Post by Pingu on Jun 2, 2007 18:22:22 GMT 3
Viimane osa.
Kõik oleks korras...
Ma ei teadnud mida teha. Kuna mehed viivitasid sain aru, et neil ei ole plaanis mind maha lasta. Siiski olin hirmunud. Suurte silmadega jõllitasin mehi, kes olid ise ka vist segaduses. Hetke pärast pöördus üks mees õpetajanna poole ja hakkas raevuka tooniga midagi väga kiirest prantsuse keeles seletama.
Mul oli surmahirm. Vaatasin kohkunult kahte võõrast ja kuulsin siis õpetaja võbisevat häält mulle ütlemas “Istu enda kohale!” Ma ei lasknud end mitu korda paluda. Astusin tasakaalukalt enda koha poole. Istusin ruttu Grete kõrvale ja nägin tema tardunud lubivalget nägu. Ta põrnitses ainiti ühte suunda ja ma küünitasin ka end sinna suunda vaatama. Heitsin pilgu sinna ja vajusin sirge seljaga enda kohale istuma. See oli juba, mis seal maas oli. Justkui jubedamast jubedam õudusunenägu. Üritasin mõtteid eemale juhtida koledast pildist, mis mällu aina süvenes.
Hetkega meenus mulle, et ma ei olnud vetsus käinud. Närisin tükk aega huuli ja võtsin seejärel julguse kokku. Küsisin ruumis kohutavat vaikust lõhkudes “Kas ma palun vetsu saan?” Tundsin, kuidas ma punastasin.
Mehed vahetasid pilke ja üks ütles käredalt “Kannatad ära!” Tegin virila näo pähe ja ütlesin siis “Paluun.” “Pole sul häda midagi!” sain jämeda vastuse. Seejärel hakkasin enda toolil nihelema.
Kui terve klass täitus selle sahinaga käratas üks mees “Kurat küll! Tule kaasa!” Jälgisin rahulolevalt kuidas mees ukse poole läks ja järgnesin talle. Kui koridorri jõudsime ütles ta “Noh, käid nurgas ära.” Mul vajus suu lahti. Ükskõik, kes, aga mitte keegi ei käsi mind selliseks asjaks. “Käi ise!” ütlesin harukordselt jämedalt. “Kas ma päris tualetti ei või kasutada?” pärisin ärevalt. Keerasin end julgelt trepikoja ukse poole ja tundsin, kuidas tulirelva ots minu poole suunati ja vastu kukalt asetati. Sellel hetkel olin ma nii hirmunud, et imestan siiani, kuidas ma vastu pidasin ja püksi ei lasknud. “Hakka astuma!” sisises mees ja ma kõndisin rahulikult trepikoja juurde. Väga aeglaselt astusime trepist alla ja kui vetsu juurde jõudsime tõttasin ruttu kabiini ja lukustasin ukse seest. Rõõmustasin, et olin valinud ainukese, mille seinad ei olnud puidust. Sahistasin vetsupaberiga ja jätsin mehele mulje, nagu ma teeks seda, mida tema ootas. Ootasin hetke ja otsisin taskust mobiiltelefoni. Valisin hädaabi numbri ja vajutasin helistamise numbri. Kohe tõmbasin ma ka vett. Lasin kraanist vee pahinal jooksma ja ootasin et keegi vastaks.
“Hädaabi”
“Aidake mind. Me koolis on mingi kohutav veretöö!”
“Kus te asute?”
Seletasin talle enda kooli nime ja kuulsin vastuseks
“Politsei on selle hoone sisse piiranud, kuid värsket informatsiooni on alati tõhus kuulda.”
“Üks naine on surnud ja mu klassiõde.”
Kuulsin tugevat kloppimist vastu ust ja pillasin telefoni kogematta kraanikaussi. Hirmunud nooti maha surudes ütlesin “Oodake!” Kükitasin, et teksade ääri üles keerata.
Leidsin asja mida ma poleks iial osanud oodata. Vetsu potti kõrval vedeles maas taskunuga. Korjasin selle pääsemise pimestuses üles. Ma ei tea, mis mul plaanis oli, kuid ma lükkasin ukse lahti ja viskasin noa ukse valvaja poole. Lükkasin jahmunud härra eemale ja tormasin minema. Keerasin teise koridori ja jooksin neli astet võttes trepist üles. Jooksin nii kuidas sain ja tormasin välisukse juurde. Kahjuks ei olnud ma rumala peaga arvestanud, et ka õelad inimesed on nutikad. Ma ei tea, miks ma seda ust lahti ei rebinud. Ma ei tea, miks ma sellest majast ei põgenenud.
Tajusin, et mind jälgitakse. Nägin läbi ukse klaasi maja ette kogunenud politsei autosid ja ka onu punast nägu. Tundsin silmanurgast musta sähvatust ja karjatust. Keerasin end üllatunult järjekordse musta riietatud mehe poole.
