L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on Dec 1, 2007 19:48:39 GMT 3
.. Kui trenn läbi sai läksid kõik riideid vahetama ja riietusruumis tuli Charlene ja küsis Esterilt: "Kas sa mitte pole see?" Ester naeris: "Olen küll, su ajakiri jäi kohvikusse.. Ma võin selle sulle homem siia ära tuua." "Aii, pole vaja mul on veel.. Mina olen Charlene." "Ma olen Ester. Danny on ikka imeline eks." "Jah. Mul sõbrannasid pole, ta on mulle sõbranna eest," rääkis Charlene, "aga kuule, me võiks teine kord koos ka kohvikusse minna, kuidas oleksselle nädalavahetusega?" "Eii, ma kahjuks ei saa. Vähemalt mitte laupäev. Kavatsen kodus remontida veits," oli Ester natuke kurb omale teksaseid jalga tõmmates.
Nad lahkusid kolmekesi koos Dannyga klubist ja kõik läksid oma kodudesse. Kui Ester koju jõudis, viskas ta spordikoti väsinult maha ja kõmpis kööki ning tõmbas välja ploomimahla pudeli. Kui ta sedasi üksi kodus oli, tundis ta end Ameerikas nii üksikuna. Ta võttis oma arvuti ja läks elutuppa. Ta viskus diivanile ja vaatas seda segast tuba. Magamistoa mõõbel oli ka veel suures elutoas. Ester lootis südamest, et ometi tuleks nädalavahetus ja et ta saaks siis oma kodu paika. Ta oli veel tunnikese internetis ja vaatas autosid. New Yorgist oli ka kättesaadaval üks kena Smart, kuid sellel oli katuses mõlk sees. Ta tundis end juba üsna väsinuna ja tõi kiiresti teki-padja magamistoas välivoodilt ja jäi suurde tuppa magama, kuna see oli kodusem. Diivanil pikali olles vähkres ta meeletult, vaatas aknast välja imetles öist linna. Autod sõitsid, autouksi löödi pauguga kinni, inimesed kõndisid, läksid kuhugi peole või olid juba parajalt vintis ja karjusid. Kõikidel ehitistel tuled põlesid ja Ester vaatas pilvelõhkujaid ning mõtles, mis vaade võib veel kuskil 68. korruselt olla, kui tema juba oma kolmada korruse vaadetki imetles. Poole öö pealt kuulis ta politsei sireene ja siis auto ukse kinni löömist ja midagi "ole paigal" sarnast, ta tormas otsejoones rõdule. Seal oli mingi joobes mees, kellel tumedanahaline politseinik käeraudu kinni oani ja kõva häälega midagi seletas, et ta satub veel jamadesse ja vangi ja et ise nii noor ja nii, Ester röökis, et mida nad omastarust öösel teevad, purjus mees, keda kantseldati autosse aga karjus: "Heyy, show me your boobs." "Are you crazy? What the f**k are you talking about?" kisendas neiu. Politsei lükkas mehe autosse ning ütles Esterile: "Ta on pilves." "issand, kui jube, laske ööselgi vähemalt magama." "Tere tulemast linna, mis kunagi ei maga," ütles politseinik ja ronis ka ise autosse. Ester vaid ohkas ja läks tuppa tagasi. Ta mõtles kõigele. Varem magas ta oma toas ja uks oli ka vahe pealt kinni, siis polnud midagi erilist kuulda, kuna sisehoovis ka ei toimunud midagi.
Ta ärkas uuesti poole viiest. Tal läks uni ära ja tal polnud ka midagi teha nii vara, päike vaevalt tõusis. Ta tõmbas mingid lohvakad dressid selga ja läks teadmata suunas jooksma. Vaid kodu võtmed taskus, jooksis ta majade vahelt teadmata suunas. Tal oli kiirust nagu mõnel autol. Ta muudkui jooksis ja jooksis ja jooksis. Üks hetk nägi ta mingit surnuaeda, ta siiski jooksis kiiresti edasi, surnuaed tundus lõputu. Ta jooksis surnuaiast edasi ja siis oli vaid maantee, ei midagi muud. Samuti ei teadnud ta, mis kell on, kuna tänavatel polnud õhtki hingelist olnud, või siiski.. kuid Ester neid ei märganud. Ta hakkas samas suunas tagasi jooksma. Ta ei teadnud tegelikult isegi, kus kohast ta oli tulnud ja tal polnud aimugi, kus ta viibib ja miks seal maantee on, New York on ju jube suur, miks peaks seal linn nii ruttu otsa saama ja lõppema mingi surnuaiaga. Ta oli päris kaua juba jooksnud, kuna väljas oli valge ja ta jõudis varsti tagasi tänavale, kus ta kodu asus. Ta jõudis koju javaatas kella: 07:04.. Ta ei saanud ikka oma vannituba kasutada ning läks Davidi poole pesema. Seal avastas ta duðði all olles, et tal on juuksepalsam otsas. Ilma ta ei saanud. Ta tõmbas oma suure saunalina ümber ning jooksis oma korterisse Dannyle helistama: "Ole nii pai ja too mulle pähejäetavat palsamid, pliiiiis. Kiiresti, mul on vaja." Et Danny protesteerida ei saaks, lõpetas ta kõne ja jooksis Davidi korterisse tagasi. Ta sai mõne minutiga valmis ning ta jõudis veel koolks koti kokku panna ja riietuda, kui juba Danny oli ukse taga. Ta oli mingist bensukast läbi käinud ja ostnud: "Ma ei saanud ju kuhugi mujale, sorry, loodan et see su juukseid väga ära ei riku. Aint besnukad on ööpäev läbi lahti. Sorry, Est.. Sa näed täna kuidagi nii värske välja." "Aitäh, ma olengi. Ma käisin hommikul jooksmas. Mingi surnuaiani jooksin ja tagasi," Ester tõi oma kotist rahakoti, et Dannyle palsami eest maksta, kuid Danny keeldus. "Mis surnuaed?" "Ma nii täpselt ei mäleta, mingi D-täheda hakkas ja siis srunuaed.. D..... Graveyard," mõtles nüüd Ester ka ise täpsemalt. "Ei saa olla, see onsiit nii kuskil 64 kilomeetri kaugusel. Sa ei saanud hommikul joosta sinna ja tagasi." "Ma muidu jooksin kiiresti küll. Aga nii palju vist ei saanud ja. Aga ta kindlasti hakkas D-tähega. Ilmatu pikk surnuaed ja siis tuli mingi maantee, kas linn sai otsa või midagi.." "Kui see nii ongi, siis sa pidid ikka tõesti kiiresti jooksma. See surnuaedasub muidu äärelinnas, seal on veel elurajoon." "Selge," vastas Ester ja mudis sõrmedega oma juukseotsi, et palsam korralikult pähe saada. Ester veel meikis kergelt ja nad läksid koos kooli. Väljas oli juba üsna jahe. Tuul puhus sel hommikul..
Peale kooli saatis ester emale kirja koos oma aadressiga, et ema talle kõik soojad jakid ja mantlid saadaks. Ega tal neid palju olnudki. Kergemad tuulejakid olid Etseril omal kaasa võetud ja ema saatis vaid 2 villast jakki ja ühe pikema villase mantli. Aeg möödus, tundidest said päevad ja päevadest nädalad. Ester sai oma korteris remondi tehtud ja nüüd oli ta magamistoa seinal mõned ümmargused roosakad ringid ja esikus seinal liiliad. Ester oli üks õhtu teinud emale ja Carmenile, kes Eestis Esteri ema juurde oli läinud ja nad koos vaatasid Esteri veebi-kaamera saadet, kus ta oma kodu tutvustas ning kaadrisse jäi ka Danny, kes diivanil cosmot luges. Iga päev käis Ester trennis, kus Danny tundi andis nind järjest tihedamini hakkas ta ka Charlene'iga suhtlema ja nad käisid sageli kohvikus koos istumas, ntks siis kui Danny trenni andis, kus nemad ei käinud. Peale koolipäeva olid ka koolis kohustuslikud huviringid, kus laulukooris Etser laulis 1. hääles, kunstiringis oli ta parim, kuigi parimat oli seal raske valida, kuna tase oli kõrge. Siis oli ta saanudveel näiteringis omale kohe kandva rolli- "Romeo&Julia-s" Julia rolli.
