|
Post by varicella on May 28, 2007 18:40:47 GMT 3
Ei huvita et kõik seda lugenud on.
SISSEJUHATUS
"Emaaa!" karjus tüdruk, hoides kinosaalis pingist kahe käega kinni. "Enely, tule nüüd," rääkis ema rahulikult, ise lapsest kinni võttes. "Ma ei lähe siit ära. Ma nõuan kordust. Ma nõuan!" karjus Enely nüüd juba nutuselt. Ema Amanda püsis küll rahulikuna, kuid oli samuti juba natuke vihane. "Me ostame sulle isaga erineivaid videosid. Me lubame." Naine hoidis pingsalt Enelyst kinni, kuid lõdvestas siis natuke. Tüdruk tundis seda ning andis alla. "Emme! Aga siis kindlasti. Ma ei tea, mis siis saaks. Ma ei suuda nii olla ju. Ma pean seda filmi veel nägema. Ma pean nägema veelkord Harry Potteri uut neljandat filmi." Amanda võttis tüdrukult käest kinni ning tõmbas ta püsti. "Lähme?" küsis ta naeratades. Enely pühkis enda pisarad ning asus koos pimedast kinosaalist välja. Neile hehitsid pahase pilgu kaks turvameest ning ülejäänud rahvas, kes oli just ruumist väljunud, kuid Amanda ja Enely ei teinud neist välja. Tihedalt üksteise kõrval olles sammusid naine ja tüdruk keset suvist päeva mööda tänavat, kuni nad jõudsid suure parklani. Seal oli mitukümmend erinevat autot. Eriti paistis silma aga tumesinine BMV, mille poole nemad ka kõndisid. Hooletult istus Enely autosse, ega teinud välja sellest, et oli just enda helesinise seeliku vastu autot mustaks teinud. Seevastu Amanda tuli ülima ettevaatlikusega autosse ning käivitas selle. Ta heitis pilgu peeglile, kust paistis kolmekümnendates eluaastates naine. Tal olid sügavmustad juuksed ning nendega kooskõlas olevad tumedad silmad. Naisel rippusid kõrvas kuldsed kõrvarõngad ning kaelas oli üks hõbedane ristiga kaelakee. Ta oli väga hoolisetud välimusega ning näis noorem, kui ta tegelikult oli. Amanda oli natuke tüse, kuid see sobis tema ülejäänud kehaga idealselt. Teda katsid alati firmariided ning naine oskas igas olukorras kena välja näha. Amanda naeratas enda peegelpildile ning pööras siis pea paremale, kus istus tema laps Enely. Ta keerutas parasjagu enda kuldpruune juukseid, mis natuke keerdu hoidis. Tüdrukul olid helepruunid silmad, mis samuti olid juustega koos ideaalsed. Enely oli 10-aastane ja õnnistatud erakordselt pikkade ripsmetega ning need nägid ka ilma värvimiseta väga ilusad välja. Amandal oli enda vanuse kohta üpriski sale keha. Tüdrukul pidi olema homme 11-aasta sünnipäev. Ta oli juba mitu nädalat rääkinud, kuidas sünnipäevapeo ajal saabub nende juurde öökull, kes tüdrukule kirja Sigatüükasse toob. Ema oli alati öelnud, et see kõik on vaid raamatus. Mngit võlukunsti ega Sigatüügast pole olemas. Mingit Harry Potterit ei ole olemas, on olemas vaid näitlejad, raamatud ja filmid. Kui Amanda seda kõike meenutas, võttis ta silmad Enelylt ning käivitas ohates auto.
1.PEATÜKK "Tead, emps. See film mõjus mulle nii hästi," rääkis Enely, kui nad autoga paar minutit sõitnud olid. "Ma vaatasin seda täiesti teise vaatenurga alt. Mulle ei meeldinud see kurjus. Malfoyd ja kõik need. Aga nüüd..Ma lihtsalt jumaldan neid. Nii lahe." Amanda oli enda mõtetesse süvendunud, ega kuulanud üldse last. "Emaa! Sa kuulad ka mind?" küsis Enely pahaselt, kuid kehitas siis õlgu ja jätkas uneleval toonil:"Ja see lõpp oli nii vinge. Tead, mina tahan ka Sigatüükasse minna." Amanda pööras pea lootusetult tüdruku poole ja lausus:"Kui mitu korda olen ma öelnud, et kõike seda võlu..." "Jaajaajaa. Ma lihtsalt mainisin korraks," katkestas Enely. Ta hääl oli solvunud. "Aga emme, kui isegi. Ma ei ütle et nüüd see tuleb, aga mis siis kui tuleksi mulle kiri. Kas sa laseksid mind siis." Tütarlaps vaatas õhinaga ema, kes nüüd jällegi ohates alutas:"Enely. See jutt on lõppenud. Kui sa veel ühe sõna seoses võlukunstiga ütled, siis ma võin kinnitada et ükskõik mida - filme, raamatuid, arvutimänge - enam meie kodus näha ei ole. Selge?" Enely vaatas suu ammuli ema. "Lollakas!" podises ta endamisi ning pööras pilgu solvunult aknast välja. Umbes kümneminutilise sõidu pärast parkis tumesinine BMV suure maja ette. Enely avas ukse ning jooksis kiiruga majja. Amanda vaatas pearaputusega tüdrukut ning sisenes siis suurest pruunist väravast. Selle taga asetses väga uhke ja suur hoone. See oli peaaegu nagu mõis. Perekond Blacker elas rikaste rajoonis, keset Londonit. Maja ümbritsesid erinevad lillepeenrad ning ühe selle juures askeldas vanem naine. "Tervist," sõnas aednik kohe. "Tere Brita," sõnas ka Amanda tüsedale naisele. Tal olid hallikad juuksed ning suured ümmargused prillid. Brita ja tema abiline hoidsid korras suurt aeda, mis kattis suuremat osa Blackerite mõisa ümbrusest. Selle alla kuulus ka suur bassein ning purskkaev. Amanda naeratas Britale ning suundus siis majja. Kui naine ukse avas, tuli avalikkusele kohe suur esik. Seal rippusid nagides erinevad riided ning eemal oli ka jalanõudekapp. Kiiresti pani naine enda mustad tippkontsaga kingad kappi ning suundus siis tuppa. "Hei, Marcus!" tervitas ta enda meest, kes parasjagu suures ja avaras elutoas televiisorit vaatas. Mees istus samuti väga suurel ja laial tugitoolil ning ta pea oli suunatud plasmateleri poole. "Hei, Marcus!" kordas Amanda uuesti ning ootas, mil mees teda märkab. "Mh? Aa. Tere Amanda!" lausus Marcus, kui ta naist tähele oli pannud. "Kuidas siis filmi vaatamine edenes?" küsis ta, lükates eest enda pruune juukseid. "Ah, tead. Samamoodi nagu tavaliselt. Ta ei tahtnud jällegi kinosaalist ära tulla. Tead, mul oli jube piinlik juba. Kõik vaatasin, kuidas ta viriseb seal." Amanda rääkis vaikselt ning ettevaatlikult kõrvale vaadates, veendudes, et tüdrukut tema ligidal ei olnud. "Kus ta ise on?" Marcus muigas ning lausus siis:"Jooksis kohe enda tuppa. Ei vastanud mu küsimutele ka. Isegi ei öelnud kuidas film meeldis, lihtsalt jooksis ülesse." Amanda vaatas Marcuse tumepruunidesse silmadesse ning naeratas lohutavalt. "Aga mis lahti oli?" päris mees ning lülitas televiisori kinni. "Ah,nagu tavaliselt ikka. Ajab enda jama sellest , et tema saab ka Sigatüükasse. Ta nagu elaks selle nimel." Marcus noogutas ning raputas siis segaduses oles pead. "Ma loodan et see läheb üle," ütles ta vaid ning avas taas televiisori. Amanda