|
Nägija
Sept 20, 2007 16:46:49 GMT 3
Post by Elanor on Sept 20, 2007 16:46:49 GMT 3
((Niisiis üks minu juttudest. Ma mõtlesin tükk aega kuhu ma selle peaksin panema ja arutasin sõbraga ja tema ütles, et õudukate alla sobib kõige paremini. Kirjavigu ärge pange tähele, eelmainitud sõber küll parandas midagi, kuid ma ei ole kindel kas kõik ikka korras on.))
I
Felleton oli tavaline tundmatu väikelinn. Seal ei juhtunud kunagi midagi. Linn näis justkui magavat ja iga päev justkui kordus seesama mis oli olnud eile. Tihti hüüti seda kohta ka Dreamdowniks, aga nooremad ei teadnud miks ja vanemad väitsid, et ei mäleta. Linn asus üsna mere lähedal, kuid olenemata sellest ei käinud linnas kunagi turiste ja ka naaberlinnade inimesed käisid seal väga harva. Vanemad justkui kartsid vett, kuid linna noored olid liiga muretud, et seda tähele panna. Kuid sel sügisööl paistis kõik muutuvat. Linna kohale kerkisid mustad pilved ja tõusis torm. Suures tuules oli justkui kuulda mingit kummalist häält. Oksad murdusid väljas ja torm langetas puid, kuid mitte see ei olnud imelik.
Kell helises. Eliise ajas end vaevaliselt püsti ja läks peegli ette. Kui ta oli kiiresti harjanud oma blondid juuksed, läks ta akna juurde ja tõmbas kardinad eest. Esimesest ehmatusest pidi tüdruk sammu tagasi hüppama. Väljas oli kottpime, kuigi oli alles sügise algus. Eliise vahetas kiiresti riided ja kiirustas siis trepist alla. Tema vanemad istusid köögis laua taga ja ajasid omavahel vaikselt juttu. Kui ema teda märkas naeratas ta rõõmsalt ja üsna õnnelikult. See tekitas Eliises kahtluse. "Kas midagi on juhtunud?" küsis ta kahtlustavalt. "Ei, miks peaks?" sai ta vastuseks. Eliise istus ikka veel veidi kahtlustavalt laua taha ja võttis endale ühe röstsaia. "Miks nii pime on?" küsis ta natukese aja pärast. Tüdruku vanemad vaatasid hetkeks üksteisele otsa ja siis hakkas isa rääkima. "Ilmselt on see lihtsalt tormist. Küll see üle läheb." Rohkem ei küsinud Eliise midagi. Tal oli vaja enda mõtted veidi korda seada. Kui viieteist aastane neiu hetk hiljem söömise lõpetas ja uksest välja astus, saatsid vanemad teda ukseni, mis oli Eliise arust ebatavline, kuid sellest hoolimata kõndis ta ristile. Ristiks kutsusid nad ühte kohta, kus tee kolmeks hargnes. Seal oli Eliise alati kohtunud Lerana, oma sõbrannaga. Ristile jõudnud jäi ta seisma, et Leranat ära oodata. Tal oli imelik tunne, et pimedus ei ole tormist. Tormil oli teistsugune lõhn, aga praegu lõhnas õhk nagu öösel ja Eliisel oli justkui tunne nagu kuu paistaks, kuigi seda kuskil näha ei olnud. Natuke aega oodanud, otsustas neiu oma sõbrannale vastu kõndima hakata. Ta läks ühte haruteed mööda edasi ja jõudis väikese jalgrajani, mida mööda nad Leranaga nii palju kordi koos olid käinud. Peagi jõudis Eliise Lerana maja juurde ja peatus siis selle ees. Kui ta oli veel natuke aega oodanud, läks ta ukse juurde ja koputas arglikult. Kui keegi ei tulnud koputas ta natuke kõvemini. Uksele