L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on Oct 13, 2007 22:02:58 GMT 3
Kui Marko juba autot Esteri maja ette hakkas parkima, ütles Carmen: "Marco, las ta olla. Vii sa Merly veel koju, ma lähen siit ise jala koju. Eks." "Davai," ütles Marco. Ester kallistas veel Marcot ja siis Merlyt ja siis poetasid veel mõne pisara ja juba nad Carmeniga vaid lehvitasid Marco bemmile järgi, mis kummide vilisedes minema kihutas. "Oh issand, Carmen, ma olen ikka veel ðokis." "Ester, ma ju tean, et see on peaaegu kogu elu su unistus olnud. See saab tõeks. Luba, et sa ei hüppa alt.." "Ohh, ei, oma unistuste ees ma alla ei vannu. Aga mis sinust saab? Kellega sa istuma hakkad? See on ju sulle sama raske, kui mulle." vaatas Ester asfaldit. "Sulle on raskem ja ma toetan sind. Minu pärast ära muretse, küll ma ikka kellegagi istun. Küll ma mõnes tunnis Merlyga ja teistes tundides Marcoga istun. Aga seda ma luban, et sina jääd mul alatiseks ainukeseks PARIMAKS sõbrannaks," rõhutas Carmen sõna 'parimaks'. Pisarad voolasid. Vaikus rääkis enda eest. Tüdrukud kallistasid. Esteril oli meeletult raske sõbrannast loobuda. Nad on väikesest peale parimad olnud, koos üles kasvanud, koos jaganud oma muresid ja rõõme, teinud kõike koos, mitte iialgi pole nad tülis olnud, nad klappisid 'sajaga'. "Kahju, et Ollu meie klassis ei käi," sosistas Ester Carmenile vaikuse peatamiseks kõrva. "On jah, jobu selline, oleks võinud istuma jääda," naeris Carmen vastu. Nad naersid nagu väiksed lapsed. Lõpuks läks jahedaks ja Carmen soovis Esterile head reisi ja uut elu ning hakkas kodu poole minema. Ester vaatas Carmenile järgi, kuidas ta pats tuules lendleb ja kõndides edasi-tagasi veiderdab. Carmen on tumeblondide pikkade sirgete juustega tüdruk. Tal on ilmekad silmad ja tavapärasest laiem nina ning täidlased huuled. Ester meenutas veel häid aegu ja hetki ning läks tuppa. Ema oli kodus. Ema rääkis Esteriga natuke juttu ja saatis ta magama. Ester nägi laua peal roosat mappi. "Oh issand, kooli paberid," ta tegi kohvri luku natuke lahti ja lükkas mapi sisse. Ta lukustas kohvri ja otsis midagi iseloomulikku et oma must kohver teiste seast eristada, roosa spordikoti ta tunneb ära, kuid suurt musta reisikohvirt mitte nii kergelt. Ester leidis roosat paela ja ta sidus lipsu kohvri külge. Ta laenas emalt äratuskella, pani selle kuueks helisema ja läks magama. Ta üritas mitte mõelda ja ta jäi ka üsna pea magama.
1. oktoober, uus kuu, uus nädal uus elu.
Ester ärkas kell 5. Ta tegi igahommikusi toimetusi, pesi end, sõi, jõi teed. Kui aeg nii kaugel, et hakata lennujaama poole minema, kontrollis ta veel käekoti üle, lisas sinna kõige peale lennupiletid. Ta helistas advokaadile, kes oli samuti valmis. Advokaat ootas juba 10 minuti pärast teda autoga all, auto roolis oli advokaadi sõber, kes nad lennujaama kohale viis. Lennujaamas läks aega. Pagas ära saata ja kõik muud toimingud, ootamine ja nii edasi. Üks hetk nad istusid juba lennukis ja lennuk tõusis õhku, Eesti paistis nii ilusana, täpselt nagu geograafilisel kaardil. Nad tõusid järjest kõrgemale ja kõrgemale, see vaatepilt oli nii ilus. Saarema-Hiiumaa, kui kena. Ester hakkas nutma. Vaikselt. Nuuksus. Siis tuli stjuardess ja uuris kas kõik on korras. Ester ütles, et on. Lend oli pikk.
Varsti avastas Ester end koos oma advokaadiga New Yorgi lennujaamas, nad tõmbasid Esteri kohvri ja koti lindilt maha ning läksid ootesaali, seal seisis keegi ülikonnas mees käes silt "ESTER". Ester liikus koos oma advokaadiga selle mehe suunas. Nad tutvusid. Too sildiga mees oli Benjamin, kes oli korteri müüja advokaat. Benjamin viis nad Manhattanile korterisse.
Ester astus korterisse. Kõige pealt oli seal väike esik. Paremal pool kätt nägi ta suurt ukseava mis viis elutuppa, Ester sisenes tuppa, see oli tühi. Kohe ukseava vastu jäid aknad ja rõdu uks, millelt avanes suurepärane vaade Manhattanile. Ester vaatas toas ringi. Piltidelt lihtsalt kreemika seinana tundunud sein polnudki lihtsalt kreemikas, sinna oli värvimise käigus pintsliga hästi huvitavalt mingeid surr-vurre sisse tehtud, Ester lähenes seinale ja vaatas lähemalt. Edasi juhatati teda kööki, see oli samal pool, kus elutupa, aga sellest edasi, köök oli väike. Seal oli katki rebitud kastis, kuid ikka veel kiles külmik, suur, hõbedane ja kahepoolne. Külmkapi ukstel olid mingid imelikud asjad sees. Köögis oli veel paar kasti. „Siin on enamus köögi tehnika olemas, ma kunagi ostsin kokku, mu sõber töötab elektroonika poes,“ rääkis korteriomanik. Köögis oli huvitav värvivalik, aknaga sein oli tibukollane, teised seinad valged. Ühel pool kööki oli köögikapid ja teisepool valgel seinale oli maalitud suured punased täpid. Köögikapid ise olid valged, aga osa seina, mis jäi seinakapi ja põrandakapi vahele, seal olid seinas köögiplaadid, valgete kandiliste vahel olid punased mummud. “Huvitav värvivalik,“ naeratas Ester. Ester vaatas köögi aknast välja, ka köögi aknad olid Manhattani poole. Siis näidati Esterile vannituba, vannituba oli koridori otsas, nii et kui korterisse uksest sisse tulla, näed koridori teisest otsast vannitoa ust. Vannituba oli kõige jubedamas seisus. Kõik plaadid olid seintest ja põrandast üles kistud, vann seisis kiles keset vannituba. Iseenesest oli vannituba suur ja avar. Vannitoast edasi vasakut kätt oli magamis tuba, selle uks jäi kohe köögi ukse vasta. Magamis tuba oli üsna pime, kuna päike jäi teisele poole ja magamistoa aknad on pealekauba sisehoovi. Magamistuba oli päris tilluke. Selline lai, aga kitsas. Ester jalutas akna juurde. Aken oli tavalisest suurem. Akna alumine äär oli nii madalal, et aknalauale sai vabalt istuda. Akna laua osa oli veel pikendatud ja seal oli padi. Koreri omanik veel rääkis, et see on koht omaette olemiseks ja elu üle järele mõtlemiseks. Ta näitas, kuidas padi aknalaualt ära käib ja kuidas selle katet pesta saab. Magamistoa kõrvale jäi tualettruum, mis oli üsnagi tavaline valgetest plaatidest ja valge pott. Viimaseks asjaks utvustati Esterile koridoris olevat elektrikappi, seal talle näidati ära, kuidas põrandakütet sisse lülitada, kuidas elektrit välja lülitada ja milline nupp just millise toa kohta käib. Nad väljusid pruunist korteri uksest ja pöördusid Manhattanil ühe kohviku poole, et paberid korda ajada ja korter ümber vormistada Esteri nimele. Benjamin juhatas Esteri ja tema advokaadi alla, kui korteri omanik ust lukku keeras. Kohe jõudis neile ka korteriomanik Raul järgi. Ester küsis oma advokaadilt Eesti keeles: „Kas sulle tundub kõik usaldusväärne?“ “Nii kaua, kuni ma pabereid pole näinud, ei sa ma midagi öelda,“ sai ta vastuseks.
