Post by Nasicc on Jul 28, 2007 18:53:51 GMT 3
ma tundsin, et eelmine jutt ei läinud kuidagi nii, nagu ma tahtsin... tegin järsema lõpu, kui kavatsesin.
Nüüd proovin uuesti kätt .
See siin pole küll nö rewrite Amyst ja landonist, aga jutt on sama põhimõttega ;D.
***
Suurim viga vol 2.
Michael says:
Tra, kas sa ei võiks vait jääda?
Susan says:
Mida mina siis tegin, et sa nii vihane oled?
Michael says:
Lihtsalt jää vait! Ma ei taha sinuga rääkida!!!
Michael appears to be offline.
Susan jõllitas kissis silmadega monitori. Kui ei taha, siis ei taha, käis tema peast läbi õel vilksatus. Ta polnud juba ammu nii endast välja olnud. Asi oli selles, et Michael polnud nagu iga teine. Iga teisega ta sai rahulikult suhelda: ilma tülideta. Iga teise netti tulekut ta ei oodanud: kuid Michaeli oma ootas. Kellegi teisega rääkides ei naernud ta südamest ega olnud kurb, kui pingelisem olukord tekkis. Teist Michaeli-sarnast pole.
Tüdruk mõtles ajale tagasi. Kui nad tutvusid, võisid nad rääkida päevi. Nad olid justkui üksteise külge kleebitud. Kuid paar kuud tagasi see kõik muutus. Poiss ei võtnud enam vestlustes vedu ning nende tülid muutusid aina sagedasemaks nähtuseks.
Enne olid tülid tüdrukule koormaks, kuid nagu Susan nüüd avastas, on tal suva. Kaklused olid muutunud osaks päevast. Need ei läinud enam korda.
Ja, mõtles tüdruk, kui me enam ei räägi ja ta niikuinii rääkida ei taha, võib meie suhted vabalt katkestada. Külma südamega vajutas tüdruk blokeerimisnuppu ning kustutas poisi MSN-listist. Äkki poiss isegi kahetseb kunagi? Paras talle!
***
Susan jalutas mööda kividega sillutatud sissekäigurada kooli poole ning seisatas hetkeks. Ümber kooli kiirustasid inimesed igasse suunda. Yale´i lipp hõljus riigilipu kõrval kõrgel taevas ning päike säras vastu. Ohtratest akendest oli näha tundengite päid ning ühe alumise korruse akna kaudu hõljus hoovi hämmastavalt tugev magus lõhn. Kooli puhvet, mõistagi. Kõik oli täpselt nii nagu neiu eelmistest aastatest mäletas. Selle vahega, et nüüd oli ta juba 23-aastane. Vaid üks aasta veel ning siis on ta vaba.
Susan astus söakalt kooli poole, samal ajal kotist loengute nimekirja järele kobades. Esimene loeng kätkes miimikat ja kehakeelt ning selle viis läbi keegi Hr. O´Connel. Neiu tegi mõtteis märkuse kentsaka nime kohta ning hakkas kabineti nr 102 poole suunduma. Ta polnud Hr. O´Connelit veel näinud, kuid kuna loeng viidi läbi nende koduklassis ja nende eelmine titekutsar oli halva tervise pärast pensionile läinud, oletas Susan, et O´Connel on nende uus klaasijuhataja-moodi-värk. Ta oli mehest vaid nii palju kuulnud, et ta lõpetanud mõned aastat tagasi ise ülikooli ning on nüüd umbes 27-aastane. Seega lektori kohta noor. Neiu suule tekkis muje, kui ta kujutas ette, kuidas meest kiusama hakatakse. Algaja ju siiski.
Klassi astunud, leidis ta oma näo esmalt kellegi juustesse peidetuna – Kate oli talle kiljudes kaela langenud ning vadistama hakanud: „Sa ei tea, kuidas ma sinust suvevaheajal puudust tundsin!” Kate lasi Susani lahti ning naeratas talle rõõmsalt. Kuskilt kostis vilistamine. Susan ei vaevunud poiste kamba poole vaatamagi. Klassis polnud palju rahvast. Kõige rohkem 10 inimest.
Susan suundus Kate´ kõrvale istuma ning võttis kotist oma diktofoni, üritades ära seedida kõikvõimalikke uudiseid, mis Kate talle ette lajatas.