ilmus Lerana ema preili Fletser. Oli näha, et ta oli nutnud ja kui naine märkas, et tulijaks oli Eliise hakkas ta nutma ja surus käed näole. "Oh, Eliise.." nuttis ta ja Eliise ei osanud midagi tema lohutuseks öelda. Preili Fletser kutsus Eliise sisse ja pakkus talle teed. Kui nad köögilaua äärde maha istusid kuulis Eliise ka sellest mis oli juhtunud. "Uskumatu," pomises tüdruk kurvalt "lihtsalt ei usu. See pole ju võimalik." "Ja see pole ainult minul nii" rääkis preili ikka veel läbi pisarate "ma kuulsin, et ka Neversite ja Vedningite laps on kadunud." "Ja fotodega on ka samamoodi?" uuris Eliise üsna üllatunult. "Jah," sai ta vastuseks. "Ma arvan, et ma lähen koju," ütles tüdruk, kui ta oli oma tee ära joonud ja suundus esikusse. "Ei, ei ära jäta mind üks," karjatas preili Fletser ja haaras ta jopevarukast kinni. Pilk naise silmis oli lausa hirmuäratav, kuid hetk hiljem oli ta jälle normaalne "Jah, muidugi mine koju. Nii on kõige parem" Eliise vaatas naist kartlikult, kuid tõmbas siis jope luku kinni ja astus majast välja.
|
|
|
Nägija
Sept 20, 2007 17:41:55 GMT 3
Post by annika on Sept 20, 2007 17:41:55 GMT 3
PõNEV"!!!!!!!!hea.teema oli väg hea.ma tahan juba teada miks need lapsed ära kadusid. (aga märgiksin siiski ära et sa oleks pidanud kirjutama ka sedd mis oli siis imelik kui torm ei olnd ja lihtsalt osade kohtade pealt sa lihtsalt hüppasid üle ega täpsustanud vajalikke kohti.)
|
|
|
Nägija
Sept 20, 2007 18:10:43 GMT 3
Post by Mari . on Sept 20, 2007 18:10:43 GMT 3
kahtlane... see tähendab situatsioon jutus mitte jutt ise...
aga jah ...ootan uut.
|
|
|
Nägija
Sept 21, 2007 14:32:25 GMT 3
Post by Elanor on Sept 21, 2007 14:32:25 GMT 3
II
Eliise oli justkui lootnud, et õue astudes on kõik jälle valge, kuid see oli tühi lootus. Väljas oli täpselt sama pime nagu ennegi, kui mitte veel pimedam. Tüdruk ohkas vaikselt ja hakkas siis kiiresti kodupoole kõndima, ise kogu aeg seljataha pilke heitse, justkui kartes, et keegi tema taga kõnnib. Ristini jõudnud, hakkas ta jooksma ja peagi oligi ta oma maja ukse ees. Ema seisis koridoris nagu oleks teda juba oodanud. Nad istusid köögilaua äärde ja Eliise hakkas vaikselt rääkima. "Lerana kadunud," ütles ta kurvalt. "Sa mõtled röövitud," ütles ema ja paistis, et ta on endas täiesti kindel. "Mis sa sellega mõtled?" Küsis Eliise ja vaatas oma ema kahtlustavalt. "Ei midagi," vastas naine ja silmitses oma tütart sama kahtlustavalt. "Ja tead mis veel imelik on," jätkas Eliise natukese aja pärast. "Noh?" küsis ema vastu, kuid paistis, et see teda eriti ei huvita. "Fotod," vastas tütar vaikselt, peaaegu sosinal. "Mis nende fotodega siis on?" küsis naine lauast tõustes, et kohvi keeta. "Kõigil fotodel, millel Lerana enne oli, lihtsalt ei ole teda enam," "Kuidas nii?" Küsis ema uuesti laua taha istudes. "Noh, näiteks pildil, millel Lerana oli oma emaga, on nüüd ainult tema ema. Lerana on justkui ära kustutatud. Ja neil piltidel, millel ta