|
Post by Loore on Jun 18, 2007 14:00:47 GMT 3
hea:) päris creepy tegelikult ju:D uut!
|
|
|
Post by Lauren on Jun 20, 2007 22:34:49 GMT 3
Väga hea, aga mõned...emm, ma ei tahaks nilbe olla, aga näpukad sees. Lihtsalt, mõni täht valesti jne . Sisu superhea!!!!
|
|
|
Post by Mari . on Jun 22, 2007 17:32:28 GMT 3
väga hea=) kuna uut osa saab?
|
|
|
Post by JuddyAllen on Jul 5, 2007 22:48:28 GMT 3
UutUut;*
|
|
|
Post by prast on Aug 16, 2007 0:24:43 GMT 3
Tahaks uut siis (aa) Mulle meeldib kaa
|
|
|
Post by Mari . on Sept 17, 2007 14:37:40 GMT 3
japjap
|
|
|
Post by Loore on Sept 17, 2007 14:39:55 GMT 3
tõeti:D kas uut kh kunagi saab?
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Sept 17, 2007 16:41:47 GMT 3
mai tea, mul on need kuhugi kadunud :/ aga ma proovin hunniku plaatide keskelt ülese otsida oma dokumendid
|
|
|
Post by Loore on Sept 17, 2007 17:00:41 GMT 3
tore oleks:)
|
|
|
Post by Pingu on Sept 17, 2007 20:21:51 GMT 3
jah. Tore oleks. Kaua sa otsid? (A) oleks aeg eksole
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Sept 17, 2007 20:33:40 GMT 3
ma ei leia ülesse :/ kõik mu asjad on kadunud *otsib vaiba alt* aga tuleb välja, et ma pean seda uuesti kirjutama hakkama
|
|
|
Post by Loore on Sept 17, 2007 20:35:05 GMT 3
ohh ma leidsin eelmisest järjekate foorumist selle üles:D
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Sept 17, 2007 20:43:15 GMT 3
Pm-i mulle pliis adre, äkki saan ma sealt veel osi kasutada ;D
|
|
|
Post by Loore on Sept 17, 2007 20:44:27 GMT 3
oki:)
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Sept 17, 2007 20:48:56 GMT 3
tänks to Loore, ma saan nüüd pikemat aega osi püsti panna ;D
***
„Sandra! Ärka ülesse nüüd,” ütles Melissa. Sandra vehkis uimaselt käega ja tundis, kuidas keegi sellest kinni haaras. See ajas ta kohe püsti ning karjatas korra.”Ära tee nii,” keelas ta pahaselt Mel’i. „Kus sa selle muljumisjälje said?” nõudis Melissa ja ei teinud väljagi tema kommentaarist. Sandra rääkis riietudes oma öisest juhtumist. Melissa ahhetas: „Omg, päris creepy ikka. Ja sa ei saanud seda välja mõelda, käejälg tõendab seda,” ta hammustas huulde ja jätkas siis:”Ära kellelegi teisele räägi. Nad ei usu sind ja ma soovitan sul selle kinni katta. Pärast minu luiska midagi medõe juures kokku ja ta annab sulle salvi.” Sandra kehitas õlgu ja pani pika varrukaga džempri selga.
