Post by Pingu on Aug 26, 2007 16:31:14 GMT 3
Vuhuu! Kuna mulle nüüd jälle masekas peale jõudis tulla siis ma kirjutasin uue osa ja otsustasin seda uue elu vol2 üles panema hakata.
Lõpp
Hilary autoalla jäämisest oli möödas kolm kuud.
Hilary koomast ärkamisest oli möödas üks kuu.
Tüdruk istus nuuksudes enda laua taga ja kirjutas väriseva käega kiirest mingit kirja. Teda ei huvitanud, kas kirja kättesaaja temast aru saab ja kirjutas sama ebakindlalt edasi.
Juba loendamatu pisar veeres mööda neiu põske alla ja ajas laigukese tinti laiali.
Tüdruk tõmbas korra ninaga ja äigas käeseljaga üle enda tatise nina ja vesiste silmade. Pruunid juuksed lendlesid staatiliselt ümber tüdruku huugava pea ja loendamatud karvad kleepusid niiskele ja kleepuvale tüdruku näole.
Tüdruk nuuksatas ohjeldamatult ja kirjutas kiirustava ja lainelise käekirjaga teksti lõppu:
Hilary.
Neiu silmitses hetke kirja ja toppis selle ümbrikusse. Ruttu kritseldas ta ümbriku peale ühe nime:
Mary
Vihaselt jõllitas ta seda nime ja pani ümbriku teiste ümbrikute peale. Hunnikus olid kirjad Jackile, Piffile, Lizbethile, Marile, Hayleyle, Samarale ja veel paljudele ja paljudele.
Tüdruk vaatas hunnikut ja võttis need kätte. Aeglasel sammul kõndis ta igat sammu kaaludes kööki ja pani kirjad läbisegi lauale. Kirjade peale pani ta ühe tavalise lehe, millele ta paar rida kritseldanud oli.
Neiu oli neid hetki juba pikka aega mõttes kavandanud. Aga ta ei teadnud, et ka kunagi nii läheb. Ohates surus ta enda sõrmeotstele ühe suudluse ja vajutas sõrmed Jacki ümbriku vastu.
Raskelt hingates kõndis tüdruk edasi vannituppa.
Ta teadis, et ta on hulluks läinud ja roni täiesti riides olles tühja vanni. Nüüd vannis istudes mõtles ta, miks pidi ta enda elus sellise otsuse tegema. Selleks on vaid üks põhjus ütles ta endale ja jätkas enda mõttes rääkimist Jack ei hooli minust. See uni… oli nii armas. Miks päris elu selline ei võiks olla? Tüdruk hakkas valjult ulguma ja teadis isegi, et see kostub kohutavalt võikalt ja kuulatas rõõmutult, kuidas ta enda hääl suures korteris kajas. Nüüd hakkas tüdruk kisama ise lootes, et keegi teda karjumise peale sellest otsusest takistama tuleb, kuid… keegi ei tulnud. Tüdruk ohkas ja lasi kraanist vanni jääkülma vee jooksma. Nüüd käes ühte zileti tera hüpitades nohises ta nina ette „Miks päris elu selline ei võiks olla?“ Kui tüdruk juba varvaste vastas jäist nire tundis võbises ta üle keha. „Hüvasti Jack! Ma loodan, et nüüd sa kahetsed!“ Karjus tüdruk ise enda verd tarduma pannes. Jäiselt – jääkülmast veest ja teravast valust – hoolimata surus tüdruk ziletitera sügavale randmesse. Järsku olid kõik kohad verd täis. Hilary nuuksatas ja tundis kuidas üks soolane pisar värske haava peale tilkus. Mida ma tegin? Mõtles tüdruk vaevaliselt ja pilt ujus eest ära.
Vaikus ja rahu.
Hilary oleks naeratanud, kui ta oleks saanud.
