|
Sära.
Feb 27, 2008 20:52:09 GMT 3
Post by spring on Feb 27, 2008 20:52:09 GMT 3
Niisiis, minu teine jutt. Loodan, et osutub paremaks, kui esimene. Aga head lugemist ja ma võin lisada teie soovi peale uusi osi ka .
SÄRA.
1. JÄNES METSASERVAL.
Keset lagendikku jooksis väike jänes ringi.Toitu otsaides kalpsas jänku puujuurte taga ja kivide vahel.Oli imeilus ja vaikne õhtupoolik.Jänku mõtles vaikselt oma rõõmsaid, või kurbi mõtteid... Järsk karjatus ja tulesähvatus panid jänku kohale tarduma ja ta süda jättis mõned löögid vahele.Vaikselt nagu vari piilus jänku puujuurte tagant välja. Keset lagendikku lamas maas kägaras kogu, kes paistis niutsuvat. Vaikselt, julgemata pisematki häält teha, liikus jänku lähemale.Kogu niutsus ikka veel. Jänku nägi haavu tema kätel ja jalgadel. Kogu hakkas vaikselt tõusma.Pikad juuksed musta mantli all reetsid tüdruku. Jänku lihtsaltvahtis teda.Tüdruk tõstis oma pea ning vaatas jänku poole.Pisaratest märjad eresinised silmad uurisid jänkut pingsalt. Nad vaatasid veidike üksteisele otsa.
Käis ereroheline sähvatus ja jänku oli kadunud.Tüdruk tõusis vaevu istuli, lükkas oma piakd mustad juuksed verise näo eest ära ja lausus siis otsaselt eikellegile: "Ma teadsin, et sa pole tavaline jänku." "Mis mind siis reetis?" küsis mahe ja madal poisihääl ta selja taga. "Ükski teine jänes poleks mulle nii lähedale tulnud." vastas tüdruk ümber pööramata. Ilus, tumedapäine noormees istus tüdruku kõrvale. "Kust sa need kõik vigastused said?" küsis poiss viibates ühele suurele ja sügavale haavale ta näol. "Ah, mäss, sa tead ju küll.." vastas tüdruk puiklevalt. "See hea ja kurja mäss?" küsis poiss imestunult. Tüdruk noogutas. "Ahah."nõustus poiss."Ja sina oled?" lisas ta. "Kuri." vastas tüdruk naerdes."Sa?" "Hea." vastas poiss muiates. "Oi, ei ma pean su tapma..." ütles tüdruk sarkastiliselt. Poiss naeris. "Mis su nimi on?" küsis ta . "Umm.."alustas tüdruk."Ma ei tea, kas ikka saan sulle öelda...Aga muidu on Kayla." lõpetas Kayla. "Sinu nimi?" "Oh, noh, minu nimega on asjalood nii..."ütles poiss raskelt."..et see on Charlie." "Kena nimi." arvas Kayla." Noh, mis me siis teeme?" lisas ta mõtlikult." Jääd tänaseks minuga?" "Võin kah." ütles Charlie. Siis lisas ta hüüdes: " Ega sul telki pole kaasas?" Kayla puhkes naerma. " Jah, ma kannan ühte alati kaasas, tead." vastas Kayla sarkastiliselt, ise muiates. "Aga kus me magame?"Küsis Charlie õlgu kehitades. Kayla võttis suuna metsa poole. "Esiteks- meie ei maga koos.Teiseks, kas sa tõesti arvad, et me jääme siia?" ütles ta üle õla muiates." Ja viimaseks, sa unustad vahel, kes me oleme, eksole?" Charlie kiirustas Kaylale järele. "Noh, jah, ma olen nii kaua jänesena elanud, et vahel unustan küll, jah." vastas poiss vaikselt, jõudes Kayla kõrvale, kes oli esimeste puude varjus seisma jäänud. Kayla tõstis oma käe, sulges silmad ja pomises sõnu, mida Charlie eristada ei suutnud. Maa seest kerkis eresinine valguskiir ja keris ennast aeglaselt ümber Kayla. Kayla keskenudus pingsalt. Kui kiir oli ennast täiesti ümer Kayla kerinud, küsis Kayla Charlielt, kes oli tegevust pingsalt jälginud: "Tuled, või ei tule?" Charlie vaatas talle imestunult otsa ja hüüdis: "Sa osakd portaali välja võluda? Vägev!" Charlie kiirustas Kayla kõrvale ja astus läbi erksinise kiiresamba Kayla juurde. Kayla võttis Charlie käest kinni. Käis erksinine sähvatus ja nad kadusid.
*****
Niisiis. Paluks kommentaare, aga üle kõige kriitikat!
|
|
Sands
Mõrtsukhai käsilane
Posts: 346
|
Sära.
Feb 29, 2008 18:54:00 GMT 3
Post by Sands on Feb 29, 2008 18:54:00 GMT 3
Algus meeldis, "Kena nimi." arvas Kayla." Noh, mis me siis teeme?" lisas ta mõtlikult." Jääd tänaseks minuga?" maalt vajus ära pisut. Edasi sooviksin lugeda küll. : D[/i]
|
|
|
Sära.
Feb 29, 2008 22:55:46 GMT 3
Post by spring on Feb 29, 2008 22:55:46 GMT 3
Hmm..Tänud kriitika eest. Üritan siis seekord paremini ja loodame, et see osa on huvitavam.
2.KÕIK VAJALIK.
