tnxtnxtnx
Päev enne hukatust
Ärkasin taas riietes olles voodis. Taas oiates ajasin end püsti. Nagu deja-vus läksin ma kapi juurde ja võtsin uued riided. Täpselt nagu eelmisel päeval riietusin ma sirmi taga ja ajasin jalga madalad kingad. Tegin sama meigi mis eelmisel päeval ja võtsin enda päevaplaani.
7.00 väljasõit
8.00 hommikusöök
8.15 väljalend
16.00 ümber istumine
20.00 kohale jõudmine
20.30 hotelli kolimineSurusin päevaplaani rõõmsalt pihku ja tirisin üksteise järel neli suurt asju täis spordikotti ja kohvrit trepi juurde, et Marcos – meie teener – need autosse viiks. Rõõmsalt hüplesin trepist alla ja võtsin alumisest kapist mantli, jope ja tuulejaki kätte. Seadsin peegli ees hetke juukseid ja tormasin, siis kuuma päikeselise kevadhommiku kätte. Lehvitasin rõõmsalt taas Carlosele, kes enda voolikuga jändas. Naersin ja keerutasin end kohapeal. Ikka veel keereldes tiirlesin ma auto juurde ja vajusin tahaistmele istuma. Kergelt tupeerisin ma ühe juuksesalgu ja silusin selle seejärel. Ootasin, et onu tuleks, kuid aeg venis ja venis nagu tatt. Vaatasin ärevalt enda kullast käekella mis näitas täpselt 6.58. Raputasin juukseid ja haigutasin. Lõpuks onu tuli ja istus eesistmele. Ma ei saanudki talle “tere hommikust” öelda, sest ta rääkis telefoniga.
“Ei, homme ei saa. Tee mulle järgmine nädal vabaks! EIII! A. ka ei saa! Ei saa ja kõik! Ära jama. Kui sina mäkra mängid, mängin mina ka!” imestunult uurisin onut, kes vihaselt telefoni karjus. Käis kuuldav pagassiplõks ja mõne sekundi pärast hakkasime me liikuma.
Siiski ei lõpetanud onu karjumist.
“SA OLED VALLANDATUD!” karjus ta maruliselt nii, et telefon ähvardas lõhkeda.
Oleksin tahtnud sugulast teretada, kuid too paistis nii vihane, et ma otsustasin enda suu parem kinni pidada.
Vaatasin tänavaid ja maju, mis auto tumedatest klaasidest läbi kumasid. Tänavatel jalutasid väikesed noortekrupid, kellel oli arusaadavalt lõbus. Ohkasin ja ei vaadanud enam tänavatele. Vajusin pehme auto seljatoe sisse. Järsku kuulsin
“sex and city” tunnusmeloodiat. Tõmbasin käekotist enda edeva ja kalli liugklapiga telefoni välja. Võtsin kõne vastu ja ütlesin enda tavalise sõnumi kõne alguses.
“Hallo. Angelina Davis kuuleb.”
“Tsau, kas sa uudist tead??”
“Ei”
“MA LENDAN PRANTSUSMAALE!”Ehmatasin. Liisa lendas ka Prantsusmaale. Mis sepitsus see veel oli?
“Wow! Olen rabatud, mis asjus?”
“Ma saan mingisse kooli vahetusõpilaseks, üheks nädalaks!”
Hing jäi kinni. See ei saanud ju Eriku sõbralik plaan olla!
“Öööö, tahad minu uudist teada? Muidugi tahad! MA LENDAN KA PRANTSUSMAALE VAHETUSÕPILASEKS, ÜHEKS NÄDALAKS!”
“mida?”
“Jahm... varsti siis kohtume, ciao!”
“sau.”Panin telefonile klapi peale ja libistasin selle kotti tagasi. Jahmunult põrnitsesin ma taas tänavaid, kuid olin sügavas mõttes.
Ma ei tea kui pika aja pärast jäi auto seisma ja ma ronisin autost välja. Tänaval ringutasin ja leidsin end koos onuga uhke restorani eest. Väärika sammuga sisenesime me hoonesse ja istusime ühe kaugema laua taha. Võtsin menüü kätte ja lappasin seda hajameelselt. Kui olin välja valinud prae, jäätise ja jõhvikamahla tuli kelner ja võttis meilt tellimused. Kui mees lahkus vaatasin ringi. Võpatasin, kui nägin aknatagant möödumas tüdrukutekampa. Taas oli mul tunne, et tõuseks püsti ja jookseks nende juurde, kuid mul ei olnud seda vaja teha. Üks tüdruk neist osutas järsku mulle ja ma keerasin kiirelt pilgu ära. Silusin juukseid nii, et mind ei olnud võimalik aknast näo järgi ära tunda.