Mõne minuti pärast astus klassi umbes meetri ja saja kaheksakümne sentimeetri pikkune päevitunud mees. Tema juuksed oli sügavpruunid ja kohevad ning prillid, mis ta ninale pani, varjasid tema suuri, rohelisi silmi. Kuni neiu silmad polnud mehe riietuseni jõudnud, arvas ta, et tegu on äärmiselt kohusetundliku ja karmi kutiga. Hr. O´Connel kandis kottis teksaseid ning sinakasvalget triiksärki, mille ülemised nööbid olid kinni panemata jäänud. Susan veendus, et tegu oli arvatavasti kõige lahedama õpetajaga, keda ta seni kohanud oli. Kate ohkas neiust vasakul. Susan oletas, et ta on taas armunud.
„Tere päevast!” lausus mees reipalt oma portfelli lohakalt lauale pannes ning kriiti kätte võttes. „Mina olen Hr. Michael O´Connel ning peale selle, et ma pean teil siin aasta otsa silma peal hoidma, õpetan teid ka inimese kehakeelt tundma. Viimane on tähtis kohtualuste jälgimine ning veendumus, et nad räägivad tõtt.” Mees kirjutas oma nime tahvlile ning vaatas säraval ilmel tudengeid. „Täna me õpime miimikat. Näojooni ja kuidas neid mõista. Niisiis,” mees kõndis nende ees ringi nagu tulistel sütel. „Täna valin ma välja kaks inimest. Ühe tüdruku ja ühe poisi – kes hakkavad üksteist kordamööda usutlema. Vastasel on õigus valetada, välja mõelda, tõtt rääkida – mida iganes. Asja mõte on selles, et ma tahan teid tundma õppida. Samuti saate ka ise teadsa, kui head inimese tundjad te olete. Loodan, et mu mõte on selge. Ahjaa, ülejäänud, kes ei usutle, jälgivad teraselt toimuvat, sest juba homme on tulejoonel kaks järgmist inimest.” Mees jäi seisma ning vaatas tundengeid kõvera muigega. „Niisiis, täna on meie peategelased tema,” mees osutas Mike´ile, kes taganurgas oma käekellaga mängis, „ja tema.” Susan oli oma diktofoniga jamades vist endale liialt tähelepanu tõmmanud. Ohates tõusis ta püsti ning võttis istet ühel teiste ette asetatud toolidest.
Mike istus tema vastas ningnäis, nagu ta ei saaks arugi, kuidas ta koolimajja oli sattunud.
„Alustage, uurida võib ükskõik mida,” lausus O´Connell seina äärest üht tooli tõmmates ning sellele kaksiratsi otsa istudes.
„Kas su nimi on Mike Blest?” küsis Susan toolil toolileenile toetudes.
„Jah,” vastas Mike ilmetult. Tundus, nagu hakkaks ta magama jääma. Möödusid sekundid ning Mike ei teinud suudki lahti. Näis, nagu tundus niisama istumine talle tunni loomuliku osana.
„Aitäh, Mike,” lausus O´Connel lõpuks püsti tõustes ning noormeest õlale patsutades. „Sinust oli abi, aga ma näitan, kuidas asi tegelikult käib.” Mike koperdas oma kohale ning Michael istus Susani vastu. Tüdruk jõllitas teda ilmetult.
„Kas me oleme enne kohtunud?” tuli kiire küsimus.
„Ei.” Ilmetu nägu.
„Kas sa oled suitsetanud?”
„Ei.”
„Joonud? Kasutanud narkootikume?”
„Jah ja ei.”
„Kas sa oled purjus olnud?”
„Jah, aga vaid üks kord.”
„Kas selle on põhjustanud keegi inimene?”
„Muidugi!”
„Kas sa minuga peale seda tundi, meie ühise vaba tunni ajal kohvikusse tuled?” Ootusärev nägu.
Susan vakatas. „Te olete lektor!”
„Ja siis? Kõigest üks väike salat ja klaas kohvi. Minu kulul.”
Kogu ruum ootas Susani vastust. Michael oli kindlasti kõige kompum ja ägedam mees/lektor, keda ta kunagi kohanud oli, aga õpilased ja nende õpetajad ei tohi suhteid luua. Aga kas kuskil on kirjas sama lektori ja tudengi kohta? Aga Susan ei tunnegi teda. Ta kohtus temaga alles mõne minuti eest. Kuid sedasi üksteist tundma õpitaksegi.
Susan naeratas kavalalt. „Nõus.”
Mehe nägu muutus kuidagi rõõmsamaks ning ta tõusi krapsakalt püsti. Michael pöördus jahmunud tudengite poole ning lausus: „Kuna nähtavasti on meie tänane demonstratsioon lõppenud, kohtume taas homme, mil mul on plaanis teile jutustada natukene... ajaloost.” Ta ütles kõike seda, olles teadlik asjaolust, et loeng oli käinud vaid kümme minutit.