Väikese küla lähedal käis roheline sähvatus ja kaks mustades mantlites kogu ilmusid nähtavale. Üks neist hakkas kiiresti küla poole kõndima. "Hei, mis sa teed?" hõikas Charlie ja hakkas Kaylale järele jooksma. Kayla seisatas. "Ole tasem!" kähvas ta hingeldavale Charliele. "Kus kuradi kohas me oleme?" küsis Charlie siis, kui oli Kayla kõrvale jõudnud. Kayla hakkas uuesti küla poole kõndima. "Me oleme ühes tavalises külas, hangime vajalikke asju." vastas tüdruk kergelt. Charlie seisatas. "Oot-oot, Kay, sa mõtled varastamist?" küsis poiss kergelt. "Ei, ma mõtlen laenamist." Kayla müksas Charliet, kes luges nüüd silti, millel seisis kiri: " Fairyfall". "Jajah." ütles Charlie ja rebis pilgu lahti sildilt, mis teda ebatavaliselt palju huvitas. Kayla viipas käega peatänavalt vasakule viivale teele ja hakkas sinna poole kõndima. Charliel ei jäänud midagi muud üle, kui talle järgneda.
Maja, mille ees nad lõpuks külaserval peatusid, nägi sünge ja mahajäetud välja.Selle tintmustad aknad paistsid maja tagant laiuva metsa varjus hirmuäratavad.Teiste majadega võrreldes nägi see maja eriti armetu välja. Raske raudvärav kriuksatas nukralt, kui Kayla ja Charlie sellest sisse astusid. See oli justkui tervitus kaua aega kadunud peremehele. "Oled sa ikka kindel, et see on ohutu?" küsis Charlie kahtlevalt maja kooruva musta värviga kaetud välisust silmitsedes. Kayla naeratas Charliele viivuks ning tõttas siis sõnagi lausumata ukse juurde ja tõmbas selle linki.
*****
Rõõmsad, eresinised leegid praksusid kaminas. Kayla ja Charlie soojendasid ennast selle paistel. Maja oli seest tolmune, kuid muidu päris ilus.Mõned maalid katsid elutoa tumedaid seinu.Sealsamas kaminas praksusidki leegid, heites toale imelikke varje. Charlie ja Kayla istusid ühel nahkdiivanil ja Charliel oli käes esmaabikarp, mille ta arstikapist oli leidnud. "Kui vana sa üldse oled?" küsis Charlie rõõmsalt vatile definitseermisvahendit kallates. "Umm..." alustas Kayla vastumeelselt vatti vaadates." 18, aga sina?" " Ma olen 19." vastas Charlie ning surus vatipadja vastu jõhrat haava tüdruk näol.Kayla karjatas. "Mida kuradit sa teed?!"pressis ta läbi hammaste. "Vabandust.2 ütles Charlie asjalikult ning surus vati teisele haavale ( Kayla karjatas vaikselt.)" Aga seda tuleb lihtsalt teha." Kayla urises vihaselt. Läks veel kaua aega, mis olid kõik täis valu ja karjatusi, kuni lõpuks ütles Charlie rõõmsalt: " Valmis." ja Kayla pomises vihaselt " aitäh". Neil polnud ka midagi süüa.Charlie leidis küll külmikust vana hallitanud juustutüki ja leivakastist kääru hallitanud leiba.Koos istusid nad siis tule ees ja rääkisid.Kõigest. Tuli välja , et Charlie on haldjas, kes tänu mustadele jõududele vastu hakkamisele oli redus. Ta pere pidi elama kuskil "Ferralville"' i läheduses ning kuigi ta väga tahtis nende juurde minna, ei saanud ta seda teha, sest see oleks ta perele ohtlik. Sellepärast kalpsaski ta koguaeg jänkuna ringi. "Aga kes see mustade jõudude tüüp oli, kes sind ründas? " küsis Kayla selle loo peale. Charlie ohkas. "Ohh...ma'i tea." vastas Charlie. " Mingi Kha Ka või keegi selline.Jõhker tüüp." lisas ta kibedalt. Kayla tõusis järsku püsti. "Kas Khar Kas?" küsis ta õudusega. "Jah." vastas Charlie ja tegi nipsu. "Just seesamunegi." Kayla vajus tagasi diivanile, kus ta paistis olevat úokist tuim. "M-mis on?" küsis Charlie Kaylalt imelikult vaadates. "Kas kindlasti Khar Kas?" küsis ta, hääl anuv. "Noo...." ütles Charlie segaselt." Jah. Ma kuulsin kuidas üks naine teda nii hüüdis." Kayla halises. "Ei või olla!" karjus ta." Kuidas!?Kuidas!?" Charlie vaatas imestunult ennem nii tugev paistnud tüdrukut, kes nüüd peaaegu nuttis karjudes.
***** Järsk lõpp, ma tean, aga noh... Niisiis....Kuidas on lood selle osaga?
|
|
|
Sära.
Mar 3, 2008 18:54:19 GMT 3
Post by Prince Kirameki on Mar 3, 2008 18:54:19 GMT 3
Mind huvitaks ikkagi, mis mässuga on tegu
|
|
|
Sära.
Mar 3, 2008 20:57:16 GMT 3
Post by spring on Mar 3, 2008 20:57:16 GMT 3
Hmmm...See mäss on....eee. Loe see osa läbi ja ehk siis saad aru, ma ei oska hästi seletada . Veidi lühike osa, aga kuna originaal on mul käsitsi kirjutatud ja ma pean iga osa üle kirjutama, siis mul polnud täna lihtsalt rohkem aega, ehk annate andeks.
3.KAYLA LUGU.
