Post by Tuki on Sept 28, 2007 18:15:46 GMT 3
ajmh, seda osa pole isegi Loore lugenud
Palju teksti, vähe tegevus
VII
Jutud olid nüüdseks laiemalt ja fantaasiarikkamalt levinud ja Sabrina juures toimunu oli samuti ilmsiks tulnud. Nüüd välditi teda hullemini kui kunagi varem. Sandra tundis end väga ebamugavalt, kui tema eest ära põigeldi, kuid samas oli see natuke naljakas.
Ka Mildred oli end aktiivsemalt ilmutanud. Näiteks meeldejääv vahejuhtum oli ajaloo tunnis, kus räägiti nõidade põletamisest ja samal ajal hakkas suur kapp iseenesest vappuma. See oli muidugi korraks, kuid paljud vandusid, et nägid mingit varju lakke tõusmas.
Laupäeva hommikul ajas Sandra end vara püsti.
„Ärka ülesse!” hüüdis ta reipalt Melissale, kes podides midagi läbi une,”Ma lähen muidu sinuta minema.” Mel hakkas end vaikselt liigutama ja oli veerand tunni pärast püsti ning sama palju kulus ettevalmistamiseks. Sandra naksutas aga kannatamatult keelt. Lõpuks said nad majast välja, edasi metsa. Lehtpuud olid kaunites päikesetoonides ning maapinda kattis kahisev värvimeri.
„Kuhu me täpselt lähme?” küsis Melissa ikka veel veidi uniselt.
„Küll siis näed,” ütles Sandra veid**e tähendusrikkalt, mille peale kaaslane kulmu kergitas.
Nad kõndisid aina sügavamale ja sügavamale. Iga kord, kui Mellule paistis, et nad olid eksinud, juhtis Sandra nad veid**e teise kohta.Tundus, et ta vaatab teeäärseid puid. Terve selle aja vahetasid nad ainult paar sõna.
Ja äkitselt, kerkis nende ette vana logudikust hütt, kui seda selleks nimetada sai.
Melissa seisatatas rahulolematult ning imestunult, ilmselt tekitas temas kahtlusi majja sisenemine.
„Mis meil kaotada on?” küsis Sandra fustreerunult.”Me tulime nii kaugele.”
„Oojaa, mis meil kaotada,” sarkasmitses Mel,” Võib-olla ainult elu, aga keda see huvitab.”
„Selleks, ma usun, ei ole tarvitsust,” ütles hääl nende seljataga. Meli kiljatas ja hüppas kohapeal, Sannu keeras lihtsalt naeratades ringi.
”Mattias Kredos?” päris ta igaksjuhuks.
„Te olete minu maa-alal, nii ei küsimusi esitan kõigepealt mina,” vastas keskealine pika kasvu meesterahvas. Tema nägu oli küllaltki habemes, mis ei andnud talle metsiku, vaid lahke olemise, tuhmid karmid helesinised silmad ja punakad juuksed. Punahabe, mõtles Sandra naljatades, pidades sellega silmas ühte ajalootegelast.
Mattias jätkasumbusklikult:
„Kuidas te siia tee leidsite? Ja minu nime teadsite? Ei juhtu, et siia igapäev noored neiud sisse sajaksid.”
Mel väristas õlgu, vaadates teda äärmiselt kahtlustavalt. Sandra ütles kergelt kõheldes:”Ma tulin puude järgi. Neil olid tähistused peale... ja Mildred mainis sind. Õigemini tema kiri ja õigupoolest vaim kah.” Mehe nägu tõmbus pilve ja viipas sissetulekuks. Tüdrukud vudisid küllaltki närviliselt järele.
„Ah, et ta võttis siis ühendust?” tegi ta järelduse, küllaltki sünge häälega. Külalised vahetasid pilke ja nad rääkisid üksteise toel jutu ära, peamiselt küll Sannu. Pärast seda valistses vaikus.
„Ah soo,” ütles Kredos vaid. Sandra kortsutas kulmu.”Mida see kõik tähendab?” küsis ta ettevaatlikult.
„See on ilmselge,” said nad üllatava vastuse.”Tuleb uus riitus korraldada. Mina. Renate Silverskield ja tõenäoliselt pead sa ka seal osalema. Mildredi asetäitjana.”
