L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on Apr 8, 2008 18:12:06 GMT 3
Ester pani kõik pildid kohe tagasi, vaid Martini pildi pistis teksade taskusse ning läks jooksis esikusse, pani jope selga, saapad jalga, keeras ukse lukku ning hakkas Bradi otsima. Ta leidis umbes tunni aja pärast Bradi suurest majast kamina eest glögi joomas. "Brad, ma.." "Jäta, pole vaja," katkestas Brad Esteri. "Vaata," tõmbas Ester teksade taskust Martini pildi ning käkerdas selle kokku, "ma ei vaja seda," ja viskas kaminasse tulle, "ma tõesti ei teadnud, et se.." "Jäta," ütles Brad uuesti, "ma usun sind niigi, ma ärritusin ilma asjata.. Ja sellest poleks ka midagi, kui sa tema pilti kaasas kannaksid. Ta ju tähendas sulle kunagi siiski midagi.." "Ei, seda pole vaja. Enam ei tähenda. Nüüd olete mul sina ja Tibu ja ma tahaks siin lasta meist üks kena perepilt teha, et see rahakoti vahele panna." Ester tellis ka endale glögi ja nii istusid nad teineteise kaisus kamina ees ja ootasid järgmist päeva.. Natukese aja pärast läksid nad ka suures majas olevasse restorani õhtust sööma ning siis tagasi kaminasaali, kuhu oli veel peale nende inimesi kogunenud. Peale paaritunnist glögi joomist hakkasid nad tagasi oma majakese poole liikuma. "Ohh, kahju, et Ameerikas alkohol alates 21. eluaastast lubatud on. Ma suvel sain 18 ja oli eluõnnelik, et nüüd saab vabalt ööklubides juua ja ei pea sisse hiilima. Ja hops, Ameerikas ei tohi," torises Ester, kui nad oma majakese poole kõndisid. "Naudi siis siin olemist. Kas kuuled, kuidas lumi jalge all krudiseb?" "Jaa. Oleme kutsu nii kui nii liiga kauaks üksi jätnud, teeme kiiremini." Kui nad jõudsid tagasi oma majakesse, läksid nad varakult magama, kuna reisiväsimus oli üle pea kasvamas ning järgmisel hommikul tuli ka varem ärgata, kuna Ester tahtis Carmenile lennujaama vastu minna. "Ähh, ega öösel nii kui nii keegi siia ei tule, ma võtan koera kaissu. Tal ka seal külm olla," ütles Ester sülle magama jäänud koeraga voodisse ronides. "Okei. Loodetavasti öösel siis lahti olles midagi korda ei saada," naeris Brad. "Ole nüüd, ta pole kodus ka midagi närinud.. Okeii.. Kõigest 3 paari kingi, ajakirju, teleka puldi ja ema jõulukingituse. Aga see on tegelt vähe." "Nojah.. Kolm paari kingi sellise väikse krati kohta veits palju pole?" "Ahh, eiiei. Muidu närivad kutsikad rohkem. Ega ta päris närinud polegi.. Rohkem nagu näkitsenud siit-sealt. Pult ju ka tegelt töötab, lihtsalt nurgast hambajälgi täis." "Eks sa ise tead. Sinu koer sina vastutad, Ester."
Järgmisel hommikul tegid Ester ja Brad kööginurgakeses kuuma teed ja võileibu. "Huuhh, külm hommik," haigutas Brad. "Mine kuuma dušši alla. Ma käisin ära. Kohe on okei olla, ma tegin teed ka, kui tagasi tuled, siis jood teed ka." "Ohh, sa oled parim," ütles Brad ja andis Esterile põsele musi ja läks pesema. "Tee eluga, eks!!" hüüdis Ester talle järgi. Kella üheksast olid nad juba lennujaamas. Ester oli sportlikult riides- soe jope, soojad dressipüksid ja sportlikud saapad. Tal oli kampsuniga ja väikese fliis-sallikese sisse mässitud koer põues. "Ma ju ütlesin, et me tuleme liiga vara, kell alles 9, ja poole kümnest jõuab alles lennuk," ütles Brad Esterile. "Ei ole midagi, usu mind. Nad hakkavad sulle meeldima. Nad on ülitoredad. Oliver on ka hästi sõbralik. " 'Lend number 12087D Eestist hilineb 45 minutit.' tuli teade saksa keeles. "Ouh, come on," oigas Ester. "Mis see tähendas?" "Lend hilineb 45 minutit." "Tore, võib vist kohe sallid-mütsid ära võtta. Võta sa ka ära, aega on tapvalt. Ma toon kohvi, istu siia." Ester istus ja võttis jope eest lahti ning salli ja mütsi ära. Natukese aja pärast tuli Brad kohvitopsidega, "kuule, mässi koer ka selle salli hunniku alt välja, tal hakkab ka palav ju." "Hea mees oled küll. Ma ütlesin kohe, et jätaks koera koju," porises Ester. "Mida?" naeris Brad, "sina ju olid see, kes ütles, et Carmen tahab koera ka kohe näha." "Noojah," naeris ka Ester rahutult jalgu kõlgutades. Nad olid seal istunud juba üle tunni ning joonud suurtes kogustest sooje jooke ning näksinud midagi niisama. "Lennuk võiks juba.." ütles Ester, kuid teda peatas valjuhääldi teade: Lend number 12087D maandus. "JEEEEE!" karjus Ester üle lennujaama, "tule." Brad järgnes Esterile, kuigi ta ei mõistnud saksakeelset teadet, sai ta aru Esteri reaktsioonist, et lennuk on kohal. Vartsi tulid ka läbi turvaväravate Carmen ja Oliver. Ester ja Carmen jooksid teineteisele vastu ja kallistasid. "Oota, mitte nii tugevalt.. Mu laps." ütles Ester läbi suure naeratuse "Mis..?" langesid Carmeni silmad kohe Ester kõhule, pooleldi lahtiste jopehõlmade vahelt aga piilus välja Tibu, "ahjaa, koer," naeris Carmen. "Issandm kuidas ma igtsesin, tule lähme. Näed mu meest ka." "Näe, see on Carmen, see oliver. Näete, tema on Brad," tutvustas Ester kõiki oma vahel. Nad läksid kohvreid ja muud sellist lindilt ära tooma, Ester ja Carmen läksid eesti keeles lobisedes ees ja mehed tagant järgi. "Tuttavad asjad, mis?" tõmbas Carmen lindilt maha Esteri lumelaua koti koos kotiga, kus olid riided ja saapad. "Jee, tead ma ostsin omale Ameerikast suusad koos varustusega ka. Raha sain selle tobeda pildi pealt metsikult." "Ohh, mineee... Sa oled Eestis täielik supertsaar. See lõhn on Eestis täiega kuulus.. See suuur plakat on nii Ideaal Kosmeetika kauplustest, kui ka Kaubamaja Ilumaailma aknal. Sellest oli ka lehes uudis ja ohh.. sa eo kujuta ette, mida. Mingi tolgus saatis selle vana pildi Just!-i Roosadesse Uudistesse.." "Oot, mis pildi?" "Mäletad 2 aastat tagasi, kui te veel alles Martiniga käima hakkasite, siis olime ühel peol. Joonase pool.. Mäletad üldse Joonast ja..??" "Ja, miks ma ei mäleta," naeratas Ester. "Noo, see, kus me terve kambaga oleme, välja arvatud Martin kuna ta tegi pilti. Keegi sellest kambast selle pildi Justi saatis tekstiga a'la Eesti kuulus modell Ameerikast jõu juba alaealisena.. Ja siis Martin korraldas jama, kuna see oli ju tema pilt ja avaldatud Justis ilma tema loata ja hiljem Just mingi hull vabandas ja pakkus Martinile raha ja ta ei tahtnud ja siis SLÕhtulehes kirjutas sellest ja julmalt paksu pahandust oli." "iissand," naeris Ester, "Eestis pole kuulsaks saamisega ikka tõesti midagi vaja teha. Piisab, et oled ilus ja saad Ameerikas tutvuse kaudu pildile ning oledki Eestis nagu naksti kuulus. Tiiu Kuik pidi selleks jumal teab mida tegema, et maailmas läbi lüüa, aga Eestis ei teata teda ju ikka." Kui Oliveril ja Carmenil kõik asjad käes olid, mindi hotelli ja esimese asjana mäkke lumelauatama, õhtul pugisid nad end restoranis otsani täis. "Issand, kui mul kõhus veel ruumi oleks, sööks veel, kuna sai ikka meeletult energiat kulutada." "Lahe oled. Sa kogu aeg söödki nii palju? ja nagu Ameerikas.. Seal söövad ju kõik rämpstoitu ja sa oled nii peenike.. Peenem kui enne Ameerikasse minekut," oigas Carmen. "Ole nüüd.. Mäletad ju Dannyt, ma sulle näitasin ka kunagi teda veebikaamerast. Ta oli aeroobika treener ja kauples mu trenni." Kui Ester ja Carmen just mingeid "naiste-jutte" ei ajanud, rääkisid nad kambas inglise keeles, et ka Brad aru saaks. "See on nii lahe, et me siin jõulud veedame.. kõik koos ja nii.." naeratas Ester. Paar päeva veel mägedes suusatades-lumelauatades ja siis olid käes jõululaupäev. Nad istusid oma majakeses kamina ääres, unistasid kuusepuust ja jagasid kingitusi. "Ega neil siin mingit erilist jõulusööki ka pole. Mis siin kööginurgakeses külmikust leiab, on olemas, aga äkki peaks restorani tellima minema. Mingid toidud neil ju ikka on, mida saab ka tuppa tellida," rääkis Ester. "Ma arvan ka," sättis Carmen oma kingitusi kamina ette. "Ära nii lähedale pane, kallis. Äkki tuli viskab sädet ja läheb põlema," ütles Oliver Carmenile. "Oh jah mu blondi peakest. Kes siis ikka kingitused tule ette paneb," tõstis Carmen kingitused kaminast eemale, sinna kus olid ka teiste tehtud kingitused. "Carmen!! Tuled ka minuga kaasa süüa tellima? Kui ei saa, siis sa ikka võlud koka ära," hüüdis Ester salli kaela kerides. "Juba tulen," tõusis Carmen püsti ja läks esiku poole. Natukese aja pärast olid neiud tagasi kana-risotto, juustuvaliku, jõulupudingu, pählike ja 3 erineva salatiga. "Rohkem ei saanud. Muidu oleks pidand Carmen hakkama lahti riietuma," naeris Ester, "eii. Tegelt menüüs, mida saab tuppa tellida polnudki rohkem midagi head ja traditsioonilised jõulutoidud olid juba otsas. Ainult jõulupudingut saime. See just sai valmis." "Hehh," tõmbas Carmen saapaid jalast. Noored sõid tule ees ja siis hakkasid kingitusi jagama. "Et ma ära ei unustaks. Carmen, vii need emale," tõi Ester oma magamistoast kilekoti, kus olid sees kingitused. "Okei." Carmen oli ka Eestist toonud kaasa Esteri ema tehtud kingitused, üks neist oli ka Esteri vanaemalt, kes oli Esterile sokid kudunud. "Ohh, kui mõnna. Homme palju parem suusatada. Saapad ongi veits kõvad." Varsti saatsid nad ka Aplides ära 2007. aastat ja võtsid vastu uut aastat. 