Kayla istus ikka veel sõnatult diivanil.Charlie polnud julgenud teda segada, sest ta peaaegu kuulis, kuidas tüdruk ta kõrval pingsalt mõtles. Viimaks tõusis Kayla püsti ja hakaks edasi-tagasi sammuma. "Ma ütlen sulle nüüd midagi, mida ma palun, et sa kellegile ei räägiks." ütles ta vaikselt. "Sa saad aru." Charlie noogutas ja Kayla hakkas rääkima: "Ka mul oli pere. Noh, tegelikult ainult isa, aga ta oli minu jaoks kõik.Me olimealati koos, ta armastas mind väga." Kayla tegi väikese pausi."Kuni...noh, ühel päeval, 21. augustil, õhtupoole, kui ma olin oma toas. Mitte midagi polnud kuulda ega näha- see ongi nende eripära." üle tüdruku näo libises ohtlik vari. " Igatahes kuulsin ma karjatust ja mütsatust...olin siis 16, sain kohe järgmisel päeval 17. No eks ma siis läksin vaatama, mis oli juhtunud." Kayla nuuksatas. "Isa oli maas, surnuna. Ma olin úokis, ei mõistnud midagi. Alles siis mõistsin, et ma pole seal toas üksi. See oli Chenn." Kayla luksatas. " See väike värdjas vaatas mulle otse silma. Ma lausa lootsin, et ta tapab mind, sest mu elu oli niikuinii läbi. Kuid Chenn ei teinud seda. Ta sosistas mulle: " Näeme üsna varsti" ja kadus." Kayla vaikis. "Tead pärast ma matsin oma isa koos tädiga maha ja elasin tädi juures aasta. Ma lubasin kätte maksta ja otsisin kaua infot Chenni kohta. Ma otsisin kõikjalt ja kasutult. Lõpuks, kui ma viimasel päeval oma vanas koolis raamatukogus olin, leidsin ma selle." Kayla võttis taskust välja kägardatud paberitüki ja ulatas Charliele. Charlie võttis selle vaikides vastu ja avas selle. Paistis, et see oli käristatud välja üpriski uuest raamatust:
Tänapäeva haldjate seas levivad jutud Punasest Varjust, kes on hetkel võimu enda kätte haaranud. Ta näitab ennast väga harva ning tavainimesi ta ei puutu. Kuid paljudele ei meeldi tema võim, tema maailm. Kõik, kes mässata julgevad, maksavad selle eest rängalt. Tavaliselt laseb Chenn neid tappa oma alamatel. Kõige tuntuim on tema parem käsi Khar Kas, kes on vägivaldne, jõhker ja armutu tapja. Erineval oma isandast, kes armastab inimeste sepistatud mõõku, on tema allkirjaks tuli. Ta on püromaan. Haldjad on Chenni hirmu all elanud juba 5 aastat.
Charlie tõstis oma pilgu pabrilt Kaylale, kelle silmist voolasid nüüd pisarad. Miski hakkas ta peas aeglaselt koitma. "Kayla?" alustas ta vaikselt. " Mida me teeme nüüd?" Kayla vaatas hämmeldunult poisile otsa. "Meie?" küsis ta imestunult. "Meie?" "Jah, meie." ütles Charlie lihtsalt. "Ka mina tahan seda sama, mis sina, me oleme samas paadis." Kayla raputas kergelt pead. "Sa tõesti tahad minuga kaasa tulla?" küsis ta veel üle. "Muidugi, Kay." vastas Charlie. " Ja kindlasti ei olnud sa mingil mässul, on mul õigus?" lisas ta muiates. Ka Kayla naeratas.
******
"See, et me kokku saime ei saa olla kokkusattumus." ütles Kayla palavikuliselt. "Ei, ei saanud." nõustus Charlie. "Mida me teha siis saame?" küsis Kayla diivanile istudes."ma ei tea, mida rohkem teha!" Charlie mõtles veidi ja lausis siis: "Lähme Raewyni juurde." Kayla hakkas kokutama. "Kes on Raewyn?" "Raewyn on Nägija." vastas Charlie "Ah-ahsoo..." ütles Kayla vaikselt. "Lähme siis." Käis sinine sähvatus ja nad kadusid.
****
Noh, see mäss on siis selline võitlus nagu "kurjade jõudude" vastu, ehk siis Chenni võimu vastu. Eks ikka selliseid ole, neid vapraid on haldjate seas küllalt .
Aga siis selle osa kriitika?
|
|
|
Sära.
Mar 7, 2008 21:24:26 GMT 3
Post by spring on Mar 7, 2008 21:24:26 GMT 3
Hmm. Sain siis uue osa ka valmis. Suht segane tekst, aga ehk saab tulevikus selgitust.
4.SA POLE AINUS.
Paksus, jubedas metsas käis erksinine sähvatus. Kayla ja Charlie ilmusid nähtavale, Charlie veidi vankumas, kuid Kayla vaatas juba ümbruses ringi.Puud kasvasid uskumatult tihedalt. "Kus me oleme?" küsis Kayla tasa. " Ole tasa!" ütles Charlie teravalt. Vaikus. "Mida?" küsis Kayla seejärel, kuid Charlie vehkis kätega vaigistavalt ja Kayla otsustas vait olla. Vaikne sahin. Kayla piuksatas ja võttis kõvasti Charlie käest kinni.See oli mööda maad libiseva mantli hääl... Kostis kähisevat hingamist, ning nähtavale ilmus pikas mustas mantlis kogu. Nad ei näinud tema nägu, kuid Kayla tundis, kui pinges Charlie oli. Kogu tuli aina lähemale ning Kayla ja Charlie taganesid pisut. Charlie ahhetas valust, mida tekitasid talle kätte tungivad Kayla küüned. Kayla ei teinud märkamagi, sest kogu oli ettepoole koperdanud ja maha kukkunud. Charlie kuulis tüdruku katkendlikku ja hirmunud hingamist. Nüüd roomas kogu nende poole ja ta kapuuts kukkus tal peast. Kayla kiljatas. "Tasa, tasa." rahustas Charlie, kuigi sisimas tahtis ta oksendada. See kogu oli Raewyn. Kayla tundis ta ära kollaste silmade järgi, sest need olid vaid Nägijatel. Kuid endisest hiilgusest polnud midagi järgi. Otse vastupidi. Oli täiesti mõistetav, et Kayla kiljus, sest Raewyn nägi kohutav välja. Ta nägu oli ära põlenud, vaid ta erekollased silmad hiilgasid kõrbenud musta naha kõrval. See oli jube. Kayla jooksis Raewyni juurde, aga charlie hoidis ennast tagasi.Raewyn tõmbas Kayla jõuliselt lähemale ja sosistas vaevaliselt: "S-sa oled a-ainus, kes saab..." Siis sirutas ta ette ühe oma kõrbenud peopesa, millel oli paberitükk. "Võta." kähistas Raewyn ja sulges oma silmad. Kayla võttis paberitüki ja puhkes nutma. Paar pisarat langes Raewynile. Kayla tõusis püsti ja kõndis eriliselt kaame Charlie juurde, kes talt ümbert kinni võttis. Ka tema silmist voolasid pisarad. "Miks?" niutsus Kayla Charlie mantlisse. Charlie vaikis. "See on Khar Kas'i töö." vastas ta lõpuks." Lähme." Kayla noogutas.