***
Hilary lõi silmad lahti. Ta oli väga eredalt valgustatud valgete seintega ruumis. Nagu selles kuu aega tagasi olnud koomanaljas, oli ka siin valges kitlis naine, kes toas ringi sahkerdas. Järsku jõudis Hilaryle kõik kohale. Valusalt tundis ta kuidas talle mingi klomp kurku koguneb ja silmad vesiseks läksid. Ma elan ikka veel. Miks? Miks ma ei saanud paremasse paika?
Täielikus segaduses olles rändas Hilary pilk randmele, mida ta enne tumepunasesse pilve kadumas oli näinud. Käsi kipitas lõike kohast ja side oli väga tugevalt ümber käe mähitud. Enda üllatuseks avastas tüdruk, et ta ei saa kätt ka liigutada. Meeleheitlikult tuimi lihaseid pingutades vaatas ta naist, kes ikka toas ringi sehkendas.
Kuna Hilary oli juba endaarust ära unustanud, kuidas rääkida, haaras ta vaba käega teki servast ja lükkas teki maha. Nüüd vaevaliselt istuli tõustes rebis ta enda küljest ära kanüüli ja ajas end püsti.
Palat õõtsus veidralt ja Hilary nägi enne pikali kukkumist, kuidas naine tema juurde jooksis ja midagi pineval häälel seletas.
Nüüd vahtis Hilary lakke, kuna seda ta sai vaadata. Tema kohal kõrgus haiglaõde ja pööritas silmi.
Järsku tundis neiu kohutavat piinlikust.
Õde väljus vaateväljast ja järsku tundis tüdruk, kuidas teda üles poole upitatakse. Hetke pärast leidis ta end taas voodist ja tema ümber sehkendas õde, kes talle tekki peale toppis ja nüüd jooksujalu palatist minema jooksis.
Hilary nuuksatas ja libistas vaba käega üle lahase. Taas värises tüdruk üle keha ja langetas häbi pärast pilgu. Talle meenus see, mille pärast ta jälle haiglasse sattunud oli ja see kõik jooksis piltidena ta silme eest läbi.
Tema jälle enda kodus, kuigi ilma kõigi nende kingitusteta, mis ta koomas olles „saanud“ oli. Tema Nägemas Jacki koos Maryga. Nägemas Jacki koos Lindsayga.
Jack oli tõesti vahepeal väga liiderlik olnud. Kuu ajaga kahe tüdrukuga… Jack Hilaryle nende vigu kurtmas ja mitte üldse mõistmas, et Hilary oleks parema meelega olnud ise Jacki tüdruk. Samara taas rõõmus, sest ta vanaema oli terveks saanud. Jacki gäng edukalt koos Hilaryga erinevatesse klubidesse pääsemise jaoks valedokumente tegemas ja hiljem nendega klubide turvamehi lollitamas. Hilary kohutava peavaluga peale klubis käiku enda toas lebamas, sest keegi oli midagi ta joogi sisse poetanud. Gäng tema jutu üle naermas. Suitsetamas ja kukkumise tagajärjel enda kaela nahka sigaretiga kõrvetamas. Enda „sõpradele keskmist sõrme näitamas ja koju tõttamas. Üksindus.
Ohates keeras tüdruk enda pead ukse poole ja niisutas pisaratega päris korralikult juba niigi märga patja.
