööduda, kuid Robert võttis temast taas kinni. " Mis sinuga on?" küsis Robert ja muigas. Electra tõmbas ennast Robertist lahti ja talle tulid TAAS pisarad silma. " Lihtsalt...jäta mind korraks rahule, onju?!" röögatas Electra vihaselt, niiet Thomas kergitas oma raamatu taga kulmu ja jooksis minema, jättes Roberti imestunult keset koridori seisma.
Electra istus oma toas, uks oli seest lukus ja emale oli öeldud, et ta külalisi vastu ei võta, iseäranis Robertit. Vaikselt nukrutsedes läks ta üle toa, tegi ukse lukust lahti ja läks allakorrusele. Ema oli poodi läinud, ja Aurelia ja Kristjan olid oma tubades. Kui ta endale teed keetis ja võileibade jaoks juustu külmkapist välja võttis, tõmbas ta pilgu endale paar õllepudelit, mis olid ta isa jaoks igaks juhuks alumises sahtlis olemas. Hetkegi järele mõtemata pani ta juustu köest, võttis ühe õllepudeli kätte, kuid pani selle siis tagasi - talle polnud kunagi õlu maitsenud. Ta võttis suuna elutuppa ja seal liikus ta täis baarikapi juurde, mis teda oma täis pudelitega kutsus. Valides ühe pudeli välja, unustas Electra tee ja võileivad ja läks otsekohe oma tuppa tagasi. Ettevaatlikult korkis ta pudeli lahti - pudel oli juba pooltühi- ja maitses. Jook oli veidike kibe, kuid üsna magus...
Mõne aja pärast kuulis Aurelia, kuidas uksekella lasti. Omaette torisedes trampis ta trepist alla ja läks uksele. Ta üllatus, nähes Thomast. " Ja mida sina tahad?" küsis Aurelia ebaviisakalt. " Kui tahad oma kaltsakat näha, siis ta on oma toas ja nutab seal oma silmi peast." Thomas ei vastanud, vaid astus sisse, võttis üleriided ja saapad seljast ja jalast. Aurelia järel läks ta trepist üles ja koputas erkpunasele uksele, samal ajal, kui Aurelia läks oma tuppa. Keegi ei vastanud ja Thomas avas ukse. Kui ta sisse läks, ehmatas ta veidike, sest taas oli kõik pime ja vaid arvuti kiirgas sinist valgust, mis tegi arvuti ees istuva Electra näo eriti viirastuslikuks. Electra vaatas Thomast ja tal vajus suu lahti. Ta tõusis püsti, kõndis ukse juurde ja pani selle lukku. Siis jäi ta Thomasele otsa vaatama, kes kirtsutas nina. " Electra, kas sa jood hetkel või?" küsis Thomas uskumatult, kuid tema küsimus sai vastuse, kui poiss nägi arvuti ees seisvat suurt 3/4 tühja pudelit. " Mida sa tahad?" küsis Electra otsekoheselt. " Mina?" ütles Thomas kohmetult ja vaatas pimeduses Electrale otsa. " Ma nagu... nägin, kui endast välja sa läksid, kui ma sulle ütlesin, et ma ei anna sulle enam tunde... ja siis ma mõtlesin, et ma võiks sulle siis...midagi veel öelda." " Mida?" küsis Electra. " Seda, et mul on üks sõber..." alustas Thomas, ohkas siis ja võttis luba küsimata Electra voodi ees istet. "...kes võiks sind õpetada, sest... ma usun, et sa siiski väga tahaksid ikka õppida.. ja kuna mina seda ei tee, siis on tema parim variant." " Tänan, ei." vastas Electra kohe ära, läks arvuti juurde, võttis pudeli kätte ja istus siis Thomase juurde. " Miks sa siis mind õpetada enam ei taha?" Thomas vaatas pimeduses Electrale otsa, ning nägi, kuidas tüdruk pudeli taas lahti tegi ja sellest lonksu võttis. " Tahad ka?" lisas Electra, kui sai aru, et Thomas teda jälgib. Thomas sirutas käe ette, võttis pudeli vastu, jõi sealt mõõduka lonksu, korkis pudeli kinni ja veeretas selle voodi alla. Electra lihstalt vahtis teda. " Sa pole vastanud." Thomas noogutas. " Ma arvan.. et ma lihtsalt ei suutnud." vastas ta lihtsalt ja lõi kätega vastu põlvi. " Ja