|
Sära.
Mar 25, 2008 22:58:44 GMT 3
Post by spring on Mar 25, 2008 22:58:44 GMT 3
Hmmm....Noh, ma siis täitsin su soovi ;D , aga sul on väga raske nüüd asjadest aru saada. Aga noh, eks elab üle. ;D Siin siis järjekordne lühike osa, ( NB! minu juttude seedimiseks läheb 7 päeva ):
10. SUUDLUS.
"Miks sa seda mulle ei öelnud?" küsis Charlie solvunult. "Sest.." vastas Catherine vaikselt. " Ma ei tahtnud, et keegi teaks..." "...et sa oled Talve lapse-lapse-lapse-lapse-lapse-laps." lõpetas Anette lahkelt lause. " Täpselt nagu minagi." Andrius ahhetas. " Vabandust," küsis Chrlie segaselt, " aga kelle lapse-lapse jne laps?" Kõik vahtisid teda üllatnult. "Talve." vastas Raewyn üllatunult. " Tumeda Laane prints Arthuri." Charlie ei saanud ikka veel midagi aru. "Kelle?" küsis ta uuesti. " Sa pole kunagi Suve ja Talve lugu lugenud, või vähemalsti kuulnud?" küsis Catherine imestunult. Charlie raputas pead. " Mis sellega on?" küsis ta . "Nohh..." seletas Raewyn vaikselt. " Sa pead mõistma, et Arthur ja SUmmer tegid midagi väga keelatut." Andrius köhatas. " On juba iidne reegel, et erinevate vägede valitsejad ei tohi teineteisse armuda." jätkas Raewyn . " Kuid nemad tegid midagi sellest rohkemat." Andrius köhatas jälle. " See suudlus on jätnud ajalukku oma jälje." sosistas Raewyn saladuslikult. " Ja ma kardan, et Catherine'il on Arthuri loomus." Tekkis vaikus mitmeks minutiks. Kuid nüüd Charlie mõistis seda kõike. "Raewyn?" küsis Charlie siis arglikult, kartes vastust teada saada. " Ega meie Andriusega kuidagi, noh, Särava Oru valitsejatega suguluses pole?" Raewyn saatis Charliele terava pilgu. "Kahjuks," ütles ta vaikselt, " olen ma teada saanud, et teie olete Kuningas Edwardi lapsed, teie ema, Emilie poolt." Charlie ohkas ja toetas pea kätele. " Mida?" karjus siis Andrius järsku ja kõik ehmatasid. " Jumal küll, ma käin Kayla- hkm, sorry, Catherine'iga. Mis siis on, kui ma olen teda juba suudelnud?" Raewyn naeratas müstiliselt. " Usu mind, sa pole." ütles ta lihtsalt. "Aga mis siis, kui ta oleks seda teinud?" küsis Charlie, südames Andriusega nõustudes ja Kirstenit õnnistades. " Ta poleks, uskuge mind, seda enne õiget aega teinud." vastas Raewyn lihtsalt. " Ja palun pidage meeles, et Chendra suurim hirm on armastus." Selle mõistatusliku lausega tõusis ta püsti ja kõndis minema, jättes neliku pingsalt mõtlema.
*******
Nojah, eks ma üritan Suve ja Talve looga kiiremini teha. Ja kui millestki aru ei saanud, siis palun, küsige. ;D ;D
Kriitika? (6)
|
|
|
Sära.
Mar 26, 2008 10:53:34 GMT 3
Post by Prince Kirameki on Mar 26, 2008 10:53:34 GMT 3
Eks ma loen selle suve ja talve loo ka läbi, siis saab pilt klaariks xD
|
|
|
Sära.
Mar 26, 2008 15:37:52 GMT 3
Post by spring on Mar 26, 2008 15:37:52 GMT 3
Ega jah, sa võiksid seda teha küll . ;D Eks ma püüan siis sinna uue osa kuidagi vingerdada. Uus osa on hetkel pooleli... Aga jah, nüüd sa siis tead ka, mis seal Suve ja Talve loos juhtub. ;D Veab sul, ma ei olnud seda saladust veel kellegile avaldanud...
|
|
|
Sära.
Apr 16, 2008 19:34:54 GMT 3
Post by spring on Apr 16, 2008 19:34:54 GMT 3
Noniii... uus osa üle pika-piak aja. Loodan, et meeldib. ;D
11. MIS ON EDASI?
Catherine'i nö "lapsepõlvekodus" ilmusid leekide saatel nähtavale Andrius , Charlie ja Cathrine koos Anettega. Charlie kõndis otsejoones diivani juurde ja prantsatas sinna istuma. " See on võimatu." ütles ta vaikselt. Catherine vajus tugitooli ja oli näost täiesti valge. " Catherine, kuidas me sind kutsuma peaksime?" küsis Anette, kelle jaoks need uudised polnud mingine ðokk. Catherine saatis talle külma pilgu ning lausus lõpuks: " Kutsuge mind Catherine'iks." Andrius seevastu aga kõndis mööda tuba ringi. " MÕTLE!" pahvatas ta järsku nii, et kõik ehmatasid. " MÕTLE, kui ma oleks kasvõi KOGEMATA oma huultega vastu sinu omi puutunud, MÕTLE!" " MA TEAN ANDRIUS!" röögatas Catherine, kes oli niigi endast väljas. " Ma lähen uurin ühte asja." ütles Charlie järsku ja kadus enne, kui keegi sõnagi lausuda jõudis.