Juba istuti kohviku tagumises rahulikumas nurgas ja advokaadid ajasid omi jutte ja mässlesid paberitega ning Ester rääkis Rauliga. Raul oli 23-aastane. Mees rääkis Esterile, et ostis korteri, kui veel ise koolis käis, siis üüris ta korterit ja kui üürnik kooli lõpetas ja kadus sinna, kust oli ka tulnud, jäi korter unarusse, kuna majal tehti ka trepikoda ja kõik muu tipp tasemel korda, otsustas mees ka korterit remontima hakata. Ta tegi kõik ise, pani kipsplaadid üle korteri igale poole seina, ehitas magamistoa akna suuremaks ja selle aknalaua ettepoole, pani üle korteri ise kvaliteesest korgipuust tehtud parkettpõranda maha(selle lause peale tahtis Ester naerda), vahetas köögimööbli, tegi köögis remonti, ostis köögiehnikat kokku, kuna ta sõber töötab elektroonikapoes, kõik pidi olema hõbehall. Ester rääkis talle ka enda elust. Et tal olid Eestis parimad sõbrad ja parim klass ja parim noormees, seal olid parimad peod ja kõik. Ja tal oli oma Ameerika-unistus, mida ta New Yorki elama tuli, unistus täitub peagi, ta saab lõpuklassi siia kunstikallakuga kooli ja siis edasi õppima minna disaineriks ülikooli. Raul rääkis talle ka, kui paljud tulevad välismaalt Ameerikasse Ameerika-unistust elama ja pärast saavad vee kaela, aga ka kui paljudel on unistused tõeks saanud. Näiteks ta ise kolis New Yorki õppima inseneriks ja nüüd sai tööd oma kodulinna (Beverly Hillsi) ja kolib sinna tagasi, eelmine üürnik samuti lõpetas kooli ja läks tagasi kust ta tuli (kuskilt mujalt maailmajaost, kui Ameerika). Siis aga tõmbas raul mapist välja paberid, kus on kirjas maja reeglid. Kuna 1. korrusel on tegutsev butiik, ei tohi päeval ntks muusikat põhja keerata. Ta käskis Esteril ka reeglid alles hoida- igaksjuhuks, siis aga teatas advokaat Esterile: "Kõik on korras, kirjuta siia alla ja korter on sinu!"
Ester kirjutas õige mitmele paberile alla. "Minul oleks aeg siis tagasi Eestisse minna, tellin takso ja sõidan lennujaama tagasi," teatas advokaat. "Kui soovite, viin teid lennujaama, elan ise nii kui nii seal pool linnast väljas," ütles Benjamin inglisekeeles. "Selge siis, me jalutame siis nüüd SINU korterini," ütles Raul. Ester kallistas oma advokaati kõvasti: "Suur-suur aitäh, et said niimoodi paugu pealt Ameerikasse ,minuga lennata ja sa oled viimane eestlane, keda kallistan.."
|
|
|
Post by Loore on Oct 13, 2007 22:49:33 GMT 3
lahe:) uut!
|
|
L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on Oct 26, 2007 20:44:24 GMT 3
Nad väljusid kohviku uksest. Terne tänav oli autosid täis. "Praegu on Manhattanil tipptund," sõnas Raul. "Issand, selle ajaga, kui me siin istusime?" otsis Ester imestusest inglisekeelseid sõnu. Ta polnud kunagi sellist ummikut näinud. Kohvikus jutustades ei pannud tähelegi, aga müra oli ka suht vali, autod tuututasid metsikult. Benjamin läks Esteri advokaadiga oma auto poole, et too lennujaama viia. Ester veel ütles viimast korda neile head-aega ja soovis head reisi ja hakkasid Rauliga autode vahelt läbi jooksma. Raul ütlesEsterile, et näitab talle sisehoovi. Seal läks Raul kohe enda auto poole ja tegi pagasniku lahti ja hakkas sealt mingit jubesuurt asja väljatõstma. See oli voodi. Kokkukäiv voodi. "Ma tean, et sul on seda mingi aeg vaja," naeris Raul, "näe, võta sa tekk-padi!" Ester võttis koti ja nad hakkasid hoovipoolsest uksest sisse minema. Nad olid sealsamas trepikojas, ainult et teiselt poolt sisse tulnud. Raul hakkas ees minema, Ester hoidis tal trepikoja ust lahti. Muidugi voodi tassimine 3. korrusele võttis omajagu aega, kuid lõpuks olid nad ka korteris. Raul viis voodi kohe magamistuppa. "Valmis, lahti saad vast õhtul ise selle," ütles ta. "Ohh, suur tänu. Üks küsimus veel." "Lase tulla." "Et, kas sa aitaksid mul külmkappi töötama saada? Vooluga nagu ühendada või nii?" "Ikka aitan!" sai ta Raulilt sõbraliku vastuse. Nad mässasid seal natuke, et suurt pappkasti ja kile sealt alt, ümbert ära saada. Lõpuks oli kõik valmis ja Raul hakkas lahkuma, "nii, nüüd peaks olema kõik!" Ta andis Esterile võtmed otse peo peale ja lükkas veel Esteri sõrmed ka kokku. Esteri oli nii õnnelik, et tal läksid silmad kergelt märjaks, ta vaatas võtmeid, seal rippus otsas Chanelli võtmehoidja, see oli selline ripatsitega, oli karamelli värvi ja valgeid krvaseid mummusid ja siis Chanelli märk keti otsas ja siis oli veel kummist roosa HelloKitty võtmehoidja ka. "Kuidas sa ..?" naeris Ester. "Sa tundusid algusest peale beibena mulle. Kui me telefonis rääkisime, kulises alati sul midagi, kõrvarõngad või mobiiliripats.." Ester vaid naeris selle peale. "Kas postkasti võtit polegi?" küsis Ester. "Siin korteritesse ajalehed ei käi, nii läheksid New Yorgi postiljonid hulluks. Ainult eramajades elavatel inimestel on ajalehe lõbu. Kirju või ajakirju saab kätte iga pühapäev, siis käib postiljon ukse taga, kui kodus pole, saad sa neile postkontorisse järgi minna. Sama asi pakkidega." "Selge," sõnas Ester. "Aa, ja sul võib seda ka vaja minna," tõmbas Raul teksapükste taskust midagi välja. See oli New Yorgi kaart, "ma tutvustaksin sulle hea meelega linna, aga pean minema. Sa pead seda ise tegema." "Ohh, palju üllatusi veel?" naeris Ester. "Mul on nüüd aeg lahkuda. Ilusat elu! Loodan, et sul läheb elus kõik hästi siin linnas. Ära iialgi vannu oma unistustele alla!" "Samad sõnad," Ester kallistas Rauli. "Tsau siis," ütles Raul uksest väljudes. "Byee," naeratas Ester. Ta läks kohe magamistuppa, läks istus mugavustega aknale. Ta nägi, kuidas Raul oma auto poole kõnnib, sisse istub ja minema sõidab. Nüüd oli ta üksi. Täiesti. Isegi sisehoovis polnud ühtki hingelist. Võõras riigis, kus ta kedagi ei tunne ega tea. Ei kedagi naabritest ega uuest koolist. Juba järgmine päev pidi ta eksamitele minema. Kuigi ta oli juba sisse kirjutatud, olid need eksamid siiski kohustuslikud, kuna selles gümnaasiumis õppemaksu polnud. Küll aga oli õppemaks ülikoolis, kuhu Ester kavatses peale 12. klassi lõppu minna. Ta vaatas elutoa aknast välja. Iga kord kui ta ohkas või