****** Tuli praksus rõõmsalt kaminas, aga toas valitsav meeleolu oli kaugel sellest. Kayla istus Charlie kõrval ja toetas oma pead ta õlale. Nad olid nii juba kaua istunud ning iga kord, kui Kayla silmadest voolasid pisarad, pühkis Charlie need hellalt ära. Kayla pigistas käes olevat paberitükki kõvemini ja ka pisaraid tuli rohkem. "Ära nuta." ütles Charlie tasa. Kayla noogutas ja ahmis kindluse tagasi saamiseks õhku. See kõrvetas ta kurku. Ta oli paberitüki täiesti äar unustanud, kui nüüd avas ta selle.Charlie jälgis tüdruku silmi, kui need paberi lõppu jõudes imestusest pärani läksid. Sõnagi lausumata ulatas ta paberitüki Charliele ja hakkas edasi-tagasi kõndima.
Sa oled võimas, kui mitte ainus. Otsi oma kaksikõde. See on ainus võimalus. Õe nimi on Anette, Palun sind haldjate nimel! Otsi!
Charlie süda peksis meeletult sees. Niiet see on tõsi, mõtles ta . Äkitselt tundus kõik talle nii selge, nii lihtne. Ta vaatas kõndivat tüdrukut ja õngitses taskust välja teise paberitüki. "Vaata seda." ütles ta vaikselt Kaylale ja andis paberi talle.
Sa oled võimas, kuid mitte ainus. Otsi oma kaksikvenda. See on ainus võimalus. Ta nimi on Andrius. See on ainus võimalus, kõigi jaoks. Otsi!
Kayla tõstis oma silmad paberitükilt ja vaatas hirmunult Charlie erkrohelistesse silmadesse.
*****
Jälle järsk lõpp, aga noh, nii see kord on.
|
|
|
Sära.
Mar 10, 2008 15:33:17 GMT 3
Post by Prince Kirameki on Mar 10, 2008 15:33:17 GMT 3
Kaksikutepower
|
|
|
Sära.
Mar 10, 2008 21:36:22 GMT 3
Post by spring on Mar 10, 2008 21:36:22 GMT 3
Arvasid õigesti, on jah kaksikutepower. Aga kõik läheb väga keeruliseks. Loe, siis saad teada. See on mõttetu ja lühike osa.
5.HAKKAB PIHTA.
Köögist kostis kolistamist. Kayla pomises pidevalt mingeid sõnu ja nendega käisid kaasas ka regulaarsed valgussähvatused - Kayla maadles pottidega köögiriiulitel. Charlie ja Kayla olid otsustanud maja peakortenina edasi kasutada, sest nüüd oli Kayla Charliele ka avaldanud saladuse, et see on tema lapsepõlvekodu. Kuna siin polnud keegi aasta elanud, oli kõik tolmune ja kole.Siis lasi Kayla oma võimed käiku. Elutoas säras diivanilaud ja diivan oli muutunud ilusaks ja valgeks. See oli Charlie töö, sest Kayla oleks kõik pinnad mustaks ja süngeks muutnud. See oli lihtsalt tema loomus. Nüüd tegeles Charlie maja välispindadega ja Kayla koristas kööki. Köögis olid kapid tolmanud ja külmikus seisis hallitanud toit. Viimaks, oli Kayla leidnud ühest kapist kuhjaga tolmuseid potte ja panne ning neid pestes oli Kaylal õnnestunud viimne kui üks neist ära lõhkuda.Sellepärast ta nüüd neid ükshaaval parandaski. "Kena." ütles Charlie tunnustavalt kui viimane pott ennast parandas. Kayla ehmatas ja pilas poti punastades maha, kus see jälle katki läks.Ta võttis selle üles ja parandas uuesti ära. "Mis tahad?" küsis ta üpris pahaselt. "Noh," ütles Charlie kõrva sügades, " Mul läheb õues veidi sinu abi vaja." Kayla puhkes naerma. "Sa ei saaks ilma minuta hakakma, või mis?" lausus ta ja komberdas Charlie järel majast välja. Seal tabas teda üllatus. Maja oli kaetud värvirõõmsate lilledega, mis kasvasid väändunud väätide otsas. Samuti jalutasid maja ümber ringi flamingod. "Oh, Charlie!" naeris tüdruk. "Vot asi on selles, et me peaks nagu madalat profiili hoidma." ütles Charlie piinlikult, "Proovi sina." Kayla heitis viimase pilgu kenadele lilledele ja pomises kästi vehkide midagi, mis tundus nagu: " Ovea." Muutus oli tohutu. Kõik lilled kadusid, maja kattis paks luuderohukiht ja flamingod asendusid nahkhiirtega. "Kole." sõnas Charlie tunnustavalt. "Aitähh." vastas Kayla. Selelle süngele vaatepildile rõõmsat pilku heites läksid nad edasi koristama.
