Lõpuks ometi uus osa
Indžoiii
Ma luban, et ei hakka kriitika peale nutma (HHH) XD
Uued inimesed ja nende veidrusedHilary istus enda voodil ja vaatas vaagnat, mis oli tühjaks söödud ja poolikut shokolaadi tahvlit, mis tüdrukul pooleli oli jäänud. Tema voodi jalutsis seisis ema, kes muudkui nuttis ja nuttis ja nuttis.
Naise hale olek muutis ka Hilary õnnetuks. Neiu ei julgenud enam ema poolegi vaadata.
Amy nuuksete vahelt tundis Hilary ära vaid paar sõna. Hilary lihtsalt istus ja istus. Ta ei olnud emaga piuksugi rääkinud. Hirmvaikselt edasi istudes ja ema segaseid nuukseid kuulates jõllitas ta shokolaadi virna.
Natukese aja pärast istus naine voodi kõrvale toolile ja toppis enda rahustuseks endale suhu kaks tükki shokolaadi. Raskelt hingates lasi ta shokolaadil suus sulada ja Hilary tundis end veel halvemini.
Kui Amy oli shokolaadi tükid ära söönud toppis ta kohe uued asemele ja niimoodi nad seal istusid.
Hilary puuris ikka veel sädelevat haiglapõrandat ja ei julgenud isegi ohata.
Mõne minuti pärast läks uks irvakile ja haiglaõde pistis pea uksest sisse. Ema keeras end nagu välk ukse poole ja põrnitses õde tigedalt, justnagu oleks haigla töötaja ema-tütre tähtsat momenti häirinud.
Õde ei teinud Amy tigedast hoiakust välja ja ütles tuima häälega
„Teie külastusaeg on läbi. Võite homme tagasi tulla.“Hilary tundis, kuidas tema sees midagi muutus. Tüdruk muutus õnnelikumaks. Ta ei olnud üldse nautinud neid hetki, mis ema tema juures veetnud oli ja ootas nüüd pingsalt, et naine palatist minema marsiks.
Amy ohkas ja küsis väriseva häälega
„K-kas ma pean nüüd ära minema?“
„Jah.“
„Ohh, Hilary, headaega.“Amy kummardus Hilary kohale ja suudles teda ise üleni värisedes põsele. Nuuksatades kallistas ta tütart ja tõttas väga kiiresti ukse juurde ja hüppas uksest välja. Õde pilgutas Hilaryle silma ja tõmbas ukse kinni.
Hilary jälgis igavust tundes ust ja nägi, kuidas ühe naise lühike kogu läbi klaasi paistis. Kogu seisis ja peatselt tuli tema kõrvale pikem kogu. Kogud rääkisid midagi ja läksid siis erinevatesse suundadesse.
Hilary ohkas ja viskas voodi peale pikali.
Seal lihtsalt lakke vahtides ümises ta midagi ja trummeldas küüntega vastu voodi äärt. Õde oli öelnud, et ema külastusaeg on läbi. Mitte, et kõigi külastusaeg läbi on.
„Võib-olla tuleb keegi veel,“ julges Hilary mõelda ja põrnitses nüüd juba ust.
Kui kedagi ei tulnud rändas neiu pilk aknale, mis oli juba ära vahetatud. Kerge muie valgus tüdruku näole. Ka uus valamu oli toodud.
„Huvitav, kes arve maksab…“ kerkis esile naljakas küsimus.
Veidike aega lesides ja mõtteid mõlgutades lesis tüdruk seal ja ootas kedagi. Ükskõik keda.
Ja peagi siseneski keegi. Tulijaks oli Sophie. Sophie naeratas tühjaks söödud vaagna ja pooleldi söödud shokolaadi virna poole ning ütles tähtsal ilmel.
„Hilary. Paki enda asjad. Sa lähed siit minema.“ Hilary vaatas Sophiet umbusklikult. Ta ei olnud ju veel valmis minema. Teinud mingi arusaamatu häälitsuse ütles Sophie kavalalt suunurki kergitades
„Heheee! Sa lähed s-i-i-t minema. Aga sa ei saa sellest haiglast välja. Just! Sa kolid esimesele korrusele, ühte ühispalatisse.“Hilary naeratas. See ei olnud Sophielt kõige lõbusam riugas, kuid tõstis siiski Hilary tuju.
Leplikult naeratades vaatas ta palatis ringi ja võttis enda koolikoti, mille ema oli toonud ja öelnud, et seal on kohe kõik asjad mida tüdruk tahtis.
Hilary ei osanud selle kohta midagi arvata ja ei olnud kotti siiamaani vaadanud. Nüüd kahmas neiu hoopis koti ja imestas selle raskuse üle.
Kotti enda õlale vinnata tahtes tundis ta kuidas talt komps käest ära võetakse.
Sophie oli koti enda kõtte võtnud ja Hilary ulatas talle veel paar asja ja nüüd väljusid nad palatist.