kuhugi astus, kajas täiesti tühi tuba talle vastu. "Issand, aga kus ma ennast siis pesen?" küsis Ester endalt, sama küsis ka tuba temalt. "Ahh, küll ma kuhugi bensukasse lähen.." Tuba oli temaga samal meelel. Ta läks magamistuppa, tõmbas oma kohvri ja spordikoti lahti ja otsis midagi muud selga, võttis oma suurest D&G käekotist tähtsamad asjad välja ja pani need ümber väiksemasse käekotti, mille ta kaasa oli võtnud. Ta pani kotti kõige peale veel linna kaardi ja jalutas korterist välja, lukustas korteri ukse ja läks trepist alla. Esimese asjana läks ta esimese korruse butiiki. Pood oli seest poolt roosa. Ühes nurgas oli kosmeetika riiul ja selle kõrval lõhnad, meenutas natuke Ideaal kosmeetika poe nurgakest, aga samas ülejäänud pood oli täis riideid ehteid ja muid vidinaid. Seal oli isegi müügil iPode, kuid ainult erinevat värvi roosasid. Kui Ester lähemalt uurima läks, leidus ka teist värvi asju, ntks musti, sinakaid, kuid enamus olid siiski roosad. Ta läks lõhna uurima. Kõik olid korralikud firma-lõhnad. Ta nägi ka seal vahel ühte musta pudelit, see oli Dieseli- Fuel for life. Ta nuusutas seda- Imehea. Ta võttis selle 100ml karbi ja vaatas ka teisi lõhnu. Esteril oli nimelt nõrkus lõhnavate asjade vastu. Siis otsustas ta ka nuusutada Olsenite lõhnu, Roosa- New York Chic ja sinine- Los Angeles Style, ta võttis ka karbi, kus olid mõlemad 100 ml suurused parfüümid sees, vaatas järgmst riiulit, seal olid enamasti kehahooldustooted, sealt läks ta esialgu mööda, vaatas natuke ehteid ja läks oma lõhnadega kassasse, seal olid võtmehoidjad ja mobiili ripatsid. Samal ajal, kui kaardimakse toimus, uuris ta seal neid. "Kuskohast sa tuled?" küsis müüja, müüja oli pikkade blondide juustega naine, tal oli seljas roosa pluus ja tagasihoidlik loomulik meik, ta naeratas sõbralikult, nii et ta vasakusse põske tekkis lohuke. "Eestist. Hehee, mul on ka selline," ütles Ester üht Hello Kitty võtmehoidjat vaadates, "ma elan nüüd siin üleval 3. korrusel." "Võid kaardi võtta," sõnas müüja, siis aga kohmetus, "issand." "Mis?" "Siia poodi tuli suve keskel kollektsioon, kus olid roosasi särgikesi, need on praegu hästi allahinnatud, need sobisid vähestele, seega on veel alles. Palun-palun proovi seda. Ma nagu hullult tahan stilistiks saada ja praegu tuli nagu äratundmishetk näo järgi, et see sobiks sulle. Palun proovi, minu pärast." Esterile tundus müüja nii sõbralikuna, et ta siis otsustaski pluusi proovida. Müüja tõi talle temasuuruse(seda oskas ta silma järgi vaadata). Ta astus proovikabiini. Ester pani topi selga ja vaatas peeglisse, see tõesti sobis talle imehästi. Ta avas kabiini ukse, et ka müüja näeks. "Ideaalne," näris müüja naeratadespöidlaküünt, "kellelegi teisele pole see varem nii hästi sobinud." "Jah, sobib tõesti. Sinust saab väga hea stilist.. Ma vahetan tagasi." Ester tõmbas oma pluusi selga tagasi ja väljus kabiinist roosa topp näpus: "Ma ostan selle." "Ahh, missa nüüd. Ma maksan ise kinni, vaata hinda, nii kui nii maksab vähe, pealegi olen ma müüja ja saan seda veelgi alla, see ei lähe mulle peaaegu mitte midagi maksma." Kui müüja tegeles pluusi kokku lappimisega jne, küsis Ester temalt: "Millega muidu tegeled?" "Stilistiks tahaks saada. Korra-paar korda nädalas on loengud, töötan siin poes müüjana, korra nädalas käin ilusalongis ka akrüülküüsi paigaldamas. Miks ise siia tulid?" "Disaineriks saama. Mul onuues koolis mõnedes undides vajalik läppar, kas teil normaalseid läppari kotte on?" "On, tule ma näitan." "Ohh, megakenad," vaatas Ester läpparikotte, Eestis polnud ta kunagi nii ilusaid läppari kotte näinudki. "See on kena, aga ka suht väike, siia mahuks vast ainult väike läppar, kas ma selle kinni saaks panna?" "Ikka saad, ma viin leti alla, aga kauaks?" "Ma lähen praegu läpparit ostma, siis tulen tagasi."
Ester astus poest välja. Ta helistas kohe Raulile, et küsida, kus ta sõbra elektroonika pood asub. Tal küll oli kaart olemas, aga ta niikuinii ei tea, kus kaubamajas on elektroonikapoode. Ta sai Raulilt aadressi, tellis ta takso, et see ta Kaubamaja juurde viiks, ta sai taksos õnneks kaardiga maksta, kuna sularaha tal pole. Ta läks kaubamajja otsejoones lektroonikapoodi, niis uurt elektroonikapoodi polnud ta eladeski näinud. Ta läks kohe kassat otsima, et keegi talle näitaks, kus on läpparid. Ta leidis kellegi Jeremy, kes juhatas ta läpparite juurde. Esterile hakkas kohe üks erkroosa pisike läppar silma. "Jaa, see on hea läptop, soovitan, Ester." ütles Jeremy inglisekeeles ja hääldas ta nime nagu lihavõttepüha- easter.
|
|
L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on Nov 2, 2007 23:54:16 GMT 3
"Hehh, kkust sa mu nime tead? Ega sa ometi pole..?" naeratas Ester. "Mmhmh, olen. Raul helistas ja ütles, et kui keegi helepruunide juustega neiu tuleb ja vaatab poes midagi roosat, teeks ma natuke alla. Saan sulle läptopi pealt 10% alla teha.." "Kas see on mul mingi õnne päev või ?" naeris Ester, siis aga läks tal kõik silma eest mustaks. Ta tahtis kuskilt kinni haarata. Is everything alright? kumises vaid ta peas. "Apppi, issand," pobises Ester eesti keeles. Mõne hetke pärast tuli pilt silme ette tagasi. Ta vaatas kella. Kell oli 8. Eesti aja järgi 8 õhtul ja ta oli ju juba viiest hommikul üleval. "Üleväsimus, kas te saaks öelda, mis kell on ? Mul on Eesti aeg.." "Üks." Ester keeras käekella paika ja ütles: "Okei, ma võtan selle erkroosa läppari ja tahaks mingit kena mälupulka ka." Jeremy näitas Esterile mälupulkasid ja neiu valis välja paar kivikestega mälupulka ja läks maksma. Siis küsis ta Jeremylt abi ka mobiili suhtes, kuna Eesti kaart Ameerikasei toimi. Ka sealt elektroonika poest sai Esterendale mobiili ja Jeremy seletas talle SIM-kaartidest ja milline telefoni operaator on odavaim ja mõtekaim, Ameerikas oli ju valik suur. Ester nimelt tahtis kõnekaarti. Ester osutas BlackBerry kasuks. Ta läks ostis kõnekaardi ja tellis takso, mis ta oma kodu juurde viis. Ta läks veel alla poodi, kust ta ostis ennem kinni pandud