Tunnid olid läbi lõpuks. Sandra arust olid need kestnud otsekui 100 aastat, lihtsalt nii pikk tundus aeg. Muidugi oli siis veel seeõues rohimine, sellest oli selg valusaks jäänud. Igall toeal ol eraldi peeanar, mille eest sai aasta lõpus arvestava hinde.Nüüd seisis ta medõe juures ja näitas oma käejälge. „Kuidas see veel sai sul juhtuda?” nõudis prl. Kahl, pööras selja ja hakkas midagi otsima. „Ee,” tegi Sandra ja hakkas siis ladusalt rääkima.”Vaadake, mul hakkas käsi hästi kõvasti valutama ja siis ma kogemata pigistasin. Muidugi Freezly kamp kah.” Freezly kamp oli kõige hirmuärkatavam punt koolis. Kõik hoitsid tema teelt ära, aga Sandrat hoiatati liiga hilja. Ta ikka mäletas kuidas see juhtus ja nad tõesti pitsitasid korra tema kätt samast kohast. „Ai-ai. Võta see salv, määri hommikul ning õhtul peale nädal aega. Siis too mulle tagasi,” ütles medõde prl. Kahl aj ulatas talle sinise topsiku. Sandra korkis selle kergitatud kulmudega lahti, nuusutas ja põrkas eemale. Hais on küll jube, tunnistas ta endale, aga tänas ja kadus sealt kiiremate sammudega Melissa juurde, kes ukse taga ärevalt ootas. „Freezly kamba sisserääkimine oli hea,” sosistas ta koridoris ja naeratas. Sandra ei märganud seda, sest tema pilk oli kinnistunud võõrale poisile. Tal olid seljas sõjaväe värvi riided ja tanksaapad. Õlavarre peal oli näha tätoveering. Ees rippus tal suits, mille õpsi ilmudes ära peitis. Mustad juuksed langesid lohakalt, aga elegantselt näole, mitte varjates neid...tumesiniseid silmi, kuhu oleks võinud uppuda. Poiss vaatas korra tema poole, aga Sandra pööras pea kohe Melissa poole . „Kes see on?” pomises ta ja osutas märkamatult poisi poole. Melissa vaatas korra sinna, tema silmad läksid kummaliseks ja kutsus Sandrat nimepidi kaasa jooksma. ”Taavet,” õhkas ta, kui oli jõudnud tagasi tuppa. Ta vajus voodisse ja paistis olevat äkki seletamatult õndsa näoga.”Kes?” küsis Sandra mõistmatult teist vaadates. Melissa ei teinud temast välja vaid pomises seletuseks.”Ta on kooli popimaid poisse. Kõik tüdrukud on tema järele hullud, eriti aga silmade. Mul polnud aimugi, et ta tagasi on.” Sandra itsitas ja küsis kavalalt temalt edasi:”Ja sina oled muidugi üks neist, onju?” Melissa kangestus hetkaes ja avas siis vihaselt suu, aga vastamast päästis teda koputus uksele. Mel tõusis nagu nõelatult püsti, sest siin ei käinud kunagi keegi eriti. Ta avas ukse ja jäi üllatunult jõllitama. Tagant kostis köhatus ja seejärel mehine hääl..”Tsau. Kas siin on keegi Sandra?” Melissa seisis endiselt tummalt ja pööras siis pilgu voodi poole. Sandra tõusis püsti ja läks uudishimult ukse juurde. Ta kulmud kerkisid juuksepiirini.”Jah?” küsista ning proovis oma häälde võimalikult palju ülbust mahutada. Kuidas ta siia oskas tulla? „Lihtsalt dire tahab sind näha ja ma pean su kohale viima,” ütles seesama Taavet, kellesse Melissa armunud oli nagu paljud teised. „Okei,” kehitas ta lõpuks õlgu. Melissa saatis talle sellise pilgu, mis ütles selgelt:veab sul. Ta ei teinud sellest välja vaid hakkas Taavetiga mööda koridore sammuma. „Mis ta minust tahab?” niimoodi kõlas Sandra esimene küsimus. Taavet vaatas talle hetkeks otsa ja kehitas õlgu. Poiss oli talle lähedal, aga samas parajalt kaugel. Natuke aega kõnniti vaikuses, siis katkestas Taavet selle suvalise küsimusega:”Kaua sul need blondid triibud peas on olnud?” Sandra kaalus hetke kõiki vastusevarjate, aga lõpuks otsustas tõe kasuks: ”Emps ütles, et sünnist saadik. Ja ma ei valeta nagu sa arvad.”Noormees paistis olevat üllatunud, ega teinud välja plikadepundist, kes teda andunult jõllitasid. Kui neis mööda sai, küsis Sandra kerge piinlikus ja huviseguse päringu.”Kas tüdrukud vaatavad sulle alati niimoodi järele?” „Jap. Seda küll, aga ma ei tee sellest välja. Mõttetud kehkatsid on sellised.” Sandra tahtis juba nähvata, aga otsustas Melissat mitte sisse rääkida. ”Kui vana sa oled?” „emm...15,” vastas Taavet ja paistis olevat kergelt hämmingus, kuid siiski trotslik.” Kui vana ise muidu. A näed, dire kapp paistabki!” ta osutas kabinetile ja Sandral tõusis klomp kurku. „14, muide,” sõnas ta veel üle õla ja koputas. Tüdinud hääl kutsus sisse. „Ee, tere,” ütles ta närviliselt.”te tahtsite mind näha?” Direktriss saatis Sandrale range pilgu ja kähvas:”Mina pole midagi ütlenud. Kui teil midagi asjalikku pole rääkida, siis soovitan soojalt siit lahkuda. Ta rääkis alati ka õpilastega teietades. Sandra kortsutas kulmu ja tormas toast välja.