********
Oli õhtupoolik. Terve maja säras ja Kaylal oli õnnestunud külapoest veidi toitu pätsata. Nüüd sõid nad jäätist ja kaminas praksus sinine tuli. Oli üpris tore süüa jäätist ( karamellijäätis., nämm. ) ja vaadata leeke. Kellegi järsk karjatus ja kollane tulesähvatus ehmatasid neid mõlemaid, niiet jäätisetopsid kukkusid neil käest. Elutoa põrandale oli ilmunud haavatud kogu, kes karjus.
*********** Ja arvamused see osa kohta?
|
|
|
Sära.
Mar 13, 2008 18:13:31 GMT 3
Post by spring on Mar 13, 2008 18:13:31 GMT 3
Sain täna siis pikema osa valmis. Loodan, et see on veidike asja selgitav. Oijah, osade varud hakkavad otsa saama, niiet tuleb minna ja uusi kirjutada! Seniks aga, nautige!
6. 17 AASTAT.
"Niiet, mis siis juhtus Kirsten?" küsis Kayla nüüd köögilaua taga istuvalt haavatud tüdrukult, kes paistis üpris uimane olevat. "Chaletra." vastas Kirsten, sõnu saatmas valuoiged. "Chale- kes?" küsis Charlie imestusega. Kayla saatis Charliele üheainsa vaigistava pilgu ja poiss vaikis, ise tüdrukut edasi küsitledes: " Kus?" "Tumeda Laane pool, mingis väikses külas." vastas tüdruk laisalt. "Selge," ütles Kayla. " Niiet nad on Tumeda Laane ka juba endale võitnud?" Kirsten noogutas. "Aga räägitakse, et Säravas Orus on ikka veel neid, kes vastu hakkavad." lausus ta naeratades. "See on tore." sõnas Kayla. " Aga And?" Kirstenil läks vastamiseks veidi aega. "Ta pääses, " ütles ta aeglaselt, " ma arvan igatahes." Aga nähes ilemt Kayla näol lisas ta kiiresti: " No kuule, ma arvan, et Andriusega on kõik korras." "Mida sa just ütlesid?" küsis Charlie äkki teravalt. " TE TUNNETE ANDRIUST?" lisas ta karjudes. "Noh, jah, ta on mu poiss..." alustas Kayla upsakalt, kuid vakatas sis ja lõi endale käega vastu laupa. "Sa tõesti arvad, et..?" küsis Kayla palavikuliset. "Noh, mingi võimalus ju siiski on!" ütles Charlie valjult. Kirsten vaatas neid mõlemaid huviga ja küsis siis: "Mis, kes, kus? Mida te ajate?" Kayla pöördus Kirsteni poole sellise näoga, et Kirsten kartis juba, et Kaylal on kavas ta tappa. "Mine ja kutsu RUTTU Andrius siia!" ütles Kayla, neljandat sõna eriliselt rõhutades. "Miks?" küsis Kirsten solvunult. " Mida te mulle rääkimata jätate?" "Palun mine lihtsalt, ma seletan hiljem." ütles Kayla, kannatus katkemas. "Olgu, olgu." ütles Kirsten nördinult, tõusis püsti ja kadus kollase sähvatuse saatel.
Siis vaats Kayla Charliele otsa. "Kuidas ma sain nii loll olla?" sosistas Kayla ja vajus köögitoolile istuma, " kuidas?" Charlie istus tema vasakul käel asuvale toolile. "See pole sinu süü." ütles ta vaikselt. " Sa käid temaga?" küsis ta veel imestunud häälega. "Jah." ohkas Kayla. Ka Charlie ohkas, kuid siiski naeratas Kaylale. "Kurat," ütles ta vaikselt. " Sa hakkasid mulle just meeldima." Kayla muigas. "Ei." vastas Kayla. " Ma olen sinu jaoks liiga kuri." Mõlemad muigasid. Selle hetk katkestas hõbedane sähvatus elutoas ja eikuskilt ilmus sinna üsnagi Charlie sarnane poiss. Ainus erinevus oli neil silmades- Charlie omad olid rohelised, Andriusel aga pruunid. Kuid Andrius nägi jube välja ja ta lausa tuikus, kui ta läbi toa Kayla poole läks. Käis kollane sähvatus ja Kirsten ilmus Andriuse kõrvale. "Palun." kähvas ta Kaylale ja vajus tugitooli. Kuid Andrius oli peaaegu sõnatu ja ta tuikus otse Kayla juurde, kes teda vaikselt vahtis. "Sa kutsusid mind?" küsis Andrius raskustega. "Sa näed kohutav välja!" vastas Kayla tervituse asemel, õudusest halvatud. "Chaletra töö." vastas Andrius vaikselt. Charlie, kes oli ennast tagaplaanil hoidnud, otsustas nüüd sekkuda. "Oota." ütles ta tasa ja manas näole ülimalt keskendunud ilme. Vaikselt pomisedes suunas ta oma käed Andriusele.
