|
Post by Loore on May 27, 2007 22:34:06 GMT 3
tohivad küll olla pikad osad. lausa peavad olema.
|
|
|
Post by Pingu on May 27, 2007 22:35:53 GMT 3
;D Siis homme peaksite saama teada, mis toimus koolis. ALguses sissejuhatuses ta mulas midagi See juhtub kõik järgmises osas
|
|
|
Post by hanna on May 27, 2007 22:40:02 GMT 3
PEAVAD olema pikad osad
|
|
|
Post by Pingu on May 28, 2007 18:13:52 GMT 3
Ja TULEVADKI pikad osad xD
|
|
|
Post by Pingu on May 28, 2007 20:11:02 GMT 3
ja see osa mis mul valmib tuleb eriti pikk! peaks vist mitmeks osaks jagama
|
|
|
Post by varicella on May 28, 2007 21:31:36 GMT 3
Ossa, ma lugesin nüüd need osad ära ja väga hea jutt peaks mainima. Järge ka(:
|
|
|
Post by Pingu on May 29, 2007 9:47:54 GMT 3
(AAA) Olgu, jooksen kirjutama Peaks paremini edenema hakkama, sest ma mõtlesin öö otsa lauseid ja järjestusi välja xD
|
|
|
Post by Pingu on May 29, 2007 21:08:23 GMT 3
Mul endal on tunne, et ma läksin natuke liiga dramaatiliseks xD Aga Prantsuse maffia xD
Kohutavaim päev minu lühikeses elus
Lõin silmad lahti. Hirmunult ajasin end istukile ja mõtlesin, kuhu ma nüüd sattunud olen. See arusaamatus lõppes kohe, kui mulle meenus, et ma olen ju hotellis ja lähen kohe-kohe kooli. Rõõmsalt hüppasin püsti ja vaatasin aknaid, millest kumas läbi soe ja kutsuv Prantsuse päike. Naerulsui vahetasin riided ja tegin tagasihoidliku meigi. Õnnelikult pistsin suhu küpsise ja panin roosa peavõru pähe. Ikka veel rõõmustades kõndisin ma lihtsalt mööda enda suurt sviiti edasi tagasi. Peagi hakkas mulle silma ümbrik ühe lauakese peal. Rõõmus tuju otsekui lahtus veidi, kui mulle meenus, et see on ju mu päevaplaan. Niisiis avasin ümbriku ja heitsin pilgu enda tulevale päevale. 7.00 Hommikusöök hotellis 7.30 Kooliga tutvumine 8.00 Prantsuse keel 9.00 Prantsuse keel 10.00 Kunsti õpetus 11.00 Loodusõpetus 12.00 Inglise keel 13.00 Ajalugu 14.00 Matemaatika 15.00-21.00 vaba aeg Ma arvan, et iga teine laps oleks sellise asja peal ainult ohanud, kuid mina hüplesin õnnest ja vaatasin ringi. Keegi oli mu koolikoti ära pakkinud ja selle nurka pannud. Kõndisin koti juurde ja kergitasin seda. Kott tundus ebatavaliselt kerge. Tõmbasin luku lahti ja heitsin pilgu ka koti sisemaadele. Täiesti tühi, kui välja arvata neli vihikut, päevik ja pinal. Peaaegu kohe mõistsin. Õpikud saan koolist. Heitsin pilgu kellale ja järgmine hetk juba lendasin koos kotiga alla restorani poole. Kell näitas 7.10. Kui alla restorani jõudsin olin päris õnnelik, kui kaetud oli Rootsi laud ja onu endale sealt sinki tõstis. Võtsin endale kandiku ja ladusin selle peale järjest taldriku, klaasi, noa, kahvli, lusika... Muidugi toppisin ma taldriku tihedalt puuvilju täis ja kui taldrik lootusetult täis sai vaatasin ringi, otsides enda kullakallist onukest, kes kuskil istuma pidi. Leidsin onu ja leidsin Liisa. Otsustasin hetkega, et istun Liisa lauda. Neiu vaatas mind imeliku näoga, kui ma sellise kuhjaga saabusin, kuid ma lihtsalt ütlesin talle: “Hommmik.” Muiates vaatasin kuidas Liisa enda padjakaga mulle “Tere hommikust” vastu pomises. Pidime viieteist minutiga ära sööma. Üritasin jääda viisakuse piiridesse, kuid siiski kiiresti süüa. See oli huvitav kogemus. Teenisin ära ainult mõned altkulmu pilgud. Peagi kobisime kõik enda autodesse ja sõitsime kooli. See oli üks suur masendav maja, mille paksud seinad olid laetud inetut tooni tellistest. Akende ees olid trellid ja uste ees võred. Õnneks muutus kõik, kui onu mu sellest jubetisest mööda juhtis ja teisel tänaval asuva kooli juurde viis. See oli ilus maja. Kena valge maja ja selle ees seisid suured sambad, mis ainult suurendasid aukartust. Kui me sinna sisse astusid ei meenutanud see mingit