|
Post by Pingu on May 26, 2007 17:15:40 GMT 3
Minu teine lugu siis See siis ainult sissejuhatus ;D Aga soovikorral saab esimese osa ka Pealkiri peaks ka muutuma kunagi Kõik oleks veel korras, kui
Kõik oleks korras, kui... Kõik oleks korras, kui poleks olnud seda juhtumit kaks kuud tagasi. Kuulen siiani oma peas püstolipauke, karjeid ja seda paanilist hirmu, mis koolis siis valitses... Nad tahtsid mind, mitte kedagi teist, kuid ometi on nii paljud selle pärast kannatanud! Kõik need pered, mis said lõhutud. Kõik need lapsed, kes said eluga hüvasti jätta. Ja ometi olen mina siin, mina, kes ma olen rikkunud tükikese selllest ideaalsest maailmast. Kui nad ometi teaksid mis ma teinud olen... Luban kõigile siin maailmas, et ma teen kõik, et seda heastada! Vaatasin peeglisse ja leidsin endale vastu vaatamast tavalise 17 aastase blondi siniste silmadega tüdruku, kes jätab kõigile tubli ja toreda viielise mulje. Ma ei ole 17 veel, kõik arvavad seda, kuid keegi ei usu, et ma olen 13. Kui nad ometi teaksid... Koolis ei ole ma juba mitu aastat käinud. FBI kirjutab mulle alati tunnistuse viitega. Kui teised lapsed lähevad kooli, lähen mina hoopis strateegilisemaid asju õppima. Oleks neil teistel õnnelikel sellest mingigi arusaam. Võin kihla vedada, et tuhanded ja miljonid tüdrukud tahaksid olla minu asemel siin, kes ma siin seisan enda disaini riideid pungil garderoobis, kes ma olen roninud juba nii noorena modellinduse redeli tippu, kes ma olen säranud telereklaamides ja mitmetes filmides. Alati suudan ma endale mingi asja kaela tõmmata. Minu meelest ületab asi igasugused piirid, kui nad mind uute James Bondi filmi sokutada tahavad. Vot siis ma pistan selle vääraka maja põlema ja hüppan kaevu. Olen sellesse majja tihedalt kammitsetud. See häärber ei ole üldse kodu moodi. Tihti meenutab see mulle sealt õudusfilmist “Rose Red” seda maja... Jube mõelda, et minu maja all on FBI salakorter.
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 26, 2007 17:24:38 GMT 3
E-LU-HEA! Uuut ;D. Kindlasti!
|
|
|
Post by Pingu on May 26, 2007 17:25:00 GMT 3
kindel?
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 26, 2007 17:27:44 GMT 3
Mhmh.
|
|
|
Post by hanna on May 26, 2007 17:29:29 GMT 3
Ei jõudnud hästi kohale, aga see olen mina. Jutud peavad olema lihtsad, muidu mina aru ei saa xD Aga algus oli sitaks hea, uut!
|
|
|
Post by Pingu on May 26, 2007 17:29:35 GMT 3
ei jõudnud kohale õuuu :S miks? XD
|
|
|
Post by hanna on May 26, 2007 17:32:14 GMT 3
SEST MA OLEN LOLL! Kuidas saab FBI tunnistusi väljastada? Kuidas ta saab välja näha nagu 17, kui oled 13? Watafakk? Aga küllap ka mulle kunagi kohale jõuab
|
|
|
Post by Pingu on May 26, 2007 17:33:46 GMT 3
kõik täitsa võimalik värk Mõni on väega varaküps Me emmega vaatasime neid mingil ajakirjal uued modellid. Nägid välja nagu 22, aga olid tegelt 12-16 aastat vanad
|
|
|
Post by hanna on May 26, 2007 17:34:26 GMT 3
Asiis, okei.
|
|
|
Post by Pingu on May 26, 2007 17:35:13 GMT 3
(A) palun anna andeks (A) :S
|
|
|
Post by hanna on May 26, 2007 17:37:37 GMT 3
Mhh?