Käis erkrohelise sähavtus ja Charlie vajus nüüd ise tuikudes diivanile.Ta hingeldas justkui oleks ta just mitu kilomeetrit maha jooksnud. Siis nägi Kayla, et väikseimad haavad Andriuse nahal kadusid, suurtmatest lakkas verejooks. "Hei, aitäh!" ütles Andrius kergemalt." On sinuga ikka kõik korras?" lisas ta tähelepanelikult Chrliet silmitsedes. "Korras." ütles Charlie. " See Alformitiuse loits nõuab lihtsalt suurt jõudu. Ja ikka ei suutnud ma seda täiuslikult teha." lisas ta vaikselt. "Sellegipoolest, aitäh." ütles Andrius ja saatis Charliele ühe oma harvadest naeratustest. Siis pöördus ta tagasi Kayla poole. "Niisiis?" Kayla hakkas toas edasi-tagasi käima. "Ma pean sulle midagi väga tähtsalt rääkima." ütles Kayla. Andrius noogutas. Kayla jäi Andriuse ees seisma. "Andrius, saa tuttavaks Charliega..." alustas Kayla, Andrius ja Charlie surusid kätt. "...oma vennaga." lõpetas Kayla sundimatult. Käepigistus katkes ja Andrius vahtis neid mõlemaid, suu lahti. "Mis värk on?" küsis ta neilt mõlemalt. "Ma olen su vend." ütles Charlie vaikselt. "Ärge tehke nalja!" ütles selle peale Andrius, endal ehmunud nägu peas. "Me ei tee!" ütles Kayla tõsiselt. Vaikus. " Ei." lausus Andrius siis vaikselt. " EI!" Ta tõusis püsti. Charlie tõusis ka. "Ma olen." ütles ta jõuliselt. "KUIDAS!?" karjus Andrius. Ning eneselegi üllatusena hakkas ta röökima: " PÄRAST 17 AASTAT LASTEKODUS, KUST MIND MITTE KEEGI EI OTSINUD, ÜTLED SA SEDA MULLE SIIN JA PRAEGU!" Kayla puhkes nutma. "Ma tean, Andrius, ma tean." ütles tüdruk nuuksudes. "EI!" möirgas Andrius. "Sa EI tea!" Siis kõndis Andrius neist kõigist mööda ja kadus hõbedase valgussähvatuse saatel.
******
Mis te arvate, mis edasi saab? ;D
|
|
|
Sära.
Mar 14, 2008 20:44:46 GMT 3
Post by Prince Kirameki on Mar 14, 2008 20:44:46 GMT 3
Ma arvan, et nüüd ilmub välja Charlie tüdruk Anette
|
|
|
Sära.
Mar 14, 2008 23:09:51 GMT 3
Post by spring on Mar 14, 2008 23:09:51 GMT 3
Mmm..Olen ma nii läbinähtav?
7. MÜSTILINE KOHTUMINE.
Kayla vajus nuttus diivanile. Kirsten, kes oli asja vaikselt jälginud, hakaks esimesena kõnelema. "Soo.." ütles ta aeglaselt," Charlie on Andriuse vend, jah?" Kayla noogutas. "Andrius ei tohi nii teha!" ütles Kirsten siis vihaselt, tõusis püsti ja kadus kollase valguse saatel. Ka Charlie vajus diivanile istuma. "Sellega ongi siis kõik." ohkas ta raskelt. "Ei, ei ole," ütles Kayla ägestudes ja vaatas Charliele otse silma , " ta tuleb tagasi, ma tean seda." Charlie vaatas tüdruku märgadesse, erksinistesse silmadesse. "Ma ei usu." lausus Charlie kibedalt. " Ta vihkab mind ilmselt elu lõpuni." "Ei!" hüüdis Kayla meeleheitlikult ja võttis poisi lõuast kinni, tõmmates ta endale sedapuhku lähemale. "Sul peab alati lootust olema." sosistas Kayla, vaadates poisi rohelistesse silmadesse. " Alati." Vaikuses lähenesid tüdruku huuled Charlie omadele... Kollane valgussähvatus. Kirsten ilmus keset tuba ja vaatas hetke kahtlustavalt Kaylat ja Charliet, kes olid üksteisest lausa eemale hüpanud, kui ta ilmunud oli. "Ma ei suuda teda leida." ütles Kirsten väsinult ja istus tugitooli. Charlie tõusis püsti. "Kuhu sa lähed?" küsis Kayla kohe, kartes, et on poisi tundeid haavanud. "Ära." ütles Charlie ja kadus rohelise sähvatuse saatel.
***********
Charlie ilmus välja kuskil väikelinna servas. Peas kindel plaan, mida teha, kõndis ta mööda kõhedusttekitavat, inimtühja ja räpast teed. Mida ma mõtlesin? Ma oleks teda peaaegu suudelnud! Oma venna tüdrukut. Varsti hakkasid ilmuma ka majad. Nendest möödudes nägi Charlie läbi akende peresid, kus söödi muretult õhtust, peresid, kusmängiti üheskoos lauamänge, peresid, kus vaadati telekat. Charlie peatus ühe maja ees, mis ei paistnud siia kanti üldse sobivat. Teiste hoonete seas nägi see tintmustade akende ja ämblikuvõrkudega kaetud maja eriti mahajäetud ja armetu välja. Charlie süda tagus sees hirmust. "Ei..." sosistas ta vaikuses. Ta ei suutnud seda uskuda. Ta oli eemale hoidnud, ta oli teinud kõik, et nad ohus poleks. Kõik. Charlie sattus paanikasse ja jooksis naabermajja, koputades nende uksele. Ukse avas ilmselt pereisa, kelle näol oli sõbralik naeratus. "Tere." ütles mees lahkelt. "Kuidas ma saaksin sind aidata?" "Tere." vastas Charlie kohe. "Ma tahaksin teilt midagi küsida." Mees naeratas. "Küsi poiss, küsi aga." lubas ta lahkelt. "Kas te teate midagi maja nr 6-e kohta?" küsis Charlie kohe. Naeratus libises mehe näolt. Sõnagi lausmata lõi mees ukse Charlie nina ees kinni. Charlie käis veel kahes majas, kuid seal vastati talle samaga. Järgmise maja poole pöördudes hakkas Charlie juba lootust kaotama. "Kuule, sina!" hüüdis keegi ta selja taga. Charlie pöördus ringi. See oli mingi tüdruk. "Ma kuulsin, kuidas sa Majast küsisid." ütles rohelises mantlis tüdruk kergelt. "Kas sa tead sellest midagi?" küsis Charlie kohe. "Tule minuga kaasa." ütles tüdruk ja hakkas linnast väljaviiva tee poole minema.
