|
Nägija
Oct 10, 2007 21:21:00 GMT 3
Post by Mari . on Oct 10, 2007 21:21:00 GMT 3
see eliise või kesiganes on nägija onjuuu!
|
|
|
Nägija
Oct 16, 2007 16:31:15 GMT 3
Post by Elanor on Oct 16, 2007 16:31:15 GMT 3
üüh Miks sa seda arvad? Tegelt ega ma ei tea ise ka veel, aga ma eriti ei arva, et ta on xD
VII
Eliise neelatas, kuid otsustas siis kõik ära rääkida nagu oli. "noh asi on selles, et ma panin eile teie voodi kõrvale küünla ja see kukkus ümber," alustas Eliise. "Mida?" kasrjatas ema. Eliise ei teinud sellest välja ja hakkas edasi rääkima. "Noh ja lina läks põlema ja ma võtsin su mantli, et tuld kustutada," jätkas ta. "Miks sa pidid just selle mantli võtma?" pistis ema vahele, kuid Eliise ei teinud ka sellest välja ja rääkis edasi. "Ja enne kui ma kustutama hakkasin panin ma vee ämbrisse jooksma, et veega tuld kustutada, noh ja kui ma kööki tagasi läksin oli vesi üle ääre hakanud tulema, nii see oligi," rääkis tüdruk ja vaatas siis oma vanematele otsa. Ema jooksis magamistuppa ja tuli hetke pärast tagasi. "Linaga pole küll midagi juhtunud ja küünlad on põletamata ja täiesti terved, vähemalt need küünlad mis meie toas karbi sees olid," rääkis naine. "Eliise, ma olen sulle öelnud, et valetada on inetu," lausus isa. "Aga ma ei valeta, sa ise said veel põletada," vastas Eliise. "Mina pole kuskilt põletada saanud," ütles isa vaikselt. Eliise tõusis püsti läks isa juurde ja tõmbas isa särgivaruka üles. Põletushaava ei olnud enam. "Ja pealegi kui kuskilt oleks põlema läinud, oleksime meie emaga kindlasti üles ärkanud," jätkas mees pahaselt oma tütart piieldes. "Aga ma ei valeta," hüüdis Eliise ahastavalt. "Ma ei taha sellest enam midagi kuulda, mu mantli maksad oma taskurahast kinni," ütles ema otsustavalt. "Selleks läheb küll viissada aastat," pomises Eliise sarkastiliselt. "Parem tule mulle appi hommikusööki tegema," ütles siis ema ja läks ees kööki.
Poole tunni pärast läks Eliise tasakesi trepist ülesse ja hetke kõhelnud tõmbas ta lahti oma toa ukse, ise kohe eemale hüppates. Ta näitas taskulambiga tuppa valgust, tuba oli täiesti korras ja puhas nagu eile enne magamaminekutki. Voodi oli korda tehtud ja laual vedelenud raamatud ühte hunnikusse tõstetud. Tuli põles, seega polnud taskulambist mingit kasu ja ta kustutas selle ära. Nurgatagant tuli välja ema ja Eliise hüppas ehmatusest sammu tagasi. "Ema?! Mida sina siin teed? Sa ehmatasid mind?" ohkas Eliise. "Midagi. Ma ainult koristasin natuke, pole vaja kohe ehmatada siis," ütles ema ja lahkus. Eliise tõukas ukse kinni ja ohkas kergendatult. Telefon helises. "Eliise!" hüüdis ema altkorruselt. "Ma kohe võtan," hüüdis Eliise vastu ja võttis telefoni. "Mida sa Heidiga tegid? Mida sa mu tütrega tegid?" karjus hääl telefonis. "Kas Heidi on kadunud?" küsis tüdruk, kuid Eliise oli kindel, et see ei üllataks teda. "Ära hakkagi teesklema, et sa ei tea seda," karjus naisehääl vihaselt. "Ärge tulge mind süüdistama, ma hoiatasin Heidit ja ta ei kuulanud mind, mind ärge küll süüdistage, kui keegi süüdi on siis teie oma tütar, et ta mind ei kuulanud," vastas Eliise pahaselt, tal hakkas juba üle viskama see, et kui tema oli tahtnud lihtsalt hoiatada ja oli sellega head mõelnud, mõtlevad kõik kohe, et ta ähvardab ja et ta on selle juhtumi taga millest ta ise arugi ei saa. Kuid ilmselt ei oleks pidanud ta oma pahameelt välja näitama, sest oli kuulda kuidas Heidi ema teiselpool toru nuuksus ja lõpuks päris nutma puhkes. "Vabndust, ma ei mõelnud seda nii," tahtis Eliise naist lohutama hakata, aga toru pandi ära. Nüüd Eliise mõistis. Ta peab minema, ainult nii saab ta aidata. Ta peab minema seda nägijat otsima. Tüdruk otsis kapist välja kõige suurema seljakotis ja ladus selle põhja kõigepealt raamatud, siis ühe soojema teki, märkmiku ja pastaka, patareisid, taskulambi, nöörijupi, väikese ümmarguse öölambi, paki pabertaskurätte, paar pakki tikke. Siis läks ta alla kööki ja ladus kotti võimalikult palju toitu. seejärel läks ta üles tagasi ja otsis välja kogu raha mis ta üldse oli kogunud ja ka kõik sendid mis kuskil vedelesid, kuna seda oli siiski vähe võttis ta natuke raha ka köögist klaaspurgist kuhu ema ja isa kogusid raha, et uut autot osta, tal vedas kuna ema oli poodi läinud ja isa ajalehte lugedes tugitooli magama jäänud. Kõik vajalik kotis tõmbas ta kotiluku kinni, pani soojalt riidesse ja läks.