Nädalatest sai kuu ja nii möödus oktoober ning pool novembritki.
15. november, neljapäev. Ester oli saanud omale auto. Seesama väike roosa Smart, mida ta kord oli vaadanud, millel oli katuses mõlk sees. Selle ostis ta seepärast, et see oli odav ja ta ei saanud kallist endale lubada. Ta parkis auto kooli ette ja läks sisse. Dannyt polnud ksukil koolis ja telefonile ta ei vastanud, kohe oli algamas esimene tund.. Ester oli juba päris mures ning ta läks üksi esimesse tundi..
|
|
L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on Dec 3, 2007 21:22:17 GMT 3
Poole päeva pealt tundis ta, et on murest täiesti murtud. Ta Helistas iga vahetund Dannyle, aga ta ei vastanud, vaid peale pikka kutsumist, suunas kõneposti ja Ester jättis talle isegi 3 teadet, kui vastust ta ei saanud. Ta ei suutnud üheski tunnisteemale keskenduda, vaid sodis midagi vihikusse. Peale tunde jooksis Ester oma kapi juurde ja tuuseldas kõik õpikud kotti ja pani ruttu jaki peale. Samal ajal hakkas neiu klassivend Josh oma kapist asju välja võtma ja küsis Esterilt: "Mis sa õhtul teed? Mis sa arvad, kui saaks kokku ja õpiks teineteist lähemalt tundma?" "Ma tunnen sind juba piisavalt, mul pole vaja oma klassivenda rohkem tunda," vuristas Ester samal ajal oma 2-meetrist salli ümber kaela keerutades, "mul omal niigi muresid!" Ta tormas ilma midagi muud ütlemata oma auto juurde ja sõitis koju. Ta tormas välgu kiirusel trepist ülesse ja oma kodu korrusel viimasel astmel istus Danny. Ester: "Issand, kus sa olid? Miks sa kooli ei tulnud? Miks sa kõnedele ega teadetele ei vastanud?" Vaikus. Ester jätkab: "Mis juhtunud on? DANNY? Ma tean, et midagi on juhtunud, räägi, ma nii muretsesin." "Ma sõidan ülehomme oma vanemate juurde Chicagosse tagasi. Mu isa suri täna varahommikul." "Danny, eii, tule sisse." Ester keeras värisevate käte ja nutuga ukse lahti ning läksid Dannyga sisse. Nad läksid köögi laua äärde istuma. Ester nuttis: "Eii, sa ei tohi minna. Ma ei saa ul lasta. Eii, Danny, ei. Sa ei tohi. Mkm, see pole hea. Danny, ma ei taha,et sa lähed, kasp ole mingitki võimalust jääda?" "Ei. Ma kolisin siia ja elasin alguses isa riigi-rahade eest, mis ta sai. Tal oli süda pikalt raskelt haige. Siin õppisin treeneriks ja hakkasin omal käel elama. Sellevõrra läks kodus kergemaks, aga nüüd on ema koos Masey- mu õega kahekesi ja emal pole praegu tööd ka, ta aitas kodus olles kogu aeg isa ja muud. Siin maksan ma kogu aeg suurt üüri raha, aga ma pean ema ka aitama.." "Koli minu juurde jasaada kogu oma palk emale," paanitses Ester. "Ta ei vajaainult raha, nad Masey-ga vajavad ka emotsionaalset toetust ja abi kodus. Ema hakkab nüüd tööd otsima, mina kolin sinna, hakkan seal kuskil treeneriks ja koolis käima, Masey käib ka koolis veel, ta on alles 8." "See on talle kindlasti väga raske," nuuksus Ester. Danny tõusis püsti ja kõndis minema, "ma lähen, mul on veel palju teha." Ester polnud Dannyt kunagi nii kurvana näinud. Danny tõmbas korteri ukse kinni ja Ester jooksis ukseni ning vajus siis nuttes mööda ust põrandale: "Miks just tema? miks just tema isa? Carmenist ma jäin ilma.. miks temast kaa? Eiii, miks mina? Miks juhtub see just minuga?" küsis ta endalt, "MIIKS ??" röökis ta nuttes. Ta läks MSNi ja imekombel oli ka Carmen sees, kes oli haige.
EST says: Ma tulen vist Eestisse tagasi, ma ei suuda enam. Carmen says: miDa huLLu sA aJad ? EST says: Danny läheb ka ära ja ma jään siia TÄIESTI üksi, ma lihtsalt ei suuda. Danny oli mul juba nii südames. Carmen says: eSteR, äRa aNNa allA, sa tEad, eT suuDad seDa jA vEel enamGi! Usu, Ma teAn..
Ja Carmen logis välja. Ester teadis, et tal on õigus, kuid talle tundus, et ta ei suuda enam vastu pidada. Ta ei tahtnud nutta, nagu hale. Tal oli endalgi endast hale ja mõtete eemale saamiseks hakkas ta õppima, kuni ta tundis, et kogu paks õht korteris lämmatab ta. Ta läks istus oma väiksele rõdule ja vaatas, mis tänavale toimub. Küll oli ikka naljakas jälgida, mõnda kindlalt inimest. Selles pöörases linnas pea laiali ringi joosta, korraks Ester isegi naeris. Mitte kellegi lolluse üle, vaid seda oli lihtsalt vahva jälgida, ta soovis vaid, et seal oleksid olnud koos temaga Danny ja Carmen. Et ta vaataks nendega koos rõdult alla ja kommenteeriksid lõpusalt inimesi. Samas soovis ta ka Martini lähedust. Danny läheb ja ta jääb üksi, Martin mõistis ka, et tegi vea. Äkki on tõesti aeg tagasi minna Eestisse?