ohkas ning jalutas nende avarasse kööki. Ta istus ühele pruunile pingile, toetas käed lauale ning peitis enda pea kätesse. Seejärel naine ohkas. Pärast minutilist vaikushetke, mil ainult televiisori vaikset häält kuulda oli, tõusis Amanda püsti ning enda pükse siludes võttis ta sammud trepist ülesse. Enely ukse taha jõudnud, koputas ta ettevaatlikult ning lapsehääl kutsus ta sisse. "Mh?" küsis tüdruk, kui naine avarasse ruumi oli sisenenud. Selle sinad, mis muidu bee¾id olema pidid, olid laetud erinevate postritega. Enamus neist oli seotud Harry Potteriga. "Mis on?" küsis Enely nüüd juba kõvemini,kui ema talle vastanud ei olnud. "Ei.midagi ei ole. Ma tulin lihtsalt vaata, kas sul on kõik korras," lausus Amanda vaiskelt ning läks tütarlapse juurde. "Mida sa joonistad siin?" küsis ta tüdrukult, kuid taipas seda juba isegi. Amanda tõstis enda käe ning paitas Enely juukseid. "Mis tulid siis siia kui sa midagi ei tahtnud? Miks mul ei peaks kõik korras olema? Ja kas sind tõesti huvitab mida ma joonistan? Ei usu! Kui tõesti teada tahad, siis joonistan Sigatüügast. Jah! Ja nüüd võta kõik mu raamatud ära. Ma ju ütlesin Sigtüügas. Siiigaaatüüüügaaasss!" Enely peaaegu karjus. Ta silmad olid pisaraist märjad. Tüdruk tõmbas enda juuksed ema käte vahelt ning jooksis nuttes enda voodisse. Amanda jäi nukralt seina äärde seisma. Ta ei lausunud ühtki sõna, vaid vaatas lihtsalt enda tütart. Pisarad veeresid ta põskedel, kuid ta ei söandanud neid ära pühkida. Korraks heitis ta pilgu ka Enely joonistusele. See kujutas suurt lossi, mille juurde sõitsid lapsed paatidega. Naine ei olnud kunagi teadnud, et Enely oskab hästi joonistada. Heitnud veelkord kurva pilgu voodil nutvale tüdrukule, avas ta hääletult ukse ning lahkus.
|
|
|
Post by hanna on May 28, 2007 18:43:59 GMT 3
Olen lugenud, aga siiski hea, pane lõpuni!
|
|
|
Post by varicella on May 28, 2007 18:45:36 GMT 3
Jah, ma üritan jah lõpuni panna. Kuigi enamus ( ütleme nii et kõik ) on seda kas hoggwartszis või KO-s lugenud. Aga kahtlane, kas ma seda Hoggwartszi üles panengi. (: kahtlane, kas ma seal üldse enam hakkan käima. okei, ma vaatan veel. Aga tänks muidu (;
|
|
|
Post by Pingu on May 28, 2007 19:04:59 GMT 3
kuskilt maalt ma seda enam ei ole lugenud :S Mingi siis kui nad koolis juba. Igastahess ootan, et sa läheksid selle piiri juurde juba ;D SIis on mul ka mõtet lugeda OOOTAAAN JUBA!
|
|
|
Post by varicella on May 28, 2007 21:16:38 GMT 3
2.PEATÜKK
Järgmisel päeval ärkas Enely hilja. Ta oli terve õhtu istunud enda toas, nukrutsenud ning kirunud kõike ja kõiki. Lisaks lõpetas ta enda joonistuse ning vaatas juba sajandat korda läbi enda Harry Potteri kolmanda osa filmi. See oli senini ta lemmik olnud. Nüüd Enely ringutas ning tõusis vaevaliselt püsti. Korraks pilgu enda kollasele äratuskellal heites, mis seisis neiu vanamoodsal öökapil, näitas see kolmveerand kümmet. Enely suundus enda isiklikku väiksesse vannituppa ning pesi seal ikka veel uniselt enda näo ning hambad. Pärast seda lonkis ta nda avarasse garderoobi, kust ta leidid endale selga kollased põlvpüksid ning pruuni T-särgi. Rutates läks ta alla, kust ta kuulis juba ema ning isa hääli. "No tere, sünnaipäevalaps," lausus Amanda rõõmsalt, kui märkas trepist alla tormavat Enelyt. "Kuidas siis õhtu möödus?" küsis ta, kallates ise punaste mummudega tassist kohvi ajalehte lugevale Marcusele. Enely nägu tõmbus külmaks ning ta rõõmus tuju oli kadunud. Ka Amanda märkas seda ning kahetses, et üldse midagi küsis. "Noh tule istu lauda," lausus ta hellalt, naeratads tüdrukule ning osutades käega tumepruunile vanamoodsale toolile, mis sobis ideaalselt Blackerite ülejäänud hoomega - enamus asjad olid vanaaegsed ning seda oli ka maja väljspoolt. Enely mõistis, et enda sünnipäeva hommikul ei ole mõtet pahane olla ning endamisi naeratades istus ta lauda. Amanda tõstis tütarlapsele ette omleti peekoniga. Silmi pööritades hakkas Enely sööma. "Nii, mul on siin natuke kõike planeeritud," lausus Amanda ning liigutas Marcuse ajalehte, et ka mees tema juttu kuulaks. Marcus murdis ajalehe kokku ning jäi enda omletti vaadates aist kuulama. Enely pööritas taas silmi, sest oli teada, et ema otsustab jälle terve päeva ära. "Nii. Kuna täna on Enely sünnipäev, siis teen ma väikese erandi," lausus ta, mille peale tüdruk kiiresti kahvli käest pillas ning huvitatult ema jäi vaatama. "Kuna suurt sünnipäevapidu ei tule, siis otsustasime meie isaga, et kell kaksteist läheme lõbustusparki. Pärast seda käime loomaaias ning siis kaubanduskeskuses," lõpetas ta ning naeratas. "Pluss veel, kui Enely kuskile minna ei soovi või siis just on kindel koht, kuhu ta minna tahaks, siis anna märku ja sinna me kohe ka läheme." Enely ei uskunud enda kõrvu. "Kas ma siis täna trennidesse ei peagu minema," küsis ta hämmingus. Amanda raputas rõõmsalt pead. Enely aga ei uskunud seda ning lausus endamisi unistades:"Ei mingit ratsutamist täna, ei mingit viiulitundi. Ei mingit õppimist. Iga päev võiks nii olla." Marcus märkas tütarlapse tujumuutust ning noogutas Amandale kiiduks pead. "Aga kas me kohe ei või minna? Mida ma õhtul teen siis?" küsis Enely ikka veel hämmingus. Amanda naeratas ning vastas tüdruku kahele küsimusele:"No kui sa tahad võime me loomulikult kohe ka minna. Ja õhtupoolik on sul vaba. Võid väljas käia või niisama kodus olla." Enely tõusis lauast püsti ning jooksis ema juurde. Ta kallistas teda ning võttis siis käest kinni. "Lähme siis! Aga tule vali mulle riided väja!" nende sõnade järel hakkas tüdruk naist püsti tõmbama. "Oota, oota. Enne söö enda omlett ära ja siis võime minna," lausus ta naeratades ning viipas käega tagasi tüdruku tooli poole. Enely ohkas ning lausus siis:"Mul ei ole kõht tühi, lähme praegu," kuid tundes end lootusetus olukorras, istus ta maha ning asus sööma. Kui pere söömise lõpetas, võttis Enely kohe Amandast kinni ning tiris teda enda toa poole.Naine raputas endamisi pead ning saatis Marcusele pilgu et korista-ise-laud-ära. Seejärel sammus ta keksleva tüdruku järel ülesse. Enely avas rõõmslat ukse ning jäi selle lävele seisma. Ta pilk seisatas umbes kümneks sekundiks aknalauale ning siis hüppas ta emale