läpparikoti ära. Ta oli nii väsinud, et suutis vaid ukse lukustada ja leida tee voodini. Neiu magas paar tundi, siis aga ärkas veidi parema enesetundega. Ta otsis käekotist iPodi, pani klapid kõrva ja hakkas läptopiga askeldama. Käivitas selle, pani kohe laadima, hakkas MSN Messengeri tõmbama. Meilis uuele koolile, et kõik on OK ja ta on NYC-s. NY-s oli kell 17, kuid Eestis oli kesköö. Ta ei lootnudki näha suurt rahvamassi MSN-is, kuid Carmen oli teda ootamas. Carmen says: hEyy! kuS sa eNd peiDaD??Lihav6te says: Magasin. siin ju hoopis teine aeg. ostsin läppari ja mingi hoopis sellise mobla endale ka täna, mida Eestis polegi. Homme uude kooli..Carmen says: Ma ooTasin siNd teRve aeG peaLe tuNdiDe lõPPu MSN-is. KooLis on Su laHkumiNe huLLuLt akTuaaLne teeMa. mE kõiK igatSeme..Lihav6te says: Mina ka. Ma olen siin täiesti üksi. Ma pean minema homme hommikul kuhugi bensukasse end pesema, kuna siin on mul vannituba remondis Carmen says: oOO0. naiczz.Lihav6te says: Pean ka veel täna õhtul söögipoolist muretsema minema ja siin pangaautomaadiga tutvust tegema, tänaval nägin, kuidagi teistmoodi automaat oli . ;Muidu ikka harjunud, et ema ju ostis koju süüa, nüüd pean ise hakkam saama.Carmen says: eT sa, NeW YorK CiTy chickaa teaKs, et oLen suL alaTi oleMas. MiL igaNes misKit vaJa, heLista, smsi, MiDa iGanes eksjaa?Lihav6te says: Ma armastan sind ka : ) Pean minema, otsima mõnd marketit, mine sina ka tudusse, head und ja tervita teisi ka koolis ja Eestis, pliis helista empsile ka ja ütle, et kõik O.K. eksjaa Musiik.Ester logis ruttu MSN-ist ennem välja, kui Carmen talle vastata jõuab, ta tundis, et ta silmad on märjad ja roosast iPodist tuleb Shayne Ward - No Promises, see kõlas nii kurvalt. Ta soovis, et ta tunneks end ka nagu newyork-chikaa, nagu Carmen ütles, aga tal oli feeling blue (masendus). Ta pühkis ruttu pisarad ja läks kaart käes tänavale. Ta tahtis kuhugi marketisse minna, et süüa otsida. Ta tahtis ka sularaha välja võtta, et ehk läheb vahel vaja. Ester kõndis lihtsalt mööda tänavat kaart näpus ja vaatas kõrgeid ja natuke madalamaid maju. Tema kodu asus kõige madalamas majas kogu tänaval. Tema elas katusekorteris ja see katusekorter oli 3. korrusel. Ta vaatas ühe läikiva pilvelõhkuja peegelpildist ennast. Seal ta seisab keset Manhattani tänavat, kaart käes, seelik seljas ja ihuüksi. Ta astus peegelpildile lähemale ja vaatas oma nägu, üks pisar voolas mööda põske alla, ta tundis seda pisarat. Ta kuivatas pisara ruttu ära ja kõndis edasi. Natukese aja pärast tuli talle vastu üks roosa pood, see oli sarnane tema kodumajas all korrusel asuvale butiigile. Ta astus sisse. Seal riideid polnudki, pood meenutas Eestis olevat Tiimarit, sulelised pastakad, märkmikud, pudi-padi. Ta võtts paar sulelist pastakat ja leidis ühe imevahva päeviku. See oli kõvade kaantega, spiraaltorul, esikaas oli värviline ja seal olid mingid väikesed tegelased peal. Päevik polnud väga suur ega ka väga väike, pool päevikust oli nagu ajakava, see sobis kooli päevikuks, ülejäänud pool aga lihtsalt joonelised lehed. Ester vaatas poes edasi ja leidis ka imearmsad sussid koju. Need olid lihtsalt liigaarmsad, et ostmata jätta ning ta ostis ka need. Peale maksmist ja poest väljumist märkas ta ületee pangaautomaati, peale pikka rändamist üle autotee, sai ta ka natuke sularaha välja võetud. Ta hakkas teiselpool tänavat tagasi jalutama ja kui ta oli taas pilvelõhkuja vastas, jooksis ta ületee ja otsustas seekord sinna sisse minna. See oli kaubanduskeskus. Esimesel korrusel oli kohu jäätisekohvik. Ta nägi ühes lauas kolme endavanust tüdrukut istumas ja lõbusalt jutustamas. Ta seisatas ja vaatas neid. Ta igatses Carmenit jubedalt. Ta pani uuesti oma iPodi klapid pähe ja otsis Blink182 laulu "I miss you" . Ta jalutas seal ringi, kuni talle tuli vastu üks meeletult suur kodu sisustuspood. Sellest poest lahkus ta mustrilise taldriku, kausi ja kahe kohvi kruusiga, paar nuga-kahvlit ja mõni lusikas ka ning toidunõud on tal olemas. Seal kaubanduskeskuses oli ka 0-korrusel toidupood ning sealt ostis ta süüa. Toit oli Ameerikas Eestiga võrreldes kallis. Poe järjekorrad olid kohutavalt pikad. Ester seisis kassas ja tema järel tuli mingi kamp noormehi, kes rääkisid, et üks neist läheks autojuurde ja et ta peabki kogu õhtu olema kaine autojuht. "Uuh, nice ass," kõlas kellegi hääl Esteri selja taga. Ta vaatas. Seal oli kari temast paar aastat vanemaid kutte. "Just shut up!" ütles Ester neile. Oli kuulda naeru ja vilistamist. Üks neist ütles: "Tulge, lähme, las David maksab." Siis aga liikus enamus kambast Esterist mööda ja marketist minema. Ester vaatas seda ühte kutti, kes oli poodi tema seljataha jäänud, see kutt küsis: "Kuri?" "Üldsegi mitte!" "Vaba?" "Ikka." "Paha?" "Meeletult," ütles Ester. "Vallatu?" "Kindlasti!" "Noor?" "Sinust vast noorem." "Üksik?" "Jaa," naeratas Ester. "Elukoht?" "Korter Manhattanil." "Mul ka." Siis jõudis järg Estrini, ta maksis toidu eest, pani need paberkotti(millel polnud sangasid) ja ta hakkas lahkumas, kuid ütles veel selle kutile: "Kunagi näeme!" Ester üritas kokku hoida, kuna ta pidi veel korterisse mööbli ostma, järgmine aasta ülikooli õppemaksu maksma ning samal ajal oli vaja ka elada. Ta võttis oma paberkotid ja läks keskusest välja kodu poole. Kodu ukse taha jõudes ei saanud ta kohe kuidagi võtmeid kotist välja, kuna käsi oli tal ainult 2 ja paberkotte ka.. Ta toetas ühe paberkoti vastu trepikoja seina ja otsis võtit kotist. Ta kuulis, kuidas alt trepikoja uksest tuli keegi sisse. Ta sai oma korterisse, lukustas ukse ning suundus kööki kogu ostetud kraami ära sättima. Kuna homme on eksamid, pidi Ester end magama sättima. Ta tegi voodi üles, kui kuulis kõrval korterist hullemat träna. Naabrid pidutsevad. Esmaspäeval. Hullud ju, mõtles Ester. Ta tõmbas jalga teksad, mis tal maas olid ja dressika peale ning läks naabrite uksele koputama, uksel aga tuli talle vastu tuttav tüüp.. Kas mul on üldse mõtet jätkata ? Tundub, et kirjutan endale ?