Hilary ei olnud üldse kurb, et ta sellest üksikust palatist välja kirjutati. Ühispalatis saab ju inimestega suhelda ja võib-olla ei ole siis nii igav…
Siiski oli tas mingi ärev tunne. See oli samasugune tunne nagu siis, kui sa lähed laagrisse, kus sa kedagi ei tea.
Kui ta enda pižaamas Sophie kõrval mööda koridore kõndis oli tal võimalus piiluda üksikute lahtiste uste vahelt sisse. Seal oli mingi nuttev poiss, kes tüdrukut kallistas ja meesarst kes kurva näoga pealt vaatas. Seal oli naeratava näoga rase naine ja mittemidagi ütleva ilmega kiilaspäine mees, kes surus kramplikult vasakusse kätte pabereid ja kelle õlale üks arst kaastundlikult patsutas.
Sophie ja Hilary jäid hetkeks seisma ja Sophie tõttas kiilaka juurde. Vaikselt rääkis ta arsti ja kiilaspäisega
„Thompkins, oled sa kindel?“ „Jah“ „Ronald, ära kurvasta. Me haigla on ikkagi tasemel ja paari kuu pärast võid ja jumala kindlalt enda tütrega siit välja jalutada.“ Ka Sophie patsutas Ronaldit õlale ja tõttas kurva näoga Hilary juurde tagasi.
Hilary kõndis koos Sophiega treppide juurde ja vaikselt trepi astmeid jälgides läksid nad trepidest alla, alla ja muudkui alla. Lõpuks peatusid nad teisel korrusel.
Hilary hakkas taas palatite uste vahelt sisse piiluma ja nägi ühte tibutantsu tantsivat poissi. Muiates rändas neiu pilk aknale ja kahele puule selle taga.
Järsku haaras Sophie talt küünarvarrest kõvasti kinni ja tiris Hilary seina vastu.
Neist möödusid jooksujalul rohelistes kitlites arstid, kes lükkasid ratastel kanderaami. Kanderaami peal oli selili vereplekilistes riietes naine. Arstid hõikusid midagi ja Hilary sai aru, et naine on neljakümne kahe aastane ja takso, milles ta istus tegi avarii.
Kaastundlikult naist vaadates tundis Hilary, kuidas Sophie ta lahti laseb ja nüüd edasi astuma hakkab. Hilary astus masinlikult Sophie kõrval edasi ja peagi jäi Sophie ühe ukse juures seisma.
Vallatult muiates ütles naine Hilaryle
“Soovin sulle head õnne.” Hilary ei saanud eriti Sophiest aru, kuid astus siiski tema järel palatisse.
Tüdruku suu vajus lahti.
Palatis oli viis umbes Hilary vanust poissi. Üks aknaall voodis laisklev poiss tegi pahura näo ja viskas enda kõrval olevale kahekümne viie kroonise.
Hilary muigas ja vaatas kuidas teine poiss raha kinni püüdis ja öökappi toppis.
Sophie naeratas ja viis Hilary asjad teise akna aluse voodi peale. Hilary järgnes talle ja Sophie ütles rahulikult
“See on siis sinu tuba... Ja.. Ma jätan su siis koos su uute toakaaslastega.”Ja juba oligi naine palatist välja tõtanud.
Hilary tundis ennast kahtlemata väga ebamugavalt. Terve palati täis poisse olid just TEMA tähelepanu keskpunkti pannud. Võimalikult vaikselt ja kõigest väest piinlike olukordi vältides pakkis ta asjad jälle lahti.
“Kule. Mis sa arvad, kas ta rääkida oskab?”
“Ei usu.” Oli kuulda sosinat ja üleannetut naerukihinat.
Sosin muutus segaseks ja siis oli tunda kuidas terve palatis õhkond pinevaks muutus ja järsku kuulis ta karjatust
“TULD!”Hilary ei jõudnud end ümber keeratagi, kui ta juba tundis, kuidas paberkuuli rahe talle vastu pead lendas.
Vihaseks muutudes keeras ta ringi ja vaatas leegitseval ilmel kahte... isegi nägusat poissi.
Kui nad nägid Hilary pilku näitas akna pool istuv poiss enda kõrval oleva poisi poole end otsekui süüst vabastades ja tema võltsist ilmest võis välja lugeda, et ‘tema ei teinud midagi’. Teine poiss silus närviliselt juukseid ja lükkas lühikesed juuksed kõrvade taha. See oli uskumatult koomiline ja Hilary ei suutnud naeru maha suruda.
Poiste näod olid kergendunud, kuid nad ei teadnud, et Hilary neile kätte maksta kavatseb.