nuttes sülle. Amanda ei saanud midagi aru, kuni selleni, kui ta märkas tüdruku akna juures öökulli. "Mida see tähendab?" küsis ta arusaamatult. Enely lasi naisest lahti ning hüppas ühest kohast teise isa lausudes:"Kas sa siis aru ei saa? See on öökull!" "Ma näen jah, et see on öökull, aga mida see tähendab?" küsis Amanda ikka veel mitte midagi aru saades. Enely peatus naise ees ning lausus rõõmsal häälel:"See on sõnum! Sõnud Sigatüükast! Lala. Ma teadsin et ma saan selle. Ja sina isaga valetasite veel, et võlukunsti pole olemas. ma näitan nüüd et on. "Tüdruk keksis toas ringi ning naeratas grimassitavale Amandale. "Misasja? Kiri Sigatüükast?! Ära hakka jälle peale!" lausus ta ning jälgis tüdruku igat liigutust. Enely jooksis öökulli juurde ning võttis ta jala vahelt kirja. Kostis kiljatus. "Näed! Ongi !Emme mu suurim unistus täituski lõpuks!"Tüdruk avas kirja ning jooksis ema juurde. "See on arusaamatus! Võlukunsti ei ole olemas!" lausus ta,pilk suunatud kirjale, mida Enely käes hoidis. Tüdruk rebis ümbriku katki ning luges sealt:
SIGATÜÜKA NÕIDUSE JA VÕLUKUNSTI KOOL
Direktor: Albus Dumbeldore (Merlini ordu esimese järgu kavaler, Suursorts, Peanõid, Ülemloitsumeister, Rahvusvahelise Võlurite Konföderatsiooni
liige)
Lugupeetud preili Blacker! Meil on rõõm Teile teatada, et Teil on olemas koht Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti koolis. Kirjale on lisatud vajalike raamatute ja vajaliku varustuse nimekiri. Kooliaasta algab 1.septembril. Ootame Teie öökulli hiljemalt 31.augustil.
Parimate soovidega
Minerva McGonagall Direktori asetäitja
Kui Enely selle läbi luges jäi Amandal suu lahti. Kas võlukunst on tõeti olemas? Kas tõsti on olemas Sigatüügas? Ta raputas nende tobedate mõtete peale pead ning lausus kergelt ärritunult:"See on mingi nali!" Enely raputas pead ning surus kirja hoolikalt ema pihki. "Näed, siin on õpikute nimekiri ka..ja ümberik," ulatades kõik Amandale, kes neid uuris ning lootis sealt leida vigu, mis annaksid märke, et see on võltsitud. Kirjad läbi lugenud, raputas ta mõistmatult pead. "Kuidas see nii saab olla?" küsis ta arusaamatult. Enely muigas ning lausus ema tavalise lause:"Kõik on võmalik. Peaasi et me sellesse usuksime." Amanda ulatas pärgamenditükid Enelilyle ning istus eemal olevale toolile. Ta näost võis näha arusaamatust ja mõistmatust. Enely jooksis keksides enda laua juurde ning võttis eemalt ühe paberi. "Emps kuule, kuidas ma neile vastust kirjutan?" küsis ta emalt, kes ikka veel toolil istus. "Mis vastust?" küsis ta kulmukortsutudega. Enlely naeratas ning sõnas:"Noh selle kirja vastust. Siin on ilusti kirjutatud et vastust on vaja hiljemalt 31.augustiks. Kuna täna on 28.august, siis on just paras aeg. Või mis?" Amanda vaatas mõistmatult rõõmsat tütarlast ning lausus vaikselt:"Enely. See ei saa olla võimalik. Võlukusti ei ole olemas." Neiu purskas naerma ning rääkis lõbustatult:"Aga mulle tuli ju kiri! See on ehtne näide sellest, et võlukunst on olemas ning ma olen võlur!" Amanda vaatas kurvalt Enelyt ning sõnas:"Ma ei usu et sa sinna minna saad!" Tüdruku rõõmus meel lahtus. "Misasja? Miks ma minna ei saa? Miks?" Selle viimase sõna ta peaaegu karjus. "Miks te mind ei luba? Mu eluunistus täitus ja nüüd te lihtsalt rikute selle ära?" Enely oli hüsteerias ning vaatas üksisilmi Amandat, kes oli näole mananud vabandava ilme. Enely viipas käega ukse poole ning andis teada, et ema peab lahkuma. Viimase viha täis pilgu naisele saatnud, läks ta nuuksudes enda voodile istuma.
|
|
|
Post by varicella on May 29, 2007 13:41:28 GMT 3
Panin natuke valmiskirjutatud osasid juurde. Neid on kõik niikuinii lugenud. : D
3.Peatükk
Pärast kümneminutilist nukrutsemishetke otsustas Enely alla minna. Tal ei olnud kavatsustki jätta kasutamata võimalust, kus ta ei pea õppima ega trennis käima, vaid saab käia kohtades, kus tema tahab. Tüdruk pesi enda näo ning läks vaikselt alla. Poole trepi peal ta peatus, sest kuulis ema ja isa sosistamist. "Aga seda ei ole ju olemas," kostus nukker ja abitu naishääl. Mehe hääl kostis aga vastu:"Ma saan aru, aga need kirjad. Need on ju tõelised. Mina olen näinud koos Enelyga Harry Potteri filme ja seal oli see ümbrik täpselt samasugune. See ei saa olla lihtsalt eksitus." kestis ohe ning tütarlaps otsustas vestluse katkestada. Kärmelt jooksis ta terpist alla. "Hei! Kas lähme?" küsis ta rõõmsal toonil. Amanda ja Marcus vahetasid pilke ning mees köhatas. "Tead, Enely! Mina ja ema mõtlesime siin natuke ja otsustasime sind ikka lasta Sigatüükasse. Me leidsime, et see ei saa olla eksitus. Loomulikult ei ole meil aimugi, kuidas selline asi olla saab, aga noh..." rääkis Marcus ning vaatas iga sõna tagant järjest rõõmsamaks muutuvat tütarlast. "See tähendab, et ma võin minna?!" kilkas Enely ning jooksis noogutavaid ema ja isa kallistama. "Te olete parimad!" hüüdis ta veel ning jooksis siis rõõmust kekseldesenda tuppa. Ruumi jõudes võttis ta laualt tühja paberilehe ning kirjutas sinna korraliku käekirjaga jutu, et ta soovib Sigatüükasse minna. Naeratades murdis ta selle kokku jasuundus öökulli juurde. "Appi!" hüüdis ta, kui nägi lindu, kes terve see aeg oli aknalaual istunud, jalg ette sirutatud. Enely pillas kirja voodile ning otsis enda rahakukrust välja mündi. Kuna võluraha tal ei olnud, pidid ta öökullile neid andma. Lind põrnitses raha hetke pahaselt ning siis võttis vastu raha ning tüdruku kirja. Enely saatis pilguga öökulli, kes õhku tõusis. Ta naeratas ning lausus endamisi:"Siit algab mu uus elu!" Enely vaatas unistades aknast välja, kuidas öökull kõrgustes lendas. Kui lind silmapiirilt kadus, ta raputas end üle keha ning lasi ennast voodisse istukile. Õnnelikult kepses ta seejärel riietekapi juurde ning valis sealt endale riided, millega oleks sobilikum linna minna. Igaks juhuks võttis ta kaasa ka harry Potteri esimese osa raamatu, sest tal võis seda vaja minna. Seejärel kihutas Enely alla, kus ootasid teda juba ema ja isa. "Lähme siis!" lausus Amanda ning pani jalga enda suvised kingad. Enely suu tõusis naerule ning naeratades lausus ta:"Mu plaanid muutusid. Ma ei taha minna lõbustusparki ega loomaaeda, vaid Diagoni põiktänavale!"