|
|
|
Post by egleeee on Nov 4, 2007 18:55:14 GMT 3
Jätkaaaaa , (; hea jutt on (yy)
|
|
L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on Nov 11, 2007 21:32:20 GMT 3
"Kunagi näeme?" tõmbas tuttav kutt marketist keelega üle huulte. "Ma lihtsalt ei teadnud, et see kunagi nii ruttu tuleb... Lihtsalt, palun keerake muusika vaiksemaks, mul on homme eksamid, tahaks välja puhata.." "Tule ka pidutsema," ütles noormees, "David," sirutas ta käe tutvuseks viisakalt ette. "Ester," surus ta noormehe kätt, "lihtsalt, mul on homme eksam ja ma tahaks magada. Pange palun muusika vaiksemaks." "Täisealine oled ikka?" "Mis sa arvad, et ma saaks siin muidu üksi elada vä?" "Nii, ma kuulsin, et sul vannituba perses. Raul rääkis kunagi. Saad hommikul siia pessu tulla, kui ühe joogi meiega teed." "Okei, ainult ühe," astus Ester Davidi korterisse, "ja juhul, kui ma saan kell 7 hommikul siia duðði alla!" Nad läksid Davidi elutuppa, kus oli veel kolm noormeest. "Meile tuli külaline. Aga ta teeb meiega ühe joogi ja siis keerame muusika vaiksemaks." Brad võttis laua pealt mingi purgi ja surus selle Esterile kätte. Ester tahtis kiiresti magama, avas purgi, üritas kiiresti ära juua, aga see oli õlu ja Ester purskas terve suutäie jooki põrandale. "See on ju õlu!" "Ma tean!" ütles David. "Aga kas sa siis seda ei tea, et naistele õlu ei meeldi?" Vaikus. Ester jätkas: "Ma koristan ise ära ja lähen parem magama. Ja hommikul masiia vast ei tule, lähen kuhugi bensukasse." "Pole tarvis, võid ikka siia tulla. Ära muretse, ma koristan ise. Aga räägi veits endast." "Kas tõesti?" naeratas Ester. "Muidugi, naabrid peavad teineteist aitama," sõnas David lõbusalt. "Aitama? Mis mõttes? Ega sul mingeid tagamõtteid pole?" muutus Ester ettevaatlikuks. "Eii," ütles David. "Noh, mis siis ikka, ma olen Ester, tulen Eestist. Tulin siia kooli. Elama asusin Manhattanile. Kuid nüüd on mul aeg minna magama. Mul on selja taga 8-tunnine lend ning ma olen üleval olnud päris-päris kaua. Ligi 20 tundi. Ma PEAN end välja puhkama." "Okkei. Hommikul siis tuled siia, jap?" küsis David. "Jah, aga ei mingeid trikke.!" "Mis mõttes?" imestas David. "Igas mõttes," Ester pilgutas poistele silma ja läks. Tal oli hea meel, et ei pidanud hommikul kaardiga rändama minema, et leida bensukas, kuhu duðði alla minna, vaid sai kõrvalkorterisse. David keeras muusika vaiksemas ning Ester uinus naeratus huulil. Hommikul ärkast neiu poole seitsmest. Kuna köök oli ainuke koht, kus oli veidi tehnikat, suundus ta otsejoones kööki, et midagi süüa teha. Ta oli eelmise päeva õhtul ostnud poest krõbuskeid, jogurtit, kohvi ning võileiva materjali. Ta valmistas endale kosutava hommikueine ning suundus Davidi poole. Ta kahtles, kas peaks jalga panema skeidid või võib sussidega koduselt ka minna. Lõpuks leidis ta, et tema uutes roosades sussides pole midagi hirmsat ning läks nendega. David tuli talle ukse peal bokserites vastu. Tal olid ka päris kenad kõhulihased, mitte küll sellised, mis hulluks ajavad, aga "naabrionu" kohta päris hea. "Ma lähen magan edasi, tõmba uks kinni kui ära lähed." "Okei," vastas Ester noormehele. Ja suundus vannituppa. Ta vaatas seal veidi võõrastavalt ringi ning läks kiiresti duðði alla. Peale seda, kui oli oma toimingutega valmis, läks ta oma korterisse tagasi, pani koti valmis. Ta pani selga eelmine päev alt butiigist ostetud roosa pluusi ja liibuvad teksased, ja jalga kingakesed. Ta nägi üsna kena ja korralik välja, seda tal tegelikult vaja oligi. Korralik välja näha. Ta kontrollis, et tal oleks kaasas kõik vajalik. Tal oli siiski veel aega ta ja otsustas minna kõrvalkorterisse Davidiga juttu ajama. Ta kallas tassi kohvi, võttis kaardi ning BlackBerry ja uue SIM-kaardi, et David aitaks tal seda tööle saada. Ta oli küll telefoni kui ka kõnekaardi juhist lugenud, aga ta siiski tahtis, et keegi teda aitaks. David vist ikka magas ja tuli Esterile endiselt bokserites vastu. "Jälle sina?" küsis David. Ester surus talle kohvitassi kätte: "Kas sa saaksid mind aidata?" "Kuidas?" "Kõigepealt, kas sa aitad mul telefoni käivitada? BlackBerry on mul.." David näitas talle, kuidas teha ja seletas ka veel ja siis küsis Ester: "Aga kas siin linnas ühistransporti ka on? Tahaks kooli saada.." "Jah, aga bussiga veab, kui saad õhtuks kohale, hommikul on linnas tihe rebimine, seetõttu soovitaksin sul metrooga minna." David seletas neiule täpselt ära, kuhu minna, andis talle veel metroo pileti ka ja näitas kaardi peal, kuskohast maa alla minna ja kuskohast välja tulla ja siis kooli minna. "Sa oled lausa ingel," Ester tegi Davidile põse peale musi ja jooksis siis ukse juurde: "Aa ja ütle mulle, kas ma näen korralik välja?" "Sa näed välja lihtsalt hämmastav. See pluus sobib sulle nagu valatult," sai ta Davidilt vastuseks, kes siis uuesti magama läks. Ester hiilis välja, tõmbasukse korralikult kinni ja orienteerus linnas ringi, et metroole saada.
Koolis, ooteruumis. Ta otsis välja päeviku ja karvase otsaga pastaka ning hakkas 'päevikut pidama'.
Issand, ma ei sõida enam NEVER metrooga. Mul tekkis täielik klaustrofoobia ja siis sügavuse kartus. Muidu ma kõrgust ei karda, aga sügavust küll. Jubedalt. Issssand, nii õudne. Kõik inimesed on teineteise vastas koos, ruum on suletud, maa all. Kohutav. Ma ei sa aru, kuidas mõni suudab iga päev sellisega liigelda. Ma juba tean, et mina ei suuda. Taksoga ka ei saa sõita kogu aeg, kalliks läheb. Siin on kõik suhteliselt kallis nii kui nii. Uks ...
Ester kutsuti direktori ja õppelajuhataja kabinetti. Ta andis oma Eesti koolist välja võetud paberid neile. Ja talle anti ka eksamid kätte. Need polnud midagi rasket, enamasti seotud kunsti ja kunstiajalooga (tavalistest Ameerika koolides puudub kirjandus ja ajalugu, kuid Ester tuli kallakuga kooli). Kui eksamid tehtud, hakati talle lihtsalt küsimusi esitama, et temast sotti saada. Kuidas siin linnas läheb? Kuidas keelega on? Sõnaraamat kaasas? Kus elad? Sõpru, tuttavaid on juba tekkinud jne.. "Jah, tegelt praegugi on tasku-sõnaraamat kotis, aga eks ma saan vartsi ka ilma hakkama.." naeratas tüdruk ennastjulgustavalt. Siis räägiti talle kooli süsteemist, et enamasti kasutatakse vihikuid, gümnaasium siiski veel, aga mõni uuem, noorem, modernsem õpetaja soovib, et oleks läppar. See on tavaliselt loengutes vajalik. Talle anti kapi võti, räägiti kooli sisestest projektidest. Iga õpilane peab vähemalt 3 huviringis/projektis kaasa lööma. Kui aasta lõpus on vajalik arv igas projektis käidud ja vajalikud tööd tehtud/lõpetatud, saad päevikusse templi ja oled selle edukalt läbinud, kui projektides ei käi, jääd suvetööle või kukud klassis läbi. Seega pean end hulluks tõmblema, Fine, mõtles neiu. "Millega veel peale kunsti tegeled? Muusikaga? Näitlemisega? Tantsimisega? Ratsutamisega? Millega iganes .." küsis õppenõukogu liige. "Hmm.. 3. eluaastast saati laulan.. 6. eluaastal avastasin enda jaoks kunsti ja joonistamise. Seda te vast teate ja 1. kuni 4. klassini käisin näiteringis. Meie algklassi juhataja oli meie koolis näiteringis õpetaja..nohh, niisiis olen seal olnud. Tantsin klubides, eraldi ei tegele. Kunagi vist aasta käisin show- ja vabatantsus, aga ei olnud minu rida.." "Väga hea. Näe, siin on sinu klassiruumide ja õpetajate nimekiri," andis õppelajuhataja talle paberi, "siin on su tunniplaan," sai ta teise paberi, "ja siin on koolis toimuvate projektide või huviringide nimekiri, toimumisaeg ja õpetaja, kes sellega tegeleb." "Aitäh," tänas tüdruk neid. Tal lubati lahkuda. Ta pani paberid kindlalt kotti, et neid hiljem õhtul kodus uuesti uurida. Ja läks oma kapi juurde. Kapp oli pilik, mitte nagu eestis, väike, kuhu ainult õppikuid panna. Kuigi siin oli kapp üsna kitsas, oli see jaotatud kaheks, üks pool oli nagu riiul, kus õppikuid jms hoida. Teisel poolel oli nagi ja toru, kuhu saab riidepuuga riputada väliriideid.
