Mähhh?Hilary vaatas ammuli sui palatis ringi. Ta ei saanud enam millestki aru.
“Mida...?” päris tüdruk peaaegu olematu häälega ja vaatas üllatunult Nicki poole, kes oli hakanud endalt sidemeid ümber pea ära kerima. Taaniel ja Jan lõid käed laksatusega kokku.
“Saime su rääkima!” ütles Jan võidukalt.
Hilary ei saanud aru. Ta ju oskas rääkida!
“Aaa! Sophie ei olnud mind kunagi rääkimas kuulnud...” pomises neiu omaette.
Ilmselt kuulis teda terve palat ja viimane. Tutvustamata jäänud poiss ütles
“Jaamh! Sophie tahtis teada, kas sa räägid või ei.” Hilary naeratas.
“Aga teie? Te ütlete talle vä? Ma mõtlesin, et oleks naljakas tema eest seda varjata.” Poisid vahetasid pilke. Taaniel ja Jan panid pead kokku ning pomisesid midagi. Peagi ajasid poisid end endistsesse asenditesse ning Taaniel ütles järsku
“Okei. Me ei räägi. Kui ainult James vait on.” Hilary hammustas huulde. See poiss oli ju välja läinud. Ilmselt ta juba kandis kõigest arstile ette.
Hilary istus voodile ja küsis nüüd poistelt
“Aga mis teiega juhtus, et siin olete? Või on see nokunäppija asi tõene?”Jan ja Taaniel hakkasid naerma.
“Eiei. Noknäppija asi oli Jani idee!”
“Ei olnud!”
“Olioli!”
“nojaaaah...” Hilary muigas. Need kaks lihtsalt ajasid muigama.
“okei. Tan tahtis teada saada, kas kilekott aeglustab kukkumist. Noh. Me pidime ju proovima. Tuli välja, et ei aeglusta.” Hilary kuulas ammuli sui Jani juttu. Järsku turtsatas ta naerma.
“Nookei! Aga mis selle sidemepoisiga juhtus?” päris tüdruk nüüd Nickile osutades.
Nick punastas ja ütles
“Heh. Ma mm... sain vikatiga piku nägu.” Poiss keeras enda näo teise külje tüdruku poole ja Hilary keeras nägu krimpsutades pea ära.
Üle noormehe näo jooksis lai arm.
“ja sina?” päris tüdruk viimasele poisile osutades. “
Mis su nimi üldse on?” “Charlie. Mm... Ma ei tea mida ma siin teen!” Hilary vaatas imestunult Charliet, kes nüüd end püsti ajas ja lihtsalt palatist välja kõndis.
Nick, Jan ja Taaniel möirgasid naerda. Hilary ei tahtnud maha jääda ja naeris laginal kaasa. Oli ometi see asi ju naljakas.
Kui kõik olid jälle maha rahunenud pidi Hilary endast rääkima. Ta rääkis absoluutselt kõigest. Ta oli oodanud, et poisid irvitama hakkavad, kuid tema üllatuseks vahtisid nad teda sümpaatsete nägudega ja ilmselt kikitasid kõrvu, et igat silpi täielikult kuulda.
Kui Hilary napilt lõpetanud oli ja Nick vaikselt
“Vau” oli öelnud läks uks lahti ja sisse astus James, kes enda voodile viskus.
“Kas sa rääkisid Sophiele sellest, et Hilary räägib?” päris Taaniel kohe.
James raputas pead.
“Ma ei leidnud teda üles. Pole ka ime. Ta on ju harilikult sellel ajal majast väljas.”Hilary vaatas hetke Jamest ja plaksutas siis rõõmsalt käsi.
“Ma pean härrasmehed siia üksi ja järlevalveta jätma. Ärge siis mind taga klatsige!” ütles ta kerge muigega ja kõndis palatist välja. Kiiresti võttis ta suuna tualettide poole.