1. jaanuar istusid nad juba hommikul suure maja taga välibasseini ääres ja jõid šampust. Ester ja Carmen olid kuumas basseinis, mis auras külma välistemperatuuri tõttu, noormehed aga istusid niisama basseini ääres. "Uuh, maapealne paradiis. Nii mõnus. Ma ei tuleks siit kunagi välja." "Siis pean ma vist ka sisse hüppama," ütles Brad ja hüppas basseini. Selle peale aga kukkusid neiud karjuma: "Mis teed? Mul said juuksed nüüd märjaks!" Nad igapäev nautsid hetke, mida said koos veeta, kuna nad teadsid, et Ester läheb Eestisse alles suvel. Varsti nad juba kallistasid lennujaamas ja lehvitasid lennukile järgi. "Kohe tuleb meie lennuk ka," ütles Ester. "Jah.. Mulle tõesti meeldisid su sõbrad. Oliver oli ka väga tore." "Nii armas. Homme kool.. Huhh.. Ameerikas vähemalt soojem, kui siin." "Lähme nüüd lennukile!"
|
|
|
Post by Loore on Apr 8, 2008 23:47:17 GMT 3
Lahe:) vahepeal oli kuidagi segane aga arvatavasti oli asi minus:D uut.
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Apr 9, 2008 20:48:32 GMT 3
Okei, nüüd ma lugesin tagantjärgi ära (A) ja endiselt, suurepärane jutt =) Kas peab veel ütlema, et uut?
|
|
L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on Apr 13, 2008 15:03:28 GMT 3
Esialgu tuli neil probleeme koera salongi kaasa võtmisega, kuid ester selgitas nii inglise- kui ka saksa keeles, et see oli ette teatatud ja ta peab koera kaasa võtma. "Ma ei kavatsegi oma koera kuhugi mürisevate mootorite juurde jätta! Kontrollige kohe arvutist järgi!" "Kallis rahune," sosistas Brad esterile kõrva. "Ma sul rahunen," pobises ester bradile tigedalt ja jätkvas kõva häälega karjumist, "nohh, vaatasite arvutist? Ma ei liigu siit enne eest, kui te järele vaatate." Inimesed nende selja taga torisesid, mõni oi vihane nii töötaja kui ka Esteri peale. "Come on! Vaadake, kui väike koer mul on! Ma ei saada teda ju teie kohvrite juurde," karjus ester ka inimestele. Inimesed noogutasid selle peale. "Leidsin.Viga paraku polnud minus, vaid töötajas, kes selle broneeringu kinnitas, kuna ta on koera valesse kohta üles märkinud. Vabandan väga," seletas töötaja talle, mille peale Ester vabandas skanaali pärast ja nad läksid lennukisse taha kõige vaiksemasse nurka, et kedagi rohkem mitte häirida. Kui nad Ameerikasse jõudsid, ootas neid lennujaamas üllatus. Kuskilt oli keegi teada saanud, et Brad jõulud Austrias veetis ja fotograafid olid neil lennujaamas vastas ja nad kõik piirasid Esteri ja Bradi lennujaamas ümber ja pildusid neid küsimustega. Ester ja Brad oli ehmatusest vait ja liikusid vaid lindi poole, et oma kohvreid kätte saada. Seal oodates piirati nad ümber ja pildistati. "Kas te olete paar? Kommenteerige oma suhet. Kus te käisite? Kuidas Austria reis oli? Käisite te Euroopas modellitööd tegemas? Koos? Mis toimub?" olid vaid väheseid küsimusi, mis neilt küsiti. Kui noored juba taksos olid, küsis Ester: "Mis toimub?" "Ma ei tea," vastas Brad õlgu kehitades, "leidsid vist Hiltonite kõrvalt aega meie elus ka surkida.. Ma vihkan seda, kui mulle tähelepanu pööratakse.. Ma üldse vihkan modellindust," ütles Brad. "Ahh, ole nüüd.. Igaüks saab aru ju, et sa teed seda vaid selleks, et kooli jaoks raha kokku saada. kunagi, kui näitleja oled, siis sa vaid naerad selle üle." Kui Ester koju jõudis hakkas ta kohe oma asju lahti pakkima ja otsis suuskadele ja lumelauale koha. Kui asjad enam vähem lahti pakitud, leidis ta Bradi mütsi oma kohvri põhjast, "mis iganes," ütles ta endale ja läks pani vee keema, et siis juua kuuma teed kruusist, istuda rõdul ja vaadata Manhattanile. Ajal, mil tee vesi kees, tõmbas ta omale suuure dressika selga, võttis koera sülle, tee kätte ja läks istus oma imepisikesele rõdule. Ta vaatas, kuidas autod sõidavad, inimesed kõnnivad edasi-tagasi ja tal tuli tahtmine endalgi natuke jalutada. Ohh seda reisi väsimust.. Istumisest kõrini, aga kõndida ka ei jõua, mõtles ta. Ta läks kööki, et vaadata, kas tal karamelli komme on. Ta leidis paki jõulu karamelli. Need olid punase-valge triibulised ja ta oli neid kõigile oma tuttavatele ostnud ja Carmeni kaudu Eestisse saatnud, aga tundub, et keegi jäi seekord ilma, kuna 1 pakk oli siiski tal kööki ununenud. Ta avas paki, võttis ühe kommi ja läks tagasi rõdule. Pärast poole tunnist istumist seal hakkas tal veidike jahe ja ta läks tuppa tagasi. Ta pani omale pikkade varrukatega t-särgi selga, teksad, casual-stiilis saapad ja sama suure dressika selga ning Bradi mütsi pähe. Ta ei võtnud isegi kotti, vaid võtmed ja mobiili kätte, et Bradi juurde jalutada. Kui ta korterist väljuma hakkas, jäi aga koer teda nukralt vaatama. "Ma tulen kohe tagasi, siis mängime ka," ütles Ester koerale ja väljus korterist. Jalutades jälgis ta kõiki mööduvaid inimesid. Tore on tagasi olla, mõtles neiu. Liftiga 64. korrusele sõites, viskas Ester pilgu peeglisse, et sättis nagu Bradi suusamütsi oma peas ja just sel hetkel helistas talle keegi. See polnud ei keegi muu, kui Broadway'lt mingi organisaator, kellele Ester oli meilinud, et Bradile sinna väike roll saada. Bradi ukse taha jõudes ja just koputama hakates, kuulis ta seest kuidas Brad oma korterikaaslasega rääkis: ".. ma ei tea, mida teha. Mul oli Esteriga superhea aeg, aga Estelle käib mulle kohutavalt peale. Ta koguaeg SMSib ja helistab. Mul oli enamuse Austrias oldud aja telefon väljas ja kui sisse lülitasin, oli terve telefon tema smsidest punane. Ta on mind minu praeguses suhtes kahtlema pannud. Me olime estellega siiski väga kaua koos." Siis ei saanud Ester osast jutust aru ning kuulis siis Bradi korterikaaslase häält: "Ester on 18? Ta on samas nii noor, mõtle, mis sa nii noorega peale hakkad. Ta ei saa isegi ühtegi klubisse sisse.." Ester oli segaduses, ta vaid kortsutas kulmu. Ta tundis, kuidas pisarad ise silma kippusid ta sai vihaseks ja haaras ukse lingist, et ise sisse astuda, kuid uks oli lukustatud. Ta peksis käega vastu ust kuni Brad talle ukse avas: "Mis juhtus?" "Midagi peale selle, et teie uksed kostavad läbi. Ma kuulsin kõike. Näe, su müts sattus kuidagi minu kohvrisse," tõmbas Ester mütsi peast ära ja hakkas ära jooksma, " ja kolmapäeval kell 10 mine Broadway'le, kui katsed läbid, saad seal ehk väikese rolli." "Oota, ma tahan sinuga rääkida. Ma selgitan, lase ma.." "Ole parem vait," ütles Ester ja hakkas trepist alla jooksma. Brad jooksis korterisse tagasi, arvatavasti jope ja jalatsite järgi, Ester vaid hüüdis talle järgi, et pole vaja ning lisas kiirust. Ta oli suutnud vaid 3 korrust allapoole joosta, kui ta juba väsis ning otsustas lifti kasuks ja sõitis liftiga alla. Kui lift alla poole sõitis, vajutas ta poole pealt STOP-nuppu ja üritas rahuneda. "Rahu, kõik on korras. Need olid nii kui nii mingid mõtetud jõulud. Ei, raisk.. Ta vast harjutas mingit stsenaariumi läbi.. Raisk, see ka ei sobi. Minu nimi ju käis jutust läbi. Aga äkki ta.. Hahh, ei... Kõige parem on praegu joosta koju, juua ära veel üks tee ja minna magama. Hommik on õhtust targem," ta pühkis pisarad ja lasi liftil edasi sõita, et majast kiiremas korras väljuda ja mitte Bradiga kokku põrgata. All juba ootas teda paraku Brad ees, kes kohe rääkima hakkas: "Oota, las ma selgitan." "Ma tahan ära minna, tule eest." Brad aga seisis Esteril ukse ees: "Enne ei tule, kui sa mind ära ei kuula." "Kuule, tule eest. Sul on kolmapäev proov. Mine harjuta midagi.. Tule eest, usu ma ei taha sulle praegu virutada nii, et sa ei saa ka kahe nädala pärast sinikast lahti, rääkimata siis kolmapäevast." "Mis iganes, ma tahan sinuga rääkida, ma tahan, et sa teaksid, et oled.." "Ole juba vait. Kui sa minust nii väga hooliksid, nagu väidad, siis laseksid mul praegu minna!" Brad tuli Esteril eest ning Ester hakkas kiiresti oma kodu poole minema. Kodus pani ta vaid kooliasjad valmis ning hakkas koeraga mängima, nagu varem lubatud sai. ..jäi aga koer teda nukralt vaatama... Pilt: flickr.com'ist Nkimura albumist.
