Okei.
Kirjutame siis uue.
Nõudlust on...
I´dele siis.
***
Kate. says: Pole võimalik, pole võimalik, POLE VÕIMALIK!
Susan. says: On, on, ON!
Kate. says: Aga see ei muuda fakti, et ta on kena, tõmmu, tark, musklis, taevalik, jumalik, sinust kõrvuni sisse võetud.... OOTA! Kuidas ta suudles?
Susan. says: KATE!
Kate. says: Mida? *süütu ilme*
Susan. says: Mul on homme palavik, kõht lahti, menstruatsioonivalud, pea valutab, neerud perses, ribid katki, ja ma suren kahe päeva pärast vähki. Võid seda teksti levitada. Ma ei tõsta enam üle kooli oma jalga.
Kate. says: *irvab* Tõstad-tõstad...
Susan. says: Ma alustan sellega kohe praegu. Mu majja tuli murdvaras ja ta tulistas mind... puhh!
Kate. says: Lasteaed...
Susan. says: Ja kuidas veel...
Susan appears to be offline.Naine vaatas ahastuses pilguga monitori ning triikis kätega oma nägu. Mida kuradit ta nüüd tegema pidi? Ta ei saanud kooli minna, ta ei saanud ülikooli pooleli jätta. Ta ei saanud Michaelile näkku vaadata, tal oli vaja kätte saada oma teadmised ja hinne selles aines... Michael läks varsti minema, kuid ega see ei tähenda, et ta maailmast kaoks... Äkki Michael hoiab temast eemale? Miski naises kinnitas talle, et nii see kohe kindlasti ei ole. Kuid äkki ta muudab elukohta? ota, Michael ei teadnudki, kus ta elas... Aga Michaelil oli juurdepääs õpilaste andmetele. Merde!
Mõtted tiirlesid tema peas nagu kärbseparv, kes otsis kohta maandumiseks. Ainus probleem oli, et naise peas polnud kindlat pinnast, millele maanduda. Kõik oli nii õrn, et isegi väike tuuleiil, sipelga hingus, oleks võinud maapinna alt koristada. Susan oli plindris.
Kui Susan hommikul ärkas, padi põrandal, tekk pooleldi peal, juuksed rasvased ja silme all lillad randid iga viie minuti tagant ärkamise pärast, näitas kell poolt seitset hommikul. Ta ei kavatsenudki rohkem magada üritada - see oli liigagi mõttetu. Vaatamata oma vähesele magamisele oli tema mõttemaailm muuutunud. Miks ta peaks põdema? Tema polnud see, kes Michaeli aastate eest jättis... see oli mees ise. Miks peab naine end selle pärast piinama? Tema võib ju rahulikult, täiega, oma elu edasi elada.
Just, seda ma teengi, mõtles ta end krapsakalt voodist üles ajades. Ta pidi koolis olema alles kümneks, nii et enda üles tuunimiseks oli aega piisavalt. Ta alles näitab, millest mees ilma jäi!
Naise mõtted sööstsid ühest punktist teise ülehelikiirusel. Ta tahtis totaalset muutust. Ta ei saanud minna edasi vana välimusega, kui oli toimunud nii drastiline muutus. Peas keerlemas kõikvõimalikud mõtted, läks naine dušši alla. Sealt väljudes ei pööranud ta tähelepanu asjadele, mis ta endale selga ajas, ning jooksis poodi. Blondide kiharate aeg oli läbi.
Jumal olgu tänatud nende 24/7 poodide eest! mõtles naine kibestunult, kui ta köögilaua ääres ajakirja luges ning värvi peas olemise aja lõppemist ootas. Kell oli peaaegu kaheksa...
Pool üheksa segas tema juuste kuivatamist range koputus uksele. Kate vajus hingeldavana sisse ning lükkas ukse enda järel kinni, vaadates suu ammuli hommikumantlis sõpra, kes oli üleöö brünetiks muutunud.
"Ja mina veel mõtlesin, et terve mu vaba hommikupool kulub sinu üles kloppimisele..." pomises naine tunnustavalt ümber sõbranna käies ning tema juukseid näppides.
"... aga sa tuled sellega nähtavasti ise liigagi hästi toime. See on SUUREPÄRANE!" Kate kõndis endiselt vadistades kööki ning pani endale kohvi tõmbama - nii tüüpiline, muretu Kate.
Ssan raputas vaid naerdes pead ning läks oma juuksed edasi kuivatama. Peale mõnda hetke mõtlemist ja poolt tundi sõbranna avitamist olid naisel ilusad, pikad, pruunid ja lainjad kiharad, mis voogasid tema pea ümber.
"Tahaks ka nii pikki juukseid..." pomises Kate kätt oma poisipeaks lõigatud juustest läbi viies ning sõbranna peaaegu pihani juukseid imetledes. See oli üks harvi tõsiseid momente naise juures.
Susan tegi endale kerge jumestuse ning kepsles juba reipamana riidekapi juurde.
"Väike abi kuluks ära!" hüüdis ta üle õla, kuid Kate oligi juba tema kõrval.