Ukse taha kogunes tume vari ja uks vajus lahti. Sisse astus pruunide lopsakate juustega ja roheliste säravate silmadega valges kitlis naine, kelle nimesildil oli kiri Doktor Sophie Bright
Sophie naeratas Hilaryle ja ütles talle rõõmsameelselt „Tere, Hilary! Mina olen Sophie. Mis sinuga juhtus?“
Hilary tundis, kuidas naisest kiirgav rõõmsameelsus ka teda ennast natuke rõõmsamaks tegi. Kuidas sa siis sellise juuresolekul mossitad? Tummalt Sophiet vaadates tegi Sophie tõrjuva liigutuse ja ütles „Jah, ma tean. Sa ei taha seda mulle öelda. Minu meelest see küsimus:“Mis juhtus.“ On kuidagi ebaviisakas. Või mida. Noh, ma tean küll ju mis juhtus. Sa unustasid elu mõtte ja bla-bla-bla. Just äsja läks sellest samast palatist minema üks poiss nimega Hendri, kes kaa oli elu mõtte unustanud ja liiga palju viina joonud. Tema organism võttis seda mürgina. Ma ei tea, kas mina peaksin üksi terve pudeli viina joomises vastu. Kahtlen tegelikult.“ Hilary vaatas Sophiet enda uskumatu ilmega ja kartis, et tal on suu lahti vajunud. Sophie jutt oli ta enda elu kuidagi naljakana tunduma pannud ja tüdruk naeratas korraks.
Neiu keeras vaevaliselt pea akna poole ja mõtles juba paremuse poole, kuid järsku lendas üks tuvi vastu palatiakent ja lõi aknasse mõra. Hilary kiljatas ehmatusest ja vaatas kiiresti Sophie poole, kes oli samuti heleda häälega kiljatanud. Sophie tõttas akna juurde ja lükkas ühe poole lahti. Otsekohe hakkas värsket õhku tuppa hoogama. Sophie naeratas kavalalt ja ütles koomiliselt „Pst! Ma lähen annan teistele ka teada. Uut klaasi on ju vaja!“
Ja juba tuhises naine palatist välja ja Hilary kõrvu kandusid üksikud sõnad, mis kostusid vaikselt avatud aknast „Iuuuu! …sa nägid, kuidas see lind alla lendas vää? ISSAND! Ta on surnud. Hah-hah-haa!“ Hilary oiatas ja tõmbas teki üle pea. Tal ei oleks hetkel üldse kahju olnud, kui ta oleks ära lämbunud. Aeglaselt ja veidi kähinal hingates jäi tüdruk hoopis magama ja nägi unes kõiki koledaid asju, mid ta elus juhtunud olid. Isegi magades nirises üle tüdruku näo paar pisaraid.
________
Puhas pask, aga nujamh
Egas ma muud teha ei oskagi
Lõpp
Hilary autoalla jäämisest oli möödas kolm kuud.
Hilary koomast ärkamisest oli möödas üks kuu.
Tüdruk istus nuuksudes enda laua taga ja kirjutas väriseva käega kiirest mingit kirja. Teda ei huvitanud, kas kirja kättesaaja temast aru saab ja kirjutas sama ebakindlalt edasi.
Juba loendamatu pisar veeres mööda neiu põske alla ja ajas laigukese tinti laiali.
Tüdruk tõmbas korra ninaga ja äigas käeseljaga üle enda tatise nina ja vesiste silmade. Pruunid juuksed lendlesid staatiliselt ümber tüdruku huugava pea ja loendamatud karvad kleepusid niiskele ja kleepuvale tüdruku näole.
Tüdruk nuuksatas ohjeldamatult ja kirjutas kiirustava ja lainelise käekirjaga teksti lõppu:
Hilary.
Neiu silmitses hetke kirja ja toppis selle ümbrikusse. Ruttu kritseldas ta ümbriku peale ühe nime:
Mary
Vihaselt jõllitas ta seda nime ja pani ümbriku teiste ümbrikute peale. Hunnikus olid kirjad Jackile, Piffile, Lizbethile, Marile, Hayleyle, Samarale ja veel paljudele ja paljudele.
Tüdruk vaatas hunnikut ja võttis need kätte. Aeglasel sammul kõndis ta igat sammu kaaludes kööki ja pani kirjad läbisegi lauale. Kirjade peale pani ta ühe tavalise lehe, millele ta paar rida kritseldanud oli.
Neiu oli neid hetki juba pikka aega mõttes kavandanud. Aga ta ei teadnud, et ka kunagi nii läheb. Ohates surus ta enda sõrmeotstele ühe suudluse ja vajutas sõrmed Jacki ümbriku vastu.