5 minuti pärast oli hingetu Sandra sisenemas 69. tuppa.”Mel, ma-„ ta vakatas, nähes toas sama plikadepunti, kes nüüd teda vihaselt vahtisid. Sandra pani ukse kinni ja jäi plahvatust ootama. „Kuidas- „...pole kunagi-„ „..silmad-„ „..häbematus-„ Hääled kajasid terves toas ning lõpuks sai tal siiber. Sandra karjus oma kõlava häälega üle teiste:”Jääge vait!” Vaikus.”Mis viga?” küsis ta pahuralt ja tõstis käe ülesse, kui nad läbisegi selgitama hakkasid. Ainult üks rääkis edasi, käed ülbelt rinnal ristatud: „Mis viga? Sina patseerid siin Taavetiga ringi ja küsid mis viga? Noh, kus käisite? Mõnes wc suudlemas vä?” Teised tüdrukud vahtisid teda solvunult või vihaselt. Keegi polnud aga rohkem raevus kui Sandra ise.”MIDA SA AJAD?” karjus ta ning ilmed muutusid jahmunuks.”EGA MA SINUSUGUNE IDI POLE, KES MINGISSE SUVALISSE POISSI ÄRA ARMUB!” ta proovis rahuneda ja jätkas siis sisinal:”ta pidi mu dire kappi viima ja seal, oh üllatus, tuli välja,et too polnud mind kutsunudki. Olee rahul?” Kui pilk oleks võinud põletada, laiuks Sandra ees praegu tuhamäed. Kamp sebis vaikides kiirelt toest välja, jättes jahmunud Melissa ja pettunud Sandra üksi.”Daaah,” tegi ta ja hüppas selili voodisse, nii et vedrud kriuksusid. Melissa vaatas teda vaikides ning alles paari minuti pärast julges ta rääkima hakata.”Vägev karjumine. Muide, kas Taavet tõesti valetas, et diks tahtis sind näha?” see küsimus paistis teda seest põletavat ja tahtis pealtnäha väga vastust kuulda. Sandra vaatas üllatunult ootusärevat Melissat ja hakkas itsitama.”Jap. Ta paistab suht kinnine olevat, ma ei saa aru, miks ta sulle meeldib.” Melissa pahvatas näost punaseks ja pomises midagi silmade kohta. Sandra hakkas naeru käes voodis väänlema ja ei teinudki välja pahasest pilgust.”Muideks, meid kutsuti plikade õhtule nr 135.” Sandral oli raske naeru jätta, aga küsis siiski vahetevahel turtsudes.”Millal, hmk, see on siis?” „Täna, kuskil seisme-kaheksa paiku õhtul. Reede ikkagi ju.” Tõsi see oli. Neljapäeval oli 1. september ja täna juba saab puhata. Mõnes mõttes.Sandra noogutas vaguralt ja peitis oma pea padja sisse, et naeruturtsatust kuulda poleks. Küll mul vahetuvad tujud kiirelt, vilksas üks mõte ta peast läbi. Alles olin vihane ja nüüd naeran siin. Tüdrukud tulid nagu üks mees, või naine, voodist välja ja hakkasid lõbusalt jutustades omale õhtuks riideid otsima. Sisemas oli Sandra aga murelik. Kas pärast karjumist üldse lastakse teda sinna sisse?
|
|