Amanda ja Marcus vahetasid mõistmatuid pilke. "Kuhu sa minna tahad?" küsis ema tüdruku poole vaadates. Enely muigas ning kogus õhku et alustada. "Noh. Diagoni põiktänav on võlutänav, kust saab osta Sigatüükasse vajaminevaid asju," lausus ta naeratusega ning oli juba valmis vastama vanemate järgmisele küsimuesle, isegi teadmata, mis see on. "Aga kuidas sinna saada saab. Minu mäletamistmööda oli koht Londonis onju. Ja filmis saadi sinna võlukunsti abiga. Sina ju seda ei oska veel!" Enely muigas taaskord ning nüüd juba isa Marcuse küsimusele vastas:"Jah, isa. Diagoni põiktänav asub Londonis. Sinna saab ühest väikesest ja räpasest kõrtsist nimega Lekkiv katel. See on võlumaalilmas kuulus koht. Tegelikult on raamatus mainitud, et mugud seda ei näei. Nävad ainult võlurid. Egastahes jah, Diagoni põiktänavale saamiseks peab sinna minema." Enely nägu oli naerul. Nüüd pommitas isa aga teda uue küsimusega:"Aga võlumaailmas on ju teine raha. Kuidas sa seda vahetada saad?" Tütarlaps sellele vastusele ei olnud mõelnud. Ausaltöelda polnud ta aimugi, kuidas vahetada kohalik raha galeoonideks. "Mis te nii palju pärite?!" ühmas ta, kuid naeratas siiski. "Mul on kõik palneeritud," lausus ta veel, kuigi tal polnud aimugi, mis tal pidi planeeritud olema. "Noo lähme siis," ütles marcus ning pani enda jalanõud jalga. "Küll sa siis meile seda kõike juhatad."
4.Peatükk Pärast kümneminutilist sõitu, mil Enely vanematele teed juhatas ning Sigatüükast vestles, jõudsid nad lõpuks kohale. "Stop! Peatus nüüd," hüüdis tütarlaps, sest avastas, et nad jõudsin õigesse kohta. Marcus parkis auto ning perekond Blacker suundus autost välja. Enely sirvis käes Harry Potteri esimest osa ning õige koha ülesse leidnud luges ta valjult:"'Nad möödusid raamatupoodidest ja muusikapoodidest, hamburgeribaaridest ja kinodest, aga kuskil polnud poodi, mis oleks näinud välja nii, nagu oleks seal võidid võlukepikesi müüa.' Blaablablaa." Tüdruk pööras lehekülje edasi ning luges:"'Tegemist oli tillukese ja räpase kõrtsiga.' Ähh, kus on kõrts. Kus on Lekkiv Katel," küsis Enely, meeleheitlikult tänaval edasi-tagasi vaadates. "Kuule, seal on midagi!" hüüdis Amanda, osutades käega eemal oleva kõrtsi poole. Enely pööras pea selle poole ning ehmus. "Kuulge, see ongi ju Lekkiv Katel," hüüdis ta ning võttis emalt käest, et teda sinna poole tõmmata. Seejärel tegi ta pähe kutsikanäo ja ütles:"Emme, issi. Võin ma lähen üksinda sinna. Ma ajan kõik asjad korda. Mul on tunne et mugusid sinna ei lasta. Sinna on pandud peale eriline kaitsekiht, võlukunstiga ma mõtlen, millest mugud läbi ei saa." Viimased laused mõtles Enely ise, sest ta soovis, et ta saaks sisseostud üksi teha. Marcus ja Amanda kaalusaid seda hetke ning laususid siis."No hea küll. Ma annan sulle raha. Meie läheme isaga siis lihtsalt linna peale. Meil paar asja ajada. Kui sul valmis saab, siis helista ja saame kokku. Nõus?" Neiu naeratas ning lausus:"Muidugi nõus! Aga andke siis raha ka onju." Viimase lause ajal oli tal jällegi kutsikanägu peas ning isa pööritas silmi. "Lõpeta nägude tegemine. Anname, anname," lausus ta ning koukis rahakotist välja tuhat naela. "Ma loodan et õpikud pole väga kallid ja siis jääb ülejäänud raha sulle kooli ka," lausus ta ning ulatas rahatähed tütarlapse poole, kes ei suutnud enda silmi uskuda. "Tänks, issi," lausus ta ning imetles raha.'ta on küll vist hulluks läinud. Heas mõttes,' sõnas ta peas, ikka veel imetledes raha. "Oi jah! Ma lähen nüüd," lausus ta ning jooksis kõrtsi poole, hüüdes veel: "Tsaau!" Enely võttis kopsud õhku täis ning astus kõrtsi. See oli rahvast poolenisti täis. Tüdruk juba kahtses, et oli siia üksinda tulnud, sest rahvas näis olevat väga kahtlane. Kapuutsiga mees heitis Enelyle pilgu ning naeratas, mille tagajärjel paistsid silma ta kollaks-pruunid hambad. 'Iuu,'mõtles tütarlaps ning kõnis leti juurde, mille taga oli kõrtsmik Tom. Äratundmisrõõm oli Enelyl suur. "Jah, ma olen õiges kohas," podises ta endamisi ning kindlal häälel ütles ta kõrtsmikule:"Tervist. Mina olen Enely Blacker ja lähen see aasta Sigatüükasse. kas oleks võimalik teada saada, kuidas saab Diagoni põiktänavale ja äkki oleks võimalik siin ka raha vahetada." Tom noogutas ning muigas endamisi. "ma polegi veel nii julget tüdrukut, kes täiesti üksinda siia tulnud on, näinud," sõnas ta ning pani Enely punastama. "Ahjaa. Su küsimused siis," lausus ta vaikse vaikushetke pärast. "Muidugi, muidugi. Siit saab jah Diagoni põiktänavale. Õiges kohas oled, õiges kohas," podises vana baarimees nii, et Enelyl oli raske aru saada. "Ahjaa. Raha saab vahetada siin küll," sõnas ta muiates ning kui Enely oli raha letile pannud, vajus baarimehe suu imestusest lahti. "Oi, oi, oi, palju palju palju," podises ta endaette, mille peale Enely vaikselt turtsatas. Topm ei teinud sellest aga välja, vaid andis ladus tüdrukule suure hummiku võluraha. Nende sees oli nii galeoone, knutte, kui ka sirpe. "Lahe!" mõtles Enely ning pani kõik need enda suurde rahakukrusse, mis nüüd isegi kinni ei mahtunud. Tom naeratas enda hambutut naeratust ning suundus järgmise kliendi juurde, jättes kulmu kortsutava Enely leti taha mõistmatult istuma. "Oota, ma tahaksin Diagoni põiktänavale ka," hüüdis tütarlaps, kopitanud letile koputades. Tom püsis hetke vaik ning siis lausus:"Ahjaa, ahjaa. Näed, mine sinna väikesesse ruumi ja ütle kolm korda 'Diagoon, Diagoon, Diagoon' ja kindlasti venita oo-d. Nii on viis, kuidas muguperest võlurid saavad Diagoni põiktänavale." Enely tönas ning enda veel kerge kotiga, naeratus suul, kõndis ta väikse ruumi suunas.