|
|
|
Post by Pingu on May 26, 2007 17:40:16 GMT 3
mai tea Süümekad tekkisid vist ;D Ära küsi mille peale XD Mai tea isegi
|
|
|
Post by Pingu on May 26, 2007 21:00:43 GMT 3
Kaks päeva enne hukatust
Ärkasin täna enda hiiglaslikus baldahhiinvoodis. Olin jälle päevariietega magama jäänud. Oiates ajasin end istukile ja kõndisin avarasse seina sisse ehitatud kappi, kus olid mu arvukad ja kallid riided. Silmi pööritades võtsin ma lähima nagi pealt valged tikanditega põlvpüksid ja valge pluusi mille peal oli ingli pilt ja pildi alla kirjutatud Millennium Angel. Sirmi taga ära riietunud lükkasin madalad kingad jalga ja istusin keskmise suurusega laua taha. Kindla käega meikisin ma end nagu igal hommikul. Tõotas tulla igav päev, heitsin pilgu enda päevaplaanile, mis iga hommik mu toa kõrval olevasse postkasti topiti. Kohe alguses pani see mu oigama. 8.30 pildistamine ajakirjale “u+me” 10.00 hommikusöök Rootsi saatkonnaga. 11.00 piknik järve ääres + voldikute jagamine “Ei narkole” 13.00 uue stilisti konsultatsioon 20.00 näitekool 21.00 salajane Haigutasin ja surusin paberi pihku. Loivasin trepist alla ja suundusin söögituppa. Seal ootas mind ees mu mänedzer ja onu, kes magusalt naeratas ja küsis “Kas PV OK?” Noogutasin ja vajusin suvalisele kohale istuma. Nüüd küsisin ma tigedalt onult “mis asi see on, et ma 7 tundi mingi moori juures olen!?” Onu vaatas mind altkulmu ja mühatas vastuseks “Proua Refaile on väga kindla käega. Sul vedas, et ma ta sulle üldse kauplesin.” Jonnakalt pärisin “Aga lõuna ja õhtusöök? Kaks hommikusööki ei korva ju seda!” Tigedalt võtsin endale võileiva mis oli suure vaagna peal ja ootasin onu vastust mis ka kohe saabus “Lõuna ja õhtusöök jäävad ära. Sa tead, et sa pead alla võtma. Üks korralik peen daam on koguaeg perfektses kaalus ja ei kõõlu kilode vahel.” See tundus küll ebaõiglasena. Ma olen väga kõhn ja üldse jääb mulle mulje, et mind näljutatakse siin. Pahuralt jõin apelsini mahla peale ja kiikasin kella. 8.15 tähendas, et kohe on minek. Panin tühja klaasi kõleda kõlksuga vastu lauda ja tormasin jälle trepist üles. Pead kratsides vaatasin enda kolme nagi otsa laotud kotte. Lõpuks suutsin valida endale valge liblikate ja litritega õlakoti ja enda telefoni sinna sisse visata. Muud ei läinud mul vaja. Rahakotti hoidis onu enda käes. Kibedalt enda jubedat saatust kirudes tuulasin ma trepist alla ja kahmasin onu käest enda rahakoti. Uksega prõmmides astusin ma külma kevadhommikusse. Tibutas vaikset vihma ja kastis mahedalt meie mitmekesist aeda. Lehvitasin aednik Carlosele ja tormasin kätt pea kohal hoides auto juurde. Autojuht lasi mu autosse ja irvitades jälgisin ma läbi tumeda klaasi kuidas onu uksest välja tuli ja suurt vihmavarju avas. Muiates vaatasin mehe kohkunud nägu. Onu oli ilmselt ehmunud, et ma kadunud olen ja ta ei saagi mulle seda kuramuse vihmavarju pea kohale toppida. Nõrgalt pead raputades rebis ta pilgu autole lähenevalt onult lahti. Mees oli enda tumeda ülikonna ja korraliku näoga väga sarmikas ja ma pidin tihti taluma naisteparvi ümber tema – mitte minu! Auto uks avanes taas ja nägin onu, kes pani vihmavarju kokku ja istus autosse. Ta ütles sohverile, kuhu sõita ja ajasid üldse muud mula. Võtsin kotist peegli ja kontrollisin meiki. Kõik oli korras ja peagi peatusime me seal, kus pidi pildistamine algama. Manasin näole esindusliku naeratuse ja keerutasin auto ukse juures, et fotograafid saaksid pilti teha. Õnneks päästis mind paarikümne sekundi pärast naine, kes tuli kahe turvamehega. “Tere Angelina, mina olen Jessica de Deljee, mina juhendan sind siis täna,” vadistas naine ja ütles taas mu koledat nime. Miks mul on see jube nimi? Ma ei salli seda. Kõndisin pooltukka silmist lükates uhkesse hoonesse ja