|
|
|
Post by Loore on Apr 15, 2008 20:15:34 GMT 3
lahe:)
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Apr 29, 2008 21:03:46 GMT 3
Mhmh ^^ (eri sisukas kommentaar mul )
|
|
L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on May 5, 2008 20:38:32 GMT 3
Kui kell oli piisavalt kaugel, et hakata end magama sättima, ei suutnud Ester seda teha. Ta läks magamistoast telekatuppa. Ta küll üritas seda vaikselt teha, ilma, et oleks ühtegi tule süütanud, kuid koer ärkas sellegipoolest ja ronis talle diivanil sülle. Tibu tajus perenaise meeleolu ja pani oma pea tema rinnale ja ohkas sügavalt sisse. Ester hakkas vaatama MTV'd, sealt tuli Alicia Keys - Now one, Ester ümises vaikselt kaasa: No one no one no one, Can get in the way of what I feel for you. You you. Väljas hakkas vaikselt tibutama. Seda oli vaid väga vähe kuulda kogu selle linna kära sees. Ta läks kööki ja tegi omale tassi kuuma kanget kohvi ja istus vaikselt köögis laua taga aknast välja vaadates, koer tuli talle kööki järgi. Neiu võttis koera sülle ja vaatas uuesti aknast välja. Ta mõtted olid vaid ühel inimesel: Kuidas ta võis seda teha? Miks just mina? Kõik ju oli nii hästi.. Koer toetas koonu lauale, et piiluda, ega seal midagi maitsvat ole. Ester toetas oma pea kätele ja pisarad hakkasid järjest lauale kukkuma, vaikselt, vaid paar nuuksatust. Koer hakkas Esteri pisaraid limpsima. "Kallis, jäta. Ära muretse minu pärast," ütles Ester koerale vaikselt, kes sellest justkui täpselt aru sai ja vaikuse kustutamiseks ohkas. Kui Ester oma kohvi lõpetas, läks ta teise tuppa tagasi. Tuba oli pime, vaid telekas helendas. sealt tuli Linkin Park - Shadow of the day: And the shadow of the day, Will embrace the world in grey. And the sun will set for you.
Ester tõi teisest toast omale suure lohvaka kampsuni ja tõmbas selle ümber ja võttis koera kaissu. Kampsuni taskus oli ta mobiil. Kuigi ta teadis, et vastust ei tule, SMSis ta sellegipoolest Carmenile: Tsauka! Mis teed? Natukese aja pärast tuli vastus: Heii, american, sätin end kooliminekuks valmis. Miks sa ei tudu? Meeletu öö? Ester vastas: Vastupidi. Hull katastroof. Tahaks Eestisse tagasi. Päris tõsiselt kohe... Veidikese aja pärast vastas Carmen: Okeii.. Olen juba kooli poole teel.. et, aga.. Mis siis juhtus? Mingi masendushetk? Ester: Enamvähem. Aga ma ei sega sind enam. Sul hakkab vist varsti esimene tund ka. Carmen: ja sina mine tuttu, mis ka ei oleks. Sa pead ju ka kooli minema. Mõtle, kuidas sul vedas, et sa üldse said võimaluse Ameerikasse minna, et sa sinna ka said. Ma tean, et see on olnud su unistus ammusest ajast. Ära lase seda käest. ma ei luba sind Eestisse tagasi! Ester jäi ka vaikselt telekat vaadates magama. Ta ärkas hommikul enamvähem õigel ajal, sättis end valmis ja istus autosse. Seal istus ta niisama vähemalt 5 minutit enne, kui sõitma hakkas. Talle meenusid kõik need korrad, kui nad Bradiga olid seal istunud ja sõitnud. Koolis möödusid esimesed tunnid kiiresti, kui ta koondas kõik oma mõtted tunnis toimuvale. Söögivahetunnil oli see aga raskem. Ta tundis, et tal ei lähe midagi alla ning tema lõuna piirduski vaid väikese dieetjogurti ja klaasi veega. Ülejäänud päev läks sama kiiresti. Nii ka järgmine ja ülejärgmine päev. Neljapäeval oli tal aga nii halb, et ta kukkus esimese tunni ajal teel tahvli ette, kokku. Natukese aja pärast ärkas ta arsti kabinetis. Ta ärkas justkui halvast unest, aga talle meenus hetkega kõik. Ta küsis: "Mis toimub?" Tumedanahaline ja veidi trullakam med-õde vastas talle: "Seda küsiksin mina sinult. Kui sa ise ära ei räägi, saadame su vereproove andma. Niiet hakka aga heaga rääkima." "Ma.. Mul.. Eem.. On.. praegult raskemad ajad," ajas Ester end kanderaamilt püsti, "fuhh, mis siin haiseb?" "Mis sa arvad, et sa unest ärkasid? Me ju pidime su kuidagi ärkvele saama." "Ahh see.. Ja ma pole end välja puhata saanud," luuletas Ester, kuigi ta teadis, et tegelik minestamise põhjus oli see, et ta pole 3 päeva mitte midagi korralikku söönud. "Sa tule vaata end peeglist. See ei ole vaid väsimus. Siin võib midagi hullemat olla. Kuidas muidu toitumisega on?" "Täitsa okei," luuletas ta taaskord. "Trenni teed?" "Vaheajal olin mägedes, aga aeroobikas ja jõusaalis pole käinud päris kaua." "Okei, kas sa pead dieeti?" "Ei!" "Ütle ühte asja veel. Ja ausalt. Kas sa valetasid mulle mõnele küsimusele vastates?" "Jah," vaatas Ester maha, "ma pole pühapäeva õhtust saati korralikult maganud ega midagi söönud. Ma ei hakka end sundima ka, kuna mul ei läheks midagi alla. Mul ei ole kõik hästi. Aga ma suudan end nädalalõpuks kokku võtta." "Ei, sa võtad end juba täna kokku ja kohe praegu," arst andis Esterile ühe glükoosi tableti, "Nüüd lähed koju, magad end välja ja sööd midagi, muidu saadan su kohustuslikus korras psühholoogi juurde. Saad sa ise magama jääda?" Ester raputas pead. "Näe, võta see. Aga alles kodus," andis arst talle ühe rohelise tableti, "ära enne midagi rasket söö, neela tervelt alla veega. See pole unerohi, vaid aitab uinuda." "Hästi," Ester võttis tableti, pani selle kotti ja lahkus. Autosse istudes kõhkles ta hetke, kuid siis hakkas kodu poole sõitma. Koju jõudes käis ta kähku koeraga õues ära ning seejärel neelas tableti klaasitäie veega alla ja sättis end magama. Ta uinus üsna kiiresti ning magas 5 tundi, siis käis ta veel uniselt koeraga jalutamas ning magas veel 2 tundi peale seda jõi ta veel klaasi vett ja magas uue hommikuni. Reede oli aga neil vähe tunde ning peale tunde läks ta kohe koju, et õppida, kuid ta tundis, et ei suuda. Ta läks kööki, et midagi süüa. Ta üritas oma lemmiku- riisipudinguga oma kõhtu täita, aga tal lihtsalt ei läinud toit alla. Ma pean Bradiga rääkima. Ma ei saa muidu elada, mõtles Ester. Ta võttis külmikust pudeli vett, haaras käekoti kaasa ning läks autosse, et võimalikult kiiresti Bradi juurde saada. Sinna jõudes, hakkas ta koputama, kui kuulis sees mingit naisehäält rääkimas. Ta ei saanud see kord sõnadest aru, kuid ta tundis, et see naine on