Ester otsustas peale kooli minna kuhugi kohvikusse, et klaasikese apelsini mahla kõrval uurida projekte ja mõelda sealse elu üle järgi. Ta jalutas koolimajast välja mööda suvalist tänavat, vaatas ainult kaardi pealt, et minna kesklinna suunas. Kui ta oli juba üsna kaua jalutanud, jäi talle tee peale üks imepisike ja armas maja, kuhu ta sisse astus, see oli mingi piruka kohvik. Ta tellis omale glasuursõõriku ja apelsinimahla. Ta vaatas seal ringi ja kõik lauad olid kinni, siis aga nägi ta ukse juures, et üks neiu istus seal üksi ja luges ajakirja. "Tere! Vabandust, kas tohin?" "Ikka," naeratas neiu ja luges ajakirja edasi. Tegelikult oli ta rohkem naine, kui neiu. Ta oli Esterist mõni aasta vanem ja silmipimestavalt kaunis. Pruunid juuksed olid korralikult patsis ja silmad olid samuti pruunid. Ester võttis kotist paberid, pastaka ja päeviku välja ning hakkas päevikusse kuupäevi ja tunniplaani sisse kandma. Ta luges üle mitmes aines on vihikut vaja ja vaatas ka projekte. Esimesena tõmbas ta ringi ümber kunstiprojektile- maalimine pastellide, akvarell- ja akrüülvärvidega. Ergutuskoor- tantsimine& laulmine Need kooliliidrid on raudselt seal, mõtles ta. Laulukoor, ka sellele tõmbas ta ringi ümber, sellega oli ta ka Eestis tegelenud. Siis jäi ta veel kahe vahele- näitering ja tantsimine. Korraks vaatas ka ka väitlemiskunsti, aga see mõte lendas tal kiiresti peast. Viimase ringi tõmbas ta ümber näiteringile ja jõi apelsini mahla. "Oh issand, ma olen ju hiljaks jäämas," karjatas naine käekella vaadates, kes temaga samas lauas istus. Ja juba ta oligi jooksuga läinud, ta unustas oma ajakirja lauda. Ester vaatas seda, kaanel oli seesama naine..
|
|
|
Post by snupi on Nov 11, 2007 23:27:15 GMT 3
See on lihtsalt nii hea järjejutt. Ootan järgmist osa
|
|
L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on Nov 17, 2007 15:47:30 GMT 3
Seda naist polnud ta kunagi varem näinud. Kuid selleks, et Elle'i kaanele saada, peab ikka paras tegija ju olema küll. Või võitis ta äkki uue Ameerika Supermodellide konkursi? küsis Ester endalt mõttes. Tunniplaani päevikusse kandes ja aegu vaadates, märkas ta, et 3. tund on kõige pikem- täpselt 1 tund, teised tunnid kestavad vaid 40 minutit. Iga päev oli 3. tund kunst, väljaarvatud teisipäev, siis oli kunsti järjest 2 tundi 2. ja 3. Just sellisest tunniplaanist Ester unistanud ongi. Kunst, kunst, kunst ja VEEELKORD kunst. Ja Alati peale kunsti oli ka 1 joonestamistund, iga päev. Ester naeratas, pani oma asjad kotti tagasi, võttis ajakirja ja jätkas oma teekonda. Ta eksles 3 tundi tundmatus kohas, ise küll üritades kesklinna poole hoida, möödus ta igasugustest gängsteritest ja vaatepiltidest, mda oli ta varem näinud vaid filmides. Kuidas naine röögib vihaselt mehele igasugu roppusi ja loobib tema riideid rõdult alla, kodutud karjas istuvad ja tumedad oma ette riimi rebimas, tänaval oli ka protest või meeleavaldus seoses maamiinidega. Midagi niisugust polnud Eesti neiu kunagi varem näinud ja tal oli lausa tunne, nagu oleks ta väike maatüdruk linnas (maalt ja hobusega). Ta istus pargi pingil ja vedas pika joone pastakaga oma kodu juurest kooli juurde, et järgmine hommik üritada jala tulla. Ta jõudis lõpuks ometi Manhattanile. Ta möödus jälle roosast "Ameerika-Tiimarist" ning astus sisse ja ostis vajaliku arvu vihikuid (millel olid muideks kõigil üllatus-üllatus roosad kaaned ja roosad jooned). Ester astus rõõmsalt oma korterisse sisse ja hüüdis: "Tsauki, ma olen kodus." Ta ei saanud vastust, ainult suures toas seinad kajasid vastu. "Ma ei taha üksi elada, vajan enda kõrvale kedagi.. Keda? Korter isegi on poolik.." Ester läks rõdule ja vaatas tänavale. Siis tuli tal aga mõte teha korter korda. Ta tellis takso, et see teda kõige suuremasse kaubanduskeskusesse New Yorgis viiks, kui takso ta kaubamaja ette sõidutas, vajus neiul suu lahti, see oli tohutult suur. Paljudel korrustel olid hoopis kontorid, ülemistel korrustel enamasti, alumistel igasugused poed. Ester läks ja otsis kodusisustus poodi ning tellis endale mööblit ja palus, et need talle homseks koju toodaks. Siis sattus taaga remondi osakonna poolele ning valis välja sobivad põranda ja seinaplaadid vannituppa, valgustuse, kraanikausi ning aurusauna ja isegi väiksemat sorti pesumasina. Siis veel kööki laua ja 2 tooli. Need sõidutati tal koos töömeestega otsejoones koju. Ta ise oli ka autoas ning nad läksid Esteri juurde. Ester rääkis neile täpselt, kuidas mustri järgi tuleb panna TEMA vannitoas plaadid seina ja põrandale ning kuhu ja kuidas valgustus. Kell oli juba 5, kui vannituba oligi valmis, Ester ei lasknud töömehi isegi lõunale, utsitas neid töötama. Terve vannituba oli valmis, kuidseda ei tohtinud kindluse mõttes 48 tundi kasutada. Kuna kõik pandi kiiresti ja ühe korraga- nurka mullivann, aurusaun, plaadid, valgustus, kraaunikauss, vannitoa peegelkapp ja isegi pesumasin ühendati ära. Ester suundus kõrvalkorterisse, et Bradilt küsida harja ja põrandapesu vahendit, et natuke kodu koristada. Veel palus ta, et Brad lubaks tal veel 2 hommikut duðði alla. Ester koristas kõik toad, egas' seal midagi erilist koristada polnudki, ta ju elas ainult magamistoas välivoodil. Ta lappis selle eest riided kokku ja sättis ilusti kohvirrse, mis oli toa põrandal pikali, lukk pealt lahti. Kuid ometigi pesi ta kõik põrandad, viis prahi välja sisehoovis asuvasse konteinerisse, sättis köögis akna alla laua ja toolid ära ning läks magamistuppa vihikutele peale kirjutama, mis aine oma see on. Kuna järgmine päev polnud ühtegi tundi, kus oleks läpparit vaja, jättis ta selle koju. Ta pani kooliasjad valmis ning logis MSN-i. Eestis oli kell 2 öö sel ajal, sees olid paar inimest, nemad olid ka Away peal. Esteriga hakkas rääkima Martin.
Martin: says: Tsau kuule homme Ragnari juures pidu. Tule ka. (ta vist ei teadnud, et Ester Ameerikasse kolinud on.) Lihav6te says: Mis asja? Miks sa mind peaksid sinna peole tahtma? Miks sa mind üldse kutsud? Ma arvasin, et sa ei hooli minust aj see kõik mis oli, see oli ja see ei tähendasulle enam midagi.. Martin: says: Sellest ma rääkida tahtsingi........... Ma tegin kohutava vea. Palun anna mulle andeks. Ma ei oleks sind iial maha jätnud kui oleks teadnu mis inimene see Liis on. Lihav6te says: See vastab siis tõele.. Sina ja Liis. Martin: says: Anna andeks........... (Esterile tulid vanad tunded meelde ning ta mõtles, et kui Martin tõesti veel temast hoolib, siis äkki on nende suhtel veel võimalust. Kuid ta teadis, et see ei saa enam iial endine olema.) Lihav6te says: Mine persse! Kas sa ka tead, palju ma olen pidanud pingutama, et siia saada. Siin elada, siia kooli saada. Mina tahan saada disaineriks, mitte autoluksepa abiliseks. Misest, et ma kunagi kedagi sellist armastasin, ei taha masinusugune olla. Jäta mind rahule, lase mul oma elu elada siin Ameerikas, New York City's. Martin: says: Kas sa kolisidki ära? Martin: says: See pole..