Charlie kahtles. See võis olla Khar Kas'i või Chenni lõks. Kuid ometigi tundus tüdruk talle nii tuttav, nii omane... Charlie järgnes talle.
*********
Noh, edasi läheb väga keeruliseks . Ei usu , et keegi selle ära arvaks. Aga proovida ju võib... Ootan kriitikat külalislahkelt!
|
|
|
Sära.
Mar 15, 2008 21:07:38 GMT 3
Post by spring on Mar 15, 2008 21:07:38 GMT 3
Mm...et siis uus ja pöördeline osa minu jutus. ;D Nautige! ( või siis mitte, kuidas ise tahate )
8.ÐOKK KÕIGI JAOKS.
Charlie kõndis mõnda aega tüdruku järel, kelle tuhmblondid, pikad juuksed lendlesid vaikse tuulekese käes. Kus ma teda näinud olen? Ta ei suutnud seda välja mõelda. Oli ta mõni lapsepõlvesõber? Ei või kunagi teada. Väljaspool linna piire jäi tüdruk lõpuks seisma ja pöördus Charlie poole. "Mida sa teada tahad?" uuris tüdruk. " Ka mind huvitab see maja väga." "Mis juhtus elanikega?" küsis Charlie kohe, vaadats tüdruku tuttavasse, õhetavasse näkku. Ta tundus nii tuttav... "Nad tapeti." ütles tüdruk keerutamata. "Kohe pärast seda, kui Tumeda Laane kuningas Philippe ja tema tütar Catherine kadusid." Charliet valdas ðokk. "Eks siis paar kuud pärast sinu lahkumist, Charlie." lisas tüdruk ja pigistas lohutavalt poisi kätt. "Kust sa mu nime tead?" küsis Charlie, ise võideldes pisaratega. "Sa imestud, kui tead, kui palju inimesi sinu ja Maja lugu teavad." vastas tüdruk hellat ega lasknud poisi käest lahti. "Ja ma tõesti tunnen sulle kaasa." Charlie tõstis pilgu. "Aitäh." ütles ta tasa, kuid ei suutnud enam pisaratega võidelda ja puhkes nutma. " Miks?" nuuksus poiss. " Ma ju hoidsin neist eemale!" Tüdruk pigistas Charlie kätt veel kõvemini. " Khar Kas tappis ka minu ema ja kasuisa." ütles tüdruk kibedalt. "Tunnen kaasa." lausus Charlie siis selle peale. Järsku läbistas õhku verdtarretav kriise. "Pagan!" karjus tüdruk üle kriiske." Nad kuulsid meid, nad teavad kus me oleme, me peame põgenema!" Charlei võttis ka tüdruku teisest käest kinni ja nad kadusid just sellel hetkel, kui nende ümber ilmusid teised kogud.
******
Kayla karjatas. Keset elutuab oli käinud roheline sähvatus ja Charlie oli kellegi tundmatuga sinna ilmunud. Charlie vaatas toas ringi. Peale tema ja tüdruku olid seal veel Kayla ja Andrius. "Charlie" hüüdis Kayla ja aitas Charlie püsti. "Kes see on?" küsis Andrius teravalt, ise tüdrukule osutades. " Üks sõber." ütles charlie ja aitas tüdruku püsti. " Mu nimi on Anette." ütles tüdruk pahuralt ja vaatas huviga Kaylat, kes paistis ehmatunud. Nüüd Charlie mõistis. Tüdruk oli talle tuttav, sest ta oli täpselt nagu Kayla, välja arvatud juuksed, mis olid Anettel tuhmblondid, aga Kaylal mustad. Kayla vajus diivanile. "Oh, Charlie." ütles Kayla tasa. "Anette?" küsis Andtrius teravalt. "Seesama Anette?" Anette vaatas imestunult toas ringi. "Te teate mind?" küsis ta huviga. "JAH." vastasid kõik kolm jõuliselt. "Ja mina olen teinud kõik , et märkamatuks jääda..." pomises Anette vihaselt. "Anette, " katkestas Charlie teda, " sa kasvasid üles ema ja kasuisaga, eks?" "Jah." ütles Anette ja vajus ühte tugitooli. Andrius hakkas toas edasi-tagasi käima. " Niiet see ongi sisi tõsi." ütles ta endamisi. " Kui mina olen Charlie kaksikvend ja Anette on Kayla kaksikõde, siis...-" "Oota, misasja?`" katkestas Anette teda teravalt. "Anette." lausus Charlie aeglaselt. "Sa oled Kayla kaksikõde." "Mida?" küsis Anette imestunult. " See ei saa tõsi olla!" "Oh, saab küll." ütles Andrius vihaselt ja ulatas Anettele väikese pabertüki. Anette luges selle läbi ja lõpus läksid ta silmad suureks. "Issand!" hüüatas ta siis ja kobas oma rohelise mantli taskus. Ta tõi lagedale veel ühe paberitüki ning ulatas selle Andriusele. Too luges selle läbi, andis selle Kaylale ja vajus diivanile istuma. Kayla luges selle ka läbi ja paistis väga hirmunud. Kayla andis selel Charliele ja istus jälle diivanile, Andriuse kõrvale. Charlie luges:
Sul on omad võimed, kuid nendest ei aita. Otsi oma kaksikõde "Kaylat". See on ainus võimalus. OTSI!