|
|
|
Nägija
Oct 16, 2007 18:31:13 GMT 3
Post by Loore on Oct 16, 2007 18:31:13 GMT 3
nii hea ruttu uut
|
|
|
Nägija
Oct 17, 2007 20:26:35 GMT 3
Post by tzerrikas on Oct 17, 2007 20:26:35 GMT 3
väga super jutt ju oleks tore kui uus kähku tuleks:)
|
|
|
Nägija
Nov 20, 2007 20:50:04 GMT 3
Post by Mari . on Nov 20, 2007 20:50:04 GMT 3
Uuut. eksolee!
|
|
|
Nägija
Jan 3, 2008 21:53:58 GMT 3
Post by gaffuolen on Jan 3, 2008 21:53:58 GMT 3
Uut, see on nagu mega hea...
|
|
|
Nägija
Feb 1, 2008 10:55:58 GMT 3
Post by Elanor on Feb 1, 2008 10:55:58 GMT 3
VIII Kirjavigade eest ei vastuta. Ma olen selline imelik tegelane kes teeb ise megapalju vigu, aga kui keegi teine teeb siis häirib Natuke aega hiljem, sellest kui Eliise oli majast lahkunud jõudis tüdruk metsaäärde. Sinna samasse kohta kust viis väike rada metsa ja sealt metsaonni kuhu Eliise oli unustanud raamatu. Kuigi ta kartis seda kohta, pidi ta ära tooma raamatu, selle raamatu mille oli maha unustanud. Seal ometi pidi olema midagi mis aitaks lahendada selle saladuse, midagi mis annaks vihje või midagi millest võiks midagi järeldada. Hoolimata oma hirmust astus tüdruk metsa ja hakkas mööda teerada edasi minema ise koguaeg teed jälgides, et ehk oli ta raamatu sinna maha pillanud. Kuid raamatut leidmata jõudis ta varsti onnini ja ronis redelist ülesse. Küünlad põlesid ja ka see küünal, mis eelminekord oli pooleks murdunud oli nüüd terve ja põles. Nõiarigi keskel oli raamat ja raamatu peal tema enda, Eliise, pilt. Eliise keeras pea kõrvale. "Kui ma ei vaata, siis ma ei tea ja siis ma ei karda, et ma ära kaon," mõtles ta. Ta ei tohi pilti vaadata, siis ta ei näe seda kas ta kaob või mitte. Ta keeras näo uuesti pildi ja raamatu poole. Kiire liigutusega keeras ta püildi tagurpidi ja libistas raamatu pealt ma, siis võttis ta raamatuja tahtis juba minema hakata, kui ta nägi nurgas midagi tumedat. Ta läks sellele lähemale ja nägi, et see oli seesama tume vedelik, mis oli eelmisel õhtul olnud tema enda toas. Tüdruk võttis maast puurondi ja pistis selle otsapidi vedeliku sisse. Kohe hakkas vedelik mööda puuronti levima. Eliise lasi ehmatusega puul maha kukkuda ja astus sammu eemale. Ront värvus üleni mustaks ja lagunes siis tuhaks. Põrandale jäi vaid väike tuhahunnik. Eliise ei oodanud enam kauem. Ta ronis onnist alla ja kui ta juba natuke eemal oli vaatas ta tagasi. Onni aknast paistis valgus. Aga see polnud taskulambi valgus ega ka küünlavalgus. See valgus tuli leekidest. Ilmselt oli onn põlema läinud. Kuid isegi kui see puu, mille otsas onn oli põleks maha, ei tuleks mingit tulekahjut, sest oli hakanud vihma sadama ja vihm kustutaks leegid. Eliise kuulatas. Jah ta kuulis samme. Need tulid lähemale. Järjest lähemale