üksinda oli, ei ole enam kedagi, ainult taust," rääkis Eliise ikka veel väga vaikselt. "Huvitav," ütles ema ükskõikselt, teenides sellega Eliiselt järjekordse kahtlustava pilgu. "Ma lähen oma tuppa," ütles tüdruk ja läks kiirustades trepist ülesse. Kui ta oma toas oli, pani ta ukse kiiresti kinni ja kummardus voodi kõrvale maha ning tõmbas voodi alt välja vana kingakarbi. Kui ta selle avas, tuli sealt välja hunnik fotosid. Eliise lappas kiiresti fotod läbi, et veenduda, et Leranat tõesti ühegi foto peal ei ole. Kui ta oli need fotod läbi vaadanud viskas ta need ohates karpi tagasi ning pani kaane peale. Siis lükkas ta karbi jalaga voodi alla. Kiirustades läks ta oma kirjutuslaua juurde ja otsis sealt välja oma klassi pildi. Pildilt olid puudu päris paljud inimesed ja lasteridades oli palju tühje kohti. Kuid Eliise pani tähele ka seda, et puudu polnud ühtegi poissi, ainult tüdrukud. "Ainult tüdrukud," mõtles Eliise ja heitis voodisse pikali ise ikka veel pilti silmitsedes. Siis juhtus see mida Eliise enam tagasi vaadates kirjeldada ei osanud. Tema silme all hakkas pildilt kaduma veel üks tema klassiõde Heidi. Ta kustus järjest nagu mõni vaim jäi järjest heledamaks ja hakkas muutuma läbipaistvaks. Viimaks kadusid ka viimased varjud ja seal, kus enne oli naerulsui seisnud Heidi, oli nüüd järjekordne tühi koht. Pikemalt mõtlemata võttis Eliise telefoni raamatu ja otsis Heidi numbri. Kiiresti võttis ta voodi kõrvalt telefoni ja helistas oma klassiõele. Telefoni võttis Heidi ema. "Jah," kuulis ta lahket häält. "Kas Heidit on?" küsis Eliise ärevalt. "Jah, ma kohe kutsun ta," vastati. Heidi ema viis ilmselt telefoni oma tütre tuppa, kuna selgelt oli kuulda tema samme koridoris. Eliise kuulis, kuidas avati uks ja siis kuulis ta karjatust. Tüdruk oli kindel, et see oli märk sellest, et ka Heidi oli kadunud, kuid oma üllatuseks kuulis ta Heidi häält. "Oih, ma kohe teen korda," kuulis Eliise läbi telefoni oma klassiõe häält. "Mida sa selle toaga teinud oled?" küsis Heidi ema oma tütrelt ja ta hääl oli üsna pahane. "Ei midagi ma kohe teen ju korda," üritas Heidi vabandada. "Vabanda, aga Heidi ei saa hetkel rääkida," ütles Heidi ema siis telegfoni. "Palun, ma tahan ainult korraks,"nurus Eliise. "Noh korraks siis, aga kiiresti, sest Heidil on midagi teha vaja," telefon ulatati Heidile. "Jah?" "Hei Heidi! Kuule, kas sa oled kuulnud Leranast ja teistest," küsis Eliise kohe. "Jah, sellest, et nad kadunud on. Jah olen kahju küll," vastas Heidi. "Siis palun vaata ette, sest sina oled üks järgmistest," ütles Eliise kiiresti, kuid siis võttis Heidi eme oma tütrelt telefoni ära ja pani toru ära. Eliise ohkas. Ta peab ju ometi saama midagi teha. Tüdruk ajas end kiiresti voodilt püsti ja pani tuuleka selga. Kiiresti emale midagi ütlemata hiilis ta uksest välja pimedasse õue. Kuid ta ei pannud seda tähele, sest mõtles vaid sellele, et vähemalt raamatukogus peab midagi leiduma, mis asjale selgust heidab.
