|
Post by hanna on May 26, 2007 16:15:00 GMT 3
Nononoo, kes seda siis lugenud on? Haahaa, teie mitte ;D Taaskord suvakas osa pikkus, aga selle uut osa niipea ei saa.
***
Oli maikuu õhtu. Selline soe, nagu õhtud ikka enne suve on, kuid tuuline. Päike oli just loojumas, puud paindusid suure tuule käes peaaegu maani. Ometi seisis see tüdruk kalju otsas täiesti kindlalt. Ta oleks võinud samahästi keset tuulevaikust seista ja erinevust poleks peaaegu olnudki. Tüdrukul olid pruunid pihani juuksed, mis suure tuule käes lendlesid. Tal olid pruunid suured silmad, kahvatu nahk ja ta oli kõhn, justkui alatoidetud. Tütarlapsel oli seljas õhuke T-särk ja põlvedeni seelik, kuid ei tundnud külma. Ta silmis oli kindel pilk, mitte selline, nagu temasugustel tibidel tavaliselt, vaid selline, millest võis välja lugeda, et täpselt seal seismine ja täpselt loojuvasse päikesesse vaatamine on see, mis ta pidi sel hetkel tegema. Ja seda ta tegigi. Tütarlapse silmadest paistis ka pisut kurbust, kuid see võis olla vaid päikese peegeldusest. Kusagilt kaugelt kostus hüüdeid. Läbi tuule polnud võimalik aru saada, mis oli tahetud öelda, kuid see tüdruk tundus seda teadvat. Tema silmis oli nüüd rõõmus säde, kuid ka see võis olla vaid peegeldusest. Hüüded tulid järjest lähemale ja peagi oli aru saada, mis hüütakse. „Stella !“ Kalju jalamil hakkas paistma üks poiss. Lühikeste pruunide juustega ja roheliste silmadega. Tema keha oli kergelt musklis ja pruuniks päevitunud. Ta kõndis muudkui Stellale lähemale, kuid tüdruk justkui meelega ei kavatsenudki ennast ümber pöörata, vaid ootas vaikselt, pilk ikka jälgimas päikest ja õrn muie näol. Poiss jõudis temani ja võttis talt õrnalt ümbert kinni. Stella naeratas ja pööras ennast nüüd ringi. „Leidsidki mu üles,“ lausus ja tegi noormehe suule musi. „Muidugi. Polnud ju eriti raske arvata, kuhu sa tuled, kuigi enne otsisin ma metsast,“ lausus too vastu. „Mhh, mingi terve metsa otsisid minu pärast läbi ? Michael, sa oled nii võimatu,“ naeris Stella, keerates ennast taas päikese poole. Ka Michael vaatas sinna. „Bryan helistas,“ lausus poiss pika vaikuse järel. Kohe oli näha, kuidas Stella kangeks tõmbus ja ta pilk hirmunuks läks. „Mis ta tahtis ?“ küsis ta, üritades oma häält julgeks teha. „Sama mida alati. 50 miljonit krooni ja sind või me mõlemad kahetseme. Nii nagu ta alati ütleb,“ lausus Michael, tugevamini tüdruku ümbert kinni võttes. „Mis sa arvad, kas ta tapab meid ?“ küsis Stella tasa. „Ma olen kindel, et isegi, kui ta saab raha ja sinu, tapab ta minu. Just sellepärast ma talle midagi ei annagi. Praegu teab ta vaid minu telefoninumbrit, kuid peagi leiab ta ka meie elukoha. Ja see pole enam nii tore,“ vastas poiss. Ta oli millegipärast nii rahulik, samal ajal kui Stella värises. „Oh, ma ei taha sinust ilma jääda,“ muretses tüdruk muidugi rohkem poisi, kui enda pärast. „Ära muretse, meiega ei juhtu,“ alustas Michael, kuid teda peatas püssipauk. Midagi ütlemata taipasid mõlemad, milles asi ja jooksid käsi käes kaljult alla, läbi võsa, üle oja ja nende varjendisse. Stella pilgust võis välja lugeda ainult küsimusi, kuid poisil tundus mõttes olevat midagi muud. Midagi palju hirmsamat, midagi halba, midagi, mida tütarlaps sel hetkel ei taibanud…
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 26, 2007 16:18:27 GMT 3
Issand jumal. See eluhea ju! Täiega tahan uut juba. Kirjeldused on eluhead, sujuvad. (Y)
|
|
|
Post by hanna on May 26, 2007 16:19:45 GMT 3
Asis. No tänks Varsti saate uue tegelt, aga ma pole eriti palju jõudnud kirjutada.
|
|
|
Post by Pingu on May 26, 2007 16:26:27 GMT 3
UUUUUUTUT!!!!! RUUUUTUTUTUU!! Kurat, ma värisen erutusest!
|
|
|
Post by hanna on May 26, 2007 16:36:33 GMT 3
Nii hea see ka ei ole xD Varsti saate rohkem, ajutiselt ei olnud aega siin neid bolde ja värke toppida, tegelikult on rohkem teksti arvutis.