seal Bradiga. Esteril hakkasid pisarad voolama ning ta vajus seal samas vastu seina põrandale. Ta nuttis natuke varsti hakkas keegi ukse poole tulema. Bradi korteri uks avati. Uksel oli Bradi korterikaaslane Joseph: "Issand, Ester, see oled ju sina!?" "Sa üllatad mind. Olen jah mina." "Mis juhtus?" Joseph sai aru, et see oli kohatu küsimus ning ütles, "Bradi pole praegu. Aga sa võid teda sees oodata." Joseph aitas Esteri püsti, kuid Ester leidis, et pole tähtsust ning palus Josephil Bradi tervitada. "Helista talle," soovitas Joseph. "Ei, ma ei taha." "Ma helistan siis ise." "Ei! Pole vaja. Kui ta tagasi tuleb ja sa teda näed, ütle siis, et ta leiab mu kodust, kui vaja. Sellega pole kiiret," ütles Ester ja hakkas minema. "Kuule on ikka küll. Brad on juba terve nädala endast väljas ja elab end poksisaalis välja." "Seda enam, ma ei taha tigeda ja tusase Bradiga rääkida," oli Ester veendunud ning läks. "Ise tead, tsau." hüüdis Joseph talle järgi. Ester sõitis koju tagasi. Kodus tõmbas ta selga dressikad, pani jalga sussid ja selga suure kampsuni ning telefoni igaks juhuks selle taskusse. Peale paari suitsu tõmbamist rõdul, hakkas tal endast väga hale ning ta otsustas elu uurima minna. Tal oli kahtlaselt suur võtmekimp ja teda oli alati huvitanud, mis võtmed need võiksid olla. Ta võttis võtmekimbu ja hakkas Davidi ukse taha minema. Trepikojas aga märkas ta katuseluuki. Ta vaatas võtmeid ja vaatas katuseluuki ning läks oma korterisse tagasi, pani jalga tossud ning läks tagasi treppikotta, upitas end redelile ja ronis luugi juurde. Seal oli mitu taba, lukk ja haak. Ester sai luugi lahti. Ta ronis katusele. Lükkas luugi taas kinni ning jälgis linna veidike kõrgemalt, kui enda korterist. Ta vaatas alla, sealt paistis tema rõdu. Kuigi enamus ehitisi seal olid kõrgemad, kui Esteri oma, aga ta nautis seda vaadet. See oli rahustav. Üks hetk ta tundis, kuidas paar pisarat talle pähe langevad. Hakkas tibutama. See oli kerge uduvihm. Ester ei kavatsenudki tuppa minna vaid jäi katusele. Ta vaid venitas kampsuni suure krae pähe ja vahtis edasi linna. "Mis ma siin teen? Miks ma siia üldse tulin?" küsis ta endalt vaikselt. See polnud nukker ega nutune küsimus, aga see polnud ka rõõmus. Nüüd tundis Ester esimest korda, et ta on tõesti segaduses. Ta lõi jalaga vastu maad. Vihma hakkas järjest rohkem ja rohkem tulema. Nii ka Esteri pisaraid. "Ma vihkan oma elu!" karjus ta üle tänava, kuid keegi ei kuulnud teda...
|
|
L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on May 8, 2008 21:22:43 GMT 3
Ta istus veel kaua katusel. Lõpuks, kui ta oli piisavalt läbi ligunenud ja tundis juba muret, kas telefon ikka kampsuni taskus korras on, otsustas ta hoopis tuppa tagasi minna. Ta otsis taskust võtmed ning tõstis luugi, et trepikotta tagasi ronida. Seal aga, samal ajal, kloppis Esteri ukse taga Brad: "Ester! Tee uks lahti. Ester, me peame rääkima! Ma ju tean, et sa oled seal.. või siis mitte.." vaatas ta nüüd Esterile otsa, kes luugist trepikotta piilus. Ester tuli sõnagi ütlemata katuselt ära, lukustas luugi ja ronis alla. "Luba ma aitan sind," ütles Brad. Ester vaid andis käega märku, et Brad teda ei puutuks. Ta keeras korteri ukse lahti ja läks kiirel sammul sisse, kuid ta jättis ukse lahti ja Brad sai aru, et peab vaid Esterile järgnema. Ester hakkas oma toa poole minema, kuid siis pööras järsult ringi: "Ütle vaid, kui kaua!!? Kui kaua see kestis minu selja taga?!!!" "Midagi ei juhtunudki.." Ester peatas Bradi: "Kui kaua?" "Esimest korda uuesti helistas ta mulle sel hommikul, kui me läksime Pimp My Ride'i su autole järgi." "Mine ära palun!" "Aga ma.." "Mine!!!" näitas Ester näpuga ukse poole. Sõnagi ütlemata lahkus Brad. Ester läks ja lukustas tuimalt tema järgi ukse. Ta läks köögi poole, öeldes iseendale: "Ja jumal veel arvas, et lõi inimese kõige targema, et ta maailma valitseks.. Äuuuts," krimpsutas ta nina ja kallas endale klaasi apelsinimahla. Selle ajaga oli ka koer end unest üles ajanud ja koridori loivanud. Arvatavasti Bradi hääle peale, aga Brad oli läinud. Ester pani aurusauna sooja ja märjad riided kuivama ning läks ja tegi enda vannitoast kodu-SPA, ta tegi endale maniküüri, pediküüri, näohooldust, juuksemaski ja kõike, mis vähegi võimalik oli. Peale seda oli juba väljas pimedaks läinud ning Ester lippas veel kiiresti koeraga õue. Kogu aja oli sadanud. "Huhh, kui märg," porises ta. Õhtul, kui ta telekat vaatas, helistas talle Charlene: Ester: Noo, kadunud hing, räägi. Charlene: Sorry, pole megakaua rääkind. Kuidas läinud on? Ester: Tead nii ja naa? Charlene: Tore. Sa ju kindlasti tead, et 1. veebruarist hakkab New York Fashionweek. Ja ma astun seal õige mitu korda üles. Seal esitletakse 8 päeva jooksul üle 100 disaineri moodi ja palju kuulsaid disainereid- Versace, Klein ja.. Ester: Jaa, ma tean seda. Räägi. Charlene: Kas oleks võimalik, et sa võtaksid end koolist vabaks ja me läheks koos? Ester: Good question. Eriti ei usu, et saaks. Siis ma muidugi peaks hullult ette ära õppima ja värki. Siis ehk oleks lootust. Charlene: Palun. Ma nii tahaks sind kaasa haarata. Ester: Mhh, ma vaatan telekat praegu. Ma peaks ju kohe õppima hakkama. Kooris, kunstiringis ja näiteringis juba hakatakse täiega uusi värke edasi võtma. Charlene: Ma kasvõi aitan sul õppida. Ester: Jaja.. Eks ma üritan, aga ma ei luba midagi. Charlene: Okei. Tänks.Tsau. Ester: Tsauu.
Ester tõi teisest toast ühe pooleli oleva pildi ning tušši ja hakkas seda pilti edasi tegema. Ta tundis ise ka, et vahab väikest vaheldust. Peale suure pildi lõpetamist otsis ta üles õlivärvid ja hakkas ühte uut pilti tegema. Tausta sai ta tehtud ja jättis pildi telekatuppa kuivama ning läks ise oma tuppa magama ning tõmbas vahepealt veel ukse ka kinni, et see jube õlivärvide hais ka tema tuppa ei tuleks. Koer magas oma pesas, läppar mängis Esteri voodil vaikselt muusikat ning ta ise istus magamistoa aknal ja vaatas väiksesse sisehoovi. Oli ülimõnus öö Manhattanis, kuid keegi oli tal puudu.
