Post by Tuki on Jun 2, 2007 18:44:44 GMT 3
Minu vana lugu uuesti ülesse natuke täiustatud
¤¤
„Eiiii!Ma ei taha sinna minna!” karjus Sandra. Tema ema Olga ohkas.”Rahune, Sandra kallis, see on kõigest internaatkool, kus sa saad palju sõpru ja-.”
„ Mind ei huvita,” mossitas Sandra ja lükkas lõua sõjakalt ette. Internaatkool? Hoidke endale! mõtles ta raevukalt ning tema silmad pildusid sädemeid selle mõtte peale.
„Sa teed, mis kästakse või lendad siit otsejoones välja!” nüüd sekkus nende „vestlusesse” ka isa Karlos. Karm mees, kes töötab advokaadibüroos-seda teadisid kõik tema kohta. Sandra sulges suu, jooksis käed rusikas ülesse korrusele oma tuppa ja lõi ukse pauguga kinni. Ta hüppas oma voodisse rätsepaistes ja võttis välja oma joonistuskaustiku.
Sandra ise nägi välja nagu 15-aastane tüdruk ikka. Keskmist kasvu, mitte väga sale, pruunakate silmadega ja tumedate juustega, kus oli paar valget triipu sees. Samuti oli tal mõlemas kõrvas kaks kõrvarõngaauku ja kulmuneet.
Nendega oli tal kunagi olnud palju sõda. Koduarest, taskuraha vähendamine ja nii edasi, sest tüdruk oli oma needid luba küsimata teinud, ainult esimesed kõrvarõngaaugud oli ema lubanud teha. Kuid vanemate jutu järgi olid need valged triibud juba sünnist saati.
Sandra kriipseldas midagi vihasena paberile. Lõpuks hakkas ta rahunema, sest just luuletamine maandab tema närve. Mõne aja pärast tüdruk tüdines sellest ning heitis pikali, kaaludes iga võimalust. Mis siis muud üle jääb, mõtles ta alitunult, peab minema.
Kopp, kopp
Sandra liigutas end. Ta oli hilja magama jäänud ja mõmises midagi ning vehkis käega.
„Sandra, ära ülesse! Poole tunni pärast on minek!” hüüdis ukse taga mingi hääl, mis kuulus ilmselt emale. Sandra ajas end nii kiirest püsti nagu oleks elektrishoki saanud. Esmamulje on tähtis, korrutas ta endale, kui ajas oma lemmikteksasid jalga.
Varsti oli ta valmis ning sõi juba laua ääres, märkamatult oli ta juba autos. Minutid oleksid otsekui lennanud, sest nüüd sõitis ta isaga mööda sirget teed, jättes väikse maamaja seljataha.
„Isa,?” küsis Sandra lõpuks.
„Mh?”
„Aja mind palun kohale jõudes ülesse, eks?”
„Mhmh,” tegi isa ja trummeldas sõrmedega vastu rooli ning ootas rohelist tuld. Sandra naeratas korra, pani suured kõrvaklapid pähe ja MP3 mängima. Mõne minuti pärast jäi ta magama.
¤¤
„Eiiii!Ma ei taha sinna minna!” karjus Sandra. Tema ema Olga ohkas.”Rahune, Sandra kallis, see on kõigest internaatkool, kus sa saad palju sõpru ja-.”
„ Mind ei huvita,” mossitas Sandra ja lükkas lõua sõjakalt ette. Internaatkool? Hoidke endale! mõtles ta raevukalt ning tema silmad pildusid sädemeid selle mõtte peale.
„Sa teed, mis kästakse või lendad siit otsejoones välja!” nüüd sekkus nende „vestlusesse” ka isa Karlos. Karm mees, kes töötab advokaadibüroos-seda teadisid kõik tema kohta. Sandra sulges suu, jooksis käed rusikas ülesse korrusele oma tuppa ja lõi ukse pauguga kinni. Ta hüppas oma voodisse rätsepaistes ja võttis välja oma joonistuskaustiku.
Sandra ise nägi välja nagu 15-aastane tüdruk ikka. Keskmist kasvu, mitte väga sale, pruunakate silmadega ja tumedate juustega, kus oli paar valget triipu sees. Samuti oli tal mõlemas kõrvas kaks kõrvarõngaauku ja kulmuneet.
Nendega oli tal kunagi olnud palju sõda. Koduarest, taskuraha vähendamine ja nii edasi, sest tüdruk oli oma needid luba küsimata teinud, ainult esimesed kõrvarõngaaugud oli ema lubanud teha. Kuid vanemate jutu järgi olid need valged triibud juba sünnist saati.
Sandra kriipseldas midagi vihasena paberile. Lõpuks hakkas ta rahunema, sest just luuletamine maandab tema närve. Mõne aja pärast tüdruk tüdines sellest ning heitis pikali, kaaludes iga võimalust. Mis siis muud üle jääb, mõtles ta alitunult, peab minema.
Kopp, kopp
Sandra liigutas end. Ta oli hilja magama jäänud ja mõmises midagi ning vehkis käega.
„Sandra, ära ülesse! Poole tunni pärast on minek!” hüüdis ukse taga mingi hääl, mis kuulus ilmselt emale. Sandra ajas end nii kiirest püsti nagu oleks elektrishoki saanud. Esmamulje on tähtis, korrutas ta endale, kui ajas oma lemmikteksasid jalga.
Varsti oli ta valmis ning sõi juba laua ääres, märkamatult oli ta juba autos. Minutid oleksid otsekui lennanud, sest nüüd sõitis ta isaga mööda sirget teed, jättes väikse maamaja seljataha.
„Isa,?” küsis Sandra lõpuks.
„Mh?”
„Aja mind palun kohale jõudes ülesse, eks?”
„Mhmh,” tegi isa ja trummeldas sõrmedega vastu rooli ning ootas rohelist tuld. Sandra naeratas korra, pani suured kõrvaklapid pähe ja MP3 mängima. Mõne minuti pärast jäi ta magama.