***
„Mis sa arvad, kas see oli tema ?“ küsis Stella hiljem. „Vaevalt. Kuid keegi tema leerist kindlasti,“ vastas Michael, kelle tundusid kõik vastused olemas olevat. Tüdruk ei pannud seda tähele, poiss oli ju kooli lõpetanud ja tema mitte. „Aga kui me annaks talle raha ? Ma tean, et meil on peaaegu ilmvõimatu seda teha, aga äkki ta siis jätab meid rahule,“ pakkus Stella välja idee, mis oli sadu kordi nende mõlema peadest läbi käinud. „Ainult siis, kui meil muud võimalust ei ole,“ lausus Michael pisut ülbelt, kuid neiu teadis, et selline on ta vaid siis, kui pingsalt millegi üle mõtleb. Või arvas ennast teadvat…
***
„Lähme ära, ma ei suuda siin enam olla,“ pomises Stella tasa. Michael noogutas ja avas varjendi ukse. Tegelikult oli see rohkem luuk, pealt muruga kaetud, et seda varjata. Poiss astus välja, aitas ka tüdruku üles ja taaskord käest kinni hakkasid nad läbi metsa minema, suure tee äärde, nende kodu poole. Selleni polnud pikk maa, niisiis olid nad peagi oma kodus laua ääres istumas. Stella peaaegu magas, Michael jälgis õues toimuvat. Kaua olid nad nii, kuni pimedaks läks. Poiss vaatas nukralt oma tüdrukut. Miks ma nii teen, ma ju tean, et armastan teda, ometi teen talle haiget, mõtles Michael kurvalt.
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 26, 2007 16:41:23 GMT 3
UUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT! *röögib* Kusjuures, Pingu kommentaar oli naljakas XD ;D.
|
|
|
Post by hanna on May 26, 2007 16:46:15 GMT 3
Ujee. Nüüd ei saa VIST tükk aega.
***
Ta võttis Stella õrnalt sülle ja viis ta tema voodisse. Poiss kattis tüdruku tekiga ning läks siis enda voodisse samas toas, samal ajal enesega võideldes. Stella või Bryan, oli tema viimane mõte enne uinumist.
***
Stella avas silmad ja nägi toa teises otsas voodi peal Michaelit teda vaatamas. Ka poiss märkas ta ärkvelolekut ja libistas pilgu tüdruku silmadele, sama tegi Stella. Nad oleksidki võinud üksteisele nii otsa vaatama jääda, kuid klaasiklirin katkestas neid. Michael oli ühe hetkega püsti, kuid jäi siis paigale seisma, suutmata otsustada, kas peaks jooksma Stella või klaasiklirina poole. Lõpuks otsustas tüdruk tema eest ja poiss kiirustas tema järel klaasiklirina poole. Nad nägid, et köögiaken oli puruks löödud ja arvatavasti ka sellest sisse ronitud. Kuid kahju põhjustajat polnud kusagil näha. Köögist viis välja kaks ust ja kuna ühest tulid Michael ja Stella sisse, pidi varas minema teist välja. Neiu kiirustas kohe sinna, kuid poiss polnud nii kindel. Miks ma seda teen, käis taaskord ta peast läbi, kui kuulis Stella kiljatust. Julguse kokku võtnud, astus ta kõrvalruumi. Nagu ta ette arvas, oli seal Bryan, kes hoidis tüdrukut kinni. „Lase ta lahti,“ sõnas Michael rahulikult. „Ei, ma ei saanud raha, nüüd võtan tema! Hoia aga eemale!“ teeskles ka Bryan. Michael astus talle lähemale, teeskles tema löömist ja kukkus siis olematust löögist pikali. Bryan haaras Stellast, kes vahepeal lahti oli saanud, taas kinni ning suunas püstoli otsa tütarlapse peale. „Üks liigutus ja ta sureb!“ ähvardas Bryan ja Michael oli paigal nagu kästult. Bryan liikus Stellaga aeglaselt ukseni, väljus sealt ja aknast oli näha, kuidas poiss ta autosse lükkas. Hetkeks vaatas Bryan veel tagasi ja istus siis ka ise autosse, mis kohe minema sõitis. Michael aga ei liigutanud isegi veel siis. Ta oli justkui maa külge naelutatud. „Kurat, miks ma seda tegin, miks ma lasin ta ära viia,“ oli poiss nüüd enda peale pahane. Ta arvas, et see oli vaid Bryani sõpruse pärast, kuid mingi väike, aga tugev tunne ta sees ütles, et hoopis hirmust. Ja see sama tunne sundis teda kohe autole järgi jooksma…