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on May 9, 2008 15:10:43 GMT 3
Endiselt hea (YY)
|
|
|
Post by Loore on May 10, 2008 10:59:11 GMT 3
On jah hea:D
|
|
L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on May 13, 2008 20:51:51 GMT 3
Kui päike hakkas vaikselt tõusma, läks Ester hiirvaikselt katusele. Tänav oli vaiksem, kui eales varem oli olnud. Ta vaatas seal natuke ringi ja natukese aja pärast oli ta tagasi katusel, kuid nüüd juba koos akvarellvärvide ja paberiga. Ta tegi ka mobiiliga igaks juhuks paar pilti, kuid siiski üritas ta kiiresti pigem pilt ära teha, kuna taeva värvid ja varjud olid suurepärased. Kui värvidega tehtud, tegi ta veel täiendamiseks ka tindipliiatsiga kontuurid. Nüüd oli üks töö tal tehtud ja ta läks magama. Ta sai vaid paar tundi magada, kuni koer ta uuesti üles ajas. Ester vinnas end raskelt üles ja läks koeraga õue jalutama. Peale tuppatulekut otsis ta köögist endale ühe hapuka kummikommi, sõi selle ja hakkas õlivärvidega eelmisel õhtul poolikuks jäänud pilti edasi värvima. Kui pilt lõpetatud, vahetas ta kiiresti riided, pani koti kokku, võttis koera kaasa ja läks autosse. Ta sõitis ühte kohvikusse, tellis õuna-sidruni smoothiet ja hakkas seal läppariga koolitööd kirjutama. Koer istus sealsamas Esteri kõrval käekotis ja näris oma mänguasju. Kui Ester sai koolitöö tehtud, tahtis ta kirikusse minna, kuid ei mäletanud, kus see kirik asus, kuhu ta kunagi juhuslikult sattus. Ta otsis kiiresti google-mapist lähima kiriku välja ja sõitis sinna. Kiriku uksel aga suitsetas üks piduriietes mees, kes teatas, et kirikus peetakse pulmi ning sinna sisse ei tohi minna. Ester hakkas sõitma tundmatus suunas ja tiirutas ringi, kuni sattus tundmatusse kohta, tänavale ja leidis ka ühe kiriku, kus veidi mõelda saaks. Ta läks kirikusse sisse, kus juhuslikult tegi proovi.. ..gospel koor... Kõik mustad. Ukse juurde sibas Esterile kohe vastu koorijuht. "Mida SINA siit otsid?" küsis naine. "Ma ei teadnud, et siin on proov, vabandust. Ma tulin kirikusse. Kuna viimasel ajal.." rääkis Ester imestunult. "Tead, kui tulid siia meid kui sitta kohtlema ja nahavärvuse pärast mõnitama, võid kohe minema hakata, kuna oleme seda juba palju kuulnud ja teame ise ka, kui "nõmedad" me oleme!!!" Esteri silmad valgusid kibedaid pisaraid täis: "Ma tahtsin olla kirikus rahus omaette.." "Oeh.. Seda olen ma ka oma elus näinud," pobises tumedanahaline naine Esterit kallistades, "mis siis nüüd?" "Murtud.."' "..süda, jaa tean." kaisutas koorijuht esterit, kes ise oli Esterist peajagu lühem. "Kas ma tohin siin natuke omi mõtteid mõelda? Tehke teie proovi edasi, ma ei sega kedagi." "Nii-nii, proov läheb edasi," siblis naine koori juurde tagasi, kes vahepeal lobisema olid hakanud. Gospel-muusika on imeline. Täis positiivsust- liikuv, käteplaksude, nipsude ja muu sellisega. Kui see oli Esteri tuju parandanud, plaksutas ta käsi: "Suurepärane töö ja veel parem mõju. Tujuparandaja! Gospel-muusika on mulle alati meeldinud, kuigi olen seda vaid telekas näinud. Uskumatult hea muusika. Suurepärane lihtsalt." "Löö ka kampa, selleks pole midagi peale sõnade vaja.. Näe, siin on sõnad!" hüüdis talle tagumisest reast üks pikk neiu pikkade sirgete juustega, kes ka kohe alla marssis ja Esterile sõnad andis. Nii laulis Ester seal veel tund aega koos nendega. Kirikus väljudes oli koer kergelt šokis, kuid Ester tundis end suurepäraselt. Ta läks koju, korterist oli juba ka õlivärvide hais kadunud ning ta jätkas oma igapäevaste toimetustega, õppis, üritas igas aines mitu teemat ette teha, maalis, koristas kodu. Ainuke mida ta ei teinud, oli söömine. Ta isu jäi igha päevaga järjest väiksemaks. ''Suured söömishood" on pool apelsini või üks õun. Esmaspäeval läks ta kohe enne esimest tundi direktriss kabinetti, kes seal mingeid pabereid vaatas ja hommikukohvi jõi. "Ei, mitte mingil juhul ei saa sa reedet ja järgmist nädalat koolist ära! Ise sa ju oled veel stipendiumi peal väljas. Iga tund on tähtis. Sa oled veel ka välisriigist. Parem, kui sa käiksid korralikult koolis. Ei, ei ja velkord ei. Kindel ei!" ütles direktriss. "Aga mul on mitu teemat juba endal nädalavahetusel ette tehtud. Igas aines.." "Ei." "Kas ma saan teiega aus olla?" küsis ester. Direktriss noogutas ning Ester jätkas: "Mul algas kõik hästi, kuni lahkus Danny.. Siis ma armusin.. Kõik oli suurepärane kuni.. (hingab sügavalt sisse) ma vajan mingit vaheldust. Mu ainuke sõbranna astub seal ülesse ning see on üleüldse üks vägev üritus. Ma tõesti soovin sinna minna ja ma olen ka ise vaeva näinud erinevate tööde ette tegemisega.." "Aga siis pead iga aine õpetajaga ise ära klaarima asjad. Vaid sel juhul." "Jah, ma sana hakkama. Suur tänu! Head aega!" ja Ester lahkus direktrissi kabinetist veel enne, kui see jõuab ümber mõelda. Päeva jooksul saab ta kõigi õpetajatega jutule. Mõni õpetaja võtab ka vihiku kontrolli, et konspektid üle vaadata. Kunstiõpetaja vaid rõõmustab, et isegi pisemad projektid, millest on ta rääkinud, on Esteril tehtud. Üsnapea jõuabki kätte kauaoodatud reede. Ester saab koos Charlene'iga sisse ning neile antakse ka kinkekott ning kaelakaardid. Kohe esimesel päeval astus Charlene üles Laura Bushi korraldatud südame-haiguste vastasel moeshowl. Seal säras ka Heidi Klum. Ja ta tundis ka ära neiu, kes teda nädal tagasi kirikus lavale laulma kutsus ja sõnu jagas. Nad teretasid. Heidi klum on tõesti päriselt ka nii ilus, kui piltidel, mõtles Ester. Ester tegi mobiiliga paar pilti kogust seltskonnast, esimene pilt läks kohe tema jaoks aja taha, kuna Heidi Klum vaatas taha poole.
|
|
L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on May 22, 2008 16:29:03 GMT 3
Päevad möödusid NY Fashion Week'i külastades justkui linnutiivul. Oli kolmas päev ja parasjagu vaatasid Ester ja Charlene Michael Korsi kollektsiooni, kuid laval kõndis ka Brad, ta saatis poodiumi lõpus Esterile õhusuudluse ja kõndis tagasi. Kõik neiud hakkasid nihelema ja vaatasid ümberringi, kellele see küll olla võis. Ester vaid vaatas tuimalt kollektsioone. Charlene sosistas Esterile: "Huhh, see oli sulle. Miks sa ei naerata? Aaaaa.. Tahad suhet saladuses hoida, jah? Küll nad jälile saavad. Ma tahtsin ka alguses. Aga siis oli asi kindel kui ma rasedaks jäin ja..." "Ma ei jää rasedaks!" ütles Ester teravalt. "No ega ma mõelnudki praegu.. Armumine on ilus aeg. Oehh.." "Ma ei jää rasedaks, usu mind." "Never say never." "Kõik on läbi, finito. Saad aru? Me pole enam koos." "Mis asja?" oli Charlene segaduses, kuid üsna pea hakkas ta asja enda jaoks lahti mõtestama. "Ohh, vaata, kena riietus. Ilus mees ka." Laval oli mees, kes oli ilmselgelt gei. "Come on! Sa saad ju ise ka aru, kui tobe sa oled. Mis juhtus?" "Vaatame palun selle show lõpuni, hiljem kohvikus seletan." Hiljem seletas Ester Charlene'ile kõik üksikasjalikult ära.
Järgmine päev võis ka People'ist lugeda selle vahejuhtumi kohta: Brad saatis kellelegi õhusuudluse, kuid tema väidetav kallim eestlanna Ester vaatas tuimalt lavale. Juures oli suur pilt Bradist, kes õhusuudlust saatis ja 4 väikest pilti Esterist, kes eesreas istus ja lavale vaatas, vahepeal kuuuulsa supermodell Charlene'iga juttu ajades. Siis oli ka paar pilte ja viide, millal neid viimati koos nähti- peale aastavahetust lennujaamas..
"Ma arvasin, et sellest head nahka ei tule," ütles Ester Charlene'ile. Oli hommik ja nad jalutasid niisama, varsti pidi Charlene lavale minema. Esteril olid seljas mustad püksid, kõrged saapad, kreemikas jakk, käes mustad kindad ja peas erkpunane baretti-sarnane müts, millel oli ka kelmikas lill ääres. Et asi oleks tasakaalus, oli ka Esteri suu sama punane "People on täielik õudus. Ma vihkan seda väljaannet. Armas müts muide," ütles Charlene ja tegi lõpu oma hommikusele Cafe latté'le. "Jah, ise tegin," naeratas Ester, kes samuti tegi oma kohvile lõpu. Nad viskasid topsid ära ja kiirendasid sammu, et Charlene läheks end valmis seadma ning Ester võtab lava ees koha sisse.
