Okei.
Mind tapetakse homme ära, kui uut osa pole, nii et...
Ma olen väsinud. Kell on juba üle südaöö, mu tädi peika on teises toas ja nad teevad õe ja emaga midagi naljakat - Ellika plaksutab kogu aeg nagu napakas. Naermisest rääkimata.
Ma olen väsinud, magama ei saa minna...
Kirjutan otse siia.
Ei pruugi tulla parim.
Aga see ei tähenda, et ma endast parimat ei anna. ;D
***
Nädal möödus nagu unenäos ning enne, kui Susan arugi sai, oli laupäev käes. Ta oli jõudnud käia vaid mõnes loengus, Katie´ga niisama logeleda ning naisteajakirju lugeda, süüa, juua, vetsus käia... mida on tegelikult väga vähe. Ometi oli laupäev käes.
Laupäeva hommikul riideid valides oli naine eneselegi märkamatult kriitilisem. Kuidas ta näeb välja siit või sealtpoolt, kas ta juuksed on ikka maitsekas korralageduses, kas tema meik on piisavalt ilmastikukindel...? Tavalised teksad ja T-särk ei kõlvanud kuhugi. Mis siis, kui O´Connel ta kuhugi erilisse kohta viib? Noh, see jääks vähemalt arvatavasti peaaegu kindlalt meelde...
Lihtsa hobusesaba, seeliku ja jaki kasuks otsustanud, jõudis neiu vaevalt süüagi ning kõik möödus taas kui unenäos - juba ta oligi ülikooli ees. Ohates kella vaadanud vajus ta ühte pinki istuma ning vaatas altkulmu ülikoolihoone poole. Nüüd, kus päike enam ei paistnud ja taevas olid pigem tohutud pilvetombud, kui üks hiiglaslik põlev pall, tundusid varjud tontlikena. Naine vaatas akende alla tekkinud tumedaid varje, mis olid justkui tumedad varjud silme all peale mitut magamata ööd - iseloomustas üliõpilase elu liigagi hästi.
Michaeli hilinemine oleks olnud viisakas Jaapanis - 15 minutit.
"Sattusid kuhugi ajavööndite veerandisse?" päris naine sarkastiliselt, kui ta püsti tõusis ning silma tikkunud juuksekarva eemale lükkas. Naine tundis helli vihmapiisku oma nägu peksmas.
"Midagi taolist jah," tunnistas noormees kõvera muigega, kui ta Susanit tagasi ülikooli parkla poole juhatas ning rõõmsalt oma parandatud kodustest töödest rääkis. Kodused tööd või Susan. Nii palju seda hoolimist siis jätkubki. Naine pidi ikka üpris igav olema.
Michaeli auto ei olnud midagi eriti suurejoonelist. Pigem oli tegu hästi hoitud-lapitud antiigi, kui rikkurite soetisega. Aknad olid tumendatud ning Susan tegi mõtteis märkuse hea, soliidse värvivaliku kohta - must. Kuigi pisut sünge. Huvitavaid mustreid joonistas masina pinnale sinna lennanud pori ja linnu väljaheidete segu.
"Kuhu me siis läheme?" uuris naine trotslikult turvavööd kinnitades ning poole silmaga mehe poole vaadates. Ta silus närviliselt oma seeliku alläärt ning jälgis, kuidas Michael autot käivitab.
"Oeh. Kõigest sõidame ringi. Piknik in the rain and that kinda stuff..." kostis mees kerge muigega, kui ta gaasipedaali vajutas ning kohalt sööstis.
"Ja muidugi on põhiline rõhk suhtlemisel. See pool annab sul ikka soovida. Juhiks tähelepanu faktile, et sa ei öelnud teregi." "Ja sina hilinesid veerand tundi." "Kas tegu on suhtlemisega?" "Mingil määral küll." "Mm... Sel juhul olen ma lihtsalt tänulik, et minu suhtlemise-alased kursused on läbitud." "See kestab läbi elu." "Ära sa märgi..." Susan pööritas silmi. Oleks tal jagunud tähelepanu millelegi peale ebamaisel kiirusel mööda ruttava tee, oleks ta märganud, et mees tegi sama asja täpselt samal ajal. Kuigi hingesugulus on fakt, mida ei hakata mõistma vaid mõne väikese repliigi või juhtumi pärast.
"Niisiis." Michael vähendas hoogu ning nad naine märkas taas - sile asfalt oli ammu muutunud kruusaks, mis omakorda rohuks... nad olid pankrannikul. Vihm trummeldas vihasemalt, kui enne, vastu aknaid ning Michael libistas oma harali sõrmedega käe läbi juuste endale omasel köitval moel.
"Olen ma täna juba maininud, et sa näed suurepärane, kena ja... ahvatlev, välja?" päris ta mõne hetke pärast naise poole vaadates ning silma tehes.
"Voodisse tahad mind saada või?" "Oleks sul midagi selle vastu?" "Ei peaks olema või?" "Sa põrmustad mu ego. Vahetame teemat." Susan kehitas õlgu ning Michael tõi pagasnikust varutud toidu - šampus, võileivad, puuviljad... Oma seljatoed alla lasknud, vaatasid nad Michaeli auto lage ning järgmised kolm tundi möödusid teksti unustatult. Susan tundis end taas vabalt ja tundis, et või vabalt rääkida kõigest, mis südamel. Teadmine, et mees seal, tema kõrval on, oli toetav. Taas oli tunne, nagu ta oleks lapsepõlves... enne rahutu, segadusseajava eluperioodi algust - oma tugiisiku kadumist. Ta oli selle isiku taas leidnud.