„Oot, Renate Silverskield!?” hüüatas Mildred, rääkides iseseisvalt esimest korda. Ta lahvatas kergelt näost punaseks, kuid seletas tüdrukule:”Kujutad ette, see on ju meie direktiss! Ta on ju nii...karm.”
„Ah, siis on ta muutunud,” muheles Mattias. Paistis, et tema lemmiksõna oli ´ah´, mida ta peaaegu igasse lausesse toppis.”Nooruses oli ta väga lõbus ja ülemeelik.” Nad naersid kolmekesi selle üle, kuid vaikisid taas.
„Igatahes, see riitus,” pomises ta kiiresti,”Kui te tegite head tööd, siis te peaksite teadma, millega me tegelesime omal ajal ja...isegi praegu.”
Melissa imestuseks Sandra noogutas.”Aga,”alustas ta sosistades, kuid too pani ta vaikima, lubades, et pärast seletab.
„Ah, siis sobib. Kõige efektiivsem on täiskuu ajal. Ma võtan ühendust teie direktori ehk meie puuduva lüliga ja ilmselt ka teiega. Muide, mis teie nimed on?” lisas ta lõpus küsimuse, mis oleks pidanud tulema kohe alguses. Tüdrukud tutvustasid end muiates ja mees jätkas:
„Ah, tore siis. Kui, ee, Melissa soovib ka oseleda, siis pole midagi.” Mõlemad vaatasid nooruki otsa, kes endiselt natuke punane olles ütles, et see pole vist temale. Mattias kehitas veel kord õlgu.
„Te peaksite minema hakkama. Võib-olla hakkab keegi veel teid otsima.” Nad tõusid püsti ja lahkusid onnist tänades ja hüvasti jättes. Saanud kuulmiskaugusest välja, pahvatas Mel:
„Ta ei meeldi mulle. Kohe üldse mitte. Jube kahtlane kuju. Enivei, sa pidid mulle sellest värgis rääkima.”
Sandra muigas ja kõndis märkide järgi tagasi. See osutus natuke raskemaks. Samas oli Mattiase juures käimine olnud väga kasulik ning naljakas samaaegu.”Ta mõtles vikasid. See kirjutatakse wicca, kui ette nüüd tuleb. Igatahes, need on nõiad. Mattias ise on ka nõid. Nägid ühte lauda nipsasjakestega nurgas? See oli altar. Mäletad, ma mainisin nelja elementi? See käib asja juurde. Täiskuul on riitused võimsamad. Ma olen asja uurinud, see on tegelikult lahe värk.”
Melissa kuulas kergelt suu paokil ja põrkas vastu noort puud, nii et paar lehte langesid. Kui ta uimasena ringi koperdas, toetus Sandra samale puule, et ta naerust maha ei kukuks. Mõne aja pärast hakkas Mel ise ka naerma ja nii see kestis, kuni nad vaevaliselt enesevalitsuse tagasi said.
„See oli hea,” turtsus tüdruk edasi minnes.”Aga nüüd teema juurde tagasi tulleb...kas sa ütlesid et see mees oli nõid?” ta hakkas jälle naerma ja Sandra ühines temaga, saades aru, kui tobedalt see kõlab.
„Noh, ega vikade seas võlureid pole,” irvitas ta kergelt, märgetes, et mets läheb hõredamaks. „Kuule, mis kell on?” küsis ta äkitselt. „Emm..,” Melissa otsis oma Samsungi välja.”Omg, juba 12! Me oleme vähemalt kaks tundi ära olnud!” hüüdis ta kuidagi väga naljakalt, nii et nad mõlemad kõvasti lõkerdama hakkasid.
„Ja mida teie siin teete?” nõudis range naishääl. Nad nägid nurga tagant tulemas direktissi, mille peale nad suure vaevaga uut itsitust tagasi hoitsid. Ilmselt naine mõistis seda.”Siin pole midagi naerda! Miks te pole saali kogunemist ootamas?” Tüdrukute lõbus tuju kadus. Sandra proovis hädiselt seletada:”Eh, noh, me jalutasime metsas natuke, emm, teate, sügis on ilus aeg, ee, kõik need, mm, kloroplastid ja kromoplastid muunduvad,” tema hääl varises lõpuks täiesti.
„Ma soovitan kogunemisele minna. See on erakorraline ja hakkab viie minuti pärast,” ütles ta kiirelt, pööras otsa ringi ja jättis imestunud neiud endale järele vahtima.