Kui tüdruk paari minuti pärast tagasi palati juurde jõudis hüppas ta ruttu sisse ja põrkas peaaegu kokku Jackiga, kes uudishimulikult palatit vahtis.
Palatis seisis ju veel Kelli ja Irma ja Väike-Andres ja.... Jumal küll! Seal oli terve Jacki gäng.
Taaniel, Nick, Jan ja James vahtisid vihaselt Andreseid, kes neid vastu põrnitsesid.
“Tere,” kostis Hilary häbelikult ja otsekohe pöördusid kõik pead tema poole.
“Mida teie siin teete?” küsis ta nüüd natuke toekamalt.
“mis sa ise arvad? Tulime vaatama sind.” Ütles Samara rahulikult.
Irma, kes juhuslikult just Hilary kõrval seisis küsis Hilarylt sosinal
“Kas need neli ongi alati nii hirmuäratavad.” Oli aru saada, et beib oli hirmu täis. Hilary uued sõbra nägid välja nii nagu oleks nad kohe valmis terve Jacki gängi maha murdma.
“Ee... Need on mu endised sõbrad.” Ütles Hilary poistele ebalevalt. Seejärel tutvustas ta igaüht ja seejärel ütles lühidalt palatikaaslaste nimed.
Nüüd tõttas tüdruk enda voodi juurde ja viskas selle peale pikali.
Külalised vaatasid viimast korda ringi ja siis jalutas Samara Hilary juurde. Tüdruk surus Hilaryle paberinutsaka kätte ja kõndis hoogsalt palatist välja ise midagi rõõmsat öeldes, mis kõlas nagu
“Headaega!” Teised kehitasid õlgu ja läksid minema.
James hingas rahustavalt välja.
“No olid karmid tüübid. Hingata ka ei julgenud,” ütles ta muigega.
Jan muigas ja Hilary harutas kirja lahti.
Hilary. Me peaks rääkima. Kas sa saaks kuidagi haiglast keskööl välja saada. Igatahes kui kuidagi saad siis täpselt keskööl olen ma samas kohas, kus sa selle kivi viskasid.
Samara.Hilary vaatas lehte. Samara oli alati hea sõbranna olnud ja tüdruk ei kahelnud hetkekski.
“Ma pean siit öösel kuidagi välja saama,” teatas tüdruk poistele, kes üllatunult teda vahtisid.
“Miks siis?” päris Nick.
“Ma saan Samaraga kokku. Mis te arvate, kas aknast saab välja?” Taaniel ja Jan vahetasid pilke. Hetke pärast Taaniel noogutas ja ütles
“Muidugi saab. Me oleme mitmeid kordi poodi hiilinud.” Hilary muutus kohe palju rõõmsamaks ja ütles siis kutsikasilmi tehes
“Te ju aitate mind?” James, kes oli vait olnud ütles järsku täitsa ehmatavalt
“Mida sa siis arvasid? Loogish!”***Hilary ohkas ja tiris teki lõuani, kui järjekordne vari ukse tagant mööda libises. Tuled olid kustutatud ja valitses kohutav vaikus. Järsku kuulis neiu sosinat
“on aeg.” Ja selle peale läks lahti vaikne sebimine. Kõigepealt läks Jan ukse juurde ja hoidis ust igaksjuhuks kinni. Taaniel viskas Hilary poole enda padja ja James kõndis tarbetult tüdruku juurde. Ainult Nick oli magama jäänud.
James aitas Hilaryl patja usutavalt teki alla sättida ja nüüd aitas ta tüdrukul aknast välja ronida.
Mõne minuti pärast seisis Hilary täiesti riides olles akna all ja vaatas kuidas James akna kinni tõmbas.
Tüdruk teadis, et Samara ootab teda teisel pool maja. Niisis hakkas ta vaikselt sõbranna poole sörkima ise hoolikalt akende juurest mööda minnes. Kui tüdruk oli ümber maja keeranud nägi ta juba sõbranna udust siluetti.