Raamatukogu uksel tuli talle vastu vana naine, raamatukoguhidja, keda nad tavaliselt lihtsalt hoidjaks kutsusid. See oli kuidagi kentsakas hüüdnimi ja nad ise naersid selle üle tihti, aga nad olid sellega harjunud ja oli raske loobuda sellest, mis on kujunenud rutiiniks. Hoidja vaatas tulijat alguses hirmuga, kuid kui ta pimedas aru sai, kes see on, naeratas ta lõbusalt. "Kahjuks on raamatukogu täna suletud, aga kui sa tahad ma võin sulle erandi teha," rääkis vana naine. "Ma oleks väga tänulik," sõnas Eliise viisakalt ja hoidja lasi ta sisse. "Nii, kas sul on midagi kindlat vaja?" küsis hoidja, kui Eliise oli mõnda aega sihitult riiulite vahel ringi uidanud. "Mul oleks vaja midagi Felletoni ajaloost ja legendidest," vastas tüdruk ise ikka veel raamatute pealkirju lugedes. "Meil on selle jaoks kohe eraldi riiul. Näe seal tagapool. Kuigi me neid tavaliselt välja ei anna, arvan ma, et sa pead vajalikud raamatud koju võtma, sest raamatukogu on tegelikult kinni," vastas hoidja, rõõmus, et temast abi on. Eliise valis välja neli raamatut ja ladus need siis kaardilauale. Raamatukoguhoidja võttis kõigepealt pealmise raamatu, mille pealkiri oli "Felleton, vaikne kummituslinn", siis järgmise, mille pealkiri oli "Dreamdowni tekkimine" ja siis ka viimased kaks pealkirjadega "Legende ja mõistendeid Felletonist" ja "Felletoni hilisem ajalugu". Kui kõik raamatud olid Eliise nimele kirja pandud, toppis tüdruk raamatud kotti ja lahkus raamatukogust, kuid ta ei kavatsenud veel koju minna.
|
|
|
Nägija
Sept 21, 2007 14:51:38 GMT 3
Post by Mari . on Sept 21, 2007 14:51:38 GMT 3
kuule... sa võiksid oelda kas Eliise vanemad on kuidagi juhtunuga seotud? vms... või panna kohe uus jupp ülesse.
|
|
|
Nägija
Sept 21, 2007 16:10:29 GMT 3
Post by Elanor on Sept 21, 2007 16:10:29 GMT 3
Ma ei saa panna uut juppi enne kui Deivy hea on ja ära parandab. Te tõesti ei taha teada kui palju vigu ma teha suudan. Igaljuhul kui sa mõtled, et Eliise vanemad süüdi milleski siis ei, aga nad teavad midagi
|
|
|
Nägija
Sept 23, 2007 16:15:06 GMT 3
Post by Elanor on Sept 23, 2007 16:15:06 GMT 3
Nii Deivy oli tubli nüüd III Eliise läks ristile ja suundus sealt edasi mööda peenikest jalgrada, mida mööda ta nii ammu polnud kõndinud. Ta oli seda teed mööda kõndinud koos Leranaga. Nad olid seda mööda kõndinud ja naernud oma uue klassijuhataja soengu üle. Eliise muigas omaette sellele mõeldes. Ta ei nutnud Lerana pärast. Ta ei tundnud südames pistvatvalu, sest ta ei tundnud nagu oleks kedagi kaotanud. Miks ta olekski pidanud nii tundma, Lerana polnud ju kadunud. Tema, Eliise, teadis seda. Lerana oli siin samas lähedal. See oli lihtsalt üks nende väikestest fantaasia rikastest seiklustest, mida nad Leranaga nii tihti ette kujutasid. Nad olid ette kujutanud, et päästavad maailma ja ka see kord on see nii, sest see on vaid üks nede väike seiklus ja need seiklused lõppevad alati hästi. "See pole päris," sosistas Eliise. Ta hakkas omaette ümisema ühte laulukest, mille