Raskelt hingates kõndis tüdruk edasi vannituppa.
Ta teadis, et ta on hulluks läinud ja roni täiesti riides olles tühja vanni. Nüüd vannis istudes mõtles ta, miks pidi ta enda elus sellise otsuse tegema. Selleks on vaid üks põhjus ütles ta endale ja jätkas enda mõttes rääkimist Jack ei hooli minust. See uni… oli nii armas. Miks päris elu selline ei võiks olla? Tüdruk hakkas valjult ulguma ja teadis isegi, et see kostub kohutavalt võikalt ja kuulatas rõõmutult, kuidas ta enda hääl suures korteris kajas. Nüüd hakkas tüdruk kisama ise lootes, et keegi teda karjumise peale sellest otsusest takistama tuleb, kuid… keegi ei tulnud. Tüdruk ohkas ja lasi kraanist vanni jääkülma vee jooksma. Nüüd käes ühte zileti tera hüpitades nohises ta nina ette „Miks päris elu selline ei võiks olla?“ Kui tüdruk juba varvaste vastas jäist nire tundis võbises ta üle keha. „Hüvasti Jack! Ma loodan, et nüüd sa kahetsed!“ Karjus tüdruk ise enda verd tarduma pannes. Jäiselt – jääkülmast veest ja teravast valust – hoolimata surus tüdruk ziletitera sügavale randmesse. Järsku olid kõik kohad verd täis. Hilary nuuksatas ja tundis kuidas üks soolane pisar värske haava peale tilkus. Mida ma tegin? Mõtles tüdruk vaevaliselt ja pilt ujus eest ära.
Vaikus ja rahu.
Hilary oleks naeratanud, kui ta oleks saanud.
***
Hilary lõi silmad lahti. Ta oli väga eredalt valgustatud valgete seintega ruumis. Nagu selles kuu aega tagasi olnud koomanaljas, oli ka siin valges kitlis naine, kes toas ringi sahkerdas. Järsku jõudis Hilaryle kõik kohale. Valusalt tundis ta kuidas talle mingi klomp kurku koguneb ja silmad vesiseks läksid. Ma elan ikka veel. Miks? Miks ma ei saanud paremasse paika?
Täielikus segaduses olles rändas Hilary pilk randmele, mida ta enne tumepunasesse pilve kadumas oli näinud. Käsi kipitas lõike kohast ja side oli väga tugevalt ümber käe mähitud. Enda üllatuseks avastas tüdruk, et ta ei saa kätt ka liigutada. Meeleheitlikult tuimi lihaseid pingutades vaatas ta naist, kes ikka toas ringi sehkendas.
Kuna Hilary oli juba endaarust ära unustanud, kuidas rääkida, haaras ta vaba käega teki servast ja lükkas teki maha. Nüüd vaevaliselt istuli tõustes rebis ta enda küljest ära kanüüli ja ajas end püsti.
Palat õõtsus veidralt ja Hilary nägi enne pikali kukkumist, kuidas naine tema juurde jooksis ja midagi pineval häälel seletas.
Nüüd vahtis Hilary lakke, kuna seda ta sai vaadata. Tema kohal kõrgus haiglaõde ja pööritas silmi.
Järsku tundis neiu kohutavat piinlikust.
Õde väljus vaateväljast ja järsku tundis tüdruk, kuidas teda üles poole upitatakse. Hetke pärast leidis ta end taas voodist ja tema ümber sehkendas õde, kes talle tekki peale toppis ja nüüd jooksujalu palatist minema jooksis.
Hilary nuuksatas ja libistas vaba käega üle lahase. Taas värises tüdruk üle keha ja langetas häbi pärast pilgu. Talle meenus see, mille pärast ta jälle haiglasse sattunud oli ja see kõik jooksis piltidena ta silme eest läbi.
Tema jälle enda kodus, kuigi ilma kõigi nende kingitusteta, mis ta koomas olles „saanud“ oli. Tema Nägemas Jacki koos Maryga. Nägemas Jacki koos Lindsayga.