ja järjest kiiremini. Eliise hakkas jooksma, kuid iseenda hirmuks ei jooksnud ta metsast välja vaid üha enam metsa sisse. Ta ei saanud tagasi keerata, ta kartis, kartis neid samme veel rohkem kui metsa ära eksimist. Ta jooksis, jooksis ikka veel kuigi ta oli väsinud. Siis ta peatus ja kuulatas. Oma õnneks ei kuulnud ta enam samme, kuid kahjuks oli ta juba ära eksinud. Ta ei teadnud kuhupoole peab minema, et metsast läbi saada, just seepärast kõndis ta edasi. Ja enesele teadmata kõndis ta ikka üha enam metsa sisse, metsa südamesse. Õhtu hakkas kätte jõudma kuid kuskilt polnud paista, et mets hakkaks hõredamaks minema. Eliise oli väsinud pikast kõndimisest. Vihm oli õnneks juba ammu järgi jäänud ja tüdruk oli peaaegu kuiv. Nüüd peatus ta, et jalgu puhata ja ööseks paigale jääda, sest mingil juhul ei oleks ta jõudnud öö läbi kõndida. Lõhhe tegemine osutus raskemaks kui Eliise oli oodanud, sest kuigi mets oli tihe ja vihma ei tulnud niipalju kui lagedal maal, oli vihma siiski sadanud üsna palju ja kuivi puid oli väga raske leida. Lõpuks oli tüdruk leidnud mingisuguse koopa kuhu oli varutud kuivi lõkkepuid. Ta oleks heameelega just sinna koopasse jäänud, kuid ei usaldanud seda teha, kuna kes teab kes seal elada võis. Ta võttis lihtsalt vajalikul hulgal puid ja tegi koopast natuke eemal lõkke ülesse. Veidi maad eemalt leidis ta ka ühe puupaku mida sai toolina kasutada. Kui Eliise oli lõkke ääres ennast kuivatanud ja söönud. Otsis ta kotist välja teki ja istus siis tekk ümber lõkke ääres. Järsku kuulis ta ühe lähedal asuva puuu taga oksa kraksatust nagu keegi oleks mingi oksa katki astunud. Eliise võttis kotist noa mille oli toiduga koos kotti pannud ja läks vaikselt puu suunas. Tasakesi selg vastu puud hiilis ta ümber puu ja siis astus ta ise kogematta mingi oksa peale. Käis kraksatus ja kuna Eliise oli nii kui nii ennast juba reetnud keeras ta end järsku ümber ja hoidis noaotsa selle kogu poole kes puu taga oli olnud.
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Nägija
Feb 1, 2008 18:07:21 GMT 3
Post by Tuki on Feb 1, 2008 18:07:21 GMT 3
Hheaaa ^^ Mõni kirjaviga oli, aga lõpuks panid vähemalt uue osa
|
|
|
Nägija
Feb 1, 2008 19:41:28 GMT 3
Post by Elanor on Feb 1, 2008 19:41:28 GMT 3
nya ma olen selline kes aeg-ajalt ära kaob harjumused-harjumused
|
|
|
Nägija
Feb 1, 2008 22:13:28 GMT 3
Post by Prince Kirameki on Feb 1, 2008 22:13:28 GMT 3
Juhtub xD Peaasi, et need uued osad ikka aeg-ajalt ilmuvad
|
|
|
Nägija
Feb 29, 2008 18:24:34 GMT 3
Post by Heroiiin on Feb 29, 2008 18:24:34 GMT 3
Omg, liiga head osad noo Uut [aa]
|
|
|
Nägija
Mar 17, 2008 22:04:41 GMT 3
Post by gaffuolen on Mar 17, 2008 22:04:41 GMT 3
mega hea... Uut ja kähku... ärevus...