Hilary haaras enda voodi pealt padja ja lennutas selle kõigest jõust ühe poisi poole. Poiss sai padjaga piku nägu ja ütles üllatunult
“Whoavoh!” Akna aluse voodi peal olev poiss oli naeru käest kõveras ja ütles küllaltki õelalt
“Jan saab tüdruku käest ka pähe!” Jan läks näost punaseks ja käratas teda just narrinud poisile
“Vaata ennast! Ise oled mingi kuradi aadel nah!”Toas olid kõik ülejäänud poisid irvitama hakanud. Hilary jalutas enda voodi juurde ning lõpetas asjade lahti pakkimise nii kiiresti kui sai.
Poisid nääklesid ikka veel, aga Hilary ei viitsinud neid kuulata.
Tema kõrval voodi peal istuv poiss hakkas järsku Hilaryga rääkima
“No tere.”
“Tere.”
“Need kaks edevat ilueedit on Jan ja Taaniel.” Poiss osutas kahele poisile, kes ikka veel üksteise kallal sõbralikult norisid. Hilary pani tähele, et Taanielil oli jalg kipsis ning Janil oli käsi kaela seotud.
“Mis nendega juhtus?” Päris Hilary osavõtlikult.
Poiss muigas ja ütles põlastavalt
“Ah... Neil ei olegi ajusid peas. Jan käskis Taanielil kolmandalt korruselt alla hüpata. Tüüp nagu hüppaski! Nagu eriline daun. Kui Taaniel lõpuks maa peal oli karjus ta midagi umbes sellist:”Hea argpüks! Hüppa kaa, või muidu kutsun sind alati nokunäppijaks.” Selle peale see ajudeta Jan vist murdus ja hüppas kaa alla. Ja kujutad ette, et nad ei häbene seda.”Hilary pidi lihtsalt käega suud varjama, et mitte päris imelikku muljet jätta, enda imeliku naeruga.
“Mida sina siin teed?” päris poiss häbematult.
“Mina?” Hilary läks näost valgeks. Ta ei tahtnud sellest rääkida.
“Ma lõikasin veenid läbi.” Ütles ta napisõnaliselt ja küsis kohe ühele poisile osutades
“Kes see on?”Poiss vaatas voodis laisklevat poissi, kelle nägu ei olnud tugeva sidememaski tõttu näha ja ütles hooletult
“See on Nick. Ta oli ka enne mingi tüdrukute unelm, kuni ta pea põlema läks. Ta ei ole midagi öelnud muide.”Hilary tõmbas näo grimassi. Pea läheb põlema oli ikkagi päris karm väjend olnud.
“Mida sa ise siin teed?” päris Hilary poisilt ja poiss ütles süngelt
“Mul on mingi jant ajus. Sa ei viitsiks kuulatagi. Mind pandi algatuseks nende debiilidega ühte palatisse. Pärast viiakse mind üle.”Hilary ei tahtnud viimase poisi kohta midagi teada. Seega jäi ta vait.
Kui Jan ja Taaniel märkasid, et Hilary ja nn. Ajuhiiglane räägivad hüüatas Taaniel pikalt
“Õuu! Mis putru sa talle pähe ajad.”Poiss kes end tutvustanud polnud läks näost punaseks nagu vähk ja Taaniel päris ärritunult
“Mida ta sulle rääkis? Kas ta rääkis sulle sellest, kuidas ma jala karusselli vahele jätsin või ajas ta seda viiendalt korruselt alla hüppamise jama.”Hilary ei saanud asjast aru. Siiski ärritunult vaatas ta Taanielit ning ütles madalalt
“Mina ei muretseks selle pärast. Inimene kes kolmandalt korruselt alla hüppab polegi ju eriline ajugeenius. Pealegi inimene, kes kasutab väljendit ‘Nokunäppija’ ajab lihtsalt südame pahaks.”Taaniel vaatas vihase näoga poissi, kes end tutvustanud polnud ning hakkas mingis teises keeles midagi vatrama.
Hilary vaatas teda enda tead-sa-jätad-totaalselt-tropi-mulje ilmega ning Taaniel sai enda veast aru.
“Ma tahtsin öelda, et vaadaku James ise mida suust välja ajab.”James tõusis otsustavalt püsti ning kõndis palatist välja.
Hilary oli päris segaduses. Mida see tähendama pidi?
Niipea kui poiss palatist väljunud oli ja uks kinni vajunud oli lõi Taaniel rusikasse surutud käega vastu öökappi ning ütles ärritunult
“kurat, ma ei kannata seda friiki enam välja.”Ülejäänud palat jäi vait ning Nick ütles irvitades
“Kurat, see oli naljakas. Ma ei saa aru, kuidas ma enda suu üldse kinni suutsin hoida.”Hilary vaatas ammuli sui palatis ringi. Ta ei saanud enam millegistki aru.
khmm... minumeelest on see minujaoks tagasivaates k-o-h-u-t-a-v
Aga ma kirjutasin selle täitsa kobeda aja eest
Mul mitu osa ette tehtud