Nüüd proovin uuesti kätt .
See siin pole küll nö rewrite Amyst ja landonist, aga jutt on sama põhimõttega ;D.
***
Suurim viga vol 2.
Michael says:
Tra, kas sa ei võiks vait jääda?
Susan says:
Mida mina siis tegin, et sa nii vihane oled?
Michael says:
Lihtsalt jää vait! Ma ei taha sinuga rääkida!!!
Michael appears to be offline.
Susan jõllitas kissis silmadega monitori. Kui ei taha, siis ei taha, käis tema peast läbi õel vilksatus. Ta polnud juba ammu nii endast välja olnud. Asi oli selles, et Michael polnud nagu iga teine. Iga teisega ta sai rahulikult suhelda: ilma tülideta. Iga teise netti tulekut ta ei oodanud: kuid Michaeli oma ootas. Kellegi teisega rääkides ei naernud ta südamest ega olnud kurb, kui pingelisem olukord tekkis. Teist Michaeli-sarnast pole.
Tüdruk mõtles ajale tagasi. Kui nad tutvusid, võisid nad rääkida päevi. Nad olid justkui üksteise külge kleebitud. Kuid paar kuud tagasi see kõik muutus. Poiss ei võtnud enam vestlustes vedu ning nende tülid muutusid aina sagedasemaks nähtuseks.
Enne olid tülid tüdrukule koormaks, kuid nagu Susan nüüd avastas, on tal suva. Kaklused olid muutunud osaks päevast. Need ei läinud enam korda.
Ja, mõtles tüdruk, kui me enam ei räägi ja ta niikuinii rääkida ei taha, võib meie suhted vabalt katkestada. Külma südamega vajutas tüdruk blokeerimisnuppu ning kustutas poisi MSN-listist. Äkki poiss isegi kahetseb kunagi? Paras talle!
***
Susan jalutas mööda kividega sillutatud sissekäigurada kooli poole ning seisatas hetkeks. Ümber kooli kiirustasid inimesed igasse suunda. Yale´i lipp hõljus riigilipu kõrval kõrgel taevas ning päike säras vastu. Ohtratest akendest oli näha tundengite päid ning ühe alumise korruse akna kaudu hõljus hoovi hämmastavalt tugev magus lõhn. Kooli puhvet, mõistagi. Kõik oli täpselt nii nagu neiu eelmistest aastatest mäletas. Selle vahega, et nüüd oli ta juba 23-aastane. Vaid üks aasta veel ning siis on ta vaba.
Susan astus söakalt kooli poole, samal ajal kotist loengute nimekirja järele kobades. Esimene loeng kätkes miimikat ja kehakeelt ning selle viis läbi keegi Hr. O´Connel. Neiu tegi mõtteis märkuse kentsaka nime kohta ning hakkas kabineti nr 102 poole suunduma. Ta polnud Hr. O´Connelit veel näinud, kuid kuna loeng viidi läbi nende koduklassis ja nende eelmine titekutsar oli halva tervise pärast pensionile läinud, oletas Susan, et O´Connel on nende uus klaasijuhataja-moodi-värk. Ta oli mehest vaid nii palju kuulnud, et ta lõpetanud mõned aastat tagasi ise ülikooli ning on nüüd umbes 27-aastane. Seega lektori kohta noor. Neiu suule tekkis muje, kui ta kujutas ette, kuidas meest kiusama hakatakse. Algaja ju siiski.
Klassi astunud, leidis ta oma näo esmalt kellegi juustesse peidetuna – Kate oli talle kiljudes kaela langenud ning vadistama hakanud: „Sa ei tea, kuidas ma sinust suvevaheajal puudust tundsin!” Kate lasi Susani lahti ning naeratas talle rõõmsalt. Kuskilt kostis vilistamine. Susan ei vaevunud poiste kamba poole vaatamagi. Klassis polnud palju rahvast. Kõige rohkem 10 inimest.
Susan suundus Kate´ kõrvale istuma ning võttis kotist oma diktofoni, üritades ära seedida kõikvõimalikke uudiseid, mis Kate talle ette lajatas.