********
Charlie ilmus välja rõskel ja pimedal kruusateel. Ta hingas paar korda rahustavalt suurte sõõmudega värsket ööõhku ning kiirustas siis mööda talle enam-vähem tuttavat teed. Kõikide valgusest säravate akende vahel haigutas must tühimik, ja just sinnapoole Charlie kiirel sammul tõttaski. Maja nr 6 juurde jõudes peatus Charlie korraks. Ta teadis, et ilmselt pole seal kedagi aastaid juba käinud. Siiski avas ta kriuksuva aiavärava ja astus pimedasse, umbrohtu kasvanud aeda. Poiss nägi mustavat välisust selgesti. Nüüd mitte hetkegi kaheldes, avas ta välisukse, mis oli ( imelik!) õnnekombel lahti. Charlie murdis tee läbi uksepiita katva ämblikuvõrkude vaiba ning astus tolmusele põrandale. Kõik oli vaikne. Igaks juhuks läitis Charlie tule. Mälestused kerkisid Charlie silme ette ja tal hakkas kurgus kõrvetama. Siiski ei suutnud ta ennast tagasi hoiada ja puhkes nutma, joostes mööda logisevat puittreppi teisele korrusele ja oma vanasse tuppa, nagu vanasti. Kui ta lumivalge ukse avas, ei näinud ta midagi iseäralikku, vaid kõik oli nii nagu enne ta lahkumist - vanad postrid rippusid seintel, laual seisis ikka veel paar raamatut. Charlie ei suutnud seal enam seista, vaid ta liikus tuimalt mööda pikka koridori edasi, selle lõpus asuva ukse poole. Ta astus kartlikult sisse, kartes üle kõige näha oma ema, või väikese õe laipa. Kuid tema kergenduseks oli tuba täiesti tühi, ning tolmunud. Endale aru andmata tormas ta kirjutus laua juurde ja tiris selle sahtlid jõhkralt välja, puistades nende sisu mööda tuba laiali.Siis lõi ta jalaga ühe paksu raamatu täis loitse ja nõidusi nurka ning haaras maast peotäie pabereid ja tiris need ribadeks. Ohjeldamatult halisedes kukkus ta põlvili paberi- ja prahihunnikusse. Charlie haaras end kõrvalt mõned paberid ja hakkas neid taas ribadeks tõmbama. Kuid ta käsi peatus poole peal, kui ta nägi ühe paberi peal ametliku välimusega pitsatit. Otsekohe lasi ta teistel paberitel maha kukkuda ning tõusis paberit jahmunult vaadates püsti. Aeglaselt istus ta tolmusele voodile, pühkis pisarad ära, ning silus paberi sirgeks:
Tere Emilia! Tänan küsimast, nii minul, kui mu naisel läheb hästi. Aga kuidas sinul ja eriti veel, Charliel läheb? Pildilt, mis sa mulle saatsid, paistis, et Charlie on üldjoontes sinusse. Kuid tal on minu silmad... Ma rääkisin Chendrale tõtt. Ta oli üpris ðokeeritud, kuid leppis sellega , sest...noh, ma ilmselt pean sulle rääkima, aga tema lapsi ei saa. Ta tahaks kindlasti Charliega kohtuda, sest Charlie on ju... troonipärija. Mina, ausalt, ei tea, millal oleks õige aeg talle rääkida, kuid seda tuleb teha. Ta peab teadma.
Kõike head sulle ja Charliele, Edward
Üks pisar kukkus Charlie ninalt keset kirja ja ajas tindi laiali. " Chendra.." pomises ta endamisi. " Chendra... Chenn. See tähendab siis.." " Jah, " kostis külm hääl ukselt. " Sa arvad õigesti. Mina olin Edwardi naine." Charlie vaatas ehmatunult uksele ja võptas, nähes Chenni seal seismas, nagu alati punases mantlis ja mõõk õlal. Charlie pillas kirja maha ja tõusis püsti. " Miks sa seda tegid?" küsis poiss reavust lausa värisedes. " MIKS SA SEDA TEED?!" Chenn naeris külmalt. " Kas sa tunned oma tõprast isast puudust?" küsis ta õrritavalt ja kõndis aeglaselt paar sammu Charliele lähemale. Charlie lähenes Chennile samuti ning teda ei huvitanud, et naine võib ta hetkegi kõhklemata tappa. " Kus mu pere on?" küsis Charlie vaikselt. Chenn naeratas viltuselt ja lähenes Charliele kurjakuulutavalt. Hõbedane sähvatus ja Charlie tundis teravat valu oma paremas randmes.
********
Niijahh... jällegi mulle omane järsk lõpp.
|
|
|
Sära.
Apr 27, 2008 14:23:08 GMT 3
Post by Prince Kirameki on Apr 27, 2008 14:23:08 GMT 3
Aaaaaga, kus Charlie pere on siis? Tahaks juba teada. Millal järge saab?
|
|
|
Sära.
Apr 27, 2008 19:48:30 GMT 3
Post by spring on Apr 27, 2008 19:48:30 GMT 3
Ohjahh.. küll ma olen alles loll. Charlie vanemad on surnud, aga, hkhmm.... ma nagu... emm.. ei maininud seda või nii.. Charlie peatus ühe maja ees, mis ei paistnud siia kanti üldse sobivat. Teiste hoonete seas nägi see tintmustade akende ja ämblikuvõrkudega kaetud maja eriti mahajäetud ja armetu välja. Charlie süda tagus sees hirmust. "Ei..." sosistas ta vaikuses. Ta ei suutnud seda uskuda. Ta oli eemale hoidnud, ta oli teinud kõik, et nad ohus poleks. Kõik.