Tundsin, et minu lõpp on väga lähedal. Juba tõstis mees relva. See kõik toimus justkui aegluubis ja mina ei teinud midagi. Vaatasin mustavat relva ja kuulsin pauku. See ei olnud paugu moodi. See oli rohkem nagu terav plaksakas mis tundus kumedana. Olin sellest kurdistatud. Kuulsin vihinat ja ei tundnud imekombel midagi. Prantsatasin maha ja alles siis jõudis mulle kohale, mis juhtunud oli. Kiikasin enda rindkere poole ja vajusin lootusetult maha. Kas see oligi surm? Tundsin kõiki osi enda kehast ja sulgesin silmad.
Seal ma siis lebasin. Tüdruk kes oli tegelikult 13, pealtnäha 17.
Järgnev oli nii ilus. Ma lendasin sellest koledast ja verisest paigast minema. Lendasin eemale igavatest pildistamistest ja ajakirja kaanel poseerimisest. Tundsin esimest korda rahu. Õnnelikult lendasin ma eemale politsesireenides ja igapäevasest tänavamürast.
Inimkond oli kaotanud taas ühe liikme. Lahkujaks oli Angelina Davis – mina.
Ma jään enda ütluse juurde.
Kõik oleks korras, kui...
Kõik oleks korras, kui mu vanemad poleks õhupalli reisil kaduma läinud.
Kõik oleks korras, kui onu poleks leidnud minus staari sära.
Kõik oleks korras, kui ma oleksin jäänud enda koju.
Kõik oleks korras, kui keegi oleks hoidnud mind sellest koolist eemale.
Aga võibolla polnudki see juhus? Võibolla oli see minu saatus. Ma ei elanud elu täisväärtuslikult ja leidsin kiirema lõpu.
Kui ma oleksin teadnud, et need on mu elu viimased hetked oleksin ma neid rohkem nautinud.
Kahtlemata on elu mõnus, kuid kõige imelikum on see, et ma ei kahetse seda. Ma ei kahetse, seda rahu.
Ma ei saa kunagi teada, mis näoga oli onu.
Ma ei saa kunagi teada, mida võttis onu ette.
Ma ei saa kunagi teada, kuidas reageeris sellele maa.
Ma ei saa kunagi teada, mida tundis Erik.
Ma ei saa kunagi teada, mis minust tulevikus saanud oleks.
Ma ei saa kunagi teada, kas Liisa pääses sellest veresaunast.
Kuid tegelikult ei huvita mind miski. Peamine on see, et mina olen siin.
Olen teieni toonud enda elu viimased kolm päeva ja need tekitavad minus vaid trotsi ja ärgitavad viha mu onu vastu.
Olen saabunud paika, kuhu teised mulle järgneda ei saa.
Kõik oleks korras...
Ma ei teadnud mida teha. Kuna mehed viivitasid sain aru, et neil ei ole plaanis mind maha lasta. Siiski olin hirmunud. Suurte silmadega jõllitasin mehi, kes olid ise ka vist segaduses. Hetke pärast pöördus üks mees õpetajanna poole ja hakkas raevuka tooniga midagi väga kiirest prantsuse keeles seletama.
Mul oli surmahirm. Vaatasin kohkunult kahte võõrast ja kuulsin siis õpetaja võbisevat häält mulle ütlemas “Istu enda kohale!” Ma ei lasknud end mitu korda paluda. Astusin tasakaalukalt enda koha poole. Istusin ruttu Grete kõrvale ja nägin tema tardunud lubivalget nägu. Ta põrnitses ainiti ühte suunda ja ma küünitasin ka end sinna suunda vaatama. Heitsin pilgu sinna ja vajusin sirge seljaga enda kohale istuma. See oli juba, mis seal maas oli. Justkui jubedamast jubedam õudusunenägu. Üritasin mõtteid eemale juhtida koledast pildist, mis mällu aina süvenes.
Hetkega meenus mulle, et ma ei olnud vetsus käinud. Närisin tükk aega huuli ja võtsin seejärel julguse kokku. Küsisin ruumis kohutavat vaikust lõhkudes “Kas ma palun vetsu saan?” Tundsin, kuidas ma punastasin.
Mehed vahetasid pilke ja üks ütles käredalt “Kannatad ära!” Tegin virila näo pähe ja ütlesin siis “Paluun.” “Pole sul häda midagi!” sain jämeda vastuse. Seejärel hakkasin enda toolil nihelema.
Kui terve klass täitus selle sahinaga käratas üks mees “Kurat küll! Tule kaasa!” Jälgisin rahulolevalt kuidas mees ukse poole läks ja järgnesin talle. Kui koridorri jõudsime ütles ta “Noh, käid nurgas ära.” Mul vajus suu lahti. Ükskõik, kes, aga mitte keegi ei käsi mind selliseks asjaks. “Käi ise!” ütlesin harukordselt jämedalt. “Kas ma päris tualetti ei või kasutada?” pärisin ärevalt. Keerasin end julgelt trepikoja ukse poole ja tundsin, kuidas tulirelva ots minu poole suunati ja vastu kukalt asetati. Sellel hetkel olin ma nii hirmunud, et imestan siiani, kuidas ma vastu pidasin ja püksi ei lasknud. “Hakka astuma!” sisises mees ja ma kõndisin rahulikult trepikoja juurde. Väga aeglaselt astusime trepist alla ja kui vetsu juurde jõudsime tõttasin ruttu kabiini ja lukustasin ukse seest. Rõõmustasin, et olin valinud ainukese, mille seinad ei olnud puidust. Sahistasin vetsupaberiga ja jätsin mehele mulje, nagu ma teeks seda, mida tema ootas. Ootasin hetke ja otsisin taskust mobiiltelefoni. Valisin hädaabi numbri ja vajutasin helistamise numbri. Kohe tõmbasin ma ka vett. Lasin kraanist vee pahinal jooksma ja ootasin et keegi vastaks.