5.Peatükk "Diaagon, diaagon, diaagon," sõnas Enely ning pigistas silmad kinni. Ta oli liiga ootusärevil kõigest. Ta suletud silme ette kerkis pilt, kuidas kivisein tuleb eest ning asemele kerkib suur ja lai Diagoni põiktänav. Tüdruk avas silmad ning pettumus oli suur - ta seisis ikkagi Lekkiva Katla väikeses ja kõledas kõrvalruumis. "Oota misasja?!" hüüdis ta ning mõtles pingsalt. "Noo muidugi," ütles ta pärast mõttepausi ning toksas käega vastu pead. Enely pööritas silmi ning proovis uuesti:"Diagoon, diagoon, diagoon!" See viis Diagoni põiktänavale minek tundus juba naeruväärsena. Siiski ei kaotanud ta lootust. Taas silmad sulgedes, kuulis tütarlaps sahinat. Uudishimulikult avas ta taas silmad ning imestusest vajus tüdruku suu lahti - tema ees laius Diagoni põiktänav terves tema ulatuses. Enely oleks justkui ilmunud ühest kohast teise. Ta oli sellest isegi täiesti kindel, kuid taha vaadates võis näha ikkagi veel hambutut Tom'i ning kõrtsi. Rõõmsalt tujul keksis Enely natuke eemale ning vahekäik, mis enne tama selja taga oli justkui haihtus. Neiu naeratas ning silmitses nüüd ligemalt põiktänavat. See oli enam-vähem samasugune, nagu ta alati ette oli kujutanud - suur, lai, uhke, erinevaid nõidu täis. See viimane hämmastas tüdrukut veel kõige rohkem. Igal pool siblisid ringi erinevas vanuses nõiad ja võlurid. nende seast võis ka eristada koolilapsi, kes tulid ilmselgelt esimeseks septembriks asju ostma. Aega kaotamata asus Enely teele. Kõigepealt otsustas ta minna Maadam Malkin'si rüüpoodi. Enely astus äreva tundega poodi sisse. see oli suur ning lai kaplus, kus igal pool seisid erinevad rüüd. "Kas Sigatüükasse?" kostus tüdruku selja taga hääl, mille peale Enely ehmatas. Talle vaatas vastu naeratav nõid. Neiu noogutas tasakesi. "Mul on kõik vajalik olemas," sõnas Maadam Malkins ning kadus korraks taharuumi. Tagasi tuli ta sealt rüüga, mille ta Enelyle selga pani. Seejärel mõõtis ta õiged suurused ning natukese aja pärast oligi kõik valmis. "Näed, palun, siin on su rüü," sõnas ta taas naeratades ning andis selle Enelyle. Tüdruk tänas ning tõmbas enda õlakotist välja raha täis topitud kukru. Ta maksis vajaliku rahasumma ning ulatas selle müüjale. Enda uue rüü kotti toppides lahkus ta poest. Tagasi tänaval olles, mõtles ta pikalt selle üle, kuhu järgnevalt minna. Kõige huvitavam pidi tulema võlukepi ost ning sinna ka tütarlaps suundus. Viletsasse ja väiksesse poodi astudes helises kuskil kelluke. Kohe ilmus nähtavale ka Härra Ollivander. Enely ei ehmunud, kui mees lagedale ilmus - ta oli juba ette valmistunud ehmatuseks ning ka mehe välimus ei tekitanud temas enam suuremat ehmatust, oli ta ju teda ometi kinos näinud. "Tere!" lausus Enely ning Ollivander, kes tüdruku poole suundus, teretas vastu. Ta tuli tüdrukule lähemale ning tekitas Enelys nüüd juba natuke jubeda ja ebameeldiva tunde.Ta tõmbas taskust hõbedase mõõdulindi ning natukese aja pärast lausus:"Nii, nii. Jaa, jaa." Järsku pööras mmes ümber ning kadus poe sügavustesse. Mõne minuti pärast sealt tagasi tulles, oli tal käes mitu karbikest, milles kõigis oli sees võlukepid. "Säh, proovi seda," lausus ta, ulatades Enely poole võlukepi. "Pajupuust, üksteist tolli, peenike ja panduv," lisas ta. Enely võttis ettevaatlikult võlukepi ning viibutas seda natuke. Tema imestuseks ei juhtunud midagi. "Imelik, imelik," lausus Ollivander. "Iga võlukepp peab midagigi tegema. Ükskõik kas ta on siis õige või vale." Enely käed muutusid higiseks:'Äkki ma ei olegi võlur. Äkki see kiri ei olnud mõeldud mulle ja mina ei pidanudki Sigatüükasse saama. Äkki ma ei tohiks praegu midagi võlukunstist teada saada. Äkki tõesti ma ei olegi võlur!' mõtles tüdruk.Ta oli üleni higine ning närveeris. Ollivander mõtles natuke ning kehitas õlgu. "Tõesti väga imelik."