***
„Mis sul viga on?“ karjus Stella kohe, kui ta oli autosse lükatud, „miks sa seda teed?“ Bryan vaid irvitas. „Mina teen seda, mida ma tahan,“ lausus ta vaid ja keeldus rohkem midagi ütlemast. Autol olid tumedad klaasid, nii et Stella ei näinud, kuhu nad sõitsid, kuid nad sõitsid vähe, umbes kümme minutit. Peatudes astus Bryan autost välja, tiris ka tüdruku sealt välja ja lükkas ta suurde majja sisse. Mingid valvurid võtsid ta seal kinni ja talutasid alumistele korrustele, ometigi tuli Bryan nendega kaasa. Mehed lükkasid Stella mingisse tuppa, millel olid trellist aknad ja uksed. Bryan tuli talle järele ja samal ajal, kui valvurid ära läksid, suudles poiss neiut. Stella üritas teda eemale hoida, ometi polnud ta käed piisavalt tugevad ning Bryan sai talle julmalt läheneda. Kuid tüdruk ei hoolinud, et tal käsi enam kaitsevahendiks ei olnud, ta kasutas jalgu – otse poisile kahe jala vahele. Too tõmbus oiates eemale, samal ajal üritas Stella välja pääseda. Aga uks oli lukus ja võti Bryani käes. Taas pöördus tütarlaps ümber ja proovis poisilt võtmeid saada. Kuid too oli juba löögivalmis, haaras Stellal kätest ja lõi samal ajal ta jalust maha. „Seda õpetas mulle Michael,“ sisistas ta veel enne uksest väljumist, lukustas korralikult ukse ja kadus trepist üles. Stella ei saanud ta sõnadest aru. Mis mõttes Michael õpetas? Kas ta on siis…? Ehmunult jooksis tüdruk ukse juurde ja karjus sellest läbi: „Mis mõttes Michael?! Tule tagasi, ma tahan teada!“ Kuid talle vastas vaid kivimüüride kaja. Ohates istus ta kõvale voodile, alles nüüd märgates, kui külm seal oli. Aknaid ju ees ei olnud, mingeid soojusallikaid ka mitte. Stella märkas nurgas üht kividest laotud algelist lõkkealust, millel oli veel tuhkki sees. Küllap ei ole mina ainuke, keda siin kinni on hoitud, tuli talle tahes-tahtmata pähe. Aga lõkkeaseme kõrval polnud ei puid ega tikke, nii et sellest just eriti kasu ei olnud. Nagu oleks keegi Stella mõtteid lugenud, tuli peagi valvur, viskas trelluksest puud ja tikud põrandale ning lahkus sõnagi lausumata. Stella ladus puud lõkkeasemele, hakkas juba põlema panema, kui taipas, et ilma paberita see ju põlema ei lähe. Meeleheitlikult vaatas neiu oma vanglas ringi, kuid pappi ega paberit polnud. See on justkui minu piinamiseks, mõtles ta ja tahtis täiest kõrist kriisata, kuid heitis vaid vaikides voodile pikali. Algul oli Stella kindel, et Michael tuleb teda päästma, kui nüüd oli see lootus tuhmumas.
***
Kui keegi oleks selle päeval suvatsenud aknast välja vaadata, oleks ta näinud noort meest täiest jõust edasi jooksmas. Tal polnud midagi erilist seljas, vaid T-särk ja lühikesed püksid, aga ta ei pannud tuulist ilma isegi tähele. Oli näha, et ta käib juba mitmeid kordi seda teed, lausa automaatselt hüppas ta aukudest üle ja tegi majade vahel põikeid, et kiiremini kohale jõuda. Varsti jõudis ta suure maja ette. Noormees vajutas varjatud kellanuppu ja uksele tuli teine mees. „Oo, Michael, juba igatsed Stella järele?“ küsis ta irvitades. „Haa, sa võid sellest vaid unistada,“ irvitas Michael vastu, kuid ta silmades oli valu. Õnneks Bryan nendesse ei vaadanud ja Michael kõndis ta järel edasi. „Kus sa teda siis hoiad?