Paberitükk kukkus Charlie peost põrandale. "Kust sa selle said?" küsis Charlie kohe teravalt. Anette naeratas. "Raewyni käest loomulikult!" ütles ta säravalt. Kayla ja Charlie vahetasid sünged pilgud. "Millal?" küsis Kayla tasa. " Millal ta selle sulle andis?" Anette mõtles veidi. "Ma arvan," ütles ta aeglaselt, " ei kuskil üle-üle-üle-eile." Kayla ohkas millegipärast hirmunult ja lõi endale käega vastu pead. "Misasja?" küsis Charlie. " Raewyn on elus?" Anette kortsutas kulmu. "Muidugi on ta elus." ütles Anette pahuralt. " Miks ta ei peaks elus olema?" "Lähme siis tema juurde." ütles Andrius kohe. "Ei." ütles Kayla valjult. Nii Charlie, Andrius kui ka Anette vahtisid teda, nagu oleks ta hull. "Miks?" küsis Andrius ja kergitas kulmu. "Sest.." alustas Kayla ja hakkas kogelema. " Sest mul oleks teda väga valus näha." "Ahm, ära pulli Kay." ütles Andrius, kõndis üle toa ja võttis Anettest kinni. Nad kadusid. "Oh, Charlie! ütles Kayla kohe. " Kuidas ma sind tänada saaksin?" Charlie vaatas Kayla hirmunud näkku. "Lähme Raewyni juurde." ütles Charlie ja kõndis Kayla juurde. Kayla võttis halisedes Charlie käest kinni ja nad kadusid.
******
Jahh...suht imelik osa, aga ma luban, et järgmistes osades saab kõikidele küsimustele vastatud . ;D Ootan huviga teie arvamusi...
|
|
|
Sära.
Mar 17, 2008 18:31:40 GMT 3
Post by Prince Kirameki on Mar 17, 2008 18:31:40 GMT 3
Raewynil tuleb vist korralikult seletamist...xD
|
|
|
Sära.
Mar 17, 2008 21:39:35 GMT 3
Post by spring on Mar 17, 2008 21:39:35 GMT 3
Nii.. Siin siis jubedalt imetilluke ja pisikene osa, mis seletab nii mõndagi....( vist?)
9. MÜSTILINE AVASTUS
Kayla ja Charlie ilmusid juba neile tuttavasse metsa, kus Anette ja Andrius neid juba ootasid. "Lähme." ütles Anette vaikselt ja hakkas mööda imetillukest jalgrada minema. Nad kõndisid hanereas veidike, kuni hakkas paistma südimust maja. Oli ilmselge, et Raewyn ela Tumeda Lanne Mustas Metsas. Kui nad maja juurde jõudsid, ootas see neid, uks lahti. Ettevaatlikult läksid nad kõik sisse. Ka seal oli kõik must, välja arvatud ketid, sallid, kulinad ja muu selline pudi-padi, mida Raewynil oli väga palju. Siis kuulsid nad liikumist ja läbi lillade pärlkardinate astus esikusse Raewyn, täiesti terve ja lummavalt kaunis, nagu vanasti. Raewyn naeratas neile. "Raewyn!" hüüatas Charlie. "Mis-?" "Tulge sisse." katkestas Raewyn Charlie küsimuse oma õhulise häälega, minnes tagasi oma musta maja sügavikesse. Nelik järgnes talle. Kui nad lõpuks ( ilmselt?) elutuppa jõudsid, käskis Raewyn neil maha istuda. Nad istusid diivanile. "Niisiis?" küsis Raewyn neilt kõigilt. "Te soovite nõu, abi, suunda?" "Mida tahan teada, " ütles Charlie, " et kuidas on see võimalik, et sa elus oled. Ma mõtlen, et sa nagu surid otse meie silme all." Raewyn noogutas ja naeratas säravalt. "Aga kas sa mäletad, mis juhtus enne seda, kulla Charlie?" küsis ta oma salapärasel sosinal. Tekkis lühike vaikusehetk. "Sa andsid Kaylale teate edasi." ütles Charlie aeglaselt. "Jah." ütles Raewyn . "Aga kas sa mäletad, mida Kayla pärast seda tegi?" küsis ta salapäraselt. Kayla puhkes nüüd nutma. Charlie heitis Kaylale ühe pilgu ning viis siis selle Raewynile, kes rahulolevalt noogutas. "Ta-ta-ta nuttis su peale." kogeles Charlie. "Täpselt." sõnas Raewyn ja vaatas Kaylat mõtlikult. Kayla nuttis ikka veel. "Sa kindlasti ei teadnud, et Tumeda Laane printsessi pisarad suudavad ainult tõsise leina puhul kedagi surmast päästa, kuid vaid korra, eks ju Catherine?" pistis Raewyn Kaylale. Kayla tõstis oma pead, vaatas Raewyni kollastesse silmadesse ja noogutas. Nii Andriuse kui ka Charliel kukkusid suud lahti. "Kayla on printsess...?" küsis Andrius imestunult. "Catherine." nuuksus Kayla pahaselt. " Mu nimi on Catherine..."
******
Ma kirjutasin selle osa tegelikult poole lühemalt, sest edasine on seotud väga tihedalt ühe jutuga, mis on mul pooleli... Niiet järgmine osa tuleb alles siis, kui mul see jutt valmis on. Ja see edeneb. Ma luban ! ;D Loodan, et annate andeks....
Senikaua, seedige seda jubedalt lühikest osa.
|
|
|
Sära.
Mar 24, 2008 21:09:42 GMT 3
Post by Prince Kirameki on Mar 24, 2008 21:09:42 GMT 3
Inimese seedimine kestab keskmiselt 5 tundi, aga ma olen seda osa seedinud juba 7 päeva xD Jaaaa...tahaks uut juba, ja kiiresti
|
|