|
|
L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on Dec 7, 2007 21:39:50 GMT 3
Selle mõtte viis tuul Esteri peast kiiresti minema ning Ester pühkis mõned pisarad silmist ja läks õppis edasi. Nii pea, kui õpitud, tõmbas ta dressid selga ja läks jooksma. See oli kui tablett- rahusti Esteri jaoks. Mitte, et ta närvihaige oleks, aga vahest läheb kõik rööpaist välja ja siis on vaja mõtteid korrastada. Ta jooksis majade vahelt ja kogu aeg lisas kiirust juurde ja kui tal oli tunne, et kõik kohad on valusad ja ta enam ei jõua edasi joosta, lisas ta veel enamgi kiirust ja lihtsalt jooksis. Ta tormas mööda inimestest ja vältis rahvarohkeid kohti. Ta üritas minna läbi majade vahelt, läbi sise hoovide jne.. Ühel hetkel leidis ta end täiesti tundmatust kohast, kus ta polnud varem viibinud. Ta vaatas ringi ja talle tundus, et tal pole võtmeid enam taskus, takatsus käega tsaskut. Õnneks olid võtmed siiski olemas. Ta vaatas ringi, seal istus palju kodutuid, see oli mingi võõras tänav. Üldse oli New Yorgi tänaval palju hulkureid, kodutuid, kerjuseid. Varem üritas Ester neist mitte välja teha, sest ta teadis, et üks kord ta veel muidu nutab nende pärast, et elu nendega nii ebaõiglane on olnud ja kõige muu kurva pärast. Ester kuulis selja tagant mingit kolinat, see oli kirik. Just seda mul baja ongi, mõtles ta. Hoolimata higist tilkuvatest dressidest ja õhetavast näost suundus ta just sinna. Ta astus vaikselt sisse, seal oli mingi missa. Ta üritas varjule jääda ja istus tagumises pingis natuke oma ette. Muidu muutub ta sellistes kohtades kärsituks ja hakkab nihelema, kuid just nüüd istus ta vaikselt ja mõtles kõige üle ise samal ajal Jumalaema pilti põrnitsedes. Üks hetk ta lihtsalt tõusis püsti ja marssis minema. Välja jõudes jooksis ta mööda tundmatut kohta tagasi ning peale mitmetunnist jooksmist ja tiirutamist tundmatuil mail, jõudis ta ka lõpuks koju. Ta kavatses minna trenni, et veel Dannyt näha, kuid klubi kodulehel oli kirjas, et Danny lahkus alates tänasest, otsitakse uusi treenereid. Ester otsustas siis niisama sinna jõusaali minna. Ta helistas Charlene'ile, et temaga klubi jõusaalis kokku saada ja rääkida. "Võta siis ujukad ka kaasa, eks. Teeks paar tiiru basseinis ka, eks. Tsauka!" lõpetas Charlene kõne. Ester pani asjad kokku ja istus autosse ning asus teele. Ester oli jooksulindil ning Charlene väntas trenaþööril.. "Töö nõuab tegemist.. Mul on ka vahest raske, kuna kiireks läheb ja see, mis tegelikult tähtis on ja hingelähedane.. See lihtsalt jääb unarusse. Kuidas ma küll kahetsen seda.. Aga Danny pärast on mul küll kahju," rääkis Charlene nukralt. Ester vaid nuuksatas ja lisas kiirust juurde. "Kas sa ei peaks natuke rahulikumalt võtma? Sa ju käisid just jooksmas ka ja sa kurnad end üle.." tundis Charlene Esteri pärast end mures olevat. "Eii, mul savi, las need lihased siis valutavad, ma olen niigi paks." "Kuule lõpeta ära." Ester astus jooksulindilt maha ja vajutas selle kinni: "Kurat, nii raske on. Mis ma silma Dannyta teen? Mul pole kedagi. Ma tean, et sina oled mul ka, aga sa oled kuidagi liiga tasakaalukas, et minusuguse pöörasega suhelda." "Ohh, ma pole üldse tasakaalukas," muigas Charlene. Ester venitas jalalihsed välja ja läks trenaþöörile seljalihaseid treenima: "Kui ma iga päev niiviisi viitsiksin, oleks mul ilusad seljalihased ja kõhulihased." "Jah, seda küll, aga väga lihaseline keha pole ka ilus. Kui ma igapäev ka trennitegemisega pingeid maandaks, oleks ma jummala lihastes ja modellimaailmas ammu välja kick-itud. Seega pean vaatama, et liiga palju trenni ei teeks ja üle ei pingutaks." "Kuradi rasked elud meil.." ütles Ester pooleldi naljaga. "Issand, sa ei kujuta ettegi. Ma peaksin praegu kodus olema.. Mis sa arvad, kui laupäev tõstaks su tuju ja sa tuled minuga tööle kaasa? Mul on mingi uue lõhna jaoks pildistamine pluss telereklaam. Tule, naudi ka natuke glamuuri ja melu ja pärast teeks koos miskit põnevat." "Aga su mees? Kas ta pole sellele vastu?" küsis Ester. "Ohh, ei, ta tuleb homme mängult tagasi ja homme oleme koos, laupäev saab tema Casey-ga olla." "Kes on Casey?" üllatus Ester. "Minu tütar. Kas Danny pole rääkinud? üllatus Charlene omakorda. "Ei sina ega Danny," ütles Ester, "kui vana ta on?" "Ühe ja poole aastane." "Oo ja kui van sina siis oled?" "23 ju," naeris Charlene. "Sa oled siis päris noorelt lapse saanud. Ja kas Christoph ongi tema isa? Sinu mees?" "Jaa. Olen pidanud varakult iseseisvaks ka saama," muigas Charlene. "Kuidas sa siis rasedana modell olid ja praegu nii pööraselt hea välja näed?" "Rasedana ei kavatsenud ma karjääri maha panna ja olin rase-modell. See tähendab, et esitlesin rasedate riideid ja tegin reklaami noortele emmedele ja muud. Christoph mängib siiani jalgpalli edasi, üritame Caseyga tegelda nii tihti, kui võimalik, kuigi vahest lihtsalt tuleb lapsehoidja otsida. Ma nii kahetsen, et ei saa olla alati temaga, kui tahan ja tema minuga olla tahab. Sest, et tegelikult armastan teda kõige enam ja ei vahetaks teda kunagi millegi ega kellegi vastu. Isegi, kui peaksin karjäärist loobuma, teeksin seda tema nimel. Loodan, et ta kunagi ei tunne kurbust selle pärast, et oleme saanud nii vähe koos olla. Loodan, et ta .. et ta .. ta .. tunneb uhkust mu üle ja enda üle, kuna ta on ühe Ameerika kuulsaima lapserõivaste poe titariiete modell.." nuttis Charlene juba peaaegu. "Ma imetlen sind!" "Okei, liigume nüüd basseinide poole. Suht õhtu ka juba ja tahaks veits ujuda ka," pühkis Charlene silmanurgast pisarat. Nad oli basseinis umbes 45 minutit ning liikusid siis naiste riietusruumi poole, kus nad läksid edasi sauna. Charlene soovitas Esterile mingit head koorivat sauna mett ja rääkis, et see spordiklubi on tema jaoks linna parim sellises hinnaklassis. Ester aga aina mõtles Dannyst. Peagi tõi aeg uue hommiku ning peale 2. tundi nägi Ester Dannyt koolis, kuid parau koolikappi tühjendamas. Ta oli kooli paberid välja võtnud ja valmis sõitma. "Mis kell sa sõidad?" küsis Ester veidi nutuselt. "Kell 3 homme hommikul." "Ma tulen sind saatma," vaatas Ester maha. "Eii .." Ester segas vahele: "Aga ma.." ja nüüd omakorda Danny: "Eii, ma ütlesin, et eii. See on mulle ka raske. Tead, ma pean sulle millestki rääkima. Mida ma ei julgenud sulle öelda, kartes su sõprusest ilma jääda.." "Mida siis?" "Ma olen gei." Ester tegi üllatunud nägu, kuigi tegelikult ta väga üllatunud polnud. Ta oli seda juba varem aimanud. "Okei siis," ütles ta vaid. "Sul pole sellest midagi ?" "Eii, sa ju olid mu sõber. Oled siiani ja jääd alatiseks mu südames väga tähtsale kohale. Sa oled mu esimene sõber New Yorgis." Danny vaid naeratas ja lausus siis: "Okei, ole siis tubli ja ära nuta, sul on Charlene ja sa meeldid kogule klassile. Sa oled fantastiline tüdruk. Ära seda unusta! Hoia ennast ja ära üksi öösiti tänavatel jaluta, eks. Mäletad ju mis me ükskord lehest lugesime?" Ester noogutas, "loodan, et usl läheb ka kõik hästi ja tervita oma õde ja ema. Me ju ikka helistame, kirjutame joonistame ja me ei unusta teineteist kunagi." Nad kallistasid ja Danny läks. Ester jäi talle järele vaatama, kui talle lähenes selja tagant Josh. "Kas sul on midagi sitasti?" "Tsau jah. Eii, tegelt on. Danny läheb New Yorgist ära. Seega mul pole sõpru. Sorry, et eile nii kiiresti ära tormasin ja veits ebaviisakas ka olin." "Vabandus vastu võetud. Kuule, ma saan ju siis näiteringis Romeo rolli endale." "Aah, jah." Ester mõtles, kuidas ta ei tahaks, et Josh Romeot mängiks, kuna ta niigi kleepus Esterile nagu takjas külge ja nüüd, kui nad veel muusikalis armastajapaari mängivad võib Josh täitsa ära pöörata. Eii, tegelikult kellele ei meeldiks meeldida kooli kõige populaarsemale poisile, anyway, mulle mitte, temas pole midag tõmbavat, mõtles Ester. Ta läks peale tunde koju, koristas, luges ajakirju, mis Carmen talle Eestist saatis ja vaatas telekat ja õppis. Kõike seda tegi ta iPodi kuulates. Kõik tundub nii igav ilma Dannyta. Ta vaatas Dannyga tehtud pilte ja meenutas lõbusaid hetki.. Saaks ometi see kool läbi, saaks ülikooli ja tööle.. mõtles ta. Vaikselt veeres päev õhtusse ning Ester uinus klapid kõrvas ja sealt tulemas Mika-Happy ending..