nad Leranaga olid välja mõelnud, kui nad ühte oma seiklust kujutlesid. "Ma tean, et alati on võimalus loota. Alati saab midagi muuta. Alati on, mida oodata. Alati on keegi, keda aidata. Alati keegi, kes aitab. Alati saan olla mina ise..." ümises tüdruk vaikselt ja peagi jõudis ta metsaäärde. Tüdruk kõndis mööda metsaäärt, kuni peatus kohas, kus väike teerada metsa sisse viis. Hetkeks peatus ta kõheldes, kuid astus siis siiski metsa, sest tegelikult oli ju ometi päev, kuigi seda võis ka ööks lugeda, sest erilist vahet hetkel näha ei olnud. Ja justkui märgiks, et kogu mets ei pane tähelegi, et päev on, huikas kuskil mingi metsalind. Eliise peatus hetkeks, kuid läks siis kiiresti edasi. Peagi jõudis ta suure tammeni, mille tüve mööda jooksis üles redel ja puu otsas oli väike metsaonn, mille Eliise koos Leranaga oli leidnud paar aastat tagasi. Tüdruk otsis kiiresti kotist taskulambi ja pani selle põlema. Taskulampi hammaste vahel hoides, ronis ta kiiresti redelist ülesse. See oli üsna väike puust onn. Maas oli ringi kujuliselt väikesed augud. Täpselt nii suured, et küünalt kindlalt püsti hoida. Taskulambi valgusel otsis Eliise toa nurgast küünlad ja pani igasse auku ühe valge küünla. Kokku kolmtesist küünalt. Kui küünlad olid paigas, otsis Eliise oma kotist tikud ja süütas kõik küünlad üksteise järel. Siis kustutas ta taskulambi ära. "Nõiaring," pomises ta enda ette naeratades. Lerana oli selle küünalde ringi nimetanud nõiaringiks ja nõiaringiks pidi see ka jääma. Eliise istus ise ringi keskele ja kergitas sealt ühte põrandalauda. Selle all oli umbes kingakarbi suurune tühimik ja seal oli igasuguseid huvitava kujuga kive, vanasid käevõrusid, üks kett, mõned nätsukleepsud ja muud sodi pudi. Kõige selle kraami all oli foto. Eliise tõmbas selle välja. Selle peal olidLerana ja tema ise. Nad olid küll väiksemad kui praegu, aga mis peamine, Lerana polnud ära kustunud. "Jess," hüüatas Eliise õnnelikult ja tõmbas varrukaga üle pildi, et veenduda, et Lerana ära ei kustu. Pilt jäi samasuguseks nagu varem. Õnnelikuna hüppas Eliise püsti ja astus nõiaringist välja. Kuid kohe, kui ta oli seda teinud, hakkas Lerana kustuma. Ta astus küll kiiresti nõiaringi tagasi, kuid see ei aidanud. Lerana oli kadunud. Kuid see polnud kõik. Pildi keskele ilmus must laik ja see hakkas levima järjest pildi äärte poole nagu mürk, kuni pilt oli täiesti must. Siis hakkas see muutuma veripunaseks. Ehmatusest lasi Eliise pildil maha kukkuda ja astus ise sammu eemale. Iseenesest hakkas pilt mööda maad edasi liikuma ja liikus ühe küünla alla. Seejärel murdus see sama küünal keskelt pooleks ja täpselt pildi peale. Pilt läks põlema ja põles ära kiiremini kui säraküünal. Siis hakkasid küünlad üksteise järel kustuma, kuni onnis jäi täiesti pimedaks. Ärevalt haaras Eliise oma koti ja hüppas redelit unustades onnist alla, väänates sealjuures välja oma jala. Kuid ta ei hoolinud sellest. Ta jooksis mööda metsarada edasi ja otsis samalajal kotist taskulampi. Ta