Ohjummel! Ma olen tõesti nii loll, ....Anna andeks!
"Mida sa teada tahad?" uuris tüdruk. " Ka mind huvitab see maja väga." "Mis juhtus elanikega?" küsis Charlie kohe, vaadats tüdruku tuttavasse, õhetavasse näkku. Ta tundus nii tuttav... "Nad tapeti." ütles tüdruk keerutamata. "Kohe pärast seda, kui Tumeda Laane kuningas Philippe ja tema tütar Catherine kadusid." Charliet valdas ðokk. "Eks siis paar kuud pärast sinu lahkumist, Charlie." lisas tüdruk ja pigistas lohutavalt poisi kätt
Ehhh... need olid need kohad, kus oli imetilluke võimalus ehk arvata, et ta vanemad on surnud, aga noh.... ma olen lihtsalt mõnikord nii loll. Aga... nüüd sa siis tead, ja ma muudan ülalnimetatud osad veidike ümber kah. Uue osa poole pealt nii palju, et see on valmimas.
|
|
|
Sära.
Apr 28, 2008 19:02:39 GMT 3
Post by spring on Apr 28, 2008 19:02:39 GMT 3
Hehhh... see on nii pisikene osa, aga ma lihtsalt pidin selle ära postitama, sest järgmine osa tuleb palju pikem. Ma luban! ;D
12. SELETUS, MIS SELETAB KÕIK
Charlie vaatas õudusega oma paremat rannet ja nägi pikka, sügavat haava, mis oli kinni kasvatatud. Chenn jälgis teda tähelepanelikult ja hoidis käes väikest pudelikest millegiga, mis oli ilmselt Charlie veri. Charlie ahhetas veidi hilinenult. " Sa ei tapagi mind?" küsis ta üllatunult. " Ei," vastas Chenn ükskõikselt ning täitis nüüd verega ühte lühikese nõelaga süstalt, mille ta tasukust oli võtnud. Hetkegi järele mõtlemata torkas ta süstla endale otse veeni ja süstis Charlie vere endale sisse. " Mida sa just tegid?" küsis Charlie väriseva häälega. Chenn paistis olevat üllatunud. " Neliku kaitse." sosistas ta vaikselt, vaadates Charliele otse silma. " Heldeke! Kas sa tõesti siis ei tea?! Muidu tapaks ma su siinsamas!" " Mida?" küsis Charlie teravalt. Chenn irvitas ja astus Charliele lähemale. " Kas teie kullakallis Raewyn polegi teile rääkinud?" küsis ta irvega, mis paljastas ta säravvalged hambad. " Sina ei ole kõige tähtsam, Catherine on!" Need sõnad kajasid Charlie kõrvus, kuid kohale ri jõudnud talle midagi. Chenn puhkes naerma, nähes poisi üllatust. " Ma võtsin su verd, Charlie." ütles Chenn. " Ma elan, kuni elad sina, tänu Isorfiuse loitsule, muidugi. Ja kuna Catherine on see, kes mind tapma peaks, olen ma surematu." Ja nüüd jõudis mõistmine Charliele mürtsuga kohale. " Ei ole surematu!" ütles Charlie tuliselt. " Ma tapan ennast kasvõi ise!" Chenn naeratas. " See ei loe." paiskas ta Charliele näkku. " Catherine ise peab meid mõlemaid taoma, aga see on võimatu. Sest Catherine o n s i n u s s e a r m u n u d." " KÄI PÕRGU!" röögatas Charlie kannatust kaotades ja kadus rohelise valgussähvatuse saatel. Chenn naeratas rahulolevalt.
********* Emm... segane osa... segane osa. Aga samas, mina ise olen ka segane... ;D
|
|
|
Sära.
Apr 30, 2008 13:18:51 GMT 3
Post by Prince Kirameki on Apr 30, 2008 13:18:51 GMT 3
Irw, mulle hakkab vaikselt tunduma, et Catherine'l on komme asjad keeruliseks ajada
|
|
|
Sära.
May 4, 2008 19:27:08 GMT 3
Post by spring on May 4, 2008 19:27:08 GMT 3
Mmm... jah, vististi see nii ongi Aga see osa peaks olema väga "tüliline" ( ma ei tea, kas selline sõna on olemas, aga nohh... ) ja vägivaldne vist kah. ;D