|
|
L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on Dec 12, 2007 21:25:57 GMT 3
Uuel hommikul ärkas Ester Charlene-i kõne peale. "Mnjaa?" haigutas Ester. "Oled ikka ilusti üleval? Pidid minuga täna pildistama tulema ju." "Jaa, olen. PIDIN VÄ?" "Ma olen tunni pärast sul autoga järel eks, siis lähme koos." "Okei, ma olen enam vähem valmis ka. Tsau!" lõpetas Ester kõne pidþaamat seljast kiskudes ja pesema joostes. Ta üritas teha võimalikult kiiresti. Ta tormas riideid vahetama ja otsis kapist välja mustad liibuvad teksad, musta t-särgi kirjaga: "Heartbreaker" ja natuke lühema kui põlvini ulatuva pika dressika, millel olid kolmveerand varukad ja dressikas ise oli hästi erk türkiis. Ta jättis dressika eest avatuks, nii et kiri paistis välja ja pani veel pika keti ka kaela. Tal tekkis probleeme pükste jalga saamisega, kuna need lihtsalt olid nii kitsad. Neis on isegi raske istuda ja kummardada. Siis avastas ta, et sokid tuleks ka jalga saada ja ta tõmbas suurel kiirusel püksid ära sokid jalga ja siis neile püksid peale. Ühe käega juukseid fööniga kuivatades ja teise käega oma pikki ripsmeid värvides sai ta üsna kenasti hakkama, ta avastas, et tal on veel 15 minutit aega ning ta jõudis isegi silmapliitasit veidi peale panna ja juba ta nägi aknast, et Charlene on kohal. Ta tõmbas oma lemmikud saapad jalga ja väljus korterist. Ta keeras ukse lukku, endal kõht natuke korisedes, jooksis ta majast meeletul kiirusel välja. Trepikoja uksest väljudes tõmbas ja kaelaräti ümber kaela ja istus autosse. "Mille megastaar sa oled," naeris Charlene, Ester vaid vaatas teda ahh-ole-nüüd-pilguga ja tõmbas turvavöö peale. "Vaata, mis ma sulle tõin," andis Charlene Esterile latte sarnase kohvijoogi ja 2 muffinit. "Oo, minu lemmikud, thänks, ma polegi täna midagi söönud," lõid Esteri silmad särama. "Söö siis,“ vaatas Charlene autopeelgisse ja nad asusid teele. Nad jõudsid täpselt õigeks ajaks kohale, ehk veidi varemgi. "Tere, sina oled vist Charlene, seal on su kaaslane- Brad," näitas üks pilusilmadega mees käega ühe tõmmu noormehe poole. Charlene ja Ester vaatasid automaatselt sinna, kuhu too mees käega näitas. Brad oli pikk ja kena. Ta oli juba reklaamiks valmis pandud, tal oli seljas eest lahtine triiksärk, mis paljastas ta seksikad lihased. Ta juuksed olid pea vastu silutud ja ta nägi megaðikk välja. Charlene tõmmati juba grimmitooli ja 12 inimest korraga pusisid tema ümber. Ester vaatas ringi, tema jaoks oli kõik uus ja huvitav. "Ja kas mul on au teada, kes sina veel oled?" küsis too mees Esterilt. "Aah, ma olen Ester." "Kes?" "Ester ! Charlene'i sõbranna, olen temaga niisama kaasas." Charlene vehkis grimmitoolis läbi rahvamassi karjuda, et Ester on Euroopast, seepärast ta nimi sedasi veidralt kõlabki. "Tule, istu siia palun." Ester sai mõnusa koha, kust pildistamist jälgida. Samal ajal, kui Bradi puuderdati, jälgis noormees lakkamatult Esterit ja kui Ester ringi vaatas, pööras ta oma silmad ära. Järsku oli kuulda suminat, mingi rahvas tuleb vist sisse. Ja tuligi, sisse tuli suur ülemus ise koos oma tegelinskitega samal ajal arutades selle lõhna reklaami asja. "Need kaks on foto-reklaamil ja telereklaamis eks? Kas te olete leidnud modelli jaapanlaste jaoks?" "Ei, veel ei ole," ütles üks blond sekretäri moodi naine talle. "Siis otsi !" ärritus mees. Ester vaid vaatas nende poole ja lootis, et tema pahurale ülemusele ette ei jää. Ta ju ei tahtnud Charlene'il midagi ära rikkuda. "Jah, just nii," ütles sekretär talle ja kadus. Siis aga tuli mees Esteri poole: "Ja sina?" "Mis mina ?" küsis Ester segaduses. "Mis modell sa oled?" Miks pidi ta just nii küsima, äkki Ester nüüd vihastab ta välja ja Charlene'i ei võetagi ka tema pärast tööle, issand, mida teha "Aaaaaaa, ma olen Charlene'i sõbranna. Ma tulin lihtsalt vaatama.." "Niisiis, sina oled Jaapani modell." ütles mees talle. "Ee.. Mida?" "Kas sa oleksid meile modell? Sa sobiksid Jaapanlastele super-hästi. Suured silmad, tütarlapselik ja nii.. Perfecto või kuidas see hoopis Jaapani keeles on?" naeris mees talle vastu... Ta tõmbas oma lemmikud saapad jalga ja väljus korterist...