pidi põhikooli. Arvasin, et tegu on mingi ülikooliga, kuid siiski-siiski osutus see kool minu järgnevate 5 päeva kooliks. Kui onu mind direktori kabineti juurde viis, tundsin end kui kolmeaastane, kes hoiab onu käest kinni ja lisaks sellele on tal näpp suus. Õnneks mina kumbagi ei teinud, kuid siiski tunne oli ahastavalt väike. Direktori kabinetti jõudes hakkas direktriss midagi prantsuse keeles kiiresti rääkima. Kuna olin prantsuse keelt õppinud sain ma millegistki ikka aru. Kuulasin direktrissi rõõmsat jutuvada ja olin täiesti kindel, et ta on uhke, et kaks tuntud näitlejat tema koolis õpivad. Naeratasin leebelt ja nüüd hakkas naine mulle ja Liisale maja näitama. Vanemad jäid mingeid pabereid täitma. Nägime Liisaga ära võimla, pesuruumid, WC-d, sööklad, garderoobid, isiklikud kapid ja lõpuks ka klassid. Üritasin selle keerulise hoone plaani pähe õppida, kuid ilmselt sellest midagi välja ei tulnud. Peagi hakkasid õpilased saabuma ja direktriss näitas meile kiirelt, kuidas avada kappe ja millised meile kuuluvad. Muidugi saime ka enda õpikud. Vaatasime enda tunniplaanid üle ja ohkasin, kui nägin, et Liisa teise klassi sai. Kuna olin uus lasi õpetaja mind kõige enne klassi ja jättis uksed lahti, mida ilmselt alati ei tehtud. Vaatasin klassis häbelikult ringi ja õpetaja näitas, kus on vabad kohad. Istusin esimesele vabale kohale, mis õpetaja näitas ja teenisin ära noore naisõpetaja käest ühe naeratuse. Ta ütles mulle “Ära muretse, küll sa ära harjud.” Naeratasin talle vastu ja otsisin kotist välja enda prantsuse keele asjad. Peagi hakkasid õpilased sagides klassi tulema. Jälgisin nende tulekut hoolega ja tundsin end ebamuguvalt, kui tüdrukute kamp teises klassi otsas pead kokku panid ja rääkima hakkasid, aegajalt mulle kõrvalpilke heites. Iga üks oleks aru saanud, et nad räägivad minust ja natukese aja pärast sain ma teada, et see oli positiivne, sest mind piiras ilmselt klassi kõige popimate tüdrukute kamp sisse. Leidsin nende seast üles Louise ja Josiane. Mõlemad olid jahmunud nägudega ja ilmselt kahetsesid seda, et nad eile mind ära ei tundnud. Vastasin tüdrukute küsimustele ja lõpuks tegid nad kiired ümberkorraldused istumise asjus. Otsustati ära, kellega ma millise tunni ajal istun ja see tundus mulle ainult lõbus. Peagi helises kell ja kõik tõttasid enda kohtadele. Esimene ja ilmselt kõige tähtsam tüdruk nimega Grete jäi minu kõrvale. Kui prantsuse õpetaja klassi ette seisis valitses klassis pühalik vaikus. Õpetaja teretas meid ja lubas meil istuda. Kohe hakkas ta minust rääkima “Nagu te näete on meie klassi lisandunud üks õpilane. Ärge teda siis liigselt enda küsimustega tüüdake, sest ta on siin viis päeva. Kas sa tuleksid klassi ette Angelina?” Ajasin end püsti ja kõndisin pühalikult klassi ette. Tahvli eest avanes uskumatult hea vaade klassile. Nägin, kuidas poistekrupp kirju vahetas ja kuidas kaks tüdrukut kihistasid, mind uurides. Naeratasin ja ütlesin julgelt “Tere, mina olen, siis Angelina ja ma ää, tulen Californiast ja ma olen 13.” Mulle oli õpetatud ilukõnet, kuid seal see justkui ununes. Niisiis ma puterdasin seal ees midagi ja tõttasin enda kohale. Õpetaja rääkis veel midagi, kuid, siis hakkas tund. Kuna nemad olid prantslased oli nende tund ikka väga keeruline. Ma ei saanud enamvähem mitte millestki aru, kuid siiski sain ma enda taset oluliselt kõrgemale. Kui tund lõppes tõttasid kõik jälle minu juurde. Vestlesime sellises hoos, et ma ei saanudki öelda, et tahan minna WC-sse. Kui tund algas kobisid jälle kõik enda kohtadele ja mina piinlesin kohutava vetsu häda käes. Kui tund juba 15 minutit kestis tõusin püsti ja kõndisin tähelepanu keskpunktis olles õpetaja juurde. Kuna ma ei