6.Peatükk Enely ei suutnud enam tasakesi seista ning vaadata võlukeppi jõllitavat härra Ollivanderit. "Öelge kohe, et ma pole nõid," lausus ta nutuselt, mispeale müüja näo tema poole pööras ning kulmukortsutusega neiut jälgis. "Kes ütles et sa nõid ei ole? Sa oled nõid. Aga väga imelik, imelik," sõnas Ollivander ning jõllitas taas võlukeppi. "Aga mis on siis? Mis on imelik? Miks see võlukepp ei töötanud?" Enely oli juba peaaegu hüsteerias, kuid ta üritas rääkida võimalikult rahulikult. Ollivander kogus end ning rääkis siis ühe hingetõmbega:"Iga võlukepp, olgu ta siis sulle õige või vale, peab selle proovides midagi korda saatma. Tavaliselt siinsamas ruumis ükskõik mille peal ja ükskõik mida. On ka erandjuhtumeid, kus võlukepi viibutamisel juhtub midagi kuskil teises maailmaotsas. Sinu puhul ongi nii." Enely ei saanud aru."Noh, aga mis selles nii imelikku on siis?" küsis ta ikka veel vaheldumisi võlukeppi ja tüdrukut jõllitavalt Ollivanderilt. "See on väga haruldane juhus. Ma ei ole veel näinud, et kellegil midagi sellist juhtuks. See on kahtlane, väga kahtlane. Ja see võlukepp, ma peaksin selle maha kandma. sellest võlukepist ei tasu midagi head oodata. Jah, ma hävitan selle. Praegusama." Tundus, et Ollivander oli unustanud ruumis viibija ning kadus nüüd ruumi teise otsa, riiulite vahele. Sealt kostis pragistamist ja ühte kõva pauku. Enely ei taibanud, miks selline reakstsioon väikese võlukepi pärast, mis tekitas vastava nähtuse näiteks kuskil Austraalias. Tütarlaps kehitas õlgu ning ootas. Pärast mõneaegset ootamist ta seda enam teha ei viitsinud. Ruumi teisest otsast kuuldus ikka sama heli - nagu keegi oleks midagi õhku lasknud. Tütarlapse pilk langes laual seisvate võlukepi karbikeste peale. Uudishimust avas ta ühe ning võttis kätte. Karbikese peale oli kirjutatud: üksteist ja pool tolli, vahtrapuu ja ükssarviku karv, üsna terav. Tagajärgedele mõtlemata avas Enely karbi ning võttis võlukepi kätte. Selsamal hetkel, mil ta seda käes hoidis ja viibutas, koperdas leti taha Ollivander, kes oli ennisest halvema väljanägemisega. "Miiidaaa sa teeeed?" karjus ta ning jooksis Enely juurde, kes nüüd ehmatusest võlukepi maha pillas. "On sul arus mida sa oleks võinud teha? Ilma minu juuresolekuta? Kas sa pilkatirts oled hulluks läinud?" Enely taganes paar sammu ning vaatas murelikult härra Ollivanderit, kes nüüd näis veelgi hirmuäratavam. "Ah, noh, õnneks ei juhtunud midagi. No võta see ülesse ja proovi." Mehe hääletoon oli rahunenud ning ta läks tagasi leti taha. Enely võttis ettevaatlikult maast võlukepi ning tundis sõrmedes soojust. Tüdruk vihistas sellega üle toa ning ilmus sama nähtus, mis raamatuski - selle otsast paiskus erinevaid sädemeid. "Oh, väga hea, tõesti, väga hea," lausus Ollivaneder ning silus enda juukseid. "Noh , säh, võta see siis." Enely tänas ning maksis vajaliku seitse galeooni. Rõõmustades, et ta siit lõpuks vabanes, lahkus ta poest.
Järgnevalt suundus Enely raamtupoodi "Flourish ja Blotts". Raamatud ja kirjandus oli teda alati paelunud. Astudes poodi sisse, vajus Enely suu lahti. Riiulites olid laeni ulatuvates virnades erinevad raamatud. Niiviisi ukse juures seistes ja aegamisi ruumi silmitsedes ja imetledes põrkas ta kokku ühe temavanuse tüdrukuga. "Mida sa passid siin ükse ees?" küsis ta tibilikult toonil. Enely ehmatas ning vaatas tütarlast. Tal olid poole seljani ulatuvad blondid juuksed, mis olid täiesti sirged ; sinakas-hallid silmad ning sale kehaehitus. "Mida sa vahid nüüd siin mind suu ammuli. Aru ei saanud, et sa oled mul ees," lausus nüüd taas tüdruk enda kõrgel häälel. "Jajah, ära närvi nüüd mine," podises Enely endamisi ning astus paar sammu ukselävelt eest, et tüdruk saaks välja minna. Enely turtsatas seejärel tüdruku kõrkuse peale ning lausus mõttes:"Täis Slytherinlane." Tütarlaps kohendas enda õlakotti ning suundus siis poodi. Mõne tunni pärast sammus Enely sinna, kust ta oli Diagoni põiktänavale tulnud. Tal olid kõik sisseostud tehtud ning raha kulutatud. Tüdruku kott oli erinevatest asjadest pungil ning lisaks olid veel tema käe otsas erinevad kotid, kus raamatud ja õpikud sees olid. Nende raskus hämmastas neiut. Ta oli ostnud kõik mis vaja ning paar huvitavamat raamatut veel lisaks. Lastes enda kotid maha kukkuda, istus ka Enely kivile. Ta käed ja õlg oli raskete kottide kandmisest väsinud ning nüüd tasus ära veidike puhkust. Kivi peal istudes, mõtles nüüd Enely esmakordselt sellele, kuidas tagasi pääseda. Ta ei olnud veel kordagi mõelnud, kuidas saada tagasi Lekkivasse katlasse. Enne oli ta liiga erutuses Diagoni põiktänavale saamiseks ning ei mõelnud kordagi tagasituleku peale. Aegamisi vinnas ta end püsti ning võttis taas kätte kotid. Seistes sama kiviseina ees, mille taga pidi olema kõrts, lausus ta:"Eem. Leekiv katel, Leekiv katel, Leekiv katel." Midagi ei juhtunud. "No siis Lekkiiv katel, Lekkiiv katel, Lekkiiv katel," proovis ta uuesti, kuid kui nüüdki püsis kivisein kindlalt Diagoni põiktänava ning Lekkiva katla vahel, proovis ta siiski veelkord:"Lekkiv Kaatel, lekkiv kaat..See on mõttetu proovida ju. Naeruväärne, kui loll võib üks inimene olla, et ei küsinud, kuidas tagasi saada. Nüüd istungi siin lihtsalt kiviseina taga ning ootan, kuidas see iseenesest eest vajub. Haahaa." Tüdruku meeleolu oli nullis ning ta istus tagasi kivile. Enely puhkus enda pika tuka silme eest ning mõtles. Järsku tekkis ta pähe mõte. "Oh! Muidugi. Ma helistan emale ja isale ning nemad küsivad Lekkivast Katlast, kuidas tagasi saada. Seejärel helistavad nemad mulle tagasi. Geniaalne!" Rõõmsamalt võttis Enely taskust mobiiltelefoni, kui nina krimpsutades märkas ta, et sellel on must pilt ees ja ei tööta. "Oota mida?" küsis ta endalt, kuida alles siis meenus see, et võlumaailmas ei saa igasugune elektroonia töötada. "Oii kui geniaalne ikka. Loll," kirus ta mõttes ennast ning Enely pähe tekkis taas grimass. Järsku möödus temast see sama tütarlaps, kellega ta oli raamatupoes kohtunud. "Oota korra!" hüüdis Enely ning tõusis püsti. Tüdruk vaatas teda kulmukortsutusega ning sõnas:"Mis on?" Enely jättis enda kotid sinnapaika ning lähenes tüdrukule. "Ma tahtsin küsida, et ega sa ei tea, kuidas tagasi Lekkivasse katlasse saada?" Tüdruk turtsatas ning lausus:"Ikka tean. Koputa enda uue võlukepiga sellele kollasele kivile seal. Neljast korrast piisab." Tüdruk naeratas ning lisas:"Aa. Ma olen Cherstin, muide." "Enely," tutvustas ka neiu end ning lisas:"Tänks. Ma ei oleks ise elu sees sellele mõttele tulnud." Cherstin naeratas ning lausus:"Pole tänu väärt. Ahjaa, unusta see poes juhtunu ära. Ma olin natuke ülbe vist. Aga mis teha, ma vahel olen selline." Enely naeratas ning jättis tüdrukuga hüvasti, veelkord tänades. Seejärel otsis ta enda kotist välja võlukepi ning koputas neli korda kollasele telliskuvile. "T¹au emps," alustas Enely. "Ma olen tagasi. Kõik ära ostetud ja nii lahe oli. Tead, ma sain isegi tuttavaks ühe tüdrukuga. Julmalt lahe ikka. Ahjaa, tulge järgi siis. Ma seisan siin samas Lekkiva katla juures. Tulge võtke peale mind." Peale pausi, mil ema telefonis rääkis, sulges Enely enda klapiga mobiili ning hoolimata sellest, et teised võisid teda halvakspanuga vaadata, istus ta keset tänavat maha äärekivile ning sirvis õnnelikult enda uut nõiajookide õpikut.