teadis, et valgus on see, mis teda rahustaks. Taskulambi leidnud, lülitas tüdruk selle sisse. Taskulamp vilksatas korraks põlema, kuid kustus siis kohe. "Patareid," ohkas Eliise, kuid õnneks oli ta juba metsast välja jõudnud. Ta sättis koti paremini õlale ja aeglustas sammu, et hinge tõmmata. Veerand tunni pärast avas ta tasakesi oma maja ukse ja piilus koridori. Eliise võttis tuuleka seljast ja pani selle kappi. Ootamatult helises tema seljataga uksekell. Ehmatusest hüppas tüdruk ise kappi ja tõmbas ukse seestpoolt kinni. Juba kapis olles laksas ta endale käega otsaette ja mõtles, kui rumal peab ikka olema, et oma enda kodus kappi peitu pugeda, kui uksekell heliseb. Peagi kuulis ta aga oma ema tasaseid samme. Uks avati, keegi astus koridori ja uks suleti jälle. "Evelope?!" kuulis Eliise oma ema üllatunud häält. "Ma tulin lihtsalt teatama, et ma sõidan ära," vastas võõras. "Aga sa ju tead, et sul pole sellest pääsu," ütles Eliise ema süüdistavalt. "Mul on ehk veel võimalus," vastati vaikselt. "Evelope sa tead ju, et linna minekuga sa ei pääse. Meie aeg on läbi saanud. Teist korda me seda enam ei peta," ütles ema juba üsna kurjalt. "Ma üritan," vastas Evelope. "Kas sa siis ei saa aru, meiega on kõik ja meie lastega ka. Me ei saa midagi teha. Me ei saa seda takistada. Kõik on läbi Evelope," Eliise kummardus kapis ettepoole, et paremini kuulda, kuid märkamatult oli ta läinud vastu mingi kingahunniku alumist kinga, mis kogu hunnikut veel üleval hoidis. Käis suur kolin ja kogu kingahunnik kukkus suure kolina saatel alla.
|
|
|
|
Nägija
Sept 23, 2007 20:39:39 GMT 3
Post by annika on Sept 23, 2007 20:39:39 GMT 3
jummala äge:D
|
|
|
Nägija
Sept 23, 2007 22:05:46 GMT 3
Post by eraisik12 on Sept 23, 2007 22:05:46 GMT 3
Hästi kihvt. Ootan juba uut osa.
|
|
|
Nägija
Sept 24, 2007 17:17:09 GMT 3
Post by tzerrikas on Sept 24, 2007 17:17:09 GMT 3
tahaks ja uut väga huvitav
|
|
|
Nägija
Sept 24, 2007 18:35:13 GMT 3
Post by Mari . on Sept 24, 2007 18:35:13 GMT 3
UUT!
|
|
|
Nägija
Sept 24, 2007 19:07:58 GMT 3
Post by Elanor on Sept 24, 2007 19:07:58 GMT 3
IV
Kapiuks avati ja kaks pahast nägu vaatas sisse. "Eliise, oma tuppa," karjus ta ema pahselt. "Aga ma..." üritas tüdruk end välja vabandada. "Kohe!" hüüatas ema ja kui enne oli ta hääl olnud pahane, siis nüüd oli ta ikka täitsa vihane. Enam Eliise vastu ei vaielnud, vaid kadus nii kähku kui võimalik oma ema silmist. Oma tuppa jõudnud, viskas tüdruk oma koti voodile ja läks akna juurde. Kell pidi olema kuskil viis õhtul ja väljas läks aina pimedamaks. Oli raske eristada isegi seda, kus majad on. Eliise tõmbas akende ette kardinad ja otsis siis oma kotist välja raamatud. Oma hirmuks avastas ta, et kotis oli vaid kolm raamatut neljast. Tüdruk oli ühe raamatu unustanud metsaonni või siis kaotanud selle metsast tagasi joostes. Kuid kui ta nüüd järele mõtlema hakkas, äkki oligi vaja, et ta ühe raamatu kaotaks. Äkki oli seal midagi, mida ta ei tohtinud teada saada. Kidlasti pidi ta