Post by Nasicc on Jul 25, 2008 1:59:32 GMT 3
Heit u. Know that? Remember that!
Lühike osa siis, tänage *trummipõrin*... taaas... IRIST!
***
Kate oli kadunud veel enne, kui Susani ajju pilt kohale jõudis. Naine kõndis tummalt edasi ning vaatas ringi, ega mees veel midagi kokku keeranud pole. Ei olnud. Kuid need küünlad... Nüüd, lähemalt ja ülevalt vaadates, olid need südamekujuliselt asetatud kimbu rooside ümber. Naine pidi tahtmatult naeratama.
"Ma ei kavatse nii pea alla anda, et teaksid..." pomises mees vaikselt, kui ta paar arglikku sammu Susani poole astud. Naine ei liigutanud sõrmeotsagi, üritades oma järgnevas sammus otsusele jõuda. Mida paganat ta tegema oleks pidanud? Mees oli järjekindel, kena... Susan oli kindel, et nende vahel oli midagikiindumusest enamat, kuid... minevik. See väike tõrvatilk meepotis.
Saanud naise paigale jäämist julgust, kõndis Michael temani ning haaras Susanil õlgadest kinni. "Ma ei lase sel niisama kaduda, et sa teaksid! Ma võitlen viimse veretilgani, kuigi loodan, et sa alistud enne - muidu ei saa ma oma töö vilju nautida." Mees vakatas ning vaatas hetke uduse pilguga enda ette - ta oli jutustama kukkunud.
"Ma... ma ei tea, mida öelda. Tead, on üks mees... Rick ja ta on tõesti tore ja vahva ja oskab mind naerma panna ja..." "Mina oskasin ka..." "Oskasid." "Olen kindel, et oskan veel praegugi." "Jäta..."
Nad põrnitsesid üksteist vaikuses.
"Siin lähedal on üks järv - tahad ujuda?" päris mees lõpuks vaikselt. Ta viis oma pilgu väikesele metsarajale, mis vaikselt pimedusse kadus. "Vesi on sügisel külm, tobu," meenutas Susan hoolivalt naeratades. "Ongi hiljem põhjust üksteise kaissu sooja pugeda..." nentis Michael laialt naeratades ning naise lõuga kergitades, et too talle otsa vaataks.
"Anna mulle üks võimalus. Rohkemat ma ei palu..." Mehe toon oli anuv, justnagu tema sõnadki. Susan ohkas ning vaatas maha. "Ma ei tea, Michael.." "Let go of your past... our past," anus Michael edasi. "Mis oli, see oli... Keskendu olevikule. meile ja sellele siin, mis on."
Susan vaatas endiselt maha, kuid mõne hetke pärast valgus ta näole aval naeratus. "Kus see järv oligi?" oli ainus küsimus, mis ta huulilt paotus, kui ta vaatas ülesse, nendesse nüüd põhjatutesse ja rõõmu täis armastatu silmadesse.
Lühike osa siis, tänage *trummipõrin*... taaas... IRIST!
***
Kate oli kadunud veel enne, kui Susani ajju pilt kohale jõudis. Naine kõndis tummalt edasi ning vaatas ringi, ega mees veel midagi kokku keeranud pole. Ei olnud. Kuid need küünlad... Nüüd, lähemalt ja ülevalt vaadates, olid need südamekujuliselt asetatud kimbu rooside ümber. Naine pidi tahtmatult naeratama.
"Ma ei kavatse nii pea alla anda, et teaksid..." pomises mees vaikselt, kui ta paar arglikku sammu Susani poole astud. Naine ei liigutanud sõrmeotsagi, üritades oma järgnevas sammus otsusele jõuda. Mida paganat ta tegema oleks pidanud? Mees oli järjekindel, kena... Susan oli kindel, et nende vahel oli midagikiindumusest enamat, kuid... minevik. See väike tõrvatilk meepotis.
Saanud naise paigale jäämist julgust, kõndis Michael temani ning haaras Susanil õlgadest kinni. "Ma ei lase sel niisama kaduda, et sa teaksid! Ma võitlen viimse veretilgani, kuigi loodan, et sa alistud enne - muidu ei saa ma oma töö vilju nautida." Mees vakatas ning vaatas hetke uduse pilguga enda ette - ta oli jutustama kukkunud.
"Ma... ma ei tea, mida öelda. Tead, on üks mees... Rick ja ta on tõesti tore ja vahva ja oskab mind naerma panna ja..." "Mina oskasin ka..." "Oskasid." "Olen kindel, et oskan veel praegugi." "Jäta..."
Nad põrnitsesid üksteist vaikuses.
"Siin lähedal on üks järv - tahad ujuda?" päris mees lõpuks vaikselt. Ta viis oma pilgu väikesele metsarajale, mis vaikselt pimedusse kadus. "Vesi on sügisel külm, tobu," meenutas Susan hoolivalt naeratades. "Ongi hiljem põhjust üksteise kaissu sooja pugeda..." nentis Michael laialt naeratades ning naise lõuga kergitades, et too talle otsa vaataks.
"Anna mulle üks võimalus. Rohkemat ma ei palu..." Mehe toon oli anuv, justnagu tema sõnadki. Susan ohkas ning vaatas maha. "Ma ei tea, Michael.." "Let go of your past... our past," anus Michael edasi. "Mis oli, see oli... Keskendu olevikule. meile ja sellele siin, mis on."
Susan vaatas endiselt maha, kuid mõne hetke pärast valgus ta näole aval naeratus. "Kus see järv oligi?" oli ainus küsimus, mis ta huulilt paotus, kui ta vaatas ülesse, nendesse nüüd põhjatutesse ja rõõmu täis armastatu silmadesse.