Okei... täna ;D
Taaskord üks isik kahe nimega Kruus krudises Hilary jalge all, kuulutades eemal seisvale tütarlapsele sõbranna tulekut. Kurjakuulutavalt musta riietatud musta peaga tüdruk viskas sigari koni maha ja lömastas selle raske saapa kannaga.
Rahulikult lükkas tüdruk juuksed silme eest ära ja tammus enesekindlalt jalalt jalale. Järgmisel hetkel sadas tema embusesse Hilary, kes nüüd hingeldades sõbrannat vaatas.
Samara naeris vaikselt ja hakkas vaikselt kesklinna poole kõndima. Hilary lonkis neiu kõrval ja mõne sekundi pärast ütles Samara kergelt
“Tead see kiri, mis sa mulle jätsid. Päris karm oli. Ma mõtlen seda, et Jack sai paraja sõimu kaela.” Hilary läks näost punaseks. Ta oli enda hüvastijätu kirjad unustanud.
“No ja mida ta siis tegi?” päris Hilary jutujätkuks.
“Midagi ei teinud. Jõi ennast täis ja ei näidanud enda lõusta meile mitu päeva.” Rääkis Samara üllatavalt ükskõiksel toonil. Vaikselt lisas ta
“Nagu tavaliselt.”Hilary sai aru, mida Samara silmas pidas. Jackil oli juba selline harjumus. Nüüd juba rahulikumalt naeratades vaatas ta Samarat, kes vahepeal ikka kohutavalt palju kasvanud oli. Naeratades ajas ta pea kuklasse ja ütles tüdrukule
“Kas sul on platvormid all või midagist?”Samara puhkes naerma ja suskas Hilaryt enda pika küünega õlga. Hilary naeris ja küsis siis lõbusamalt
“Noh. Kuhu me muidu läheme?”Samara naeratas omaette ja Hilary vaatas nüüd nende ees laiuvat hämarat tänavat, mida valgustasid üksnes oranzikat puna andvad tänavavalgustid. Majad olid pimedad ning majade vahele jäävad käigud olid kottpimedad ja tekitasid Hilarys tunde nagu tuldaks neile kohe kallale.
Sellest hoolimata kõndis ta rutakalt sõbranna kõrval edasi, kes ei olnud ilmselt üldse häiritud. Hilary väristas end vastumeelselt ja keeras nüüd koos Samaraga ühele pimedale käigule.
Hilary astus ettevaatlikult ja kobas ettevaatlikult kätega seina, kuid jällegi oli Samara täiesti kõigutamalt edasi kõndinud. Kui tüduku silmad olid pimedusega harjunud tõttas ta sõbrannale järgi ning küsis seda pimedat ja hirmutavat vaikust lõhkudes
“Kuhu me üldse läheme?” Samara loendas aga samal ajal numbreid
“54, 56, 57...” Hilary vaatas silmi kissitades ühte ust millest nad just möödunud oli ja sai aru, et Samara räägib maja numbritest. Või korteri omadest. Huvitaval moel ei olnud tüdrukut kunagi varem huvitanud kas selliseid paiku nimetatakse majadeks või korteriteks või elamuteks...
“63. Nii. See on õige koht. Siin elab üks mu hea sõber.” Hilary väristas end teist korda öökülma käes ja küsis siis jalalt jalale tammudes
“Oled kindel, et ta ei maga ega midagi...?” Aga Samara oli juba tugevalt vastu ust koputanud.
Hilary surus käed sügavamale taskutesse ja uuris ukse peale ilmunud sassis peaga blondi tüdrukut. Neiu oli Hilaryst paar aastat noorem ning enda juustesse oli ta punaseid triipe teha lasknud.
Kohe lendasid Samara ja preili Võõras Tüdruk üksteise embusesse.
Kui tüdrukud oli kallistamise ja rõõmuhüüded lõpetanud astus blond tagasi tuppa ja Samara sikutas Hilary nendega sisse kaasa.
Nüüd vahtis Hilary juba esikut. See oli tilluke lifti suurune ruum. Samara sikutas enda rasked saapad jalast ning hüppas läbi ukseava edasi – tuppa. Hilary jälgis sõbranna eeskuju ning võttis enda kingadki jalast. Ettevaatlikult astus ta Samara seljataha, kes koha võpatas ning Hilary kõrvale kargas.
Ärevalt ja põlevate silmadega vaatas Hilary blondi tüdrukut, kes köögis ringi askeldas ja vett keetma oli hakanud.
Samara ütles end väga mugavalt tundes
“Nii. See on Hilary. Hilary, see on Arwen.” Hilary noogutas võõrale ning istus lähima tooli peale. Huvitatult vaatas ta kuidas Arwen kapist teed otsis.