7.Peatükk
Järgnevad päevad möödusid Blackerite peres ootusärevalt. Enely veetis iga oma vaba hetke Sigatüüka raamatuid ja õpikuid lugedes. Talle meeldis saada kõigest teada ning uusi asju õppida. Sisimas arvas ta juba, et tänu enda õppimishimule saadetakse teda Ravenclawi. Tegelikult ei olnud Enelyl selle vastu midagi, võib-olla ta isegi lootis sinna saada. Viimasel õhtul enne Sigatüügast oli Enely tõsiselt ärevil. "Emme, kuule, kus mu see must kampsun on?" karjus ta trepist alla joostes. "Ma tahan seda kaasa võtta! Aa, ja siis see dressikas. Ma pole seda juba kaua aega näinud. Emmee, mul on ühel pluusil nööp eest tulnud. Õmble tagasi." Amanda istus väsinuna diivanil ning kuulas lapse soove. "Näed, see dressikas on meie toas. Ja ära võta siis seda pluusi kaasa. Ja pealegi, ma olen sulle juba korduvalt öelnud, et oleks varem enda riided ära vaadanud. Oleks käinud sulle uusi asju ostmas ja laseksime vanad korda seada. Ei, sina olid ikka ninapidi raamatutes." Enely pööritas silmi ning lausus:"Jaajaa. Oota, mis kell me homme välja sõidame üldse?" Amanda podises endamisi:"Kell kümme," ning süvenes siis televiisorist tulevatesse uudistesse. Enely ohkas ning suundus tagasi enda tuppa."Nii, see kohver on täis. Ja nüüd teine ka. Oeh, mis ma nii palju riideid kaasa võtan?" küsis ta endalt ning kehitas siis õlgu. Siiski jätkas tüdruk kohvrite pakkimist ning hilisõhtuks sai kõik valmis. "Nii, nüüd on kaks suurt kohvrit igasuguseid asju täis. Palju sai küll, aga terve kooliaasta peab ju nendega üle elama." Proovides enda kohvreid ukse poole tõmmata, loobus Enely sellest kohe, need olid lihtsalt nii suured ja rasked. "Mul oleks praegu kahandamisloitsu tarvis. Tähendab ma tean küll seda, aga väljaspool kooli ei tohi ju võluda,"sõnas ta mõttes ning lasi siis kohvrid maha. Väsinult ning ärevalt läks ta magama. Järgmisel päeval ärkas Enely vara, umbes kell pool kaheksa. Kuna ülejäänud pere veel magas, hakkas Enelyl igav. Ta sättis end minekuks täiesti valmis - käis pesemas, pani riidesse ning jumestas end väga õrnalt. Kõik valmis, võttis ta veel viimast korda kohvrist välja enda uue raamatu ning asus lugema. Pikapeale väsitas see teda aga ära. Ka altkorruselt kostus sahistamist. Tundus, et ema ja isa olid ülesse ärganud. Enely pani raamatu tagasi ning jooksis alla. "Noh, sa nii varajane?" küsis Amanda, kes nüüd juba köögis toimetas. Enely mühatas ning heitis pilgu kellale, mis seekord üheksat näitas. "Noh, teeme kiiresti. Kell üksteist läheb rong," lausus tütarlaps ning näppis tomatit, mida Amanda parasjagu lõikas. "Me sõidame King's Crossi jaama vähem kui viisteist minutit. Ole rahulik, me jõuame." Enely grimassitas ning pistis nahka tomativiilu. Umbes tunni aja pärast oli perekond autos. "Mis sul siin kohvrites on, et need nii rasked on?" küsis Marcus, kes kaht kohvrit enda taga hoidis. "Ah ei midagi erilist. Õpikud ja riided,"lausus Enely, kes enda käes Diagoni põiktänavalt ostetud kassi Kyle't hoidis. "Ma ei saa ikka aru, et miks sa selle kassi sealt ostsid," kõneles nüüd Amanda ning vaatas süsimusta ja karvast kassi, kes mõnusasti Enely kätel lamas. "Noo vaata. Kirjas oli öeldud, et Sigatüükasse võib kaasa võtta ka kassi, öö.." "Jaajaajaa," katkestas Enely loetelu Amanda, kes seda juttu juba mitmeid kordi kuulnud oli. "Ah, ise tead, kui temaga hakkama saad, siis minugipoolest hoia teda." Enely naeratas ning sättis kassi ilusti auto tagaistmele lamama. "Nii, kohal," lausus Marcus autot pidurdades ning sealt siis maha astudes. "King's Crossi jaamas oleme." Ta tõstis maha ka Enely kohvrid ning sammus kõigi ees suurde jaama. Mees pani kohvrid suurde kärru ning lükkas seda kaugemale, kuni ta lõpuks seisma jäi. "Nii, nüüd oleme siin - platvormi üheksa ja kümme vahel. Ole tubli." Ta võttis tütarlapse käest nurruva kassi ning pani selle kohvrite peale lamama. "Jah Enely,vaata et sul kõik hästi siis läheks," lausus ka Amanda ning kallistas tütart. "Jah, ma üritan," sõnas Enely ning haaras käru tugevamalt pihku. "Ma lähen!" hüüdis ta ning jooksis pealtnäha tugeva ja kõva kiviseina poole.