|
|
L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on Dec 13, 2007 16:21:53 GMT 3
.... "Ee.. Härra .. ?" "Harrison" "Härra, Harrison, ma arvan, et olen liiga lühike, et modell olla. Ja mis Jaapani modell? Ma olen rabatud." "Jaapanis ja Koeras nõutakse eraldi reklaami ja reklaampostrit meeste ja naiste lõhnale ning eksklusiivseid modelle. Sa meeldid kindlasti neile. Charlene ja Brad teevad reklaami koos ja reklaampostri ka, kuna need lõhnad käivad nagu ühe kollektsiooni alla- paarislõhnad- meestele ja naistele, aga jaapanlased ja koeralased tahavad..." "Aaa, mõistan." muigab Ester. "Kui pikk oled?" "177 cm, ma ei tea Ameerika mõõtühikutest kuigi palju." "See mulle küll midagi ei ütle, aga ma arvan, et sa sobid." Charlene karjus riietusnurgast Esteri pikkuse Ameerika ühikutes, millele sai Ester vastuse, et ideaalne ju. Hr. Harrison käskis ühel käskjalal sekretärile teatada, et jaapanlaste naismodell olemas, nüüd tegelegu vaid mehega. Ester saadeti riideid vahetama. Talle sobitati selga pikem õhuline pluus ja latexist lühikesed püksid. See oli naljakas, aga omapärane. Pluus vaevalt kattis pepu ja kui kõndimisel latex paistis, siis oli see ikka jube koomiline. Pluusile tõmmati peale siidpael ning est oli pluus ka jube lahtine. Ester pidi koguaeg jälgima, et ta end ei paljastaks, siis läks ta meikari käe alla, üks hakkas meiki maha võtma ja teine pusis juuste kallal. Kui ta seal istus, käis Charlene'il ja Bradil filmimine. Nad said telereklaami valmis ja said 5 minutit pausi. Esterit ikka meigiti. Samal ajal kui Bradil taaskord nägu puuderdati, vaatas ta Esteri poole, Ester tabas ta pilgu ja naeris. Noormees naeratas talle ka. Kena latiino, mulle pole tegelt ju kunagi Enrique sarnased peale läinud.. mõtles Ester kerge muigega Kui ta end peeglist nägi, vaatas talle vastu suurendatud silmade ja kahandatud huultega neiu. Talle tehti mustad suitsusilmad ja huuled olid nahaga täiesti ühte värvi. Juuksed olid tal täielikult sassi aetud. Ester vaatas Bradi ja Charlene'i pildistamist pealt. Kui nemad tegid lihtsalt pilte, kus nad olid koos ja hiljem töödeldi lõhnad postri nurka, siis Ester pidi naiste lõhnapudelit käes hoidma. Ta sai kaamerate ette täpselt siis, kui Bradi ja Charlene pildistamine läbi oli, Charlene jäi Esterit vaatama, Brad aga kadus riideid vahetama. "Ja sa veel pidid tütarlapselik olema," ütles Charlene Esterile, kui Ester mustale taustale läks. "Nii mind kujutatakse tütarlapselikuna," naeris Ester ja võttis lõhnapudeliga poosi valmis. Teda pildistati igatpidi. Puhkepausi ajal täitis Ester ankeeti oma kontaktandmetega ja et asi saaks ametliku pöörde sisse, kirjutas ta ka alla lepingule, et oli selle lõhna reklaamnägu. Siis aga läks ta valmispandud poodiumile. Ta poleks iial arvanud, et telereklaami tegemine nii keerukas on, kaameraid sätiti ümber ja ta pidi ka natuke teksti ajama. Charlene, kes oli juba riided vahetanud, võttis meiki maha ja Brad, kes oli ka valmis, jope seljas ja spordikott õlal vaatas kuidas Esterit filmiti, kui ta poodiumi lõpust ette poole kõndis. "Pane suu kinni, süda jahtub ära," ütles Charlene Bradile, kes selle peale suu kinni pani. Ajastus aga juhtus halb olema ja täpselt poodiumu otsa jõudes kukkus Ester naerma. Järgmise võtte ajal läheb ta uuesti ette ja ütleb teksti, mida talle näidatakse. Viimase võtte ajal läheb ta poodiumi otsa, kus ta peab seisatama ja lõhna näitama ja tagasi minema. Kui Ester omadega valmis oli, tutvus ta Bradiga ja läks riideid vahetama ning Brad minema. Päev oli jõudnud õhtusse, kui Ester taas Charlene’iga autosse istus ja turvavööd peale tõmmates küsis Charlene: „Mis sa naeratad?“ “Nii imeline päev ja hea lõhn on ka.“ “Jaa, tore et meiegi saime autasuks selle.“ “Charlene, ma küsiks üht asja?“ “Noo?“ “Sa saad palka ka selle eest eks? Kui palju?“ “2000 taala“ “Hmm, mul oli ka ankeedis ka lahter pangakonto numbriga, noo ma kirjutasin, aga ma ei tea palgast midagi.“ “No, nii kõvade tootjate puhul ei jää muud üle, kui et alla 1500 taala ei saa olla.“ “Uauu, päris palju ikka.“ Charlene läks Esteri poole ööseks, nad käisid vaid marketist läbi ja ostsid üht-teist näksimiseks. Õhtu otsa nad rääkisid ja vaatasid telekat. Natuke oli alkotgi pruugitud ja nad üritasid elutoas diivanit lahti saada, et sellest saaks voodi. “Ma pole seda kunagi teinud, ma magasin siin sedasi, kuu diivan kinni oli,“ vaatas Ester diivanit sellise näoga, nagu oleks see millegagi hakkama saanud. “Ahh, proovime siis,“ naeris Charlene.
Hommikul ärkas Ester uksekella peale. “Tere!“ “Tere, Ester.“ “Kes sa oled? Ja miks sa pühapäeval nii vara mu ukse taga oled?“ “I´m Xzibit! me and my team gonna pimp your ride!“ “What the fukc?!“ Ester oli segaduses. “Su sõber Danny registreeris sind, kus su auto on?“ Ester naeratas: „Oodake,“ ta jooksis oma tuppa, võttis oma autovõtmed, pani hommikumantli peale ja läksid Xzibitiga Esteri „kallikest“ vaatama, kellel oli mölk katuses...
|
|
|
Post by Loore on Dec 13, 2007 19:03:00 GMT 3
irw:D a mind ajab segadusse see et vahepeal on otsekõne inglise ja vahepeal eesti keeles.
|
|
L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on Dec 15, 2007 18:36:41 GMT 3
sorrts, ma vahepeal jah kirjutan mõnelause inglisekeeles . aMa mainin teinekord ära, kui ta PEAKS juhuslikult mõnd eestlast kohtama, et ta siis räägib ka eesti keeles -------- ... Hommikul oli Ester veidi kidakeelne. Ta alustas igat lauset eesti keeles ning siis tuli meelde, et ta peab siin inglise keeles rääkima. “Ma.. Sa.. Ta.. I mean, I want sweet car“ rääkis ta uimaselt Xzibitile endal suur karvane roosa hommikumantel seljas ja plätud jalas, tal oli külm ka, aga ta oli nii põnevil sellest, mis tema Smardiga saama hakkab. Nii talt võetigi auto ära ja lubati nädalaga tagasi tuua. Ester läks korterisse tagasi, kus Charlene pudelist vett jõi ja küsis: „Nohh, mis oli ?“ “ `Pimp my Ride´ oli“ naeris Ester. “Niiet saad selle pilu katusest välja?“ “Jää vait,“ viskas Ester naerdes Charlene’i padjaga, „kõik läheb nagu nii hästi, et lausa uskumatu, eks vahel raske ole. Eriti koolis.. Kuna Dannyt pole. Aga me suhtleme ikka hoolimata sellest, et ta kaugel on.