Igav on VV osa.
Sandra ärkas nagu oleks unenäos kõrvetada saabud. Ta vaatas ähmaste silmadega ringi ja tema pilk sattus kellale.10:02. Ta ajas end vaevaliselt püsti ja riietus tasakesi, sest Melissa magas sügavalt. End korda sätituna läks ta välja värsket õhku hingama.
Mida need unenäod tähendavad? mõtles ta järve kaldale istudes. Ta toetas selja vastu puutüve ja vaatas sügiseseis puid ning metsa. Päikse peegeldus pimestas teda kergelt, kuid sellega sai ära harjutud. Sandra oli seal juba vähemalt pool tundi olnud, kui nägi enda kõrval tuttavaid saapaid. Ta lasi pilgu ülesse ja nägi Taavetit.”Noh, sina ka siin,” ütles ta kukalt sasides ning istus Sandra kõrvale, kes kulmu kergitas.
„Jamh. Ma ei magagi kaua,” selgitas ta kergelt. Poiss seletas, et tema ka mitte, kuigi Melissalt oli ta hoopis vastupidist juttu kuulnud. Sandra hakaks naerma, aga muutus siis tõsiseks.”Miks sa valetasid, et dire mind näha tahtis?” Taaveti pilk ei muutunud eriti, aga see läks mõtlikikumaks ja kinnistus järvele.
„Mmm..tuleb meelde, kui sa nägid mind haiglatoa juures? Sa paistsid erinevat oma sõbrannast, kes vaatas mind nagu enamus. Tahtsin sust lihtsalt rohkem teada saada,” Sandra oli üllatunud, sest tema kogemuste järgi polnud poisid eriti avameel, aga see siin paistis olevat. Sandra paletele ilmus hästi natuke puna, kui ta ütles:
”Tead, kui ma oma tuppa jõudsin, siis oli seal see plikade kamp ees ja süüdistasid mind-„ ta ei lõpetanud lauset, sest ei suutnud. Taavet vaatas talle oma tumesiniste silmadega väga lähedalt otsa. Sandra tundis tema iseäralikku meeldivat lõhna ning kõhust käis imelikult mõnus vonks läbi.
„Siis nüüd on neil põhjus,” sosistas Taavet ja suudles Sandrat õrnalt. Ta tõmbas tüdruku hellalt endale lähemale, niiet nad olid nii lähestikku kui kaks inimest olla said. Pärast sõnatut eemaldumist vaatasid nad natuke aega üksteisele otsa ja siis käis kõva laksakas- Sandra oli talle kõrvakiilu andnud ja jooksis nüüd täiskiirusel kooli poole. Taavet vaatas talle segaduses järele, käsi löödul kohal.
***
Sandra jooksis hingeldades 69. tuppa ja hüppas voodisse. Melissa oli juba üleval ja vaatas teda uniset.”Mis saaaaaah,” ta haigutas,”tormad?”
„Ma, ee,” alustas Sandra. Mitte ükski osa temast ei tahtnud kogetud Melissaga jagada.”Tulin järve ääres ja jooksin, et sooja saada. Jube jahe on hommikuti väljas, tead,” ta otsustas poole tõe kasuks ja paistis, et Melissa jäi sellega rahule, igatahes jätkas ta juuste kammimist. Sandrale andis see aega mõelda, õigemini oma peas lahingut pidada.
Kas ma meeldin talle?Vaevalt.
Aga ta ju ütles, et-Ütelda võb kõike, ka seda, et Melissa on kummituse käsilane.
See suudlus oli küll parim.Seekord ei vaidle vastu ja ta on nunnu.
Välimuse pärast ongi tal plikad ümberAga ta valis ju sinu
Vahet pole.Sandra muidas. Märkamatult olid tema ja mõtete osad vahetanud ja ta veenas oma mõtteis.
Omg, kui absurd ma olen, mõtles ta turtsatades ja ütles Melissale.”Mis teeme täna?”