Tundsin kuidas mu kõrvakuulmine teravnes ja ma kuulsin kihistamist, teadsin, et tüdrukud tahavad minu juurde tulla. Mul oligi õigus. Natukese aja pärast tuli üks blond miniseelikus tüdruk, beibede kamba ees minu juurde ja ütles
“Tere. Minu nimi on Charlotte, kas ma saaksin palun autogrammi.” Lükkas juuksed silmist ja ütlesin Charlottele naeratades
“olgu, sul mingit pastakat on?” Charlotte taarus tagasi teiste juurde ja sosistas neile midagi.
Natukese aja pärast oli see kamraad kogu kupatusega minu juures ja üks lühikene mustapeaga tüdruk ulatas mulle pastaka. Neiu tuhlas enda shopingu kotis ja tõmbas välja ilmselt äsjaostetud pluusi. Ärevalt sirutas ta selle minu nina alla.
“Autogrammi? Mm, olgu. Mis su nimi on?” “Elaine.” Naeratasin ja kirjutasin pluusi peale suurejooneliselt
“Angelinalt Elainele.” Lõppu kritseldasin autogrammi ja joonistasin väikese lillekese. Ulatasin pluusi mustapäisele koos pastakaga tagasi ja tabasin endalt onu uuriva pilgu.
Ma ei teinud onust väljagi ja andsin Charlottele mingile paberilipiku peale autogrammi ja pühenduse.
Nii ma siis istusin ja kirjutasin kõikjale enda autogrammi. Kui ma valmis sain tormasid tüdrukud kihistades ukse juurde ja ma vaatasin neile igatsevalt järele. Natuke aega veel istunud tuli mu söök mille ma pooleldi jõudsin ära süüa. Praest jäi pool alles, kuid jäätis ja mahl said otsa.
Varsti istusin jälle autos, valmis lennujaama minekuks. Oma vanuse kohta olin ma väga palju lennanud.
Lennujaamas sain ma üllatuse osaliseks. Mulle vahtis vastu umbes viis minu enda pilti. Lükkasin päikeseprillid ette ja mütsi pähe ning astusin lennujaama müra sisse. Vaatasin ringi ja ootasin, et keegi mind juhendama tuleks. Paari minuti pärast olid minu kõrval autojuht, kes vaarus minu kottide all ja onu, kes ka endale ühe koti oli võtnud. Kergitasin nende peale kulme ja hakkasin liikuma Liisa poole, keda ma just märganud olin. Liisa kõrval oli samuti mees kes tema arvukaid kotte süles hoidis. Kallistasin sõbrannat ja silmitsesin seejärel pruunide juustega, pruunide silmadega ja üldse väga pruuni riietunud Liisat. Liisa vaatas mulle otsa ja osutas mu juustele
“mis need siis on? Kes sulle need triibud tegi!? Ma tahan ka!” Tegin eputava näo pähe ja keerutasin end edevalt sõbranna ees. Naeratades kõndisime me käsivangus sinna, kuhu vaja minna oli.
Kui olime kaua jamanud seal saime lõpuks lennukisse, kus me Liisaga õnneks kõrvuti istusime.
Lennukis oli igav nagu ikka. Põhiliselt lihtsalt istusin ja vaatasin aknast välja, kus triivisid ringi imekenad pilvetupsud.
Kui ümberistumine oli ei läinud asi sugugi paremaks. Igav oli ikkagi. Võibolla ongi mulle loodud sellised sõbrannad, kes ei oska nalja teha.
Aga igastahes kui me õhtul Prantsusmaale jõudsime paigutasime endid korralikult viietärni hotelli ja üksiktubadesse.
Pakkisin asjad lahti, ikkagi seitse päeva ja puha...
Natukese aja pärast tuli onu, kes ütles, et ta läheb baari ja mina sinna ei saa ja blablabla. Muidugi käskis ta mul kohe magama minna. Niisiis tegin tubli lapse näo pähe ja põgenesin vannituppa.
Kui onu lahkus tormasin ma Liisa toa juurde ja nõudsin, et ta mind sisse laseks. Vaatasin tüdruku toa hoolikalt üle ja ütlesin
“Nii ja nüüd lähme Prantsuse tänavaid avastama!” Naersin ja me tormasime hotellist välja. Tänavad olid tühjad. Vaatasin kartlikult ringi. Oli jube hirm, et ma eksin ära.
Öö kujunes lõbusaks ja suutsime sõbruneda kahe tüdruku Louise ja Josianega. Tüdrukud ei tundnud mind õnneks ära ja tuli välja, et me oleme klassiõed need viis päev. Peagi sai aga väsimus meist võitu ja me suundusime hotelli tagasi. Vaikselt hiilisime enda tubadesse ja vajusime pehmetesse vooditesse magama.
_-_-_-_-
Natuke igav vist sai