|
|
|
Nägija
Apr 18, 2008 18:59:11 GMT 3
Post by Elanor on Apr 18, 2008 18:59:11 GMT 3
sorry-sorry jälle jube pikk vahe
IX
"Lollakas, ma oleks võinud su ära tappa," hüüatas Eliise ärritunult. "Ja mina sinu," vastas noormees, kelle Eliise oli puu tagant leidnud. "Mida sa mõtled, sellisel ajal üksi metsas ringi jõlkudes," küsis Eliise ja kergitas skeptiliselt ühte kulmu. "Mina oskan ennast kaitsta. sama, ma kardan, et ei saa sinu kohta öelda," vastas noormees kerge sarkastilisusega. "Sa ei tunne mind," ütles Eliise lihtsalt ja kõndis lõkke juurde tagasi. Sama tegi ka tundmatu. "Noh, et ma sind natuke tundma saaks, ehk ütled mis su nimi on?" küsiti. Eliise mõtles hetke. "Elera," vastas ta siis "Ja sinu?" "Emeril," ütles poiss ja istus samuti lõkke äärde maha. "See pole su päris nimi," naeris Eliise. "Ja Elera pole sinu pärisnimi," vastas Emeril. "Mida sa siin teed?" küsis tüdruk pärast hetkelist vaikust. "Tulin oma lõkkepuid tagasi küsima," ütles Emeril. "Võta," naeris tüdruk ja osutas hõõguvatele halgudele lõkkes.
"Kust sa tuled?" küsis Emeril juba sajanda küsimuse lühikese aja jookusl. "Kaugelt," vastas Eliise või hetke seisuga Elera, lühidalt nagu kõigile sajale küsimusele. "Miks sa siin oled?" "Oli vaja," "Kas sa üldse tead kus sa oled?" "Kas keegi on sulle öelnud, et sa oled tüütu?" nähvas tüdruk ikka veel üha rohkem närvi minnes. "Ei," sai ta vastuse. "Sa oled tüütu," ütles Eliise ja hakkas siis oma kotist märkmikku otsima. "No jah nüüd on mulle seda öeldud, aga ma ei tee väljagi," naeris Emeril. Eliise heitis koti kõrvale ja vaatas taevasse. Ta oli kuulnud, ta oli jälle kuulnud, sama häält, mis siis kui ta oli olnud tol õhtul oma toas. "Kuuled?" küsis ta poolsosinal. "Mida ma peaks kuulma?" küsis noormees mõistmatult. Ja siis nägid nad mõlemad seda. Must vedelik tuli järjest metsa ääre poole, värvides mustaks maapinna ja möödaminnes ka puud, kuni viimse leheotsani. Ja see tuli ikka ja ikka aina lähema. Siin polnud tulesid, ainult lõke mis heitis õrna valgust noorte palgele, kuid ka see hakkas susisedes kustuma, nagu oleks keegi sellele vett peale visanud. Kui kodus oli Eliise pääsenud, siis mida teha siin, kuidas pääseda? Kuidas end päästa? Ta vaatas hirmunult Emerili poole ja tema silmis peegeldus tema kartus, kuid oli näha ka julgust ja enesekindlust. Emerili silmadest sai Eliise julgust juurde, kuna noormehe silmad olid kindlad, ta ei kartnud, kuid see toob esile küsimuse, miks? Kas Eliise tohtis teda üldse usaldada? Kõike seda mõtles Eliise vaid ühe sekundi murdosa jooksul. Ja nendest mõtetest hakkas tüdrukul pea ringi käima ja tal oli tunne, et ta kohe kukub ja siis on lõpp. Siis on lõpp. Ta ei tohi kukkuda, peab püsti püsima. Kuid samal ajal hiilis must vedelik üha lähemale kattes kõik oma teel musta värviga. peaaegu kõik puud mis nii tihedalt asetsesid olid mustaks värvunud. Kohe on see kohal. Kohe pidi see jõudma ühe kohapeal veidi kõikuva tüdruku ja kindlalt seisva poisini.
|
|
|
Nägija
May 6, 2008 16:33:58 GMT 3
Post by kamme944 on May 6, 2008 16:33:58 GMT 3
oh, tahaks juba uut! ma alguses arvasin, et Eliise on nägija, aga nüüd ma arvan juba natukene, et see poiss on hoopis nägija. igatahes tahaks juba UUUUUT!
|
|
|
Nägija
May 18, 2008 13:34:28 GMT 3
Post by Jezzy on May 18, 2008 13:34:28 GMT 3
UUUT !!
|
|