vaatasin seal sees korra ringi. Meie ees laiutas lai trepp ja peakohal olid arvukad uhked kroonlühtrid. Huuled kokku pigistanud järgnesin ma Jessicale ja olin peagi, mitte just eriti kenas ruumis. Üldse jäi mulje nagu oleks see pooleli jäänud. Puhastasin hoolikalt kinga talla alused ja kõndisin fotograafi juurde. “Mina olen Angelina Davis,” tutvustasin end sellele jorsile, kes mind silmadega õgis. Onu oli mul käskinud kõiki fotograafe tervitada. Üllatunult kuulsin vastuseks põrisevat urinat “Sa seisad peakaabli peal!” Kohkunult astusin paar sammu fotograafist eemale ja ütlesin jäiselt “Meeldiv tutvuda.” Keerasin end kannapealt ringi ja küsisin Jessicalt “Nii, mis ma siis teen?” Jessica vaatas mind puurivalt ja ütles siis “Tule kaasa.” Ma teadsin, mis sellele järgneb. Riietuminema loomulikult. Kõndisin vaoshoitult tolle naise kannul ja sisenesin väiksesse kõrvalkambrisse. Ma sain enda riided ja võisin ümber riietuda. Imestunult uurisin ma pluusi mille ma saanud olin. Kuna Jessica oli lahkunud olin ma päris hädas. Harilikult meeldis mulle riietuda, kuid see pluus oli paras mõistatus. Pusisin seni, kuni üks õmblus katki kärises. Alguses imestades jätsin ma pluusi ja panin enda endise valge pluusi tagasi selga. Pistsin pea uksest välja ja hüüdsin üle pildistamisruumi “JESSICA!” Tõmbasin pea taas kambrisse ja panin ukse kinni. Peagi avaneski uks ja sisse astus Jessica, kellelt ma kohe pärisin “Mis pluus see selline on?” Vehkisin nipsakalt roosa hilbuga ja näitasin naisele rebendit. Jessica ohkas ja ütles “Ma kohe toon uue.” Keerasin end ringi ja panin käed puusa. Uskumatult kiiresti oli Jessica tagasi ja ulatas mulle seekord õnneks normaalse särgi. Riietusin korralikult ja ajasin poolsaapad jalga. Keerutasin korra peegli ees, kuid vajusin siis taas longu. Kas see ongi minu elu? Pärisin endalt. Tahes tahtmata pidin vastama Jah, see on sinu elu. Mananud näole taas rõõmsa ja värske ilme, kõndisin teiste juurde tagasi. Nüüd vedas Jessica mu meikimisele. Nagu tavaliselt meigiti mind umbes 15 minutit ja mina tulemusega eriti rahule ei jäänud. Ohates vaatasin ma kuidas mulle tehakse ajutise värviga juustesse musti ja punaseid triipe. Kui ma lõpuks valmis sain kõndisin ma kaamerate ette ja täitsin nüüd põriseva häälega fotograafi käske. Poole tunni pärast sain jälle vabalt hingata ja Jessica ütles, et ma võin riided endale jätta. Vaatasin megakalleid teksaseid ja jäin kohe nõusse. Mane aja pärast väljusin ma hoonest ja olin sunnitud fotograafide ees veel paar ringi tegema. Tormasin auto juurde ja lausa kukkusin sinna. Ma olin nii väsinud, kuid edasi tuli minna Rootslastega sööma. Ohates ootasin ma einet mida ta kõht juba mitu tundi igatses. Umbes kümne minuti pärast olime Rootslaste juures. Sõbralikud mehed ja naised surusid mu kätt ja rääkisid midagi rootsi keeles, jumal tänatud. Edasi rääkisid nad ikka inglise keeles. Ma ei tea, mis juhtunud oleks. Onu uhkeldas ja tahtis mind vist kuhugi Rootsi modelliagentuuri saata. Võrratult naeratades süvenesin ma enda einesse. Tunni aja pärast lõpetasin ma jäätisega ja pidusöök oligi läbi. Nüüd me autosse ei läinud. Park, kus piknik toimuma pidi asus üle tänava. Läksime sinna ja suurte silmadega vaatasin ma suurt lava, kus esines mingi rokk-kontsert. Mul oli tahtmine onu kõrvalt põgeneda ja teiste laste juurde muusikarütmis hüppama minema, aga kus sa sellega. Onu vedas mu lava taha ja ütles, et ma järgmisena lavale roniksin, räägiksin narkootikumidest ja lõpuks jagaks voldikuid, lisaks pidin ma fännidele autogramme jagama ja pilte tegema. Sulgesin silmad ja lasin enda juukseid korrastada. Peale seda ronisin ma lavale ja kuulsin teiste kisamist. Naeratasin rahvahulgale ja võtsin mikrofoni kätte. Alustasin enda jutuga “Tere, mina olen Angelina. Äää... Ma pidin täna rääkima teile, kui mõtetud on narkootikumid. Mmm... Kas eee... kas keegi teist on midagi vähemalt ühe korra kasutanud?” Nägin ebalevat rahvahulka ja tõstsin enda käe üles. Läks paar hetke, kui hakkasid tõusma mõned üksikud käed. Lasin käe alla ja ütlesin “Tore, tublid et te seda tunnistate. Kas teate, kui mina ühe korra triipu tegin – ärge sellest mu onule rääkide – ei olnud tulemus eriti mõnus. Süda läks tegelikult hoopis pahaks ja peale selle tekkisid mulle esimesed vinnid! Milline noor soovib enda näole hunnikut vinne? Mina mitte.” Naeratasin rahvahulgale ja küsisin “Kas kellelgi on ka narkootikumidega valusaid kokkupõrkeid?” Tekkis sumin. Ütlesin meeleheitlikult “Kellel on, võib ju meile rääkida sellest.” Sumin vaikis otsekohe ja peagi ronis lavale mingi tanksaabastes patsiga poiss, kellele ma mikrofoni viskasin ja laval taganesin. Istusin ühele toolile ja kuulasin noormehe jutu ära. Täitsa masendav oli. Milline loll rikub enda elu narkootikumidega? Kõndisin taas noormehe kõrvale ja ütlesin mikrofoni “Tubli oled. Näed. Võta see ja see!” Ma surusin jahmunud noormehele voldiku pihku ja kinkisin talle teiseks kallistuse. Vaikselt sosistasin ma talle kõrva “Tubli.” Imetlevalt võtsin ma mikrofoni enda kätte ja pärisin “Veel midagi” Kui olin ära kuulanud mitmed lood kükitasin lava äärde ja jagasin minu jalge ees hüplevatele noortele autogramme ja voldikuid. Peatselt võtsin ma kaks DVD-d kus ma näidelnud olin ja kritseldasin enda autogrammi neile peale. Viskasin filmid kuhugi tahapoole ja sellele järgnesid rõõmukilked. Naersin ja kordasin seda, kuid peagi pidin siiski lahkuma. Saatsin rahvale kaks õhusuudlust ja peaaegu jooksin lavalt minema. Seitsmetunnine stilistikülastus oli küll täitsa igav. Sellest ma parem ei räägi. Aga kui ma koju jõudsin ootas mind viimane hetk plaanis. Salajane tähendas harilikult alla – FBI korterisse minemist. Kuna olin seda paika juba mitmeid kordi külastanud, ei pidanud ma paljuks sinna taas minna. Tõstsin kalli maali seinapeal ja panin käe selle värginduse peale, mis sõrmejälgi loeb. Käis tirin. Peaaegu kohe lükati osavalt peidetud avaus lahti ja ma sain sisse minna. Istusin nagu tavaliselt – kõige esimeses toas suures tugitoolis, seljaga tule poole. Peagi saabus tore ja muhe kiilaspäine Erik, kelle saabumise peale ma püsti hüppasin ja ta kätt raputasin. Kui me mõlemad taas istusime küsis Erik mult “Sa sellest igapäaevaelust tüdinud ei ole?” “Muidugi olen!” ütlesin kiiresti. Sellest tõotas tulla päeva parim hetk. “Mina otsustasin, kui sõber korraldada sulle vahetusõpilase nime all väikese nädalakese ühes Prantsuse koolis. Sobib?” Noogutasin kiiresti ja üle pika aja valitses mu näol see kõige siiram naeratus. Ootas elevalt kuna ja miks ja kus, aga sain vastuseks veel jahmatavamad sõnad “Väga hea. Homme kell 7.00 on väljasõit. Sõidad Pauliga. Kohtle teisi seal hästi.” Mul oli tahtmine püsti hüpata ja Erikut kallistada. Siiski suutsin end vaos hoida ja peale paariminutilist vestlust minema keksida. Onule ma sellest rääkida ei viitsinud. Tormasin enda tuppa ja panin asjad valmis. Peale pakkimist vajusin ma silmapilkselt taas riietega magama.
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 26, 2007 21:10:10 GMT 3
Issand jumal, kui eluhea! Kui ma mõtlen su esimest juttu... Milline areng! Ausalt, ma olen täitsa pahviks löödud. Need kirjeldused ja nii pikka teksti näen sinu poolt esimest korda... Mul pole öelda muud, kui: Wowwww! Ja UUUUUUT! ;D
|
|
|
Post by Pingu on May 26, 2007 21:11:30 GMT 3
awww! täänks tääänks täääääänks aga mina ei ütle ka enam, et mu esimene jutt päris nõme oli. Esimene osa jah, aga muidu olen ma liiga suur ego ikkagi TÄÄÄÄNKS ;D Homme vb
|
|