“ “Jahh,“ oli Charlene mõttes, „tead, ma nägin unes, et te hakkasite selle latiinoga sebima.“ “Mis latiinoga?“ naeris Ester. “Sellega, kellega ma eile pildistasin.“ “Hehee.. Kui hea ta oli?“ “Missassja?“ naeris Charlene ja virutas Esterile padjaga. “Taljelt kinni hoidmisega ma mõtlen,“ irvitas Ester. “Mhh..“ Ja nad mõlemad naersid natuke ning hakkasid väikestviisi koristama ja valmistasid omale hommikusööki ning peale Charlene lahkumist hakkas Ester otsima infot minikoerte kohta. Ta nimelt kavatses endale väikse koera võtta, kui vastab tõele, et ta saab vähemalt 1500 dollarit palka. Ta uuris kõike Eesti lehtedelt ja sai teada peaaegu kõike, mis vaja, isegi tõu valis ta välja- yorkshire terjeri. Ta sai teada, et pole eriti mõtekas Ameerikast koera osta, kuna Euroopas ei aksepteerita Ameerikas välja antud tõupaberit ja Ester siiski soovis, et Euroopas seda aksepteeritaks, kuna tal oli kindel eesmärk, et peale ülikooli läheb ta Eestisse tagasi. Või vähemalt Euroopasse. Vist.. Kõige lähem riik on Portugal seega hakkas ta Portugali kenneleid otsima ja sai isegi ühe kenneliga jutule, kuid koera lennukiga ei transporditud. Ta peaks siis järgi lendama, aga tal pole võimalust. Ta suhtles kenneliga edasi. Pühapäeva õhtul, kui telekast jooksis American Idol, helistas Esterile Charlene. Charlene: Üks jutt, ma lähen kaheks nädalaks Euroopasse tööle. Ester: Aam. Millal ? Charlene: Kohe teisipäeval. Kõige pealt Milaanosse, siis Pariisi ja siis jälle Milaanosse. Ester: Kuule, sa ju Portugali ei lähe? Charlene: Kust seda võtad? Kutsuti küll Lissaboni, aga ma ei lähe, ei jõua. Ester: Mulle oleks armas, kui sa läheksid viimase ringiga ka Lissabonist 200 kilomeetrit idapoole, seal on üks linnake, kus on yorkshire terjeride kasvataja, tal on veel üks kutsikas alles, kelle broneerisin, mõtlesin, et äkki tooksid ära. Charlene: Aga muidugi. Ester: Tõsiselt või? Charlene: Ikka, ma lihtsalt teatan agentuuri, et nad selle pakkumise mulle ikka vastu võtaksid ja asi korras. Ester: Okei, ma klaarin sulle aja ära, millal kutsale järgi lähed ja nii eks. Aitäh sulle. Charlene: Aga palun. Tsauu. Ester: Tsau. Esmaspäeval pani Ester end veidi soojemalt riidesse, kui tavaliselt ja ostis ühest kioskist topsiga kuuma kohvi ka, kuna nüüd pidi ta jala kooli minema - ja nii nädal aega, kuna metrooga ta sõitaei kannatanud ja taksoga oli mõtetu minna. Esteri õppeedukus oli super ja õpetajad ei jõudnud teda ära kiita ja tahtsid talle A plusse kirjutada lausa 100 plussiga, kuna ta õppis alati kõik perfektselt ära. "Küll sa oled ikka ambitsioonikas," ütles Josh, kui Ester oma kapist õpikuid võttis. Ta lükkas kapi ukse kinni, lukustas ja surus võtme kotti ning toetas õpikud käes kergelt vastu kappe, Josh liikus talle järjest lähemale ning tõetas käe vastu kappi, ning Ester tundis end lõksus olevat. "Mis mõttes ambitsioonikas?" küsis Ester. "Ainult A + id, mitte ühtegi puudumist, ega B-d. Kõikides huviringides oled sa ka arvatavasti parim.." Ta huuled liikusid Esterile järjest lähemale, tüdruk ei teadnud, mida teha ning silmas kunsti õpetajat, lipsas Joshi käe alt läbi ja liikus kunstiõpetaja kõrvale: "Mis homme kunstu tundi kaasa võtta?" "Me ju lõpetama homme seda joonistust, mis täna pooleli jäi !" "Aga mina sain selle juba valmis," luuletas Ester. "Siis ikka pastellid, teeme nendega edasi," kiirendas õpetaja sammu ja läks ning Ester läks inglisekeele tundi. Inglise keele tunnis sai Ester kirja Joshilt: Kuule? Mis värk on? Sa ju sitaks tõrjud mind...
Josh.Ester: Eii.. Ma... Ma ei tea, ma kohtlen sind nagu igat teist klassivendagi..Josh: Neid teisi, kes on hõivatud, mina olen vaba, kas minuga veits avameelsem ei sa olla?Ester vihastas ja kirjutas talle punase pastakaga vastu: Ester: Kuule, mõtle nüüd peaga, kui üldse mõtled. Sa oled kooli populaarseim ja kuumim kutt ja olen harjunud saama ja võluma igat tüdrukut, aga mina pole nagu IGa teine tüdruk. eks. Selge? Ma võtan sind sõbratasandil. Hea sõbra tasandil ja sina peaks sama tegema.Josh vastas talle: Josh: Seepärast tahangi sind rohkem, et sa pole nagu iga teine tüdruk.Paber sai täis ning Ester rebis märkmikust paberit ning kirjutas: Kuule. Lõpeta ! Sõbrad või nobody! Nüüd lõpeta, kuna õps jagab tööd kätte.. !!!Etser ei vaadanud enam Joshi poolegi ning peale tunde tormas kiiresti koju. Küll kodus oli ikka igav, Charlene pidi ka asju pakkima ning peale koduseid töid läks Ester 2 korrust alla poole väiksesse roosasse butiiki, kus ta lobises veidi omale natuke tuttava müüjaga. See oli seesama blond, kellega ta esimsel päeval Ameerikas vestles. Kuid mingeid sõbrannasid neist ei saanud, suhtlus jäi vaid niisama-loba tasandile. Kuidas-läheb-mul-läheb-ka-hästi jne.. Ester ostis mobiiliripatsi ning käeketi ja läks hoopis spordiklubisse ning asus usinalt trenaþööridele ja hiljem läks ujuma. Ka teisipäev oli sama igav, ja ka kolmapäev. Kuid neljapäeval koduteel jalutas talle vastu Brad. "Heii, Esteer. Hääldan su nime õigesti?" "Tsau," Ester lausa kallistas teda ja hakkas naerma rõõmust, et näeb kedagi üle pika aja, "mkm, Ester olen." Ester ainult naeris ja naeratas kuni Brad küsis: "Ja mis sul plaanis teha on?" "Ahh, niisama koolist tulen. Läheks kohvikusse, räägiks natuke?" Brad oli nüüd hoopis teistsugune, ta tegelt ju polnudki niisilutud peaga, nagu pildistamisel ja nägi välja nagu tavaline noormees, mitte nii glamuurne nagu lõhna reklaamis. Tal olid tumepruunid juuksed ja natuke heledamad salgud sees, ta nahk oli mõnusalt pruunikas ja ta nägi natuke nagu laulja Zac Efron välja- selliste ilusate näojoontega ja särava naeratusega. Kohvikusse jõudes võttis Ester mantli seljast, tellis jäätisekokteili mis üsna pea ka lauda toodi ja ta vaatas Bradi tükk aega ise samal ajal lakkamatult naeratades. "Kui vana sa siis oled?" Ester naeris laginal selle küsimuse peale, samal ajal Brad pomises midagi mis-selles-küsimuses-imelikku-on? sarnast ja Ester rahunes veidi ning vastas naeratades: "18. Sa?" "21," ütles Brad. Ester naeratas talle ja lasi silmad lauale. "Mis sind sedasi naerma ajab?" küsis Brad. Ester näris jäätisekokteili kõrt ja ütles: "Mul vist on liblikad kõhus.."..