„Äkki tahad, et kooli tutvustan? Vana hoidja-krõhva seda ju ei teinud, või mis?” pakkus tüdruk ja haigutas veelkord laialt, ripsmetušš oleks ääre pealt mööda läinud. Sandra kehitas õlgu ja ootas, kuni Mel oma asjadega valmis saab.
„Siin on see kuulus raamatukogu,” seletas Melissa ja tõmbas Sandra lõputute riiulite vahele. Nad hargnesid enesele teadmata eri suundadesse. Sandra jõudis suhteliselt lõppu ja märkas kutsuva pealkirjaga raamatut "Hõbedane kuu". Ka läheduses olevad köidetele oli pealkirjaks pandus "Nõiakunst algajatele" või midagi sarnast. Ta võttis ühe sellise välja ja hakaks püstijalu lugema.
„Ja jällegi kohtume.” See ei olnud küsimus, kuid see oli tuttav hääl. Sandra pillas ehmatusest raamatu maha ja Taavet korjas selle kärmelt ülesse. Sandra võttis selle nõrgalt tänades vastu ja jätkas kindlameelselt ühe leheküle lugemist, saamata aru, mis sela kirjas on.
„Vaata, see järve äärne asi, eks,” ütles Taavet lõpuks ja püüdis tüdruku pilku tabada, aga Sandra vältis seda ning vaikis. Küll kuulis ta aga venivat häält, sest ta tõstis pilgu ning vaatas Taavetist mööda. Seal seisid kolm suuremat poissi, kõik musklites ja ülbelt kusagile toetumas. Parempoolne tüdinul ilmel neile midagi seletamas. Ta köhatas, et poiss aru saaks. Taavet pööras veid**e kõheldes ringi ja lonkis oma ´kappidega´ minema. Enne riiulite taha kadumist pilgutas ta silma. Sandra vaatas talle järele, kuid midagi kukkus raamatu vahelt välja. See oli kiri, mis adresseeritud Sandrale.
Sandra
Ära palun ole mu peale solvunud et sind suudlesin. Lihtsalt ei suutnud vastu panna. Kehv vabanus, mees.
Loodan, et kohtume veel.
Taavet <3
Sandra luges selle läbi ja pistis kergelt muiates taskusse. Poisil oli olnud haruldaselt ilus käekiri ja samasugune oli ta ka ise. Haruldane. Oleks patt teda käest lasta...
Viska need mõtted kohe peast, käsutas ta ennast ja raputas kergelt. Ta ei võinud poissi armuda, alles oli ta Markost lahku läinud. Haav oli veel värske, kuigi uus terve suhe oleks võib-olla palsam olnud. Just samal hetkel jõudis Melissa tema juurde, silmad unistavad.
„Taavet kõndis must just mööda ja ütles mulle tsau,” õhkas ta. Sandra turtsus ja oli valmis just sellepärast rääkima järve äärsest asjast, et tema reageeringut näha, aga loobus. Ta tõmbas uneleva sõbranna kaasa ning käskis mõisat edasi tutvustada.
„Tead, mida me teeme?” ütles Sandra elavalt. Kell oli kümme õhtul ja neil oli igav. Pidu oli millegi pärast ära jäänud ja Sannul oli terav kathtlus, et tema pärast.
„Mida siis?”
„Uurime, miks see riiul kaldu läheb!” hüüdis ta võidukat ja läks kohe selle juurde. Melissa lõi käega ja ütles:”Seda on paljud üritanud, aga keegi ei saa hakkama.” Ta pani endale öösärgi selga ning ronis teki alla, jälgides teadjailmel toanaabri tegevust.