Mõne minuti pärast astus klassi umbes meetri ja saja kaheksakümne sentimeetri pikkune päevitunud mees. Tema juuksed oli sügavpruunid ja kohevad ning prillid, mis ta ninale pani, varjasid tema suuri, rohelisi silmi. Kuni neiu silmad polnud mehe riietuseni jõudnud, arvas ta, et tegu on äärmiselt kohusetundliku ja karmi kutiga. Hr. O´Connel kandis kottis teksaseid ning sinakasvalget triiksärki, mille ülemised nööbid olid kinni panemata jäänud. Susan veendus, et tegu oli arvatavasti kõige lahedama õpetajaga, keda ta seni kohanud oli. Kate ohkas neiust vasakul. Susan oletas, et ta on taas armunud.
„Tere päevast!” lausus mees reipalt oma portfelli lohakalt lauale pannes ning kriiti kätte võttes. „Mina olen Hr. Michael O´Connel ning peale selle, et ma pean teil siin aasta otsa silma peal hoidma, õpetan teid ka inimese kehakeelt tundma. Viimane on tähtis kohtualuste jälgimine ning veendumus, et nad räägivad tõtt.” Mees kirjutas oma nime tahvlile ning vaatas säraval ilmel tudengeid. „Täna me õpime miimikat. Näojooni ja kuidas neid mõista. Niisiis,” mees kõndis nende ees ringi nagu tulistel sütel. „Täna valin ma välja kaks inimest. Ühe tüdruku ja ühe poisi – kes hakkavad üksteist kordamööda usutlema. Vastasel on õigus valetada, välja mõelda, tõtt rääkida – mida iganes. Asja mõte on selles, et ma tahan teid tundma õppida. Samuti saate ka ise teadsa, kui head inimese tundjad te olete. Loodan, et mu mõte on selge. Ahjaa, ülejäänud, kes ei usutle, jälgivad teraselt toimuvat, sest juba homme on tulejoonel kaks järgmist inimest.” Mees jäi seisma ning vaatas tundengeid kõvera muigega. „Niisiis, täna on meie peategelased tema,” mees osutas Mike´ile, kes taganurgas oma käekellaga mängis, „ja tema.” Susan oli oma diktofoniga jamades vist endale liialt tähelepanu tõmmanud. Ohates tõusis ta püsti ning võttis istet ühel teiste ette asetatud toolidest.
Mike istus tema vastas ningnäis, nagu ta ei saaks arugi, kuidas ta koolimajja oli sattunud.
„Alustage, uurida võib ükskõik mida,” lausus O´Connell seina äärest üht tooli tõmmates ning sellele kaksiratsi otsa istudes.
„Kas su nimi on Mike Blest?” küsis Susan toolil toolileenile toetudes.
„Jah,” vastas Mike ilmetult. Tundus, nagu hakkaks ta magama jääma. Möödusid sekundid ning Mike ei teinud suudki lahti. Näis, nagu tundus niisama istumine talle tunni loomuliku osana.
„Aitäh, Mike,” lausus O´Connel lõpuks püsti tõustes ning noormeest õlale patsutades. „Sinust oli abi, aga ma näitan, kuidas asi tegelikult käib.” Mike koperdas oma kohale ning Michael istus Susani vastu. Tüdruk jõllitas teda ilmetult.
„Kas me oleme enne kohtunud?” tuli kiire küsimus.
„Ei.” Ilmetu nägu.
„Kas sa oled suitsetanud?”
„Ei.”
„Joonud? Kasutanud narkootikume?”
„Jah ja ei.”
„Kas sa oled purjus olnud?”
„Jah, aga vaid üks kord.”
„Kas selle on põhjustanud keegi inimene?”
„Muidugi!”
„Kas sa minuga peale seda tundi, meie ühise vaba tunni ajal kohvikusse tuled?” Ootusärev nägu.
Susan vakatas. „Te olete lektor!”
„Ja siis? Kõigest üks väike salat ja klaas kohvi. Minu kulul.”
Kogu ruum ootas Susani vastust. Michael oli kindlasti kõige kompum ja ägedam mees/lektor, keda ta kunagi kohanud oli, aga õpilased ja nende õpetajad ei tohi suhteid luua. Aga kas kuskil on kirjas sama lektori ja tudengi kohta? Aga Susan ei tunnegi teda. Ta kohtus temaga alles mõne minuti eest. Kuid sedasi üksteist tundma õpitaksegi.
Susan naeratas kavalalt. „Nõus.”
Mehe nägu muutus kuidagi rõõmsamaks ning ta tõusi krapsakalt püsti. Michael pöördus jahmunud tudengite poole ning lausus: „Kuna nähtavasti on meie tänane demonstratsioon lõppenud, kohtume taas homme, mil mul on plaanis teile jutustada natukene... ajaloost.” Ta ütles kõike seda, olles teadlik asjaolust, et loeng oli käinud vaid kümme minutit.