|
|
|
L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on Dec 17, 2007 21:27:31 GMT 3
... "..ja nad kuradima hullult kõdistavad ja torgivad mind seest poolt" ning ta lasi silmad taas lauale ja jõi veidi jäätise koteili. Koduteel ta ennem tundis, et kõht on tühi, kuid nüüd oli ta kõht täidetud liblikatega. Ester lõpetas oma jäätisekokteili, naeratas võluvalt Bradile ja küsis, et kas nad võiksid midagi ette võtta. "Jah, miks ka mitte. Näiteks minu juurde." On alles kiire kutt, jõudis Ester mõelda. "Mitte, et ma mingi kähkuka tahaks teha, aga ma elan 64. korrusel ühika-toas nii, et mõtlesin, et ehk sa ei karda kõrgust ja ma saaks ka mõne tüdrukuga kõrgelt alla vaadata?" "Ei karda kõrgust. Nii kõrgel ma küll veel olnud ei ole, aga kõik tuleb ju läbi proovida.." naeratas Ester võluvalt ja talle tundus, et kui Brad temast nii kinni hoiaks nagu Charlene-st pildistamiselgi, ei saakski ta iialgi karta. Nad hakkasid minema Bradi juurde, kes elas seal samas Manhattanile, Esteri kodule suhteliselt lähedal. Brad keeras korteri ukse lahti ja nad astusid pimedasse tuppa, Brad pani tuled põlema, Ester vaatas ringi, tavaline elutuba ja kööginurgake. Ta võttis mantli ja saapad jalast ning vaatas toas ringi. Seina najale oli toetatud kitarr, ta tõmbas näppudega keeltes õrnalt üle. "Mu toanaabri oma!" teatas Brad. Ester läks ja vaatas niisama ringi, kummutil olid mingid plaadid ja kummutikohale seinale oli riputatud 2 vinüülplaati. Kummut nägi väga tolmune välja, selleks et veenduda, tõmbas Ester näpuga sealt üle ja siis aevastas nii, et kummuti kohale tõusis õhku tolmupilv. Neiu hakkas end ümber pöörama ja Bradi poole minema, kes juba aknalauale toetas ja Manhattanile vaatas. "Te peaksite siin natuke koristama," ütles ta vihjates kummutile ja samal ajal koperdades õllepudelitele ja purkidele otsa. "Ma tean," ütles Brad, "praegu pole veel nii ilus kui öösel, öösel on vaade lausa hämmastav." "Ma tean, olen ka öösel linna vaadanud, ainult et 3. korruselt." Brad läks istus diivani nurka ning Ester sättis end tema kõrvale istuma. "Millega sa siis tegeled ka peale modellinduse?" "Näitlejaks üritan saada. Praegu lavakas, järgmine aasta filminäitlejaks õppima. Modellindusega ei tegele ma vabatahtlikult, lihtsalt selleks, et head raha teenida, millegagi ju tuleb elamispinna ja õpingute eest maksta.." "Ohh, lavakas vä?" läks Ester õhinasse, "räägi, mida sa pidid katsetel tegema, ma olen hästi palju kuulnud ja lugenud, et igast naljakaid asju lastakse teha," sättis ta end mugavamalt istuma ning selle nihelemise peale tõmbas Brad Esteri omale sülle. "Ema haual olevat hobust ja jutukat kivi." "Uau." "Aga veel rohkem peale näitlemise meeldib mulle suudelda ja sina," ning ta suudles Esterit, Ester vastas samaga. Nad olid juba tugevalt teineteise külge klammerdunud, kui uksest astus sisse 3 noormeest. Noored ehmatasid ja vaatasid uksel seisjate poole, Ester libistas end vaikselt Bradi sülest ära. Brad tõusis püsti ja ütles kohmetult: "See on mu toanaaber, ühtlasi ka minu kursavend ja need teised 2 on ka mu kursavennad." "Meil- kursavendadel on nimed ka," ütles üks heleda naha ja musta peaga noormees. "Kuida palun?" ei saanud Brad päris täpselt aru. "Ni-med," ütles see sama poiss. "Ah-jah. Tema on Richie, tema on Paul ja tema on Joseph." Joseph oli see toanaaber, Paul oli lihtsalt kursavend ja Richie oli see musta pea ja heleda nahaga poiss. "Jahh. Mina olen Ester," ütles Ester mõtlikult, "kas see on sinu kitarr?" küsis ta Josephilt. "Jah, mängid ka?" "Ohh, ei. Ma laulan.. Natuke.." ta ei tea ise ka, miks ta seda mainis. "Aga, ega me siis ei sega, Joseph tuleb ka nüüd meie tuppa, lähme võtame õltsid, muidu hakkab ennem mäng peale ja me ei näegi algust," ütles Paul ja sama ootamatult kui nad tulid, olid nad ka kadunud. "Ahh, me niisama vaatame tavaliselt sel ajal kossu." "Aga äkki ma peaks siis koju minema.. Sul jääb see muidu nägemata." ütles Ester. "Ei-ei, teeme nii kaua aega parajaks, kuni pimedamaks läheb, siis on akendest ilusam vaade," ütles Brad osavõtlikult. "Mineee.. Ma saan aknast teinekord ka välja vaadata" ja Ester põimis oma käed ümber Bradi kaela ja suudles teda. Et paremini ulatuda, oli ta veel kikivarvul ka. Brad pani oma jõulised käed ümber Esteri ja Ester tundis, et lennaku või mõne terroristi lennuk aknasse, teda ei huvita lihtsalt. Brad istus ja tõmbas sedasi ka Esteri diivanile, see ei peatanud üldse nende suudlust, vaid nad suudlesid lakkamatult edasi. Ester ronis Bradile sülle ja lihtsalt kallistas teda tugevalt. Mõlemad olid nüüd vait. "Midagi juua tahad?" küsis Brad. "Ei," ütles Ester ja hakkas Bradi pluusi lahti nööpima. "Kuule," ütles Brad ja peatas Esteri tegevuse võttes tal kätest kinni, "parem ikka joome midagi." "Kuule ei, ma parem hakkan koju minema, mul nii kui nii kõik õpimata ka.." tõmbas Ester kiiresti oma saapad jalga, võttis koti, mantli ja salli ning jooksis korterist välja liftile ning liftis tõmbas mantli selga, salli kaela ja väljus kiiresti majast. Tänavad olid hämarad, kuid õnneks ei elanud Ester eriti kaugel ja läks kiirel sammul koju, kus ta üritas mõelda vaid õppimisele, ometi jooksid mõtted tagasi Bradi juurde. Nii iseendaga võideldes õppis ta 2 tundi. Tavaliselt ta nii kaua ei õppinud. Ta luges veel kunstiajalugu ja poole lugemise pealt viskas ta vihkud eest, tõmbas mantli peale, saapad jalga ja jooksis mööda pimedat Manhattanit Bradi korterisse. All korrusel, kui ta lifti ootas, põrutas ta kontsaga vastu maad ja toksis saapa nina vastu lifti uksi, kui ta lõpuks lifti sai, vajutas ta kohe nupule, millel oli number 64. Kohale jõudes jooksis ta Bradi ukse taha ja põrutas 3 korda käega närviliselt vastu ust. Nii kui noormees ukse avas viskus Ester talle kaela „Anna andeks, ma ei tahtnud ennem nii..“ ..ja jooksis mööda pimedat Manhattanit..
|
|
|
Post by Loore on Dec 18, 2007 17:15:09 GMT 3
nii lahe jutt ju.
