|
Sära.
May 28, 2008 10:08:56 GMT 3
Post by Prince Kirameki on May 28, 2008 10:08:56 GMT 3
Ouch, see oli nüüd küll karmivõitu. Ma hakkasin mingil kahtlasel põhjusel kohe seda maohappe läbi suremist ette kujutama...õõh. Aga jutt on hea
|
|
|
Sära.
Jun 1, 2008 12:37:48 GMT 3
Post by spring on Jun 1, 2008 12:37:48 GMT 3
Maohapped... tegelikult oli mul ka veidike vastik seda kirjutada, sest ka mina mõtlesin, et kui happed mind seest söövitama hakkaksid.... brrrrrrrrrr! ;D 16.
Charlie kuulis, kuidas uks lahti läks, ja Andrius sisse tuli. " See on tehtud." ütles Andrius lämbuval häälel ja vaatas oma vennale otsa. Charlie noogutas. Mõnda aega olid nad vaikuses. Siis hakkas Charlie rääkima: " See luuletus.." " Jah?" ütles Andrius kohe ja võttis taskust paberitüki välja. " Sa lahendasid müsteeriumi?" " Jah, ja see pole luuletus. Vastus on peidetud ridadesse." ütles Charlie ja võttis paberitüki enda kätte. " Iga rea esimene täht." Andrius vaatas luuletust. " L-i-i-v-a-k-e-l-l." luges ta õudusega ja vaatas Charliele hämmastunult otsa. *******
Samal ajal astusid Catherine ja Anette sisse Pärandisaali, Anette lummatud saali kullast ustest ja võimatult kergest asukohast. Pealtnäha oli Pärandisaali sissekäik lihtne väike kelder, kuid kui teada salajast sissepääsu ( või siis, mõtles Anette endamisi, selle otsa juhuslikult komistada), võis liikuda mööda madalat tunnelit, mis lõpus laienes ja laienes ja laienes, kuni ilmusid nähtavale kullast uksed, mis varjasid sissekäiku Pärandisaali. Catherine lükkas uksed lahti ja astus sisse, Anette otse tema taga. Pärandisaal, mis oli HIIGLASIK saal, oli täis kõikvõimalikke esemeid - alustades kuldmedaljonidest ja lõpetades väga vana valge klaveriga, millel olid pooled klahvid välja kukkunud. " Ära puutu midagi ja tule minu järel." sosistas Catherine ja kõndis ettevaatlikult läbi nende hunnikute, pilk seiramas saali lõpus asuvat klaassilindrit, mis oli asetatud kalliskividega kaunistatud mustast marmorist ümmargusele pjedestaalile. Lõpuks jõudsid nad selleni ja Catherine vaatas seda hoolikalt. " Me ei tohi seda niisama ära võtta." ütles ta asjalikul toonil ja kõndis ringi ümber silindri. " Seal pole ju midagi seeski!" pahvatas Anette, kes oli selle ajani oma keelt hammaste taga hoidnud. " Mida me sellest võtame?" " Mõõga trikk seisnebki selles, et kuni 'õige' inimese saabumiseni on see klaasi all, ja nähtamatu." seletas Catherine lahkelt. " Vaid 'õige' inimese puudutus teeb selle nähtavaks." Anette tundis ennast lollina. " Kust sa seda kõike tead?" küsis ta vaikselt ja sammus Catherine'i järel, lootes midagi näha. " No palun... sa räägid tüdrukuga, kes kasvas üles muinasjuttude ja müütide vestjana." ütles Catherine ja naeratas. " Kuid mulle ei meenu, mis trikk oli seotud selle pjedestaaliga... ma tean, et kui see niisama ära võtta, siis imeb pjedestaal selle endasse, ja mõõk on igaveseks kadunud." " Nominakaeitea," kehitas Anette õlgu. " Tavaliselt on see nii, et sa pead kas midagi samal hetkel asemele panema, vms.." Catherine vaatas säravalt naeratades Anettele otsa. " See ongi ju!!" ************
Kriitikaaa?
|
|