13. UMBUSALDUS.
Catherine karjatas - taaskord oli Charlie otse keset nende "peakorteri" elutuba ilmunud. Charlie vaatas peaaegu tühjas elutoas ringi ning võpatas nähes Catherine diivanilt püsti tõusmas ja tema poole jalutamas. " Kus kõik teised on?" küsis Charlie, kui Catherine ta ees seisma jäi. " Ma ei tea, kuskil väljas." vastas Catherine õlgu kehitades. " Kus sa käisid?" " Pole sinu asi." vastas Charlie külmalt ja pööras tüdrukule selja. Catherine'il vajus suu lahti. " Sa tormasid siit välja nagu mingine segane!" ütles Catherine ja pani käed rinnal risti. " Ma tahan teada, kus sa käisid!" Charlie pööras ennast aeglaselt ümber ja vaatas otse Catherine'ile silma. " Mis ajast sina mu emaks hakkasid?" küsis ta vaikselt. Catherine ei vastanud ja Charlie pöördus rahulolevalt ringi, minnes köögi poole. Järsku haaras Catherine Charlie randmetest, ja Charlie oiatas valust, mida ta parem ranne tekitas. Catherine kuulis seda, pööras Charlie ümber ja vaatas talle otsa. " Charlie, kus sa käisid?" küsis ta vaikselt, kuid ei lasknud poisi randmetest lahti. Charlie ei vastanud. " Charlie, KUS SA KÄISID?!" karjus Catherine, kui Charlie oma pea kõrvale pööras. " VASTA MULLE, KURAT VÕTAKS!" Kui Charlie siiski ei vastanud, vaid üritas oma käsi tüdruku haardest välja tirida, käristas Catherine Charlie parema varruka lõhki ja vaatas jahmunult haava poisi randmel. " Charlie, " küsis Catherine iiveldustundega, " kas sa tegid seda endale ise?" " Lõpeta Catherine!" kähvas Charlie ja tõmbas oma käe ära. " Vasta mulle Charlie!" nõudis Catherine. " Kus sa käisid?" " MA KÄISIN KODUS!" röögatas Charlie, ja hakkas edasi-tagasi kõndima. " Mis kodus?" küsis Catherine mõistmatult ja vaatas Charliet vihaselt. " Ja ütle mulle, kas sa tegid seda endale ise?" " EI!" karjus Charlie lõpuks kannatust kaotades. " Tahad teada?! OLGU! Ma käisin oma kodus ja kohtusin Chenniga, ja tema tegi seda, kusjuures ta seletas mulle kõik ära, KÕIK!!" " Sa... kohtusid Chenniga?" küsis Catherine vaikselt. " Jaa..." ütles Charlie veidi rahunedes, " ahjaa... ja õige jah, ma unustasin veel ühe asja - ta muutis ennast SUREMATUKS!!" Kui Charlie Catherine'ile selle viimase sõna näkku paiskas, tundis Catherine, kuidas pisarad talle silma tulid. See ei olnud Charlie. " Aga..." lausus ta vaikselt, " kuidas?" " Lihtsalt." vastas Charlie. " Ta võttis mu verd, ja see tähendab, et ta elab, kuni elan mina!" " Aga..." " Sa ei saa ikka aru!!" karjus Charlie ja haaras Catherine kätest kinni. " Sest kogu asi on SINUS, Catherine, SINUS! Sina pead Chenni tapma, ning samas ka MINU tapma!! Nüüd saad aru?!" " Issand..." sosistas Catherine ja pööras Charliele selja. " Aga-aga-aga-aga ma, ma ju..." "... armastad mind." lõpetas Charlie rahulikult. " Aga, see..." ütles Catherine hirmunult ning vajus ahastusest põrandale. " See ei saa nii olla!!" Catherine puhkes nutma. " Ma ei suuda!!" Charlie vaatas maas nutvat tüdrukut nõrga haletsuspistega. " Sa pead suutma." ütles ta külmalt. " Sa pead, ja kõik. Sul pole valikut." Catherine ei lõpetanud nutmist. " Charlie, kas sina suudaksid seda nii?!" nuuksus ta. " Kas sina suudaksid MIND tappa?!" Charlie ei liigutanud ennast. " Ei, " tunnistas ta lõplikult. " Kuid sina oled minust tugevam, palju tugevam. Kas sa mäletad, kui me kohtusime, kui tugev sa siis olid?" Catherine avas suu, et midagi öelda, kuid selle hetkel ilmusid elutuppa Andrius ja Anette, mõlemad hingeldasid raskelt. Andrius vaatas maas nutvat Catherine hetke imestunult, kuid pöördus siis kõrvale ja kõndis otse Charlie poole. " Mida sa talle tegid?" küsis ta ründavalt ja vahtis teda vihaselt. " Rääkisin tõtt." vastas Charlie, ega polnud põrmugi hirmunud. " Ära valeta," pilkas Anette Catherine'i juurde minnes. " Miks su varrukas katki on ?" Charlie oli hämmastnunud. " Miks mitte?" küsis ta vihaselt. " Mida me siis tegema oleks pidanud teie meelest? Kaklema või?" " Paistab sedamoodi." ütles Andrius ega lõpetanud Charlie põrnitsemist. Charlie turtsatas. " No tõesti, kas ma oleks pidanud TÜDRUKUT lööma, kes on lisaks sellele veel PRINTSESS?!" alustas Charlie jälel karjumisega. " Ma ei tea, millega ma selle umbusalduse ära olen teeninud, aga paistab tõesti, et te kõik vihkate mind!!" " Eiii..." nuuksus Catherine ootamatult. Kõik vahtisid teda. " Charlie, " palus ta vaikselt. " Räägi neile." " Räägi meile mida?" küsis Anette teravalt. " Mida te tegite?" ründas Anrius otsekohe. " Ega te... ega te.. ometi..?" " Ei, muidugi mitte!" vastas Charlie turtsudes. " MIDA SIIS?" röökis Andrius enesevalitsust kaotades." PERSSE, KAS KEEGI ÜLDSE SUVATSEB MULLE MIDAGI ÖELDA VAREM, KUI 17 AASTAT HILJEM?!" Charlie vaatas teda