teadnud, kuidas koolides tundidest välja küsitakse ütlesin “Palun, kas ma tohin... khm... kas ma tohin tualetti minna?” õpetaja naeratas ja ütles “Mine, aga käi ruttu ära, me ei taha ju, et sa enda esimesel koolipäeval siin tundidest ilma jääd.” Lubasin, et teen ruttu ja ruttasin klassist välja. Segadusse aetuna vaatasin ringi ja üritasin orienteeruda. Lõpuks otsustasin mööda treppi alla minna ja siis edasi vaadata. Trepist alla jõudnud tundus kõik kohe tuttavam. Möödusin taas direktori kabinetist ja läksin veel korra trepist alla. Nüüd uurisin ma viivu silte, et, kus on tüdrukute vets ja kus poiste oma. Tüdrukute oma leidnud tõttasin ma sinna. Kohe, kui ma ukse kinni panin pidin ma ehmatusest karjuma hakkama. Kostus pikk ja vali tärin. Otsekui lastakse kedagi tulirelvast. Sellele järgnes kohutav ja lõikav karje. Oli kuulda jalamüdinat ja ma tardusin enda kohale, kus ma seisin. Hirmunult kuulasin ma nüüd saabunud surmvaikust. Ma ei tea, kui palju aega mööda läks, kuid mingi aja pärast lükkasin ma värisedes ukse lahti ja uurisin ümbrust. Lubasin endale paar sammu ja vaatasin seejärel uuesti ringi. Vaatasin enda kingi ja olin päris rõõmus, et need olid madalad, mitte mingid kontsakad. Võtsin need jalast ja tõttasin hääletult treppide poole. Ma ei tea, mis asjus oli mulle selliseid asju õpetatud, kuid väiksemana oli Erik mulle ikka rääkinud... Kui ma treppide juurde jõudsin kuulsin taas müdinat ja hüppasin esimese ettejuhtuva ukse taha. Kuulatasin läbi ukse, mis toimub ja vaatasin seejärel ringi. Olin väikeses seinasisse ehitatud kapis. Seal olid harjad, lapid ja erinevad puhastusvahedid. Lükkasin ühe ämbri eemale ja piilusin taas uksest välja. Naljakas küll, kuid sellel hetkel tundsin end, kui mingi “charlie ingel” kuid tegelikult olin teel enda klassi. Nägin, aknast kuidas üks naine siseneb majja. Viimane liikus treppidest alla ja ma tõmbusin taas kappi. Piilusin imetillukesest lukuaugust välja. Surusin maha kriiske. Naine, kes just oli treppidest alla jõudnud vappus esmapilgul kohutava relvatärina käes. Järgmisel hetkel langes too pikali maha. Igaüks oleks aru saanud, et ta oli surnud. See oli kohutav, sarnane mingi filmiga. Olin surmani hirmunud ja ei suutnud mingit häält kuuldavale tuua, aga seda ei olnud vajagi. Taganesin uksest kiiresti paar sammu ja koperdasin ämbri otsa. Nutma puhkedes lootsin, et ma ei olnud mingit kära teinud. Käsi suu ette surudes tegin ilmselt enda lühikese elu kohta kõige julgema teo. Rebisin ukse lahti ja jooksin kingi maha pillates trepist üles ja välisuksest mööda. Ruttasin enda klassi poole. Ma ei tea, mis mul mõttes mõlkus, miks ma koolist välja ei jooksnud, miks pidin ma selle kohutava klassi juurde tagasi minema? Pühkisin näo puhtaks ja vajutasin klassi lingi alla. Uks avanes naginal ja mulle avanes veel hirmsam vaatepilt. Terve klass oli vait ja õpetaja istus enda kohal täies vaikuses. Kuid miski oli valesti. Ahjaa... Kas unustasin mainida, et tahvli ees seisid kaks musta riietatud meest?
|
|
|
Post by varicella on May 29, 2007 21:14:00 GMT 3
Oh, eluhea ju. Mega lahe. XD Prantsuse maffia.^^ Oke, jätka kindlasti.
|
|
|
Post by Loore on May 29, 2007 21:17:49 GMT 3
irw lahe uut
|
|
|
Post by Pingu on May 29, 2007 21:19:50 GMT 3
xD omme või kunagi tuleb uus osa ;D
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 29, 2007 21:44:22 GMT 3
Igaüks oleks aru saanud, et ta oli surnud. Ma hakkasin naerma :$ Aga eluhea! UUUUT! ;D
|
|
|
Post by Pingu on May 29, 2007 21:53:50 GMT 3
Väga masendav lause xD Kuidagi liiga dramaaatiline xD
|
|
|
Post by hanna on May 29, 2007 22:03:17 GMT 3
Hea, uut!
|
|
|
Post by Pingu on May 29, 2007 22:09:40 GMT 3
Vapustav kommentaar xD
|
|