sinna tgasi minema, kuid... "Mitte täna," otsustas tüdruk viimaks. Kostis uksekell ja natukese aja pärast koputas ema vaikselt oma tütre toa uksele. "Politsei on siin. Nad tahavad sinuga rääkida," sosistati ukse vahelt. Eliise tõusis voodist ja astus koridori. Kiiresti trepist alla ja nägi kaht politseiniku seismas elutoas. Tüdruk läks veidi kartliku ilmega elutuppa ja vaatas küsiva pilguga kahele politseinikule otsa. "Tere Eliise. Mina olen Edvin ja see on siin minu kolleeg Maikel. Me tahaksime sulle mõned küsimused esitada, kui sul selle vastu midagi ei ole?" ütles viimaks üks meestest viisakalt. "Ma ei tea midagi," vastas Eliise ja enesele ootamatult tundis ta hirmu. "Ma arvan, et sa tead," ütles nüüd teine politseinik, Maikel, kärsitult. "Vaata, meil on üks tunnistaja, kes arvab, et sa ähvardasid teda," rääkis Edvin edasi ja vaatas oma kolleegi pahase pilguga. "Mina pole kedagi ähvardanud ja ma ei tea midagi. Võin ma nüüd minna?" rääkis Eliise kiiresti ja vaatas siis oma emale paluvalt otsa. "Tegelikult.." alustas Edvin uuesti, kuid teda katkestati. "Jah, muidugi kullake, sa võid minna," rääkis Eliise ema rahustavalt ja tüdruk lahkus elutoast. Natuke aega hiljem kuulis ta jälle koputust oma toa uksel. "Nad ütlesid, et Heidi väidab, et sa ähvardasid teda," alustas ema vaikselt. "Ma hoiatasin teda. See tüdruk peaks tänulik olema," vastas Eliise pahaselt ja ei pööranud pilku raamatult, mida hetkel luges. "Miks sa teda hoiatasid?" üllatus ema selle peale. "Ma nägin oma silmaga, kuidas ta fotolt kadus," vastas Eliise ikka veel pahaselt. "See on võimatu. Fotod ei muutu kunagi kellegi nähes," lausus ema kahtlevalt oma tütart piieldes. "Ma räägin mida nägin! Ja mida sina sellest üldse tead?" küsis tüdruk ja pöördus esimest korda selle jutuajamise jooksul oma ema poole. "Sa ei kujuta ettegi, mida mina tean. Mida sa üldse teed?" "Ma loen ja uurin. Ma tahan kuidagi aidata," vastas Eliise vaikselt. "Sa ei saa aidata," "Ära ütle, et ma ei saa aidata!" hüüdis tüdruk ja ta hääl oli juba üpris vihane. "Aga sa ei saa. Kõik on läbi. Me oleme kadunud. Me kõik, ka sina. See ei ole mingi sinu väljamõeldis. See on tegelikkus ja sa ei saa olla mingi kangelane, kes meid päästab, sest ka sinu enda aeg on läbi. Meie kõigi aeg on läbi. Me kaome ja keegi ei saa meid aidata. See on läbi. Võibolla on see viimane õhtu, kui üksteist näeme. Saa aru, sa ei saa meid aidata. Sa ei saa ennast aidata," karjus ema. "Ma saan aidata," karjus Eliise vastu, ise pisaraid tagasi hoides "keegi peab saama midagi teha." "Keegi saabki, aga me ei tea isegi tema nime. Me ei tea on ta üldse sündinudki. Me ei leia teda ja me ei teagi temast midagi," lausus naine vaikselt. "Kes ta on?" küsis Eliise huvitunult. Ema oli just toast lahkumas, ukse peal pöördus ta veel tagasi ja pomises vaikselt: "Nägija," siis sulges ta ukse ja Eliise jäi tuppa üksinda.
|
|
|
Nägija
Sept 24, 2007 20:22:21 GMT 3
Post by tzerrikas on Sept 24, 2007 20:22:21 GMT 3
uut palunnnnn
|
|
|