Jack oli tõesti vahepeal väga liiderlik olnud. Kuu ajaga kahe tüdrukuga… Jack Hilaryle nende vigu kurtmas ja mitte üldse mõistmas, et Hilary oleks parema meelega olnud ise Jacki tüdruk. Samara taas rõõmus, sest ta vanaema oli terveks saanud. Jacki gäng edukalt koos Hilaryga erinevatesse klubidesse pääsemise jaoks valedokumente tegemas ja hiljem nendega klubide turvamehi lollitamas. Hilary kohutava peavaluga peale klubis käiku enda toas lebamas, sest keegi oli midagi ta joogi sisse poetanud. Gäng tema jutu üle naermas. Suitsetamas ja kukkumise tagajärjel enda kaela nahka sigaretiga kõrvetamas. Enda „sõpradele keskmist sõrme näitamas ja koju tõttamas. Üksindus.
Ohates keeras tüdruk enda pead ukse poole ja niisutas pisaratega päris korralikult juba niigi märga patja.
Ukse taha kogunes tume vari ja uks vajus lahti. Sisse astus pruunide lopsakate juustega ja roheliste säravate silmadega valges kitlis naine, kelle nimesildil oli kiri Doktor Sophie Bright
Sophie naeratas Hilaryle ja ütles talle rõõmsameelselt „Tere, Hilary! Mina olen Sophie. Mis sinuga juhtus?“
Hilary tundis, kuidas naisest kiirgav rõõmsameelsus ka teda ennast natuke rõõmsamaks tegi. Kuidas sa siis sellise juuresolekul mossitad? Tummalt Sophiet vaadates tegi Sophie tõrjuva liigutuse ja ütles „Jah, ma tean. Sa ei taha seda mulle öelda. Minu meelest see küsimus:“Mis juhtus.“ On kuidagi ebaviisakas. Või mida. Noh, ma tean küll ju mis juhtus. Sa unustasid elu mõtte ja bla-bla-bla. Just äsja läks sellest samast palatist minema üks poiss nimega Hendri, kes kaa oli elu mõtte unustanud ja liiga palju viina joonud. Tema organism võttis seda mürgina. Ma ei tea, kas mina peaksin üksi terve pudeli viina joomises vastu. Kahtlen tegelikult.“ Hilary vaatas Sophiet enda uskumatu ilmega ja kartis, et tal on suu lahti vajunud. Sophie jutt oli ta enda elu kuidagi naljakana tunduma pannud ja tüdruk naeratas korraks.
Neiu keeras vaevaliselt pea akna poole ja mõtles juba paremuse poole, kuid järsku lendas üks tuvi vastu palatiakent ja lõi aknasse mõra. Hilary kiljatas ehmatusest ja vaatas kiiresti Sophie poole, kes oli samuti heleda häälega kiljatanud. Sophie tõttas akna juurde ja lükkas ühe poole lahti. Otsekohe hakkas värsket õhku tuppa hoogama. Sophie naeratas kavalalt ja ütles koomiliselt „Pst! Ma lähen annan teistele ka teada. Uut klaasi on ju vaja!“
Ja juba tuhises naine palatist välja ja Hilary kõrvu kandusid üksikud sõnad, mis kostusid vaikselt avatud aknast „Iuuuu! …sa nägid, kuidas see lind alla lendas vää? ISSAND! Ta on surnud. Hah-hah-haa!“ Hilary oiatas ja tõmbas teki üle pea. Tal ei oleks hetkel üldse kahju olnud, kui ta oleks ära lämbunud. Aeglaselt ja veidi kähinal hingates jäi tüdruk hoopis magama ja nägi unes kõiki koledaid asju, mid ta elus juhtunud olid. Isegi magades nirises üle tüdruku näo paar pisaraid.
________
Puhas pask, aga nujamh
Egas ma muud teha ei oskagi