kui ma nägi sind ja Robertit...täna hommikul.. siis jah...ilmselt oli see minu jaoks...liig." Electra võttis Thomase käest kinni. " Ma kartsingi, et sa nii reageerid." ütles ta vaikselt. " Ma kartsingi.. et sa mu maha jätad." Thomas turtsatas. " Kuidas saan ma su maha jätta?" küsis ta. " Me pole ju käinudki!" " Maha jätmine ei ole alati seotud käimise ja armastusega." lausus Electra ja toetas oma pea Thomase õlale. " Sa olid mu parim sõber." " Ei usu." ütles Thomas muiates. " Olid-olid." ütles Electra lihtsalt, ajas ennast põlvili ja pöördus Thomase poole. " Ja kes mina sinu jaoks olin?" " Sellele ei oska ma vastata." vastas Thomas lihtsalt ja tundis, kuidas Electra temast õrnalt kinni võttis. Hetke pärast, ilma, et Thomas oleks midagi taibanudki, oli Electra oma huuled vastu tema omi surunud ja suudles poissi kirglikult. Thomas võttis üllatunult Electrast kõvemini kinni ja tõmbas ta lähemale, kuigi teadis, et nad ei tohiks... Kui Electra Thomase suudlemise lõpetas ( mõne aja pärast) , istus ta Thomase sülle ja asetas ta käed enda ümber. " Electra, ..." ütles Thomas tasa. " Sa ju tead, et me ei tohiks..."Electra pöördus järsult ümber. " Kes nii ütleb?" küsis ta järsult. " Me võime teha, mida iganes tahame." " Ei, ei või.." ütles Thomas ja vaatas Electrale otsa. " Tahad näha?" lausus Electra sõjakalt ja suudles Thomast taas, kes ei suutnud vastu panna, ja tõmbas Electra taas lähemale. Lõpuks siiski tuli talle aru pähe, ja ta tõmbas ennast Electra haardest lahti. " Ära.." ütles Thomas vaikselt ja tõmbas käeseljaga üle suu. " Sa oled purjus, sa ei tea, mida sa teed." " Mul ükskõik, kas ma olen purjus, või mitte!" ütles Electra ja võttis Thomase lõuast kindlalt kahe käega kinni. " Niiet..." " Electra, sa käid Robertiga!" lausus Thomas ja lükkas tüdruku endast nii kaugele, kui sai. " Kas sa ameled alati niimoodi teiste poistega?" See rahustas Electra maha. " Nüüd, aga.." jätkas Thomas asjalikul toonil, kui oli kindel, et Electra tema nägu sööma ei hakka. " Mul on parem mõte. Maga ennast välja ja vaata, mida sa sellest kõigest homme arvad." Ta tõusis püsti ja ringutas. " Ma lähen siis koju." " Oh, ei ära mine." ütles Electra kohe. " Ma käitun korralikult, ma luban!" Thomas heitis talle ühe kaastundliku pilgu. " Kahjuks, mu vanemad hakkavad muretsema, niiet ma pean siiski minema." lausus Thomas, hääles värisemas lõplikkus. " Ja kes teab, mis sulle veel sisse võib minna, kui ma siia jään. Pealegi, ma olen kindel, et homme oled sa hoopis teises tujus ja jooksed oma Roberti juurde." Electra ohkas raskelt ja toetus vastu puidust voodiäärt. " Kas sa annad mulle tunde?" küsis ta vaikselt. " Ei." ütles Thomas veel vaiksemalt. " Head aega." Electra ohkas veel kõvemini, ja kui Thomas uksest välja läks puhkes ta nutma, õngitsedes voodi alt välja pudeli ja kummutades selle põhjani. Siis viskas ta pudeli vihaselt vastu seina, kus see kildudeks purunes, ronis voodisse ja jäi padja sisse nuttes magama.
Veidike pikem osa, aga jah.. minu jaoks masendav. Arvamused?
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on May 30, 2008 23:57:02 GMT 3
Issand, jälle niii huvitava koha peal jäed pooleli. Edasi tahan, !
|
|
|
Post by EmoInTheCorner on May 31, 2008 20:11:02 GMT 3
Väga hea! ;D
|
|
|
Post by xXxBlackAngelxXx on Jun 1, 2008 11:38:41 GMT 3
luv it ! Tee ruttu edasi !
|
|
|
Post by spring on Jun 1, 2008 12:07:47 GMT 3
Mis siin ikka... ;D
14.