Palju teksti, vähe tegevus
VII
Jutud olid nüüdseks laiemalt ja fantaasiarikkamalt levinud ja Sabrina juures toimunu oli samuti ilmsiks tulnud. Nüüd välditi teda hullemini kui kunagi varem. Sandra tundis end väga ebamugavalt, kui tema eest ära põigeldi, kuid samas oli see natuke naljakas.
Ka Mildred oli end aktiivsemalt ilmutanud. Näiteks meeldejääv vahejuhtum oli ajaloo tunnis, kus räägiti nõidade põletamisest ja samal ajal hakkas suur kapp iseenesest vappuma. See oli muidugi korraks, kuid paljud vandusid, et nägid mingit varju lakke tõusmas.
Laupäeva hommikul ajas Sandra end vara püsti.
„Ärka ülesse!” hüüdis ta reipalt Melissale, kes podides midagi läbi une,”Ma lähen muidu sinuta minema.” Mel hakkas end vaikselt liigutama ja oli veerand tunni pärast püsti ning sama palju kulus ettevalmistamiseks. Sandra naksutas aga kannatamatult keelt. Lõpuks said nad majast välja, edasi metsa. Lehtpuud olid kaunites päikesetoonides ning maapinda kattis kahisev värvimeri.
„Kuhu me täpselt lähme?” küsis Melissa ikka veel veidi uniselt.
„Küll siis näed,” ütles Sandra veid**e tähendusrikkalt, mille peale kaaslane kulmu kergitas.
Nad kõndisid aina sügavamale ja sügavamale. Iga kord, kui Mellule paistis, et nad olid eksinud, juhtis Sandra nad veid**e teise kohta.Tundus, et ta vaatab teeäärseid puid. Terve selle aja vahetasid nad ainult paar sõna.
Ja äkitselt, kerkis nende ette vana logudikust hütt, kui seda selleks nimetada sai.
Melissa seisatatas rahulolematult ning imestunult, ilmselt tekitas temas kahtlusi majja sisenemine.
„Mis meil kaotada on?” küsis Sandra fustreerunult.”Me tulime nii kaugele.”
„Oojaa, mis meil kaotada,” sarkasmitses Mel,” Võib-olla ainult elu, aga keda see huvitab.”
„Selleks, ma usun, ei ole tarvitsust,” ütles hääl nende seljataga. Meli kiljatas ja hüppas kohapeal, Sannu keeras lihtsalt naeratades ringi.
”Mattias Kredos?” päris ta igaksjuhuks.
„Te olete minu maa-alal, nii ei küsimusi esitan kõigepealt mina,” vastas keskealine pika kasvu meesterahvas. Tema nägu oli küllaltki habemes, mis ei andnud talle metsiku, vaid lahke olemise, tuhmid karmid helesinised silmad ja punakad juuksed. Punahabe, mõtles Sandra naljatades, pidades sellega silmas ühte ajalootegelast.
Mattias jätkasumbusklikult:
„Kuidas te siia tee leidsite? Ja minu nime teadsite? Ei juhtu, et siia igapäev noored neiud sisse sajaksid.”
Mel väristas õlgu, vaadates teda äärmiselt kahtlustavalt. Sandra ütles kergelt kõheldes:”Ma tulin puude järgi. Neil olid tähistused peale... ja Mildred mainis sind. Õigemini tema kiri ja õigupoolest vaim kah.” Mehe nägu tõmbus pilve ja viipas sissetulekuks. Tüdrukud vudisid küllaltki närviliselt järele.
„Ah, et ta võttis siis ühendust?” tegi ta järelduse, küllaltki sünge häälega. Külalised vahetasid pilke ja nad rääkisid üksteise toel jutu ära, peamiselt küll Sannu. Pärast seda valistses vaikus.
„Ah soo,” ütles Kredos vaid. Sandra kortsutas kulmu.”Mida see kõik tähendab?” küsis ta ettevaatlikult.
„See on ilmselge,” said nad üllatava vastuse.”Tuleb uus riitus korraldada. Mina. Renate Silverskield ja tõenäoliselt pead sa ka seal osalema. Mildredi asetäitjana.”