“Hädaabi”
“Aidake mind. Me koolis on mingi kohutav veretöö!”
“Kus te asute?”
Seletasin talle enda kooli nime ja kuulsin vastuseks
“Politsei on selle hoone sisse piiranud, kuid värsket informatsiooni on alati tõhus kuulda.”
“Üks naine on surnud ja mu klassiõde.”
Kuulsin tugevat kloppimist vastu ust ja pillasin telefoni kogematta kraanikaussi. Hirmunud nooti maha surudes ütlesin “Oodake!” Kükitasin, et teksade ääri üles keerata.
Leidsin asja mida ma poleks iial osanud oodata. Vetsu potti kõrval vedeles maas taskunuga. Korjasin selle pääsemise pimestuses üles. Ma ei tea, mis mul plaanis oli, kuid ma lükkasin ukse lahti ja viskasin noa ukse valvaja poole. Lükkasin jahmunud härra eemale ja tormasin minema. Keerasin teise koridori ja jooksin neli astet võttes trepist üles. Jooksin nii kuidas sain ja tormasin välisukse juurde. Kahjuks ei olnud ma rumala peaga arvestanud, et ka õelad inimesed on nutikad. Ma ei tea, miks ma seda ust lahti ei rebinud. Ma ei tea, miks ma sellest majast ei põgenenud.
Tajusin, et mind jälgitakse. Nägin läbi ukse klaasi maja ette kogunenud politsei autosid ja ka onu punast nägu. Tundsin silmanurgast musta sähvatust ja karjatust. Keerasin end üllatunult järjekordse musta riietatud mehe poole.
Tundsin, et minu lõpp on väga lähedal. Juba tõstis mees relva. See kõik toimus justkui aegluubis ja mina ei teinud midagi. Vaatasin mustavat relva ja kuulsin pauku. See ei olnud paugu moodi. See oli rohkem nagu terav plaksakas mis tundus kumedana. Olin sellest kurdistatud. Kuulsin vihinat ja ei tundnud imekombel midagi. Prantsatasin maha ja alles siis jõudis mulle kohale, mis juhtunud oli. Kiikasin enda rindkere poole ja vajusin lootusetult maha. Kas see oligi surm? Tundsin kõiki osi enda kehast ja sulgesin silmad.
Seal ma siis lebasin. Tüdruk kes oli tegelikult 13, pealtnäha 17.
Järgnev oli nii ilus. Ma lendasin sellest koledast ja verisest paigast minema. Lendasin eemale igavatest pildistamistest ja ajakirja kaanel poseerimisest. Tundsin esimest korda rahu. Õnnelikult lendasin ma eemale politsesireenides ja igapäevasest tänavamürast.
Inimkond oli kaotanud taas ühe liikme. Lahkujaks oli Angelina Davis – mina.
Ma jään enda ütluse juurde.
Kõik oleks korras, kui...
Kõik oleks korras, kui mu vanemad poleks õhupalli reisil kaduma läinud.
Kõik oleks korras, kui onu poleks leidnud minus staari sära.
Kõik oleks korras, kui ma oleksin jäänud enda koju.
Kõik oleks korras, kui keegi oleks hoidnud mind sellest koolist eemale.
Aga võibolla polnudki see juhus? Võibolla oli see minu saatus. Ma ei elanud elu täisväärtuslikult ja leidsin kiirema lõpu.
Kui ma oleksin teadnud, et need on mu elu viimased hetked oleksin ma neid rohkem nautinud.
Kahtlemata on elu mõnus, kuid kõige imelikum on see, et ma ei kahetse seda. Ma ei kahetse, seda rahu.
Ma ei saa kunagi teada, mis näoga oli onu.
Ma ei saa kunagi teada, mida võttis onu ette.
Ma ei saa kunagi teada, kuidas reageeris sellele maa.
Ma ei saa kunagi teada, mida tundis Erik.
Ma ei saa kunagi teada, mis minust tulevikus saanud oleks.
Ma ei saa kunagi teada, kas Liisa pääses sellest veresaunast.
Kuid tegelikult ei huvita mind miski. Peamine on see, et mina olen siin.
Olen teieni toonud enda elu viimased kolm päeva ja need tekitavad minus vaid trotsi ja ärgitavad viha mu onu vastu.
Olen saabunud paika, kuhu teised mulle järgneda ei saa.