Nii möödusid ka ülejäänud 4 päeva lõbutsedes. Ja möödus nädal. Ester ei teinud Bradist välja, kes talle paar korda päevas helistada proovis, Ester isegi ei vaevunud talle tähelepanu pöörama ja kõne ära panema, vaid ta lasi telefonil lihtsalt heliseda. Ta ei raatsinud isegi helinat maha võtta, teda ei häirinud helisev telefon enam üldse. Ühel neljapäeva hommikul ärkas Ester eriti reipalt, kuna oli 14. veebruar. Kuigi paljudes poodides olid sõbrapäeva asjad müügil, polnud Esteril tegelikult aimugi, kuidas Ameerikas seda päeva tähistatakse. Ta oli ostnud eelmisel päeval ühest väikesest butiigist mõned kaardikesed ja südamelise paberiga šokolaadi. Ta oli pool nädalat tagasi pannud ka Dannyle kaardi posti ja Eestisse saatnud sõpradele üht-teist nänni, et teda ei unustataks. Mõnedele Eesti tuttavatele saatis ta hommiku-kohvi kõrval e-kaardid. Ta pani selga särgi ja selle peale veel veidi pikema särgi, retuusid ja jalga punaste südametega freestyle'i tossud. Rinda ka väikese südamekujulise märgikese. Enne kodust lahkumist pani ta kaardid ja sokolaadid kotti, tõmbas punase mütsi pähe ja läks kiirel sammul autosse. Kooli jõudes läks ta esimese asjana oma kapi juurde, pani mantli ja mütsi ära ning ka kapi põhja valentinipäeva asjad, et end mitte lolliks teha, kui koolis seda eriti ei tähistata. Juhuslikult olid seal ka Kate, Mary ja Jane. Kate: "Heii, sina! Tead, täna on minu juures sõbrapäeva tähistamise pidu. Tule ka. Kell 9 võid juba kohale tulla." "Aga homme on ju veel kool," oli Ester kohmetu. "Ja siis? Tuleme hommikul kõik koos minu juurest kooli.." "Okei, anna mulle inglise keele tunni alguses aadress, eks." "Jeii," ja nende kamp liikus lärmates edasi. Ester polnud kunagi nende pidudel käinud. Ta teadis küll, et nendel tüdrukutel algab nädalavahetus juba kolmapäeval. Teda polnud muidu kunagi Kate'i juurde pidudele kutsutud. Vahest ta suhtles Jane'iga, kuid see oli ka kõik. Päeva hakkas lõppema. Ühe sokolaadi ja kaardi sai ta sokutatud kunstiõpetajale ning teine kaart ja ülejäänud 2 sokolaadi olid alles. Ta istus oma autosse ja sõitis koju, õppis ning vahetas riided. Poole üheksast hakkas ta meikima ning poole kümnest istus taas autosse. Tal polnud plaanis eriti kauaks jääda. Pigem läks ta niisama viisakusest kohale. Ta võttis ka Charlene'i kingituse kaasa, et hiljem tema juurest läbi minna ja see talle ära anda. Ta oli ise Charlene'ile teinud punase barretitaolise mütsi, nagu tal endalgi oli. Veel lisas ta pakikesse sokolaadi. Ta sõitis antud aadressi poole. Kümneks jõudis ta suure maja ette, kust kõlas vali muusika. Ester läks maja poole ja andis ukse kella. Keegi ei tulnud talle vastu. Arvatavasti keegi ei kuulnudki. Seega otsustas ta ise sisse minna, talle tundus, et ta on ikka õiges kohas. Ta alustas jutustamist ja kerget dringitamist Jane'iga. Edasi läks asi karmimaks, kuni Ester avastas, et ta teeb savu, kuid sel hetkel tundus see nii õige. Kui ta vaevalt kõikus, otsustas ta helistada Charlene'ile. Poole kõne ajal kukkus ta köögipukilt maha nii, et põrandale kukkunud laiminuga haavas teda kaela. Ta karjus telefoni otsas ning katsus käega kaela. Ta käsi oli verine. Ester: Charlene, palun tule mulle järgi. Hahahahaa. Mulle aitab sellest peost. Tule taksoga siia. Ma ei saa sõita, sõidad minu autos. Võta load kaasa. Ester andis veel Charlene'ile aadressi ning Charlene oli poole tunni pärast seal. Ester oli vahe peal kingad ära võtnud, kuna ta oli täiesti kindel, et tema koordinatsiooni probleemides on süüdi kontsad. Ta koperdas majast välja. Kuni talle üks neiu, kelle nime ta isegi ei teadnud talle järgi jooksis ja tema ridiküli sarnase käekoti andis. "Jah, muidugi," tänas Ester teda ise samal ajal naerdes. "Issand, sa oled verine. Sa ju määrid sedasi auto ära," oli Charlene šokis. Charlene otsis salvrätikuid ja pani need Esteri verisele kaelale. Autos andis Ester Charlene'ile ka sõbrapäeva paki ning ütles, et ta on parim. Ülejäänud sõit toimus vaikuses. Charlene aitas Esteri koju, tal riideid vahetada ning puhastas kaela pealt haava ära ja pani plaastri peale. Õnneks polnud midagi hullu. "Sa pead Bradiga ära leppima," rääkis Charlene. "EI!" "Vaata ennast, sa ei söö midagi. Sa pole mitme nädala jooksul midagi söönud. Sa näed kohutav välja. Nüüd sa tõmbad midagi kahtlast.. Sa ei saa sedasi alla käia. Ma helistas Bradile." Charlene võttis Esteri kotist tema telefoni ning hakkas numbrit valima, kui Ester ta peatas: "Palun ära helista. See on nii vastik. Ma ei taha, et ta minuga haletsusest koos oleks, kuna ma olen natuke liimist lahti. Tead, märtsis tuleb vaheaeg, siis lähen Eestisse." "Okei. Ma ei helista. Aga võta end kokku. Sa oled neljapäeva öösel kella kahest kuskil peol jumala täis ja ise tahad veel kooli lõpetada.. Nüüd kainened siin hommikumantlis, mis on varsti täisoksendatud, ma kinnitan." Sel öösel Ester ei maganudki ja ka Charlene ei läinud koju. Hommikul läks Ester taas kooli ning peale kooli jõusaali.. Nädal aega hiljem oli aga hoopis hullemini.. Seda poleks osanud keegi aimata, et kolmapäeval .....
|
|
L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on May 28, 2008 15:58:40 GMT 3
Nädalapärast oli aga hoopis hullemini.. Seda poleks osanud keegi aimata, et kolmapäeval tuleb kooli üks hull tulirelvaga ja võimutseb prantsuse keele klassis. Hommiku kella 10 ajal oli kosta koridorist imelike pauke, mis liikusid järjest lähemale ning seejärel käis alarm, mis on märgiks, et õpetajad peavad klassiuksed lukustama. Esteril oli parajasti inglise keele tund ning ta esitas klassis oma kõne, kui õpetaja läks alarmi peale ust lukustama. Klassis tekkis tohutu sagimine ning kõik hakkasid paaniliselt karjuma. Õpetaja üritas kõiki vaigistada, kuid suurem kisa tuli hoopis kõrval-, prantsuse keele, klassist. Siis käis pauk ning kõik jäi hetkeks vaikseks ning oli kuulda uuesti kisa kõrvalklassist. "Ta on seal," sosistas õpetaja. Õpilased kogunesid seina äärde ja kükitasid närviliselt seal. Kõik justkui kardsid püsti seista. Klassis läks üsna ruttu palavaks, kuna ventilatsioon mingil põhjusel ei töödanud. Külm higi voolas kõigil mööda kere alla. Ester oli suhteliselt rahulik, kuna miski tema sees ütles, et tema viimane tund pole veel kohale jõunud. Möödus poolteist tundi. Ikka oli vaikus ja õpilased ning õpetajagi muutusid aina närvilisemateks. Üks hetk helises Esteri telefon. Kõik ehmatasid ning Ester vastas vaikselt: "Jaa?" "Issand, sa oled elus. Uudises igal pool juba räägitakse. Oled kombes? Ma tulen kohe sinna." Brad. "Eii. Sa ei tule!!" "Kallis, ma lihtsalt pean sinuga olema." "Eii, sa ei tule," Ester ärritus ning tõusis püsti ja kriiskas läbi pisarate telefoni, "kui sa tuled siia kasvõi 5 kilomeetri raadiusesse, luban, et saan kuuli", Josh surus neiu taas vastu seina, kes nüüd läbi pisarate sosistas: "Brad, ma kardan. Väga. Ma arvasin, et see saab ruttu läbi, aga me oleme siin juba mingi 2 tundi olnud. Luba mulle, et kui.." "Eii, ole vait. Seda 'kui'd ei tule. Ma tulen sinu juurde.." "KUULA!" karjus Ester sosistades, "Luba, et kui midagi juhtub, siis sa võtad mu koera endale ja hoiad teda nii nagu siis, kui olime koos. Palun luba seda mulle. Ja luba, et.."
PAUK. vaikus. pauk-pauk-pauk. Kisa, Pauk. Vaikus.