“ päras Michael natukese aja pärast, üritades oma häält võimalikult ükskõikseks teha. „Ikka all, kus siis mujal,“ vastas Bryan pisut kahtlustavalt. Peagi jõudsid nad ühe toani, kuhu mõlemad sisse astusid. „Sul pole siin ka midagi muutunud,“ sõnas Michael kohe, üritades teemat arendada. „Muidugi, mulle meeldib kõik vana,“ naeratas Bryan. „Ma lähen korra tualetti,“ lausus siis Michael ja astus uksest välja. Muidugi pööras ta algul tualeti poole, kuid peagi keeras poiss ühest koridorist ära. Seal pistis ta uuesti jooksu, küll mööda treppe, küll mööda koridore, aina allapoole. Varsti jõudis ta kõige alumistele korrustele. „Stella!“ sosistas Michael vaikselt. Tüdruk avas silmad. Kas see on uni? mõtles ta, kuid silmas siis poissi. Ühe hüppega oli ta püsti ja raudvõre juures. „Michael!“ hüüatas ka tema ja võttis poisil kätest kinni, „kuidas sa siis said?“ Michael ohkas: „Pikk lugu ja see kindlasti ei meeldi sulle, aga ma ei saa sulle praegu sellest rääkida. Kas ta on juba midagi hullu üritanud?“ „Veel mitte, kuid see on vaid aja küsimus,“ pomises Stella, kes oli nüüd kindel, et poiss oligi Bryaniga mestis. „Ma päästan su siit välja, ma luban,“ sosistas Michael, taibates enam-vähem tüdruku mõtteid, „ja ma ei ole tema poolel, enam. Sa pääsed siit, ürita niikaua vastu pidada.“ Poiss üritas Stellat suudelda, kuid see osutuks suht keeruliseks, arvestades seda, et raudvõre oli ees ja et tütarlaps eemale tõmbus. „Ma enam ei teagi, kas ma seda tahan,“ pomises Stella tahapoole astudes. „Palun, pea vastu,“ sõnas Michael ja jooksis täiskiirusel minema.
„Sul läks päris kaua,“ täheldas Bryan, kui Michael oli tagasi jõudnud. „Ah tead, kõht on korrast ära,“ pomises too mingi esimese vale, mis pähe tuli. Bryan noogutas ning jätkas oma paberitööga. Michael aga mõtles, kuidas Stellat päästa. Äkki peaks Bryani kohe ära tapma, pakkus ta hullumeelse mõtte välja, kuid taipas, et ta ei ole mingi mõrvar, isegi, kui mängus oma tüdruk, keda ta armastab. „Ma vist lähen nüüd,“ lausus ta ja lahkus. „Jajah,“ pomises Bryan, ta oli liiga oma töösse süvenenud, et polnud isegi tähele pannud, et Michael sahtlist tema varuvõtmete komplekti endaga kaasa oli võtnud.
***
Enam? Kas sellepärast ma siin olengi? Michaeli pärast? Ja kes teab, äkki ta ei räägigi tõtt? Äkki on see kõik lavastus? Et Michael vaid näitleb ja tegelikult ei tunne ta minu vastu midagi? Pole kunagi tundnud? Ei, see pole võimalik! Need olid peamised küsimused Stella peas, kuid mitte ainsad. Kas ma ei peaks teda üldse enam usaldama? Äkki ta ei tulegi mind päästma, vaid ütles nii, et mulle anda pisikestki lootust, et kõik saab korda? Lootus on lollide lohutus, tuletas ta endale meelde. Tüdruk ei suutnud seda kõike uskuda. Ta kõndis “oma“ toas edasi-tagasi, mõeldes selle kõige üle. Stella ei suutnud enam seal olla, ometi ei tulnud mitte keegi talle appi, või siis mitte nii appi.
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 26, 2007 16:53:44 GMT 3
Niiiiiii hea. Uuut ;D. Järge ;D.
|
|
|
Post by hanna on May 26, 2007 16:57:46 GMT 3
Järge saate ma ei tea millal.
|
|
|
Post by Pingu on May 27, 2007 12:07:58 GMT 3
näitkes kohe? (A) UUUUUUUUUUUUUUUUUUUTUUUUUUUTUUUTUTUTUTUUT
|
|
|
Post by hanna on May 27, 2007 14:31:45 GMT 3
Ma ei saa, Pinguu, mul pole arvutis olemaas! xD
|
|
|
Post by Pingu on May 27, 2007 14:47:35 GMT 3
saad küll! Sa kirjutad ümber!
|
|
|
Post by hanna on May 27, 2007 20:13:11 GMT 3
Ma ei jõua, mul on sitaks sitt olla! xD
|
|
|
Post by Loore on May 27, 2007 23:39:20 GMT 3
niii hea jutt!!! uut!!!
|
|
|
Post by hanna on May 27, 2007 23:46:19 GMT 3
Tänks, uut saate vbl homme, ma ju terve päev kodus, ehk viitsin kirjutada xD Ma võiks vabalt teile koopiad oma vihikust saata, et te sealt loeksite, aga keegi peale Anni ja Gerta ei saa ju mu sitast käekirjast aru ;D Sellisest käekirjast, mida ma kalli eestikeeleõpetaja Maasiku jaoks ilusaks ei tee xD
|
|