"See punane topp siit, see jakk peale... ja alla... mm... see pikk seelik - wow, mis ajast sul see on? Tõeliselt maitsekas. Need volangid ja puha - täitsa sinu stiil ju! Ja siis..." Naise näole valgus aval naeratus, kui ta lisaks kõigele muule Susani sülle rihmikud asetas.
"Need." Kate naeratas veel laiemalt ning potsatas veel üles tegemata voodile.
"Ma armastan riietamist..."Susan pööritas silmi - Kate oli üks veidramaid täiskasvanuid, keda ta teadis. Naise kodus olid diivanil reas, ja kapis vitriinide taga, nukud, millele ta pidevalt uusi riideid õmbles, keda ta riietas ja jumal teab veel, mida tegi...
"Võta end kokku, tagumik sisse, rind ette - minek!" käsutas Kate oma sõbrannat, kui nad üle ülikooli muruplatsi sammusid ning oma esimesse tundi, O´Conneli omasse, suundusid. Kate oli sõbranna meigi üle teinud, silmi veidi rohkem esile tõstnud, põski toonitanud, juukseid sättinud, ja saanud selle kõigega hakkama ilma, et sõbranna näeks välja nagu lits. Otse vastupidi - tegu oli vist hetkel kõige ilusama naisega ülikoolihoones.
Klassi astudes leidsid naised, et nende lektor on juba kohal - istub, prillid ninal, oma laua taga ja on oma tegemistesse süvenenud. Ukse avanemise hääle ja vilkoori peale pea tõstnud, vaatas ta mõne sekundi tummalt, kuidas Susan tema poole vaatamatagi ühe tooli poole suundub ning seal istet võtab. Kurgu puhtaks köhatanud, libistas ta käe läbi oma juuste ning võttis laua pealt suvalise toimiku. Seda rahulikult üleval hoides, vaatas ta tähendusrikkalt naise poole ning teatas:
"Susan, palun tulge siia."Surunud maha naeruturtsatuse, kui naise ülienergiline sõber Susanile küünarnukiga ribidesse andis ja teda tagumikust näpistas, et naine üles tõuseks, suundus ta ukse poole. Selle lahti teinud, lasi ta naisel endast mööda kõndida, ning pani siis ukse nende selja taga kinni. Koridoris oli vaid mõni üksik oma tegevustesse süvenenud inimene.
Susan vaatas küsivalt üles.
"Tere." "Tere?"Kohmetu vaikus.
"Tead, me olime siis ju väiksed..." pomises mees ettevaatlikult Susani ja enda vahele jäävad õhku vähendades, astudes julgelt sammunaise poole. Susan vastas sellele veidi pikema sammuga tagasi.
"Kas mu tööga on midagi halvasti? Miks te mind siia kutsusite?" päris naine nii väärikalt ja kindla häälega, kui vähega suutis. Ta needis sõbranna riiete valikut - seelikul polnud taskuid, kuhu oma värisevaid käsi panna.
"Ooei... Sa tead väga hästi, et asi pold selles..." Mees astus veel ühe kindla sammu lähedale ning asetas oma tugevad käed nüüd naise õlgadele. Susani pilk libises Michaeli avatud särgikaelusele... ta raputas ägedalt pead.
"See, mis oli, see oli," jätkas mees pehmel toonil.
"See ei muuda meie praegust olekut ja seda... et sa meeldid mulle tõesti. Võib-olla isegi midagi enamat..." pomises mees.
Naine kummardus, et Michaeli haardest vabaneda.
"Ei, sa tõukasid mu ära... Mul on väärikust." "Me polnud siis veel kohtunudki!" "Ja sa teadsid mind mu iseloomu põhjal - nüüd tean mina sind ka. Mul on kahju, aga see ei saa juhtuda..."Nad ohkasid ühel hetkel. Mees naeratas, kuid Susan astus hirmunult veel ühe sammu tagasi, kobades ühe käega ukselinki.
Michael vaatas kärmelt ringi ning tõmbas seejärel naise oma kindlasse embusesse. Mehe käsi leidis kindlalt koha naise kuklal, kuhu enda kätt toetada. Ta sõrmed ajasid sassi naise hoolikalt sätitud soengu, kuid Susanil oli hetkel ükskõik, kuna just sel hetkel Michael kummardus ning surus oma kuumad huuled naise omadele.
Endalegi aru andmata olid Susani käed põimunud ümber mehe kaela ning kõik pahad mõtted olid kadunud. Teda ei huvitanud üks neid suu ammuli jõllitav tudeng, keda ta silma nurgast enne nende sulgemist nägi. Teda ei huvitanud, et ta oli mehe peale pahane, teda ei huvitanud nende minevik....
Siis tuli mõistus tagasi. Naine surus oma käed mehe rinnale ning tõukas end eemale, pühkis jõhkra liigutusega oma suu puhtaks ning jõllitas siis kohkunud Michaelit.
"Ära enam kunagi, saad sa aru - kunagi, iial, mind suudle!" sülgas naine põlestusväärse pilgu saatel, pöördus, ning tormas õpperuumi tagasi.
Kõikide jahmunud pilkude all haaras ta toolilt oma koti, saatis Kate´ile pilgu, mis keelas sõbrannal end liigutadagi, ning tuiskas vihasena klassi sisenevast Michaelist mööda.
Mees oli piiri ületanud.