Rusuvat vaikust lõhkudes päris Hilary Samaralt
“Kust sa teda tunned?” Samara naeratas säravate silmadega ning ütles Arwenile kõrvalpilku heites
“Ta on mu õde.”Hilaryl vajus suu lahti. Seda ei osanud ta oodata. Ta ei osanud oodata, et Samaral võiks olla selline blond, krapsakas ja särav õde olla. Oli ju Sam ise sünge ja salapärane.
Laialt naeratades ütles Hilary veidi hilinedes
“Meeldiv tutvuda.” Vaikselt üle keha värisedes tõstis ta jalad tooli peale ning üritas nii natuke sooja hoida.
Nüüd oli tal aega tuba vaadata. Arweni elamine oli hubane ja tõi Hilary näole naeratuse. Seinu kattis lilleline tapeet ning köögimööbel oli kokku pandud erinevatest stiilidest. Külmkapp oli roheka tooniga ja oli selge, et see oli vana. Laud oli suursugune ja uhkete roosimotiividega nikerdustega kaunistatud. Köögikapid sarnanesid Hilary kodus olevate kappidega ja gaasiahju asemel oli toas puuküttega pliit, mille peal Arwen vett keetis.
Peale lühikest toa uurimist küsis Hilary Arwenilt huvitatult
“Kas sa elad siin üksi?” Arwen tõmbas pajakinda kätte ja tõstis kannu pliidi pealt ära. Hammastega kinda käest ära tõmmanud ütles ta läbi kokku surutud hammaste
“Ei.”Hetke pärast pani ta pajakinda suursuguse konksu otsa tagasi ja ütles suurte silmadega, mis Hilaryl südame sulama pani
“Ma elan koos vanavanematega. Nad magavad praegu. Nad ei kuule läbi une mitte midagi” Hilary ohkas rõõmsalt ja libistas jalad jälle maha. Vaikselt toetas ta pea vastu lauda ja vaatas kuidas Arwen osavalt teekotikestega tegutses. Ka Samara muigas omaette.
Hilary vaatas sõbrannale otsa ja küsis temalt
“Kui vana ta on?” Samara naeratas korraks üllatavalt Arwenile sarnanedes ja ütles
“kaksteist.” Hilary noogutas omaette ja hetke pärast lükkas Arwen tema nina alla aurava tassi piparmündi teega. Hilary naeratas tänulikult ja vaatas kuidas ka Samara ühe tassi endale sai ja jälgis seejärel kuidas Arwen ise ennast laua äärde sättima istus.
***Hilary naeris rõõmsalt Arweni peale, kes naljatades tigedalt üksteist põrnitsesid ja kohutavalt kiiresti teed kulistasid. Arwen nägi selle toimingu käigus isegi loomulik välja, kuid Samara oli lihtsalt koomiline enda mustade vidinate ja siis selle naeruväärt näoga.
Itsitades kallas Hilary enda tee viimase lonksu kurgust alla. Hetke pärast eksis ta kell kellale. Järsku hüppas ta püsti ja ütles kellale osutades
“Ma pean tagasi minema. Kell saab neli kohe. Nad ei viitsi oodata mind nii kaua.” Vaikselt enda sõnade üle kahetsedes vaatas tüdruk Samarat ja ootas, et tüdruk püsti tõuseks ja ta tagasi haigla juurde saadaks.
Kui Hilary ja Samara esikus saapaid jalga ajasid kallistasid Samara ja Arwen üksteist õelikult ning hetke pärast kallistas ka Hilary Arwenit. Kergelt irvitades kallistasid ka Samara ja Hilary üksteist.
“Tupsukalli” ütles Hilary naljatades ja kõik kallistasid naerdes üksteist. Kui väga Hilary ka ära ei tahtnud minna oli ta juba hetke pärast jäiselt külmas öös koos Samaraga, kes kiiresti heledama kuma poole tõttama hakkas.
***Hilary kallistas veel ühe korra Samarat ning hakkas vaikselt lahtise akna poole sörkima. Väikese põõsa abiga ennast akna najale ajanud ronis tüdruk aknast sisse. Ja juba olid kõik palatis viibijate silmad temale pööratud.
Hilary punastas ja istus enda voodile. Järsku pahvatas Taaniel
“Noh?”Hilary naeris ja ütles
“See oli lihtsalt kõige toredam.” Ärritavalt rahulikult naeratades ütles ta poistele kohe parajalt õelalt
“Head ööd.” Pikemalt mõtlemata ronis ta teki alla ja vahetas riided ära. Õelalt irvitades küsis ta
“Kas te palun laseks tule ära?” Palatis valitses tumm vaikus ja järsku läks kõik pimedaks. Hilary muigas endamisi ja kordas
“Head ööd” muiates lisas ta lõppu
“poisid.” Irvitades keeras ta pea seina poole ja jättis kõik teised tema poole vahtima.