rahulikult. " Tahad teada?" küsis ta vaikselt. " Olgu siis! Ma kohtusin oma vanematekodus Chenniga ja tema rääkis mulle tõtt." Andrius vahtis teda uskumatu näoga. " Chenn?" ütles ta õelalt. " Võimatu! Sa poleks siis elus, kui sa Chenniga kohtunud oleksid, või vähemalt oleks sul mingeid vigastusi, mida aga mina sinul ei näe!" " Jää vait Andrius." kähvas Anette ja pöördus siis Charlie poole. " Millist tõtt täpsemalt ta sulle rääkis?" " Ta võttis mu verd ja muutis ennast surematuks." seletas Charlie tõenduseks oma katkist kätt neile näidates." Mina pean surema, sest kuna Catherine on see, kes Chenni tapma peab, ja mina olen seotud elu külge nii kaua, kui elab tema, ja vastupidi, on Chenn surematu." Anette ohkas. " Kuidas ta siis surematu on?" küsis Andrius vaikselt. " Charlie tapab ennast ära, ja ongi kõik. Ta pole surematu." Charlie vahtis teda vihaselt. " Niiet sul on suva, mis minust saab. ongi nii või?" küsis ta raevunult oma kaksikvennale otsa vaadates. " Jah, just täpselt." vastas Andrius hetkegi kõhklemata. " Aga vastake mu küsimusele." Charlie vaikis, Anette samuti. " Ma armastan Charliet." ütles Catherine ja vaatas Andriusele otsa. " MIDA?!" küsis Andrius, ja raputas oma pead. " MA ARMASTAN CHARLIET!!" karjus Catherine talle näkku. " SAID SELGEKS NÜÜD SELLE VÕI?!" Andriuse näol puudus ilme. " Andrius, see pole Catherine'i süü." ütles Anette kohe. " Jah, sul on õigus." lausus Andrius vaikselt ning pöördus Charlie poole. " See on TEMA SÜÜ!" Charlie polnud üllatunud. " Jah, kindasti, ma kohe KINDALSTI nõidusin Catherine'i ära või midagi sellist." kähvas ta vihaselt. Andrius kõndis Charlie juurde ja nende ühesuguse kasvu tõttu vaatas ta otse Charile silmadesse. " Mida sa teed, ah?" ütles Charlie vaikselt. " Mida sa ometi mulle teha võiksid?" Andriuses kihvatas miski ja kui ta Charliet rusikaga otse näkku lõi, tundis ta seletamatut kergendust. Ta valmistus uuesti lööma, aga Anette tormas kohale ja tõukas ta põrandale. Charlie hoidis oma verisest ninast kinni ja (Andriuse suurimaks meelepahaks) naeratas. Andrius tõusis püsti ja lähenes taas Charliele, kuid Anette takistas ta teed. " Lase mind lahti." karjus Andrius, kui Anette ta vastu seina surus. " Ei." ütles Anette ja hoidis teda kindlalt kinni. Andrius oli Anette tugevusest imestunud, kuid rabeles siiski vastu. Catherine, kes polnud ennast löömingu ajal liigutanudki, vaatas neid vaikselt, ja Charlie ravis oma nina. " Kuula mind, Andrius." palus Anette . " Ma lasen su lahti, ja sa rahuned maha, niikauaks, kui ma sulle kõike selgitan." Andrius lõpetas rabelemise ja Anette lasi ta aeglaselt lahti. " Kuula mind nüüd," ütles Anette kergelt hingeldades ja pani käed puusa." See pole ei Catherine'i ega ka Charlie süü. Tegelikult, kui sa nii väga kedagi süüdistada tahad, siis süüdista Arthurit ja Summerit." " Miks?" küsis Andrius ja hõõrus oma kaela kohast, kus Anette surunud oli. " Nad surid ju juba mingi sajand tagasi." Anette ahmis õhku. " Mida?" küsis Charlie nohuse häälega, kui Anette endale käega vastu laupa laksatas. " Ma tean, kuidas Chenni võita, ma TEAN!!" karjus Anette ja unustas sootuks Andriuse. " Ma tulen kohe tagasi." Kui Anette kadus, läks Andrius taas Charliele ohtlikult lähedale. " Kas lõpetame selle, mida me alustasime?" küsis ta vaikselt. Catherine vaatas ehmunult neid mõlemaid. " Ei." ütles Catherine ja jooksis nende mõlema vahele. " Te ei hakka minu vanaema suvilas kaklema, on selge?!" " Mine eest ära, Catherine." ütles Andrius vaikselt. " Meil jäi midagi lõpetamata, ja ma kavatsen selle iga hinna eest lõpetada." " Palun, Cathy, mine eest, ma ei taha, et sa haiget saaksid." lausus Charlie ja võttis Catherine'i käest kinni. Catherine turtsatas. " Cathy? CATHY?!" kähvas ta Charliele. " Nüüd olen ma sulle Cathy või? Ära proovigi mingit dzentelmeni mängida, ise alles olid külm, enesekeskne TÕBRAS!!" Catherine tõmbas oma käe Charlie käest ära ja laksatas poisile kõrvakiilu. Andrius pahvatas naerma. " Ja SINA!" võttis Catherine Andriuse järgmiseks ette. " Kuidas sa võid naerda, kui sa ise oled miljoneid kordi hullem!!" Naeratus kaudus Andriuse näolt otsekohe, ja kuigi ta teadis, mis järgmiseks tuleb, ei teinud ta midagi enesekaitseks, vaid lasi Catherine'il ka teda kõrvakiiluga õnnistada. " Mul on teist mõlemast kõrini!!" ütles Catherine tasa ja vaatas mõlemale kordamööda otsa. Samal ajal ilmus valgussähvatuse saatel nende kõrvale Anette, kaenla all suur must, vanas köites raamat. " Ma arvan, et me oleme võidule väga lähedal." lausus Anette rõõmsalt ja ei pannud tähelegi poiste punaseid, marraskil põski ja nende hapusid nägusid. Tema tuju oli vist tõesti raske rikkuda.