Ester surus silmad kinni ning pisarad voolasid mööda tema külmasid põski alla. "Ester?? Ester?? Ester palun vasta. Ester!!?? Eiii.." kostus Esteri telefonist. Ester ei suutnud enam kuulata ning ta käsi vajus tuimalt alla. Ta polnud elus midagi seesugust varem läbi elanud. Ta teadis prantsuse keele õpetajat ning ka õpilasi enam-vähem, kes klassis olid. See oli paralleell klass. Nüüd oli kosta eemalt ka politsei sireene. "Ester?? Ma tulen sinna.." kostus Bradi kisa Esteri telefonist. "See oli kõrvalklassis." Kahe tunni jooksul käis politsei ja pommirühm maja läbi ning šokis õpilased viidi välja. Esmalt läksid need, kes pinget ei talunud ning kokku kukkusid. Sama juhtus ka Esteri klassiõe Adele'iga, kes uuesti teadvusele äratati ning nende klassist viidi Adele kohe kiirabi autosse. Ester tõmbas kampsuni varrukatest, et käed kaetud saaksid, kuna ta käed külmetasid meeletult. Ta ei julgenud isegi kapist mantlit ega teisi asju võtma minna, vaid läks otsekohe õue. Kollase lingi taha oli kogunenud rahvas ning närvilisest, uudishimulikust rahvmassist pressis end läbi Brad, kes kohe lindi alt Esteri juurde tuli ja teda kallistas. Ester ei suutnud sel hetkel Bradiga tülitseda ega teda ignoreerida, vaid lihtsalt kallistas vastu. Kõik käis justkui aegluubis. Politsei tõmbas Bradi ära, kuid Ester palus, et ta lahti lastaks. Nad läksid otsekohe Esteri autosse ning Brad sõidutas Ester koju, kes ei saanud terve tee ühtegi sõna suust. Vahepeal hakkasid tal lihtsalt pisarad jooksma, tal tuli paanika hoog ning ta palus auto peatad, seisis siis hetkeks värskes õhus ning sukeldus taas autosse, kus tundus turvalisem. "Ester, rahune. Ma viin su koju." Ester oli tasa. Kui nad Esteri kodu juurde jõudsid, lukustas Brad auto, võttis Esteri koti ning palus tal sealt koduukse võtmed välja otsida. Ester võttis kotist teatud kohast välja ning Brad keeras kiiresti ukse lukust lahti, et ta koju saaks. Ester ees ning Brad järgi, sisenesid nad korterisse. Brad lukustas ukse ning jättis Esteri koti, võtmed ning autovõtmed ettevaatlikult esikusse, et mitte kära tekitada. "Kui tahad võin ma siia jääda või sulle midagi tuua.. võii.. sul tasub ainult öelda ja ma toon kasvõi tähed taevast alla.." "Mine ära.." oli Esteri napp vastus. "Oled sa kindel, et saad üksi hakkama?" "Hoia oma lollid lubadused endale ja lase mul olla.. Mine Estelle või kellegi teise juurde. Jäta mind rahule," sõnas neiu tuimalt. "Ma ei ole Estell.." "What ever," läks Ester magamistubba ja tõmbas ukse enda järel pauguga kinni. Ta üritas magama jääda, kuid ei saanud kuidagi. Ta mõtles juhtunule uuesti ja uuesti. Kogu stsenaarium käis ta peast edasi-tagasi läbi. Ta ei suutnud süüa ega juua. Ta ei julgenud isegi vannituppa minna, et meiki maha võtta. "Nad ei väärinud seda," ütles ta vaikselt sosistades endale. Uuel hommikul läks ta esimese asjana kööki, et mahla võtta. Külmikust mahlapakki välja võttes märkas ta sinki. Igapäev elab mõni loom seda hirmu läbi ning ootab oma surma, et temast siis vorsti tehtaks, mõtles Ester. Üsna pea helises ukse kell. Ester võttis mahlaklaasi ning läks ust avama. Seal oli Brad. "Ma tõin sulle sooja chappucchinot, täpselt nagu sulle meeldib ja NY Timesi ka juhuks, kui tahad teada, mis juhtus," ütles Brad ettevaatlikult. "Mis iganes," läks Ester oma tuppa. "Ester, palun, me peame rääkima," hüüdis Brad talle järgi. Ester oli vait. Peale paariminutilist vaikust avas Brad vaikselt Esteri magamistoa ukse. Ester tõmbas endale parasjagu teksaseid jalga. "Mine minema, ma vahetan riideid. Kas sa ei näe vä?" "Näen. Millest selline kära. Ma olen sind ennegi näinud," vastas Brad kavalalt. "Kuradi pervo, mine vaata oma faking Estelle'i riideid vahetamas. Jäta mind rahule, eks!" Brad tõmbas ukse kinni ning natukese aja pärast tuli toast välja Ester tühja mahlaklaasiga. "Ester, ma pole sind kunagi petnud. Mul polnud Estelle'iga midagi. Ta oli mu eks-.." "Tead, mind ei huvita nii kui nii. Sa räägi kas midagi asjalikku või mine ära." "Ester, ma pole ainult su poisssõber.." "Poisssõber, no mis poisssõber? pomises Ester. Brad jätkas: "..vaid ka sõber. Sa võid ju minuga rääkida. Ja minult paluda mida-iganes." "Ma tean, et Tibu armastab sind ka. Mine tee temaga väljas üks jalutuskäik. Mul endal pole praegu tahtmist." "Jah, ma tegelt eile õhtul käisin ka. Aga ma lähen." Mida ta käis MINU KOERAGA omapäid jalutamas? Mida ta endast õige arvab?? mõtles Ester, kuid surus tunded alla: "Okei." Ta läks rõdule suitsu tegema ning jälgis salaja, kuidas Brad koeraga jalutab. Ta nägi, kuidas Brad koeraga paar jooksusammu tegi ja koeraga mängis ning sellepeale armsalt naeris. Oli kohe näha, et Brad oli tõeline ja ei valetanud Esterile. Ester läks tuppa ja luges lehte. Ta ei suutnud keskenduda tekstile ega nimedele. Ta vaid luges, et surma said 2 õpilast, prantsuse keele õpetaja sai kuuli õlga, 2 kuuli põrandasse ning seejärel tappis terrorist enda. Mees oli ise vaimselt tasakaalutu ning närvihaige. Esterile meenus uuesti see hetk, kui ta oli klassis, rääkis telefoniga ning siis käisid paugud. Viimane pauk oligi terroristile endale. Kuigi oli neljapäev, ei läinud Ester kooli. Ta kartis jubedalt ning tal polnud tuju ega tahtmist. Ta jõi cappucchinot, kui talle tuli SMS direktorilt: Tere! Paari päeva jooksul ei pea kooli tulema. Kõigil õpilastel on võimalus tasuta psühholoogi konsuldatisoonile minna. Saadan Sulle ka meilile kirja täpsemate andmetega. Vabandust, kui segan, kuid pidasin vajalikuks Sulle SMS-i saatmist. Anna teada, kuidas ennast tunned. Kuulsin, et ühel võistluses läks Sul hästi. Palju õnne! PS! Kui koolist puudud, siis see ei võta Sult võimaust taotleda stipendium. Ole tubli.
Ester ei läinud kooli ka terve järgmise nädala, vaid kasutas ära võimalust ilma häbita ja läks paar korda psühholoogi juurde, kuid enamasti arutas ta psühholoogiga taimetoitluse kohta...
Üks palve minult Teile, kallid lugejad: See sündmus on tegelikult juhtunud. Ma ei tea kuupäeva, kooli ega seda, et see toimus Manhattani koolis ega sedagi, kui palju oli tegelikult tulistajaid, hukkujaid ja kannatajaid. Samuti ei tea, kas tulistaja lasi end tegelikult ka maha või seda, miks ta tulistas ja mis klassis, kuid tean, et see oli umbes nädal peale sõbrapäeva veebruaris ja New Yorgis toimus koolitulistamine. Tean, et oli hukkujaid. Ja siiralt loodan, et kannatajad paranevad, kuna kadunute lähedastele jättis see kahtlematta hinge sügava jälje ja ajal, mil Teie loete minu juttu, meenutavad nemad võibolla kuskil kaugel Ameerikas oma sugulast-sõpra-klassikaaslast või kallimat. Seepärast palungi, et sulgege kaheks sekundiks silmad ja mõelge hukkunutele..