|
|
L00re
Võlur
dreamer
Posts: 58
|
Post by L00re on Dec 21, 2007 22:33:32 GMT 3
... „Kallis, pole hullu,“ ütles Brad teda vastu kallistades. „Ma ei tea, mis mul hakkas, ma lihtsalt...“ ei saanud Ester oma lauset lõpetada kui Brad võttis õrnalt tema peast kinni ja vaatas talle silma. “Ära vaeva oma peakest sellega.“ „Kas ma musi saaks?“ tegi Ester nüüd naeratades ulakat nägu. “Ei,täna sa enam musi ei saa,“ ütles Brad naljatades, „tule sisse, mis me ikka siin ukse peal seisame? Tule vaata, kui ilus see vaade praegu on.“ Ester vaatas suurest elutoa aknast välja. Linn oli üleni tuledes, mis lihtsalt pani ahhetama. Noored veetsid mõnusalt õhtu linna vaadates. Ester ei proovinud enam ka lähenemiskatseid teha vaid lihtsalt nautis hetke. "Sa oled ainus tsikk, kes kõrgust ei karda.. Või nohh.. Kes ei karda 64. korrusel olla ja aknast alla vaadata." "Sul on palju naisi olnud ?" küsis Ester. "Ei nohh, mis nii palju. Ei ole eriti palju olnud. Alguses lihtsalt sõbrad.. Enamus sõpru teavad, et mulle meeldivad ekstreemsed asjad ja nagu meelega minu nina alla pirtsutavad kõrguse amrastuse pärast." Selle peale Ester naeris, "mulle meeldivad ka ekstreemsed asjad. Tahaks Eestist oma lumelauda siia saada, ja läheks siis kuhugi mägedesse lumelauaga sõitma." "Ohh, sul on lumelaud? Sinu sugusel.. hmm.. piffil? Missugune? Roosa?" esitas Brad 100 küsimust. "jah, on. Ei ole roosa, tähendab roosat on ka, aga mitte ainult, Vansi oma on. Mis mõttes minusugusel? Kas ma siis ei tohigi lumelauda sõita?" naeris Ester. Selle peale naeris ka Brad ja Ester ütles: "Tegelt pole üldse naljakas, aga ma naeran ikka." "Tegelt jah," ütles ka Brad oma pruunide silmadega Esterile sügavalt silma vaadates, Ester tundis, et ta sulab. "Maa... peaks koju minema," ütles ta hädiselt naeratades, "mul on homme kool ka veel. Siis on nädalavahetus, siis võime jälle kokku saada." "Jah, anna oma number vaid," ütles Brad taskust mobiili otsides. "Tead, anna parem enda oma," läks Ester oma mantli juurde, et siis selle taskust oma kuldse BlackBerry välja, "ma ei suuda eluski seda pikka numbrit pähe õppida." Kui Etser Bradi numbri salvestas, saatis ta seal samas Bradile oma MSN-i aadressi ning Brad aitas tal mantli selga ja läks Esterit saatma. "Ma armastan New Yorki, ma armastan Manhattanit, ma armastan seda kooli, kunsti ja.." õhkas Ester, kuid Brad ei lasknud tal lauset lõpetada: "ja mina armstan sind." "Ja mina sind," jõudis Ester veel silmi sulgedes öelda, kui Brad teda suudles. "Ongi minu kodu, ma siis lähen, äkki tahad üles tulla?" küsis Ester. "Eii, mitte täna, aga mõni teinekord," kallistas Brad veel Esterit ning läks tagasi vahepeal veel seljataha vaadates, kuidas Ester teda oma pilguga saadab. Ester keeras korteri ust lahti ja samal ajal endale õnnelikult eesti keeles korrutades: "Ta armastab mind ja mina teda. Ta armastab mind ja mina teda. Ta armastab mind ja mina teda. Ta armastab mind ja...." Seda öeldes langes ta tervenisti diivanile pikali mantel seljas ning saapad jalas. Ta otsis om arvuti välja, logis MSN-i ja samal ajal mantlit teisele diivanile visates ja saapaid esikusse loopides lootes veel, et kontsad jäävad terveks. Kui ta märkas Carmenit online'is hakkas ta kohe sõbrannale uusi uudiseid rääkima. EST says: ja siis ta saatis mind veel koju ka..Carmen // Thnks fr th mmrs says: you luCky,,EST says: ma olen nii õnnelik, et ma võiks praegu karjuda nii, et terve Manhattan kuuleb.Carmen // Thnks fr th mmrs says: SeDa nüüD küLL.. sEda, eT sul kõVa hÄÄl on, tEan iseGi minA..EST says: Imelikk hakkab lausa. Ma olen lihtsalt nii lollakalt rõõmus, nagu mingi tiiner.Carmen // Thnks fr th mmrs says: . EST says: Tead, ma pole kunagi küsind, ma lihtsalt nii harjund, aga miks sa mõned tähed sõna keskel suurelt kirjutad.Carmen // Thnks fr th mmrs says: ei tEa isEgi.. liHtsaLt sõRm saTuB shiFtiLe ja suValt tuleB.Nii nad lobisesid veel mitu tundi, kuni Ester sättis end magama. Hommikul tundis Ester end veidi väsinuna ja tal läks kiireks, kuna tal polnud kott kokku pandud ega midagi. Autot polnud tal samuti, selle pidi ta alles ülehomme kätte saama. Ta vaid rõõmustas, et reedeti on neil 4 tundi ja ta võib Bradiga üsna pea kohtuda. Koolis joonestamises saatis ta Bradile sõnumi, et see talle kooli vastu tuleks, kui saab, siis saavad nad kohe kuskile koos edasi suunduda. Kui tunnid läbi oli ja ta koolimajast väljus jooksis Josh talle järgi: "Kuule, mis sa täna teed? Kas sa kuskile minna ei viitsi." "Mul on plaanid," Ester peatus, et näha, kus Brad on. Ta nägi, et üks pruun pean paistab kooli eest kõnniteelt ümbritsetud neidudega. Mõned kaheksandikud itsitasid eemal ja kui Brad end veidi liigutas siis naeratasid nad võluvalt ja plaksutasid ripsmeid. Ester läks enesekindlalt Bradi poole, kes teda soojalt suudlusega vastu võttis ning käest kinni suundusid nad mööda teed pargi poole. "Jumal tänatud, et sa mind nende võlts-blondiinide käest ära päästsid." naeris Brad. "Hehh, ma peaks siis ettevaatlik olema, et keegi sind mult äraei napskaks." "Ole mureta. Mulle lähed peale vaid sina. Sina oledki see, kellest unistanud olen." vaatas Brad Esterile silma. "Sa vaatasid mind jah pildistamisel suht.." "Eii, ma vaatasin sind juba siis, kui sa uksest sisse tulid ja ootasid, Charlene-i järgi, sa ise lihtsalt ei pannud tähele seda." "Mina ei oleks kunagi osanud unistada latiinost.. Ja veel nii kenast." Noored suundusid kohvikusse, kus esmakordselt kohtusid Charlene ja Ester ning hiljem läksid koos kinno. "Kas sa hakkad ka nüüd modelliks, peale seda lõhna reklaami?" küsis Brad. "Ja, sinu omaks," naeris Ester, "eii, tegelt ei hakka. Pole minu ala. Kuidas sul näitlemisega on?" "Ahh, mis ikka? Suvel lõpetan lavaka, siis üritan filminäitlejaks edasi õppida... See läheks jube raskeks. Kuna seal on õppemaks jube laes, pean ise hea olema, et see hiljem ära tasuks, pean siis kõvasti vaeva nägema, õppima ja nii." "Sa saad kindlasti hakkama," võttis Ester tal taaskord käest kinni. Panga automaadist mööda jalutades ütles Ester: "Oota korra, ma tsekin värgi üle." Ta vaatas oma kontot ja ta oli lõhna reklaami eest raha kätte saanud- 1700 dollarit. "Päris palju.." "Ma olen sellega harjunud," ütles Brad. Selle peale rääkis Etser talle oma loo, kuidas saatus teda soosis ja Bingo loto võidu tõi, mispeale ta sai Ameerikasse lennata. "Mõtle, kui sa poleks seda piletit ostnud, võitnud ega Ameerikasse tulnud, poleks me kunagi kohtunud.." ütles Brad. „Jah,“ lähenes Ester Bradile ja Brad võttis tal ümbert kinni.
|
|
|
Post by Loore on Dec 22, 2007 0:28:11 GMT 3
lahe:D a kõik äheb kuidagi väga kiiresti:D igatahes...uut!
|
|
|
Post by kiiisu on Dec 24, 2007 2:58:28 GMT 3
Nii hea jutt, täiega meeldib.
|
|
|
Post by Padjanägu :pp on Dec 31, 2007 19:44:02 GMT 3
Uuut Väägga meeldib
|
|
|