*********
Oh, vahelduseks oli see veidike pikem osake. Kriitika.
|
|
|
Sära.
May 11, 2008 12:49:59 GMT 3
Post by Prince Kirameki on May 11, 2008 12:49:59 GMT 3
" No tõesti, kas ma oleks pidanud TÜDRUKUT lööma, kes on lisaks sellele veel PRINTSESS?!" Päris irw lause. Catherine käitub tõesti nagu need ärahellitatud printsessid muinasjuttudest, nii et sa oled ta karakteriga päris täppi pannud Tahaks järgmist osa juba, sest ma tahaaaaaan teadaaaaaa, kuidas Chenni võita
|
|
|
Sära.
May 14, 2008 19:07:14 GMT 3
Post by spring on May 14, 2008 19:07:14 GMT 3
Mhh... ma oleks tahnud veel natukene kiusata, aga mis teha, alati ei saa, mis tahad. ;D Aga siis uus osa, mis loodetavasti selgitab kõik.
14. ALATI ON VEIDIKE LOOTUST.
Anette lõi lauale paksu, nahkkaantega vanaaegse raamatu ja avas selle keskelt. " Mis raamat see on?" küsis Catherine huviga, ja vaatas, kuidas Anette omaette pomisedes lehti keerates lõpuks ühel leheküljel seisma jäi. "" Mysticu müüdid ja legendid"" vastas Anette ja vaatas naeratades pealkirja. " See kõik saab alguse " Suve ja Talve loost"..."
************
Kui Anette lugemise lõpetas, ei mõistnud mitte keegi peale Anette mitte midagi - Andrius ja Catherine olid seda lugu nii palju kordi kuulnud, et see tundus neile lihtsalt igav ja Charlie kuulis seda lugu esimest korda. " Keegi ei saa aru?" küsis Anette üleolevalt muiates. " Raewyn ju ütles meile, et kõik on seotud " Suve ja Talve looga", ja tal oli õigus! Me oleksime pidanud varem seda taipama..." " Taipama mida?" küsis Andrius pahuralt. Anette tõusis säravalt naeratades püsti. " Mõelge!" käskis ta käsi hõõrudes ja erutatult edasi-tagasi kõndima hakates. " Raewyn ütles, et kõik on seotud " Suve ja Talve looga" , Chenn ütles, et kõik on seotud Catherine'iga. Viige need otsad kokku, see ei ole ju nii raske!" Charlie raputas loobuvalt pead ja Andrius jõllitas mõeldes põrandat. Kuid Catherine ahhetas. " Mida?" küsis Charlie ärritunult. " Meil ei nii intelligentsed, nagu teie!" Anette naeratus läks säravamaks, kui Catherine käe suu ette lõi. " Rääkige siis ometi meile ka!" röögatas Andrius vihaselt. " MÕÕK!" karjusid Catherine ja Anette koos. " Ainus, mis Arthuril üldse oli ja mis Melanie tappis!" Anette peatus korraks, et vaadata, kas poisid taipavad midagi. " Kuna kõik on seotud Catherine ja " Suve ja Talve looga" , siis peame me midagi Arthuri poolelt otsima! Ja ainus, mis tal oli, oli mõõk!" " Seda pärandati ju edasi!" ühines Catherine seletamisega ja naeratas. " See on ilmselt ainus, mis on võrdväärne Chenni Akaviri Katanaga!" Charlie lasi kuuldavale pika vile. " Usun ma jee." ütles ta kõveralt muiates. " Akaviri Katana on kindlalt parim mõõk, mis Mysticu-maadelt leida võib. Otsige midagi muud." Anette turtsatas vihaselt. " Mäletad, mida Raewyn meile veel ütles?" küsis ta sõjakalt ja vaatas Charliele raevunult otsa. " 'Chenni suurim nõrkus on armastus' , mäletad seda veel?" Charlie noogutas aeglaselt. " See ei puutu üldse-" " Puutub küll, ja vägagi!" katkestas Anette teda vihaselt. " Sina võibolla polegi kuulnud, aga Arthuri mõõk oli pärast Melanie tapmist üks kõige võimsamaid mõõku üldse! Sest mingil moel kiirgas see armastust, mida iganes see ka ei tähendaks, aga just see teeb Arthuri mõõga selleks, mida me otsime!!" Charlie tundis ennast totakalt, aga ta mõistis seda kõike. " Ja mina?" Tekkis vaikus... " Sina.." ütles Catherine lõpuks. " pead ikka surema, mul on kahju." Charlie noogutas raskelt. " Me peame siis mõõga võimalikult kiiresti kätte saama, et sellest sitast pääseda." lausus ta reipalt käsi kokku hõõrudes ja tema sees võttis võimust ootamatu innukus. " Mida kiiremini, seda parem." ütles Anette ja noogutas mõistvalt Charlie poole. " Me peame mingi plaani välja mõtlema." ohkas Andrius ja kõndis tüdrukute juurde. " Kes teab lossi kõige paremini?" " Mina." vastas Catherine kindlalt. " Mina elasin seal ja ma tean, kus kuulus Pärandisaal on." " Kus misasi on?" küsis Charlie ja astus kambale lähemale. "Pärandisaal." vastas Catherine naeratades. " Saal, kus hoitakse pärandeid ja mille asukoht on teada vaid kuningal ja kuningannal." " Kuidas sina siis selle asukohta tead?" küsis Anette ja kortsutas kulmu. " Nagu mina tean, asub see ülisalajases kohas." Catherine naeratas kelmikalt. " Noo..ütleme nii, et ma polnud lapsepõlves eriti sõnakuulelik, ja ma olin üliuudishimulik, ning ühel päeval lihtsalt..." Charlie turtsatas, " Sa leidsid selle niisama, kogemata?" " Just nii!" Anette raputas muiates pead, kuid jättis teema sinnapaika. " Niisiis.." jätkas ta asjalikul toonil. " Meil on vaja pääseda märkamatult Tumedasse Laande, ja Tumedasse Lossi, mis on ilmselt range valve all, et leida üles Pärandisaal, on mul õigus?" " Mkm." ütles Catherine muiates. " Kes ütles, et me üldse Tumedasse Lossi minema peame...?"