Thomas kõndis vaikses ööpimeduses kodu poole, südant pitsitamas kurbus. Üsna varsti kuulis ta lähenevaid hääli, kuid ei teinud neist väljagi. Talle ei jõudnud kuidagi kohale, mis just juhtunud oli. Ta suudles mind. Electra suudles mind. Kuid samas, tuli talle pähe veel üks mõte, mõte, mille ta oleks tahtnud tappa. Electra oli olnud purjus. Ja ta ei teadnud mida ta tegi. Thomas raputas pead ja üritas millestki muust mõelda, kuigi ta teadis, et see tal ei õnnestu. Hääled tulid aina lähemale. Thomas jälgis, kuidas tänavanurgal seisid mingid tumedas riietuses kogud. See ei tõmmanud eriti tema tähelepanu, sest ta teadis, et igal öösel hulguvad mingid kalkarid nende rajoonis ringi, ülbitsevad ja lõhuvad, kuid ei tee kunagi kellegile viga. Rahulikult kõndis ta edasi, sest ta kodu oli kohe nurga taga, väga lähedal, ja ei teinud kogudest väljagi. Kuigi ta pani tähele, et kõikide näod oli kaetud, niiet Thomas ei saanud aru, kes nad on. " Kuule väike poisu." hõikas üks neist ja kõndis Thomasele järgi. Thomas pööras end ümber ja vaatas rahulikult, kuidas kalkaritest kõige pikem tema poole tuli. " Mul pole suitsu, kui te seda tahate." ütles Thomas täiesti rahulikult ja pöördus minekule. Järsku haaras suur kutt Thomas kõrist ja surus ta vastu plankaeda, mis ümbritses Thomase naabrite kodu. Thomas tundis, kuidas mees haaret veel tugevdas nii, et ta ei saanud õhku. Thomas hakkas vaikselt näost siniseks minema, kuid mees vaid kummardus ta kohale ja sosistas talle kõrva: " Hoia Elisest eemale, või ausõna, sa sured." Thomas suutis vastuseks vaid õhku ahmida ja ta juba teadis, mis järgmiseks tuleb. Mees lasi Thomase lahti, virutas talle põlvega kõhtu ja rusikaga näkku, niiet Thomas abitult maha kukkus, veri ninast voolamas. Tema sõbrad tulid lähemale, lõid kõik omakorda Thomast jalaga. Ja siis oli see läbi. Kamp jooksis laiali ja jättis Thomas üleni värisevana ja verd jooksvana tänavale lamama. Thomas tundis kõrvetavat valu oma vasakus küljes, kui ta vaevaga istuli tõusis ja veidike hiljem ka püsti tõusis, kuigi ta haaras kohe aiast kinni, et mitte maha kukkuda. Vaikselt oiatades liikus ta vastu aeda toetudes seda mööda kodu poole. Hoia Elisest eemale, või sa sured. Need sõnad kummitasid Thomase teadvuses. Kes need tüübid olid? KES??? Lõpuks koduni jõudnud, varises Thomas ukse ette maha, ja ta ei suutnud maha suruda pisaraid, mille põhjustasid tugevad valuhood ta vasakus küljes ja kõhus. Teades, et tal tuleb kunagi siiski sisse minna, tõusis ta püsti ja astus uksest sisse. Tema vanemad tulid köögist välja, et oma pojale üks tubli peapesu anda, kuid vihane ilme nende näol asendus õudusega, kui nad nägid, kuidas Thomas tuikudes sisse tuli, seinast kinni hoides, et mitte ümber kukkuda. " Thomas!" piiksatas Serena ja tormas Thomase juurde. " Thomas, on sinuga kõik korras?"Thomase isa Paul vaatas korra Thomasele otsa. " Serena..." ütles ta vaikselt. " Ma lähen toon auto, sa ürita teda ärkvel hoida. Ma kardan, et siin...võib olla midagi palju hullemat, kui esmapilgul tundub..." Serena vaatas õudusega otsa oma kirurgist mehele ja tal tõusid pisarad silma, kui ta nägi ta näol ilmet, mis oli harjumatult tõsine.
Kriitika?
|
|