Rohkem polnud neiul tahtmist Martiniga rääkida ning ta logis välja. Ta läks hoopis magama. Ta oli päev läbi mööda linna ringi rapsinud ning tundis, et jalad valutavad pikast kõndimisest.
Hommikul helises tal kell poole 7st. Ta ärkas nagu uue inimesena ja läks kohe kööki midagi maitsvat endale teha. Peale paari lonksu jogurti ei tahtnudtal midagi alla minna ning ta läks kohe Davidi juurde vannituba kasutama. Kui David talle uksele tuli, vajus Ester sisse: "Tere hommikust! Ma kasutan ainult homme veel su vannituba, siis on mul endal sellega korras." David läks tagasi magama ja Ester vannituppa. Kui ta valmis oli, läks ta lihtsalt minema oma korterisse tagasi. Ta pani esimeseks koolipäevaks selga Valge maiksasärgi, megaliibuvad teksad ja maika peale lühikeste varrukatega liibuva roosaka triiksärgi, millal pani ta ainult taljepealt ühe nööbi kinni. Rinntaskusse pani ta iPodi ja tasku külge kinnitas veel paar märki. Peale tõmbas ta õhema jaki ja suundus juba üsna varakult uksest välja kaart käes jalgsi kooli poole...
|
|
L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on Nov 23, 2007 21:18:22 GMT 3
Hommikul oli Manhattan hoopis teistsugune, kui päeval. Päike paitas kergelt kiirtega. Aga ainult nende kiirtega, mis majade tagant paistsid.. Kõik oli nagu uus puhas lehekülg, nagu uus algus. Esteri jaoks oligi Ameerika uus algus.. Ta orienteerus naeratus suul kooli poole. Vahe peal tundus talle, et ta on eksinud, aga tegelikult polnud asi nii hull ja ta jõudis 15 min enne tundide algust kooli. Kool asus ka Manhattanil, lihtsalt mitte ühel tänaval tema elukohaga. Ta lihtsalt käis majade vahelt läbi ja vahepeal tegi mõnele majale paar ringi ümber enne kui sotti sai, kus ta on. Ta jõudis koolimaja ette, rahvas sagis, jutustas, jamas õpikutega, kammis juukseid, viilisid küüsi, kõike mis hommikul võimalik teha. Järsku astus tema juurde üks kena noormees ja sirutas käe välja: "Tere! Sa oled siin vist uus. Ma pole sind varem näinud, mina olen Daniel, võid ka Danny-ks kutsuda." Noormees naeratas kelmikalt, kuid temas oli midagi teistmoodi, mingi üleolevus või midagi, Ester ei saanud sellest täpselt aru, kuid tervitas teda vastu: "Ma olen Ester." Danny uuris, mis klassis Ester käib ja kui selgus, et juhuslikult on nad ühes klassis, jätkasid nad oma teed koos. Danny oli väga kena, tal olid jalas heledad teksad, põlvede pealt katki rebitud, mingid kirjad olid ka, Kindlasti mingid firmapüksid ja väga kallid, mõtes neiu. Tal oli seljas veel suur särkpluus, kuid selle alt paistisid mõnusalt lihased välja. "Tule, ma tutvustan sulle koolimaja ja siin toimuvat," naeratas ta ja liikus Esterit kaasa tõmmates. "Ma tahaks raamatud kappi ära viia," ütles Ester natuke pelgavalt. "Jõuame sinna ka, sinna minnakse tavaliselt natuke enne tundi. Meie koolis jaotavad "lahedad" inimesi erineva staatusega gruppidesse, lahedad ehk popid ehk need, kes tiitleid jagavad, friigid ja hall mass jaa hipid. Need siin, ära vaat.." ei jõudnud Danny lõpetada, kui mustade jõuk Esteri enda juurde tõmbas. "Hei, sina uus, crumpida oskad?" "Oskan mida?" ei saanud Ester aru. "Come on! Ma näitan." Ester lükati puu all olevale toolile istuma ja makk lülitati põhja ja seesama mustanahaline hakkas tema ümber imelikult tõmblema, Ester vaatas naeru ja üllatusega üheaegselt ja ta ei tahtnud teada, mis nägu tal peas on. "Ma nägin hirmu su näos," ütles crumper talle ja muusika keerati vaiksemaks. "You know," alustas Ester, "tegelikult oskan minagi crumpida.." ja virutas oma käekoti hoobiga Danny kätte, "Pane midagi eriti roppu," hüüdis Ester veel. Kutt suure maki juures otsis lugu, pani maki õlale ja kujutas vist ette, et hakkab isegi kaasa crumpima, makist tuli girl thingycat dollz- Buttons. "Kas ma näen Barbie moodi välja? Pane ikka midagi, mille järgi crumpida saab.." Kui Esterile midagi muud ei pandud, crumpis ta täiega toolil istuva mustanahalise ümber. Ta tõmbles hullult ja siis järsku lõpetas ja ütles Dannylt oma kotti haarates: "Vott nüüd näen ma hirmu su näos." Ta kuulis selja tagant veel vaid vilistamist ja kommentaare, et kus see kahavanägu alles crumpis. "Hipid nähtud," ütles Ester pooleldi muigega Dannyle ja tormas temast ette, et saada kappide juurde. Leides oma kapi, keeras ta selle võtmega lahti ja pani sinna riiulitele õpikud ja vihikud ära ning ka eelmine õhtu koolikapi jaoks valmis pandud kosmeetika koti pani ta ka riiulile. Ta võttis jaki seljast ja pani selle riidepuule. Käekotti jättis Ester vaid algava tunni jaoks vajaminevad asjad. Danny oli ka oma kapi juures käinud ja ootas Esteri järele: "Su kapp on kooli kuumima kuti kapi kõrval." Esterile tundus naljakas sellist asja NOORMEHE suust kuulda, ta pobises midagi ainult nojah sarnast ja nad kõndisid edasi klassi poole. Danny oli tegelikult väga sõbralik ja vahva ning viskas sageli nalja, "kellega istud?" küsis ta kui nad klassi juurde olid jõudnud. "Ma ei tea." "Istu minuga," läks Danny ees ja Ester järgnes talle. Klass jäi vait kui Ester klassiruumi sisenes ja kõik vaatasid tema poole. Ester vaatas samamoodi kõiki, ta tundis, kuidas ta silmad imestusest suureks lähevad. "Tule, kullake," kutsus Danny teda. Nad istusid kõrvuti klassi keskel olevas pingis, Ester vaid kauples endale aknaäärse koha, kuigi nad istusid kesmises reas, oli tal siiski parem ülevaade õues toimuvale, mis teda väga huvitas.. Terve tund levis mööda klassi mingi kiri ringi. Iga kord lisas keegi midagi juurde ja saatis edasi. Üks hetk potsatas selja tagant mingi paberi pall Esteri lauale. Ta tegi selle lahti ja luges:
"Are you the new girl from Europe?"
Ester vaatas selja taha, seal istus üks pikkade blondide juustega tüdruk ja suht lühikeste õlgadeni olevate tumeblondikate juustega tüdruk. Nad vaatasid Esterit näoga Mida-sina-veel-tahad? ja siis pressisid naeratuse suule ja viipasid oma sõrmekestega, lühikeste juustega oleva tüdruku küünekestel olid pikad kunstküüned. Esterit valdas ahastus, et ta ei saa ka siin kunstiklassis beibedest rahu. Ikka peavad kuskil mingid eriti beibed olema. Ta vastas kirjale smailiga ja ülejäänud tunni üritas ta rohkem keskenduda tunni teemale, et mitte teistest välja teha. Peale teist tundi oli söögivahetund. Nad läksid Dannyga sööklasse, tõstsid endale kandikule kõike meelepärast ja istusid tühja lauda. "Need beibutised on Jéanette, Maria ja Katharina.. Neid hüütakse Jane'ks, Mary'ks ja Kate'ks. Kate on see pikkade juustega blond, Mary see lühikeste juustega ja Jane see tumedate kohevate juustega. Tema on neist kolmest vist kõige sõbralikum. Ta on tegelikult prantslane, aga siin nii sisseelanud, et ta ei mäleta seda ise ka alati. See pealik on Kate.." "Issand, ma poleks uskunud, et lõpuklassis ka sellist lapsikut jaotamist on, ma mõtlesin, et kõik on ok. Eestist vähemalt oli," pani Ester tomatit võileivale ja hammustas. "Nad on vahest nii õelad, et jube. Õnneks.." Siis kuulsid Danny ja Ester seljatagant häält: "Juba see Danny klatsib. Las ma tutvustan end, mina olen Kate." Ja sirutas armsalt käe välja. 3 tüdrukut istusid Danny ja Esteri lauda ja Ester rääkis neile, kust ta tuleb ja miks just sinna kooli ja muud sellist üldist, siis aga sadas veel 4 poissi sinna lauda "See on see uus Euroopast või?" küsis üks neist. "Jah, olen küll. Eestist."