„Oot, Renate Silverskield!?” hüüatas Mildred, rääkides iseseisvalt esimest korda. Ta lahvatas kergelt näost punaseks, kuid seletas tüdrukule:”Kujutad ette, see on ju meie direktiss! Ta on ju nii...karm.”
„Ah, siis on ta muutunud,” muheles Mattias. Paistis, et tema lemmiksõna oli ´ah´, mida ta peaaegu igasse lausesse toppis.”Nooruses oli ta väga lõbus ja ülemeelik.” Nad naersid kolmekesi selle üle, kuid vaikisid taas.
„Igatahes, see riitus,” pomises ta kiiresti,”Kui te tegite head tööd, siis te peaksite teadma, millega me tegelesime omal ajal ja...isegi praegu.”
Melissa imestuseks Sandra noogutas.”Aga,”alustas ta sosistades, kuid too pani ta vaikima, lubades, et pärast seletab.
„Ah, siis sobib. Kõige efektiivsem on täiskuu ajal. Ma võtan ühendust teie direktori ehk meie puuduva lüliga ja ilmselt ka teiega. Muide, mis teie nimed on?” lisas ta lõpus küsimuse, mis oleks pidanud tulema kohe alguses. Tüdrukud tutvustasid end muiates ja mees jätkas:
„Ah, tore siis. Kui, ee, Melissa soovib ka oseleda, siis pole midagi.” Mõlemad vaatasid nooruki otsa, kes endiselt natuke punane olles ütles, et see pole vist temale. Mattias kehitas veel kord õlgu.
„Te peaksite minema hakkama. Võib-olla hakkab keegi veel teid otsima.” Nad tõusid püsti ja lahkusid onnist tänades ja hüvasti jättes. Saanud kuulmiskaugusest välja, pahvatas Mel:
„Ta ei meeldi mulle. Kohe üldse mitte. Jube kahtlane kuju. Enivei, sa pidid mulle sellest värgis rääkima.”
Sandra muigas ja kõndis märkide järgi tagasi. See osutus natuke raskemaks. Samas oli Mattiase juures käimine olnud väga kasulik ning naljakas samaaegu.”Ta mõtles vikasid. See kirjutatakse wicca, kui ette nüüd tuleb. Igatahes, need on nõiad. Mattias ise on ka nõid. Nägid ühte lauda nipsasjakestega nurgas? See oli altar. Mäletad, ma mainisin nelja elementi? See käib asja juurde. Täiskuul on riitused võimsamad. Ma olen asja uurinud, see on tegelikult lahe värk.”
Melissa kuulas kergelt suu paokil ja põrkas vastu noort puud, nii et paar lehte langesid. Kui ta uimasena ringi koperdas, toetus Sandra samale puule, et ta naerust maha ei kukuks. Mõne aja pärast hakkas Mel ise ka naerma ja nii see kestis, kuni nad vaevaliselt enesevalitsuse tagasi said.
„See oli hea,” turtsus tüdruk edasi minnes.”Aga nüüd teema juurde tagasi tulleb...kas sa ütlesid et see mees oli nõid?” ta hakkas jälle naerma ja Sandra ühines temaga, saades aru, kui tobedalt see kõlab.
„Noh, ega vikade seas võlureid pole,” irvitas ta kergelt, märgetes, et mets läheb hõredamaks. „Kuule, mis kell on?” küsis ta äkitselt. „Emm..,” Melissa otsis oma Samsungi välja.”Omg, juba 12! Me oleme vähemalt kaks tundi ära olnud!” hüüdis ta kuidagi väga naljakalt, nii et nad mõlemad kõvasti lõkerdama hakkasid.
„Ja mida teie siin teete?” nõudis range naishääl. Nad nägid nurga tagant tulemas direktissi, mille peale nad suure vaevaga uut itsitust tagasi hoitsid. Ilmselt naine mõistis seda.”Siin pole midagi naerda! Miks te pole saali kogunemist ootamas?” Tüdrukute lõbus tuju kadus. Sandra proovis hädiselt seletada:”Eh, noh, me jalutasime metsas natuke, emm, teate, sügis on ilus aeg, ee, kõik need, mm, kloroplastid ja kromoplastid muunduvad,” tema hääl varises lõpuks täiesti.
„Ma soovitan kogunemisele minna. See on erakorraline ja hakkab viie minuti pärast,” ütles ta kiirelt, pööras otsa ringi ja jättis imestunud neiud endale järele vahtima.