Sandra ei tahtnud oma unenäost loobuda ja hakkas katstama. Ta lasi mitu raamatut maha kukkuda ning jälgis, kuidas need ühte kohta kukuvad. Ta võttis eest raamatud ja vaiba, kuid seal polnud midagi. Kulmu kortsutades puhus ta põranda peale ning korraks ilmus nähtavale luuk, aga seda oleks võinud sama hästi ette kujutada, sest see haistus kohe. Sandra tajus, kuidas erutus temasse voolab ja Melissagi tuli lähemale. Äkki hakkasid nad koos puhuma ja Sandra sai lingist kinni.
„Pole võimalik..” sosistas Mel lähemale kummardudes, kui nägi selle peal olevat vappi, mis kujutas öökulli.”See on tema panipaik.” Nüüd paistis ka tema olevat erutatud ja koos nad kangutasid luuki lahti.
Kerge popsatusega tuligi see lahti. Nad avasid selle täielikult ja vaatasid natuke pettunult sisu. Ei mingit koletisi ega salakäike vaid mingi kulunud märkmetega raamat, küünal, vana viiruk, sool ja kauss koleetunud veega, mis tegi kokku imeliku koosluse. Sandra võttis raamatu kätte ja tundis sõrmeotstes kerget surinat. Kui ta selle lahti võttis, sai ta kohe aru, et see on kellegi päevik ja märkmik, kus oli külje peal palju remarke, jooniseid ja ka kuivatatud taimi. Ta andis selle oma toakaaslasele ja uuris nelja teist eset.
„Uskumatu,”sõnas lõpuks Melissa, võttes selle lihtsa sõnaga kokku juhtunu.
„Seda ta on,” äkitselt koitus talle raamatust loetu."Kuule, kas sa pole kuulnud maa, õhu, tule ja vee elementides?" pärsi ta äkiliselt, silmades kaval säde. Kuid teine tüdruk raputas pead. Hajameelsusest võttis Sandra uuest raamatu ja lappas seda, otsekui midagi otsides. Paberileht lendles sealt maha, tüdrukud seda silmadega saatmas. Enne kui see põrandani jõudis, püüdis Sandra selle kinni. Käekiri oli voogav ja piinilikult korralikult tindiga, natuke kolletunud paberil. Sama nagu päevik-märkmikus. Paljud kohad olid kustunud
Sina, kes oled leidnud mu salapaiga, on kohustus mind aidata...täiskuuööl, et... Mattias Kerdos annab...surematuks...õigesse kohta.Nii palju oli aru saada ja ta andis selle lugeda oma sõbrannale. Ta suu läks kergelt lahti ja tõstis Sandra poole pilgu.
„Aga,” sai Melissa lõpuks suust.”Mida me teeme? Kes on Mattias Kredos? Kuidas me seda teeme?” Samad küsimused olid ka Sandra peas. Hetkegi kõhklemata pistis ta paberitüki taskusse ja lõi luugi mürtsatusega kinni, mis kadus kohe tolmukihi alla. Ta istus voodisse ja vaatas Melissat kummaliselt puurivate silmadega.
„Mida me teeme? Kui siit saab põnevust siis hakkame varsti tegutsema. Kes on Mattias Kredos? Uurime välja. Kuidas me seda teeme? Kas sa ütlesid ‚me’? Kindel, et tahad kaasa teha?”Sandra nägi, kuidas Melissa ägedelat noogutas.”Siis arutame homme, mida täpsemalt teha.”
Sandra kuulas üllatunult ennast. Tavaliselt ta niimoodi ei organiseerinud selliseid asju ning teda ei kuulatud ka eriti. Melissa paistis olevat aga valmis kohe käske täitma ja pettus, kui kuulis, et plaani üksikasjad arutatakse homme.
„Okei,” ütles ta pahuralt ja hüppas uuesti koikusse, tõmbas oma õhukese suleteki peale ja keeras oma hämmeldunud toakaaslasele selja. Sandra kehitas õlgu ning toimis samuti, aga pani enne tule ära.
Kas see võib olla minu pöördepunkt elus?