Post by hanna on May 28, 2007 12:40:57 GMT 3
Smile-smile.
***
Tasakesi hakkas tütarlaps kummitavat viisi laulma: „Flames to dust, lovers to friends, why do all good things come to an end. Flames to dust, lovers to frineds, why do all good things come to an end.“
See laul ei käinud just otseselt tema elu kohta, ometigi sobis see just siia hetke. Natuke aega laulis ta veel ka teisi kummitavaid laule, kuid ta vaikis järsult poole „Girlfriend-i“ laulu pealt, kuna kuulis samme. Kartes, et see on Bryan, üritas Stella ennast nurga taha varjata, et saaks poissi sisenemisel kohe lüüa. Kuid seekord päästis uks Bryani hädast välja. Ta kukkus küll Stella löögist maha, kuid uks lukustus kohe, kui oli kinni läinud.
Vastik lukk, mõtles tütarlaps, hoides käed löögivalmis, kuna Bryan võis igahetk lüüa. Peagi poiss tõusis, kuid astus hoopis eemale.
„Kas sa kavatsed iga kord rünnata, kui siia tulen?“ küsis ta, katsudes õrnalt oma huult, mille pihta tüdruk löönud oli.
„Jaa, nii kaua, kui ma siit pääsen,“ oli Stella endas kindel. Ta otsustas Michaelist mitte rääkida.
„Sa ei pääse siit mitte kunagi, kui mina seda ei taha,“ lausus Bryan, tehes midagi ootamatut – ta viskas võtmete komplekti uksest välja, piisavalt kaugele, et neid kätte ei saaks.
„Nüüd oleme mõlemad siin. Valvurid käivad siin all vaid kord nädalas. Ja mitte kedagi teist hetkel majas ei ole,“ lisas poiss, istudes voodile. Stella astus temast võimalikult kaugele ja vajus siis nurka kössi.
Bryan ei paistnud seda algul tähelegi panevat, kuid järsku tõusis ta püsti: „Sorri, see on sinu voodi, ma võin põrandal ka magada.“
Imestunult läks Stella voodi juurde, samal ajal kui poiss seina äärde pikali heitis. Ikka veel imestunud, istus tüdruk voodile ja oli peagi pikali. Veidi aega läks ja ta juba magas. Kuid siis lõi Bryan silmad lahti nagu kass, kes oli magamise ajal midagi kuulnud. Vaikselt tõusis ta püsti ja heitis Stella kõrvale voodile pikali. Vot nii on õige, mõtles ta muiates ja uinus.
***
Varahommikul pani Michael vaikselt võtme lukuauku. Ta keeras ja uks avanes. Poiss oli otsustanud Stellat just nüüd päästma tulla, lootes, et Bryanit seal veel ei ole või ta magab, oma toas loomulikult. Hiilides läks ta trepist järjest alla, kuni jõudis sihtpunkti. Michael oli valmis juba tüdruku nime hüüdma, kui ta tardus. Stella lamas seal voodil koos Bryaniga.
***
Tasakesi hakkas tütarlaps kummitavat viisi laulma: „Flames to dust, lovers to friends, why do all good things come to an end. Flames to dust, lovers to frineds, why do all good things come to an end.“
See laul ei käinud just otseselt tema elu kohta, ometigi sobis see just siia hetke. Natuke aega laulis ta veel ka teisi kummitavaid laule, kuid ta vaikis järsult poole „Girlfriend-i“ laulu pealt, kuna kuulis samme. Kartes, et see on Bryan, üritas Stella ennast nurga taha varjata, et saaks poissi sisenemisel kohe lüüa. Kuid seekord päästis uks Bryani hädast välja. Ta kukkus küll Stella löögist maha, kuid uks lukustus kohe, kui oli kinni läinud.
Vastik lukk, mõtles tütarlaps, hoides käed löögivalmis, kuna Bryan võis igahetk lüüa. Peagi poiss tõusis, kuid astus hoopis eemale.
„Kas sa kavatsed iga kord rünnata, kui siia tulen?“ küsis ta, katsudes õrnalt oma huult, mille pihta tüdruk löönud oli.
„Jaa, nii kaua, kui ma siit pääsen,“ oli Stella endas kindel. Ta otsustas Michaelist mitte rääkida.
„Sa ei pääse siit mitte kunagi, kui mina seda ei taha,“ lausus Bryan, tehes midagi ootamatut – ta viskas võtmete komplekti uksest välja, piisavalt kaugele, et neid kätte ei saaks.
„Nüüd oleme mõlemad siin. Valvurid käivad siin all vaid kord nädalas. Ja mitte kedagi teist hetkel majas ei ole,“ lisas poiss, istudes voodile. Stella astus temast võimalikult kaugele ja vajus siis nurka kössi.
Bryan ei paistnud seda algul tähelegi panevat, kuid järsku tõusis ta püsti: „Sorri, see on sinu voodi, ma võin põrandal ka magada.“
Imestunult läks Stella voodi juurde, samal ajal kui poiss seina äärde pikali heitis. Ikka veel imestunud, istus tüdruk voodile ja oli peagi pikali. Veidi aega läks ja ta juba magas. Kuid siis lõi Bryan silmad lahti nagu kass, kes oli magamise ajal midagi kuulnud. Vaikselt tõusis ta püsti ja heitis Stella kõrvale voodile pikali. Vot nii on õige, mõtles ta muiates ja uinus.
***
Varahommikul pani Michael vaikselt võtme lukuauku. Ta keeras ja uks avanes. Poiss oli otsustanud Stellat just nüüd päästma tulla, lootes, et Bryanit seal veel ei ole või ta magab, oma toas loomulikult. Hiilides läks ta trepist järjest alla, kuni jõudis sihtpunkti. Michael oli valmis juba tüdruku nime hüüdma, kui ta tardus. Stella lamas seal voodil koos Bryaniga.