Poisid tutvustasid end nii muuseas ja läksid koos Kate'i, Jane'i ja Maryga ära. "Nüüd on nii, et 3 tükki neist on sulle keelatud. Kate käib Markiga, Jane Sewardiga ja Mary Ralphiga.." "Aga see üks? See kõige ilusam neist?" "Ma ennem ei saanud lõpetada oma lauset. Õnneks lahkus Lilian koolist. Tema käis Josh'ga, aga ta jäi rasedaks ja kõlakad räägivad, et laps polnud Joshi oma ja et Joshi süda on murtud.." sosistas Danny nüüd, "sul on vabad käed, kui seda teada tahad.."
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Nov 24, 2007 0:23:42 GMT 3
Kirjuta edasi =) Ma ei jõudnud vahepeal lugeda, aga minumeelest on see üks (YY) jutt
|
|
|
Post by Loore on Nov 24, 2007 1:37:57 GMT 3
ohh:Disegi mina jõudsin nüüd jälle loetud:) kindlasti edasi:D kuigi vahepeal oli kõvasti sõnakordusi mis häirisid(läppar ja päevik:D) a uut!
|
|
|
Post by kizzukaz on Nov 29, 2007 19:11:51 GMT 3
Jubehea jutt, uut osa nüüd.
|
|
L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on Nov 29, 2007 23:08:47 GMT 3
"Eii, mitte seda," avas Ester jogurti topsi. "Ta ei meeldi sulle? (paus) Ära tule rääkima," itsitas Danny. Ester üritas ikka silmsidet Dannyga vältida: "Eii, ma tõesti ei taha teda." Danny vaatas Esterit imelikult. "Mitte et ta nüüd nii jube oleks.. Aga.. ta on liiga.. mai tea, tal ju pole tegelt nii jube, päris cute.. aga ta pole see minu maitse, kuidagi blond ja surfari moodi .." "Tema kapi kõrval sinu kapp ongi.." "Hmm, hea jogurt, Eestis sellist pole," vahetas Ester teemat. "Ära vaheta teemat," sõnas Danny. "Eii, ausalt on hea." "ESTER!" tegi Danny targutavat häält. "Mida, seda tõesti pole Eestis saadaval, ma söön seda 1. korda," tegi Ester süütut nägu ja asus siis oma salatinatukest nosima. "Ma toon meile veel mõne müslibatoonikese ja siis lähme kappide juurde ja võtame kunsti asjad," ütles Danny. "Kuule, mul polegi kunsti asju. Ma ei teadnud mida vaja on. See tähendab, et paber, kustukas ja erinevad harilikud on olemas, aga värve ega muud sellist kaas mul ei ole," seletas Ester. Koolipäev sai varsti läbi ja Danny üritas Esterit metroo peale saada, et saaks kiiresti Esteri juurde, kuna Esterile pidi mööbel ära tulema ja Ester palus Dannyt appi mööblit tõstma.
Nüüd oligi neiul kogu mööbel olemas. ja elutuba oli paigas ka, ainult tehnika oli puudu. Magamistoa seinale tahtis Ester veel seinamaalingut teha, seega ta ootas veel mööbli sisse viimisega, sama koridoriga, ta ei pannud kingakappi ega riidevarna ega peeglit üles, kuna tahtis koridori seinale kannikesi maalida.
"Imeilus vannituba," ütles Danny. "Ära sisse mine, veel ei tohi," hüüdis Ester külmkapist kurki otsides. Ta polnud nii suure külmkapiga harjunud ja ei leidnud üles, kuhu oli ta kurgi pannud, missest, et külmkapp suhtkoht tühi veel oli. "Ma muideks tean, kust saab imeheasid vanniõlisid, kui peaksid tahtma,“ hüüdis Danny Esterile vastu. Peale paari võileiba läksid noored poodidesse. Kõigepealt ostis Ester omale voodipesu, tema jaoks oli jube vastik magada igava padja ja tekiga. Siis nuustasid nad erinevaid õlisid ja Ester ostis ðokolaadi-tðilli ning piparmündi-karamelli vanniõlid. Peale seda läksid nad tehnikapoodi, kus töötas Jeremy(Rauli sõber) ja Ester tellis endale koju suuure teleri ning DVD. Siis käisid nad veel marketist läbi ning ostsid meeletult süüa, et täita Esteri külmkapp. Kui nad tagasi Esteri juurde jõudsid, rääkis Ester: "Kuule, mul oleks autot vaja, jube nõme on siin suures linnas ühistranspordiga sõita või siis jalgsi aga ainult lähimad kauplsused.." rääkis Ester. "Aga vaata mõnest ajalehest. Reklaami on igal pool," rääkis Danny New York Timesi lugedes, "vaata, jälle mingi poliitika mäss ja meeleavaldus tänavatel." Ester läks Danny juurde, et ise veenduda: "Ongi. Kas see on siin tavaline?" "Oo jaa, aga viimasel ajal näed rohkem oma silmaga, kui lehest loed, seega, see peab olema mingit suuremat sorti mäss, et NYTimes jälle kribab sellest." Ester sättis külmkapi peaaegu täis. Õnneks mõni asi oli selline, mida jätkub tal pea aastaks, ntks 2-liitrine koola või liitrine Fanta, neid tarbib ta vaid alkoholiga või siis niisama haruharva. „Kuule, mul on ju täna treen. Issand, ma oleks peaaegu unustanud, kell 7 hakkab. Jookseme!“ hüppas Danny ärritunult söögilaua äärest püsti ja kamandas Esterit trenni asju kokku panema. Neil ei jäänud muud üle, kui takso võtta ja klubisse sõita. Seal administraatori lauas kauples Danny Esterile mega odavalt 2-kuu kaardi(kuna ta oli treener) ja Ester maksis põhimõtteliselt vaid klubiga liitumistasu. Danny läks töötajate ruumi(seal hoidsid admin ja treenerid oma asju) ning Ester läks naiste riietusruumi. Kui nad mõlemad olid valmis, juhatas Danny Esteri saali. Seal ootasid juba paljud Esteri vanused noored naised ja vanemadki. Mõnda Danny kallistas ja vahetas paar head sõna ja ütles kella vaadates: „Mõni minut on aega veel. Kullakesed, ma tutvustan teile oma uut sõbrannat ja teie uut trennikaaslast- Ester. Ta on mu klassiõde ja pärit Euroopast, Eestist.“ Kõik tervitasid Esterit sõbralikult ja siis tormas saali hingeldav noor naine: „Oodake, ma vahetan riided, ma kohe tulen!“ ning jooksis riideid vahetama. Danny läks Esteri juurde: „See on mu teine parim sõbranna- Charlene. Ta on modell ja hilineb sageli, kuna on kuskil pildistamistel või muud ..“
Üsna pea jõudis Cherlene kasaali ja nad alustasid trenniga, Esterile tundus Charlene kahtlaselt tuttav..
|
|
|
Post by Loore on Nov 29, 2007 23:36:41 GMT 3
hea:D käbe edasi ma tahan teada kuidas see tüüp talle tuttav on:D
|
|
|
Post by kizzukaz on Nov 30, 2007 11:56:44 GMT 3
Ma millegipärast arvan, et see modell vms ongi see, kellega ta seal kohvikus passis, aga ma ei tea ka. UUTUUT!
|
|