***********
Umm... kui on küsimusi, siis palun! ( Ja kriitika ka muidugi, ! )
|
|
|
Sära.
May 21, 2008 10:21:22 GMT 3
Post by Prince Kirameki on May 21, 2008 10:21:22 GMT 3
Ma ei saa aru, miks see Arturi ja Summeri kokku keeratud käkk äkki nii massiivseks paisub, aga what-so-ever Millal järgmine osa tuleb?
|
|
|
Sära.
May 27, 2008 14:27:59 GMT 3
Post by spring on May 27, 2008 14:27:59 GMT 3
Ee.. No uus osa peaks lähipäevil ikka tulema ka, sest nüüd on mul ehk veidike rohkem aega, aga muidu.... ma usun, et järgmises osas on su küsimusele vastus täitas olemas.
|
|
|
Sära.
May 27, 2008 19:59:47 GMT 3
Post by spring on May 27, 2008 19:59:47 GMT 3
Näed siis, saingi valmis.. ;D
15.
Andrius ja Charlie mõlemad jälgisid, kuidas Catherine ja Anette kadusid, jättes endast maha piinliku, maad võtva vaikuse. Charlie köhatas, kõndis laua juurde ja võttis " Mysticu müüdid ja legendid" kätte. Andrius ohkas ja istus diivanile, silmitsedes laual seisvat liivakella, milles oli liiv ülespool, kuigi see peaks olema võimatu. Charlie avas " Suve ja Talve loo" ja hakkas haigutuse saatel lugema. Andrius ei suutnud istumist välja kannatada, tõusis püsti ja läks trepist üles, ülemisele korrusele. Charlie ei teinud väljagi, vaid luges edasi. Kägisevast trepist üles minnes tundis Andrius, kuidas avatud koridoriaknast külm tuul ringi lasi ja uksepiidad kriuksuma sundis. Andrius peatus esimese ukse ees ja avas selle. Imelik oli see, et nad olid alati maganud diivanil, mitte magamistubades. Kui ta ukse avas ja sisse läks, oli ta imestunud, sest väike magamistuba oli perfektselt korras, ja ilma ühegi tolmukübemeta. Lastes pilgul mööda tuba ringi rännata, märkas ta väikest, kuldset laegast, väikese, valge kummuti peal. Hetkegi mõtlemata avas Andrius selle ja jälgis, kuidas karbist ilmus välja muusika saatel keerlev balleriin, roosa, puhvis kleit seljas ja portselanist nukunägu naeratamas. Andrius turtsatas ja jälgis , kuidas nukk lõpuks lõpliku plõksatuse saatel seisma jäi. Kuid siis torkas talle silma midagi muud. Nuku alusel oleks nagu üks nurk üles murtud ja selle alt paistis midagi. Ka siin sai uudishimu Andriusest võitu ja ta tiris nuku koos alusega jõhkralt karbist välja, visates need üle õla, voodile, ja nägi karbi põhjas lebaat kuldset paberitükki. Ta haaras selle kätte, istus voodile, lükates nuku jäänused eemale ja tegi paberi lahti.
Lase oma pilgul rännata läbi terve maja, iseasi, kas leiad, mida vajad. Imedeaeg on möödas, ei ime aita vali nüüd ise, kas kiita või laita Arthuri ja Summeri keeratud käkki, Kui kadunud on aeg, nii järsku ja äkki esmalt teed sa mida? Lamad, oodates surma, või hoopis Langed võideldes, või teed miskit muud?
Andrius vaatas neid ridu imestunult ning tõusis kiirelt hingates püsti. Kui ta kiiresti trepist alla jooksis, kuulis ta, kuidas Charlie imestunult tema nime hüüdis. Andrius tormas elutuppa, paber käes, ja jooksis otsejoones Charlie juurde. " Vaata," hingeldas ta, hoidis ühe käega rinnust kinni ja teise käega ulatas Charliele paberi. " Vaata, mis ma leidsin." Charlie võttis paberi vastu ja lükkas raamatu Andriuse poole. " Sa vaata, mis ma leidsin." Andrius vaatas Charlie käsu peale avatud lehekülge, ja jahmus, lugedes sõnu, mis olid raamatu tagakaane siseküljele kritseldatud neile juba tuttava käekirjaga.
"Suudlus oleks pidanud olema pikem."