Lihtsad küsimused nagu lemmikvärvi uurimine ja magusaim komm said lahti seletatud palju põhjalikumalt, kui mõne mehe äriplaan. Nad rääkisid oma mõtetest, arvamistest, tegemistest... minevikust.
"Nii et me oleme sarnasemad, kui arvata võib. Tõesti, tõesti..." pomises Michael oma kaela natukene kergitades, et viinamari viimaseks maitseks tema suus ei saaks. Kõrval oli veel natukene suurem eesmärk. Poolteist viinamarja kõrge ja natukene rohkemate viinamarjade võrra laiem... Susani suu.
"Jah... Ma tõesti igatsen seda poissi..." "... ja mina seda tüdrukut." "Kuid imelik on see... ma tõotasin endale, et unustan ta. Et ma ei mõtle enam temale, et ta saab mulle olema kõige tühjem punkt... Kuid ma ei mäleta ta nimegi... Ma mäletan, mida ta on öelnud, mida ta on teinud, kuid mitte tema nime..." Susan imes oma põsed sisse ning vaatas mõtlikult katust.
"Tead, sul on selline armas mopsi nägu, kui sa nii teed," tunnistas Michael end küünarnuki toele üles ajades ning kaalutleval ilmel naist vaadeldes. Kostis vali lurpsatus, kui Susan oma põsed vabastas.
"See oli solvav..." "Luba ma parandan selle..." Ühe kärme liigutusega lükkas mees korvi oma jalgelt ning kummardus naise poole. Kaks ehmunud vasikasilmi puurisid tema omadesse veel hetk enne seda, kui Michael oma silmad sulges ning ettevaatlikult naisele lähenes. Ta tundis Susani hingeõhku oma kaelal ning naeratas õnnelikult. Võib-olla oli see õnnelikeim naeratus kümne aasta jooksul. Esimene, peale selle väikese, tüütu ja armastusväärse tüdruku, Susani, kaotamist. Võib-olla tuli naeratus faktist, et mees teadis, et see väike tüdruk on tagasi. Ja just siin, tema all, tema käte vahel.
Hoolimatult oma käe naise hästi sätitud soengusse libistades kummardus mees piisavalt, et naist suudelda. Kui nende huuled puutusid, tundsid mõlemad, kuidas kaaslase selgroogu läbistas värin, mis tõi mõlema ihule kananaha. Protest, mida mees nii väga oodanud ja naine kavatsenud oli, kogunes hoopis Susani huultesse, kui ta Michaeli endale veel lähemale, enda vastu, tõmbas, ning suudlust süvendas.
Michael tõmbus kärmelt eemale, kui tundis midagi endas ellu ärkamas. Silmsidet katkestamata naeratas ta valuliselt ning tõmbus enda istmele tagasi.
Wow... Ta kuulis naist enda kõrval hingeldamas ning oli kindel, et kuigi ta end hetkel eriti tajuda ei tahtnud - tema hingeldas samamoodi.
Mõne minuti vaikuse järel sai Susan oma pahuruse tagasi.
"Sa ei tohi mind luba küsimata suudelda!" "Sa siis lubeksid?" Michaeli hääl oli rohkem, kui imestunud.
"Ei." "Tore, see oleks kogu romantika õhku lasknud." "Ma alles teen sulle romantikat!" Naine pani oma käe läbematult mehe reiele. Michael võttis naise väikese käe oma pihkude vahele ning ohkas.
Susan tundis taas mehega koos olemisest rahuldust. Tujud vaheldusid kiiremini, kui tuulesuund.
Issand, nagu päevad oleks tulekul... Naise nägu vajus hetkelises kalkulatsioonis mõtteisse.
"Räägi mulle meel midagi sellest poisist, palun," sõnas Michael endiselt Susani käest kinni hoides ning seda hõõrudes. Ta tõmbas kobamisi korvi põhjast väikese rätiku ning laotas selle ühe käega naisele peale. Too naeratas.
"Egas muud midagi... ta oli tore, sai nalja, ma arvan, et see oli mu esimene lapsepõlve sügav kiindumus..." Ta ohkas.
"Me oleme ikka nii sarnased..." alustas Michael vaikselt.
"Mineviku poolest, ma mõtlen. Ühtemoodi noorpõlve kaotatud kiindumus... Isegi lood oleks nagu peegelpildid... Lihtsalt natukene teisest küljest..." "Jah..." Naise hääl oli hajameelne. "Kas sa pole siis siiamaani mõistnud...?" "Mida?" Michael ohkas ning pigistas naise kätt tugevamini.
"Minu tüdruku nimi oli Susan," kostis ta vaikselt, justkui selgituseks. Susani käsi jäigastus ning naine tahtis seda ära tõmmata. Mees ei lasknud.
Nad olid seda mõistnud.
"Ma tahan koju." Susan tõmbas oma käe järsult ära ning keris oma tooli üles, juhmistunud Michael tema tegemisi jälgimas.
"Kuule, Sue... kas sa polegi õnnelik? Sa ju rääkisid, kuidas sa teda igatsed..." Michaeli hääl oli paluv, anuv, tämber nii kõrge, et seda oli raske kuulata. Kerge, kile värahtus tema kurgus viitas nutule...
"Sa poleks pidanud mulle seda meenutama. Vii mind nüüd tagasi,"kostis naine kindlalt.
Ok. Saite oma osa.
Suurema osa kirjutamise ajast ma mõtlesin, et mida asja ma siin kirjutan...