|
|
L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on Jun 2, 2008 23:40:24 GMT 3
Ühel ilusal pühapäeva hommikul helistas ta Charlene'ile. Ester: Tsauki! Kas sa tuleksid minuga täna kaasa.. Ma olen otsustanud hakata taimetoitlaseks, aga mul on kodus lihapoolist ja ma tahaks kodututele ära jagada.. Et ostaks leiba ka või midagi ja jagaks neile võileibu. Charlene: Huuhh.. Tead.. ma olen ka sellele mõelnud.. Ma tahaks ka hakata. Tead sa sellest üldse midagi? Ester: Noo, jah.. Nii palju, kui internetist uurinud olen, tean.. Psühholoog aitas mul vaimselt selleks ette ka valmistuda.. Charlene: Aga tead mis?? Mis sa arvad, kui ma oma amtlikul lehel teeks üleskutse kõigile, kes on samuti seda plaaninud, et siis orgunniks miskit? Nädala pärast näiteks.. Ester: Okei.. aga tee see üleskutse palun kohe siis. Et võtame leiva ka kaasa ja jagame lihatoidud kodututele ja ise alustame uut elu siis.. Aga kus kohas kogunemine toimuks, mis kell ja nii edasi??Ester ja Charlene arutasid veel pikalt oma ürituse kohta.. Peale kõne hakkas Ester iseseisavlt õppima- vaatas e-koolist, mis koolis tehti ja tegi kõik omapäi järgi.. Ta lihtsalt polnud valmis veel kooli minema. Alles kolmapäeval läks ta taas kooli. Ta oli ka e-koolist vaadanud, mis kunstis tehti ja tal oli kõik valmis, mis andis talle aega tundides stipendiumi tööle mõtlemiseks. Laupäev, 1. märts Kell 10 koguneti Empire State Buildingu ette. Sealt liiguti edasi konverentsi saali, mille Charlene suutis viimasel hetkel muretseda. Seal hakkasid kõik võileibu tegema ja samal ajal rääkisid Ester ja Charlene taimetoitlusest, mida süüa, mida mitte ja kuidas valmistada neid toite. Nad paljundasid ka kõigile paberid lihtsamate snäkkide, suppide ja toitude retseptidega. Nad sõitsid erinevatesse kohtadesse ja jagasid toitu kodututele inimestele tänavatel. Kogu seda tsirkust jälgis ka meedia, kes kogu aeg surus kaamera Charlene'ile näkku, kes selle peale vahe peal päris tigedaks sai. Ester tundis, et ta saab oma elu taas rööpaisse. Brad helistas talle iga jumala päev ja vahetevahel Ester isegi vastas noormehe kõnedele. Ester käis nii sageli, kui vähegi sai loomade varjupaigas ja tegeles kodutute loomadega. 5. märtsil lõpetas Ester veerandi ja sõitis nädalaks Eestisse. Lennujaama olid talle vastu tulnud Carmen ja ema. "Oii, su koer on nii armas," trillerdas ema. Ester viis asjad koju, ema oli valmistanud juurvilja lasenjet ja Ester rääkis neile kõigest. Peale seda läksid Ester ja Carmen peole. Ester rääkis Carmenile kõigest: Bradist, tulistajast koolis, Charlene'ist ja elust üldse seal. "Ma ei tahtnud su ema ees küsida, ta vist ehk ei pannud tähele.. Aga sa oled oma depressiooniga palju alla võtnud.. Ma arvan tegelt, et su ema märkas ka, aga ei maininud midagi.." "Jahh.. Vahepeal oli tõesti hull. Ma viimased 3 päeva olengi vaikselt sööma hakand.." "Palju sa alla oled võtnud?" "10 kilo." "ISSAND!!!" ehmatas Carmen, "sa olid ju enne ka sale.. Talvel peale Danny trenni olid sa ka alla võtnud vist, eks?? Ja nüüd..? 10 kilo!? Palju sa siis kaalud?" "40 ja 41 ühe vahel.." "Hull.." "Ma tean, ma hakkan uuesti normaalselt sööma ja trenni tegema. See maandab pingeid ja siis ei tule stress tagasi ja ma ehk söön ikka okeilt.." Überblingenis nad kahjuks ühtegi tuttavat ei näinud. Lihtsalt nemad Carmeniga. Ei Oliveri ega kedagi teist. Järgmisel päeval läks Ester koos Carmeniga kooli. Carmen oli varem jõudnud kooli ja kui Ester koolimajja sisenes, hakkas rahvas vaimustunult karjuma, plaksutama ja Esteri klassikaaslased olid tal lilledega vastas. Nad läksid otse garderoobi, jätisd riided sinna ja seejärel läks hulluks rääkimiseks, nii et Esteril suu peas vahutas. Samuti uuris iga õpetaja, kuidas neiul läheb ja päev möödus pigem lobisedes, kui koolitööd tehes. Iga päev läks Ester kooli ja üritas end harida, kuigi tema seda poleks pidanud tegema. Mõni päev sõitis Ester aga vanaemale külla.. Koer oli Eestis natuke segaduses, aga Esteri ema meeldis talle väga. Nädalavahetusel läks ta isegi teatrisse etendust vaatama, mida ema talle soojalt soovitas. "Tead?" küsis Carmen. "No räägi." "Peale seda, kui sa oma esimese lõhna reklaami pilte saatsid.." "Oot, mis asja?? (paus) Aaaa.. Ja-ja-jaa.. need Aasia omad.. Nooh?" "Ma saatsin ka oma ankeedi modelliagentuuri ja ma sain sisse. Mul homme esimene pildistamine.." "Vägev. Õnne sulle! Ma olen sulle ju alati rääkinud, et sa prooviksid. Ja sina.." ".. ja-jaa, mina kunagi ei uskunud, et saan sisse," naeris Carmen. Varsti pidi Ester tagasi Ameerikasse minema. Läbi pisarate sai ta lennukisse ja pikk sõit algas taas. Ameerikasse jõudes sõitis Ester väsinult koju ja pakkis oma asjad taas lahti ja läks igavuse peletamiseks alla butiiki midagi põnevat otsima. Ta telefon helises, helistajaks oli Brad. Brad: Heyy! Kas mul oleks võimalik homme sinuga kokku saada? Ma tahaks sinuga rääkida.. Ester(tuimalt) : Räägi kohe ära. Brad: Ei, homme on parem. Palun. Saame homme kokku. Ester: Okei. Aga peale kooli, eks.Nad leppisid kokku kellaaja ja koha suhtes ning lõpetasid kõne. Esteril polnud aimugi, mis toimuma hakkab, kuna Brad andis talle mingi suvalise aadressi, mis õnneks jäi Manhattanile. Peale kooli läks Ester koju, sõi natuke, vahetas riided, sättis end korda.. Vana arm ei roosteta.. Heheee. Ikka sätin end tema jaoks. Ilusamaks.. ja ilusamaks ja ikka ilusamaks, mõtles ta ning värvis ripsmeid mis iga tõmbega järjest rohkem ja rohkem ilmet tema näole andsid. Esteril polnud erilist tuju autoga minna, seega otsustas ta jala minna. Ta jõudis mõni minut lepitud ajast varem kohale ja jäi ootama. See maja tundus talle kuidagi tuttav. Kas see pole mitte.. "Heyy. Oledki kohal. (Tõsiselt: ) Me peame rääkima.. Kuidas reis läks?" Brad. "Heyy. Tänan küsimast, hästi.. Palun räägi ära.." "Kas sa tunned koha ära? Siin kohtusime me esimest korda." Jah, selles majas oligi stuudio, kus Ester Charlene'iga kaasa läks ja ta esimest korda Bradi kohtas. "Ma olen mõelnud et.. Kui sa olid siin.. ja ma sulle helistasin.. ning sa kõne ära panid, teadsin, et mõtlesid sel hetkel mulle. Või kui sa vastu võtsid ja olid solvunud.. kuulsin su häält.. Aga kui sa olid Eestis, ei saanud ma sinuga üldse kotnatki ja see.. muutis mu sandiks.. Ahh, ma ei oska seda inglise keeles öelda." "Ütle välja juba." Brad tõmbas jaki taksust välja peopesa-suuruse südamekujulise roosa karbikese, samal ajal laskus põlvele ning tõmbas karbilt vaikselt kaant ära: "Te amo, mi amor. Kas sa abiellud minuga, Printsess?" Karp oli täis roosasid nätsukomme, igal kommil mingi sõnum ja nende keskel säras väike valgest kullast sõrmus. Ester hakkas kohe nutma. Ta kattis käed silmadega kinni ja nuttis. Kogu südamest. Bradil vajus nägu ära: "Eii, Ester. Ära nuta. Kui sulle ei meeldi, siis.. me ju ei pea kohu abiell.. Ära karda, ma ei saa pahaseks, me ei pea üldse abielluma, kui sa ei taha. Sa võid kommid ära süüa ja sõrmuse niisama endale jätta.." Ester pööras talle selja ja vaatas siis uuesti oma nutuste silmadega otsa: "Lihtsalt.. See on nii ilus.. Ma armastan sind ka.. Ja ma ei uskunud sind.. Ma olin ikka õudne mõrd.. (naerab: ) Jah, ma abiellun sinuga.." Brad pani Esterile sõrmuse sõrme, mis oli täpselt paras ja võttis ta sülle ning keerutas teda. "Aahh, pane maha.. Ma muidu kukun kokku ja äkki sa pillad mu maha.. Ma ei taha abielluda sinikatega säärtel." "Phumadhegsh pharanebh höra. Ma sureks enne, kui sind maha pillaks," Brad üritas öelda eesti keeles "pulmadeks paraneb ära" ja pani Ester maha tagasi. Inimesed kogunesid nende ümber ja vaatasid ning plaksutasid. Ester pani käed ümber Bradi kaela ja itsitas vaikselt ning vaatas inimesi. "Nii armas sinust, et sa eesti keelt ka minu pärast õpid," ütles Ester eesti keeles. "Okei, nüüd ei saanud üldse aru." "Vahet pole.. Kas sa lasid need kommid spetsiaalselt mulle teha?" "Jap, spetsiaalselt sulle," vastas Brad. Nad hakkasid käsikäes mööda tänavat edasi liikuma. "Ma ei julge neid komme süüagi ja ei tea, kas julgen ringigi liikuda.. Keegi äkki tahab sõrmust ära võtta," ümtles Ester suure naeratusega sõrmust sõrmes. Brad tegi talle põsele musi: "Mis siis? Mina kardan, et äkki keegi tahab hoopis mu tüdrukut ära pätsata.. Mu kallis tüdruk, kes ei anna alla.." Ja just nii liikusidki nad mööda sombust Manhattani tänavat kihistades naeru, itsitades ja niisama käsikäes möllates. Inimesed möödusid neist, demonstreerisid oma ameerikalikku keep-smilingut, soovisid neile õnne ja läksid edasi.. Neil kõigil on oma elu.. Igalt poolt võis kuulda kedagi rääkimas telefoniga või sõbraga.. "..she's not gone.. I mean, yes she is. But she's not dead.. She has a trip for a while, so you don't have to send me your condolences.."
"..yeaah. It was really cheesy.."
"Oh. My. God. This diet don't work on me. It's a disaster. But what ..."Omnia vincit amor: et nos cedamus amori!FINITO!
|
|
|
Post by swessu on Jun 3, 2008 0:03:20 GMT 3
omh..see kõik nii hea... SUPER lihtsalt...
Aa, selle viimase osa juures oli üks väike asi, mis mulle silma jäi.
Siin jääb mulje nagu koer läheks teatrisse.
Aga pole hullu. Kokkuvõttes ikkagi. Tõsiselt mõnus jutt.
|
|