Andrius kordas neid sõnu mõttes, ja kõik jõudis talle kohale - Arthuri ja Summeri keeratud käkk oli see, et nad ei suudelnud piisavalt pikalt. See tundus talle ülimalt tobedana. Charlie hüüatas. " See on kõik ju loogiline!" ütles ta valjult. " Arthur ja Summer ei suudelnud piisavalt pikalt... ja see ongi see käkk vms." " Ja see luuletus... " lausus Andrius vaikselt. " See on ilmselt... Catherine 'i ema seatud..." " Kust sa seda võtad?" küsis Charlie imestunult ja vaatas tähelepanelikult luuletust. " Sest..." ütles Andrius kõhklevalt. " Sest Catherine rääkis mulle ükskord, kuidas ta ema oli talle.. ühe asja kinkinud, aasta, enne, kui ta ema suri. Ja ta oli öelnud, et rasketel aegadel aitab see alati." " Olgu..." ohkas Charlie. " Aga see luuletus... see pole üldse luuletus, sest mõned read ei lähe omavahel kokku..." " Näita mulle ka." ütles Andrius ja sirutas käe ette, et paber enda kätte saada, kuid Charlie vahtis nüüd lihtsalt lummatult paberitükki. " Ei ole võimalik." sosistas Charlie jahmunult, silmade pilk ikka veel paberile kinnistunud. " See ei saa ometi nii lihtne olla?!" " Mida, räägi mulle ka!" käskis Andrius vihaselt ja haaras paberitüki enda kätte. Järsk, kollane valgussähvatus pani mõlemad võpatama, ja nad mõlemad vaatasid, kuidas nende ette põrandale oli ilmunud Kirsten, põlvili maas vappumas ja nägu verine. " Kirsten!" karjatas Andrius, pillas paberi maha ja tormas tüdruku juurde. Kirsten värises üle terve keha ja Charlie vaatas õudusega, kuidas Kirsteni pluusil haigutas lai, punane vereplekk ja Kirsten oma jõuetute kätega sealt kinni hoidis. Mõlemad poisid aitasid Kirsteni diivani peale ja Charlie tiris Kirsteni pluusi kõhu pealt katki. Mõni hetk hiljem olid mõlemad poisid ahastavalt ahhetanud ja vaatasid sügavat lõikehaava otse läbi Kirsteni mao. Charlie koondas kõik oma mõtted. " Alformitius" pomises ta , suunates oma käed Kirsteni kõhule. Käis nõrk helesinine sähvatus ja haav kasvas kinni. Charlie naeratas. Kirsten tõusis vaevaliselt istuli. " Ära näe vaeva, Charlie." ütles ta nõrgalt. " Ma olen surnud, ja Chenn teab seda. Ja teie peate ka seda teadma." " Mida?" puristas Charlie vaadates tüdrukule imestunult otsa. " Aga-ma ju just, ma-!" " Alformitiuse loits on mõeldud ainult pindmiste haavade jaoks." ütles Andrius tasa. " Chenn torkas Kirsteni mao meelega läbi, sest ta teadis, et isegi, kui sa ta haavad terveks ravid... sureb ta kuskil poole tunni pärast, sest maohapped... see on üks piinarikkaimaid suremisviise." Kirsten naeratas. " Aitäh siiski, et üritasid." ütles ta ja oiatas. " Aga mul on teile veel midagi - Chenn tungis neliku kaitsest läbi ja ta üritab teid iga hinna eest üles leida, niiet teil on vaja ennast võimalikult kiiresti ette valmistada." Andrius ja Charlie vaatasid üksteistele jahmunult otsa. " Ja mul on teile ka palve." jätkas Kirsten anuval toonil. " Kirsten, ...sa ei tohi alla anda." ütles Charlie, aimates kohe, mis palve see on . " Kus Anette on? Kus kuradi kohas ta on, kui teda vaja on? Ta võiks oma pisaratega ta...surmast päästa." " Ei, ei saaks." ütles Andrius järsult. " Anette on juba oma pisaraid kasutanud..." Charliel vajus suu lahti. " Mida me siis teeme?" küsis ta vihaselt ja jälgis, kuidas Kirsten vaikselt oiatades kõhust kinni hoidis. " Me-me ju ei saa-" Ta jättis lause lõpetamata. " Charlie, see on ainus võimalus." ütles Kirsten vaikselt. " Ja ma palun teid, et mind tapaksite, sest ma ei tõesti ei taha piinarikkalt surra... palun!" Charlie ohkas ja vaatas Andriusele õudusega otsa. Andrius noogutas aeglaselt ja raskelt... " Ei..." pomises Charlie ja ta tundis, kuidas pisarad talle silma tikkusid. " EI...!" Andrius vaatas talle lohutavalt otsa. " Mine siis parem.. kööki või kuskile." soovitas ta vaikselt ja pöördus otsustava külmusega Kirsteni poole. " Head aega, Charlie." sosistas Kirsten ja naeratas. " Mine parem tõesti, meie oleme seda mitu korda teinud, aga sina...ilmselt ei ole." Charlie noogutas, pigistas korraks tugevalt Kirsteni kätt ja kõndis mööda logisevat treppi üles, esimesest uksest sisse ja vajus voodile, suutmata uskuda...kõike. ******* R. I . P Kirsten !
|
|
|
Sära.
May 27, 2008 23:24:12 GMT 3
Post by xXxBlackAngelxXx on May 27, 2008 23:24:12 GMT 3
niihea . tee ruttu edasi
|
|