|
|
|
Post by varicella on May 29, 2007 15:42:49 GMT 3
Panin veel kolm osa (: Edasi hakkan ühe osa kaupa panema . : D 8.Peatükk
Enely pigistas silmad kinni ning mõne hetke pärast oli ta läbinud kiviseina. Ta ohkas kergendunult ning vaatas ringi. Eemal ootas teda suur punane aruvedur. Paltvorm oli täis erinevaid lapsi, kes samuti Sigatüükasse läksid. Tüdruku pea kohale sildile oli kirjutatud "Sigatüüka ekspress, kell 11". Natuke maad edasi oli ka suur kell, mis näitas, et rong väljub kümne minuti pärast. Enely lükkas käru vaba kohta otsides edasi. See ei olnud eriti raske, sest rong oli veel poolenisti tühi. Tütarlaps vinnas raskustega enda kohvrid ühekaupa kupee nurka ning läks ka ise siis sisse. Enely istus pingile ning võttis enda kotist raamatu välja. Kuna reis osutus tulla pikk, siis oli see praegu neiu ainuke ajaveetmise võimalus. Ta oli täiesti raamatusse süvenenud, kui keegi teda segas. "Hei, kas ma siia võin tulla? Kõik kohad on juba kinni," kostus tuttav hääl. Enely tõstis pilgu raamatust ning märkas imestusega, et ukse lävel seisis Cherstin. "Tsau, muidugi võid!" lausus Enely õnnelikult ning pani raamatu kinni. Tal oli hea meel, et pidanud tervet sõitu lugema, vaid sai ka tutvusi sobitada ning juttu puhuda. Cherstin pani enda ühe väga suure kohvri Enely abiga kupee nurka ning istus ise selle kõrvale. "Sa lähed esimesse onju?" küsis Enely. Cherstin noogutas. "Jah lähen, ma nii väga ootan juba. See on nii imelik, et Sigatüügas olemas on. Ma ei uskunud kunagi. Ja mu vanemad, tegelikult olid nad üldse täiesti vastu, et ma läheksin. Aga mina olen selline, kes oma jonni ei jäta. Neil polnud lootustki, et ma koju jääksin. Kui kord elus antakse selline võimalus, mis on mu südamesoov, siis seda ma lihtsalt vanemate pärast kasutamata ei jäta." Enely noogutas."Jah, minuga oli sama lugu, aga mitte väga hull. Natuke tujutsemist ja vanemad olid nõus. Aga muidu lähen mina ka esimesse," sõnas ta ning lisas:"Aga mis majja sa tahaksid saada. Mul isiklikult ei olegi lemmikut, aga millegipärast arvan ma, et ma saan Ravenclawi. Ma lihtsalt olen täielik raamatute ja õppimise friik. Ma koguaeg ainult loen. Aga teistesse majadesse peale Slytjherini võin ka saada. Ma ei ole nii õel ja ülbe, et sinna saada. Tegelikult ei oskagi ma öelda kuhu ma saan. Mul on midagi igast majast. Ühest rohkem kui teisest." Cherstin muigas ning sõnas:"Aga mina tahan just Slytherini saada. Ma olen iseloomult ka selline ülbe ja pahatahtlik. Just samasugune, nagu ma poes ennast näitasin. Aga jah, Ravenclawil pole ka midagi viga. Mulle meeldib ka õppida. Aga kui ma Hufflepuffi saan, siis ma ei tea mida ma teen. Aga ma arvan ja loodan, et ma ikka ei saa. Sõõlamiskübar on senini end küll heast küljest näidanud ja õigetesse majadesse sõõlanud." Enely kehitas õlgu ning paitas enda kassi Kyle't. "Näed, see on mu kass. Nummi, eks," lausus ta Cherstinile, kes looma korraks vaatas ning naeratas. "Jah, armas on ta küll," sõnas ta ning lisas osutades pruunikale linnule:"Aga minul on loorkakk Stess. Imelik nimi ma tean, aga kui ma talle nime mõtlesin, oli mul hästi halb tuju. Tõesti, ma tujutsen vahepeal ja siis hõidke kõik alt." Enely turtsatas ning sõnas:"Oota, aga räägi endast veel midagi. Kus sa elad ja nii." Cherstin ohkas ning lausus:"Okei. Cherstin Lybest olen. Aga sa võid mind Tsessuks kutsuda. Nii tegid ka mu sõbrannad. Cherstin on nii pikk ja kohmakas nimi. Elan Walesis, Cardiffis. Meie perel on üks suur maja linna keskel täitsa. Üks õde Mariann on ka." Enely noogutas. "Okei, Tsessu siis. Aga mina elan siinsamas Londonis. Ka kesklinnas. Ja meie perel on üks suur mõisa moodi maja. Hästi tore ja suur. Ja õdesid-vendi pole." Tüdrukud vaatasid aknast välja ning märkasid, et nad on juba liikuma hakanud. "ma ei pannudki tähele, et me juba sõidame," lausus Enely ning silitas Kylet. "Oi jah, me oleme juba kümme minutit umbes liikunud. Aeg läheb ikka nii kiiresti," sõnas Cherstin, kuid tüdrukute vestluse katkestas helepruunide lokkis juusteda tüdruk, kellel olid ümmargused prillid ning ta oli veidike tüse. "Kas ma siia kupeese võin tulla. Ma ei tea, kõik kupeed on kinni juba," lausus ta vaiksel ja nohiklikul toonil, mille peale Cherstin naerma puhkes. Tüdruk ehmus ning läks enda imetillukesi kohvreid taga kandes minema. Ka Enely ei suutnud naeru pidada ning purskas naerma. "Kas sa nägid, mis hääl tal oli?" küsis Tsessu läbi naeru. "Nii..imelik ja nohkarlik. Kujutan ette, et ta on kindel hufflepufflane." Enely turtsatas naerust ning sõnas:"Jah, ja nägid mis prillid tal olid. Suured ja ümmargused ja viltu peas veel. Ja ta ehmus sinu peale Tsessu nii ära ju." Tüdrukud naersid ja rääkisid, kuid nende jutuvoolu katkestas vanem naine, kes lükkas nende ukse lahti ja vaatas naerukrampides tüdrukuid altkulmu, kuid leebenes siis kohe. "Kas te siit kärust tahate midagi, kullakesed?" küsis ta, osutades käega maiustusi täis kärule. Tüdrukud vahetasid pilke ning noogutasid. Enely tõmbas välja enda rahakukru ning sama tegi ka Cherstin. Mõlemad võtsid endale kuhjaga maiustusi, mida nad ka kohe sööma hakkasid. Kui mõlemal neist juba paha oli, avas ukse seesama tüdruk , keda nad enne naersid. "Ma tahtsin öelda, et te peate enda rüüd selga panema. Me jõuame kohe kohale," ütles ta vaikselt ning lisas:"Vabandust, et ma enne ära ehmusin. Muide mu nimi on Barbara. Rõhk on teise aa peal. Barbaara." Tüdrukud hoidsid hinge kinni, et mitte taas naerma puhkeda. "Okei Barbaraaaa siis," lausus Cherstin itsitades. "Eii, Barbaara," parandas tütarlaps pahaselt. "Aa, vabandust Baarbaraaa," lausus Enely irooniliselt ning naeratas. "Ah, nõmedad olete. Mu nimi on Barbaara noh," lausus tüdruk sarkastiliselt ning lahkus. Taaskord oli Enelyl ning Cherstinil millegi üle naerda. "Appi kui loll saab üks inimene ikka olla. Barbaaaara ikka noh," lausus Tsessu naerukrampides. Ka Enely naeris, kuidas jaksas, kuid tundes, et rong käiku peatab, lausus ta:"Kuule, hakkame jah valmistuma. Me oleme kohe kohal." Cherstin pööritas silmi, kuid hakkas siiski rüüd selga panema.
9.Peatükk Kui kõik õpilased rongilt maha olid tulnud, sikutas Enely Cherstinit varrukast. "Vaata, Tsessu," sosistas ta ning näitas käega eemale, kus seisid Harry, Ron ja Hermione. "Mis on?" küsis Cherstin, kuid vastust mitte ootama jäädes vaatas ka tema sinna. "Oh, lahe," lausus ta ilma erilise huvita ning pööras pea tagasi. "Mis on? Lahedad on ju. Ma läheks küsiks praegusama autogrammi," sõnas Enely naerdes ning sikutas Chersinit taas varrukast. "No mis on, ma nägin ju neid," lausus ta veidike pahaselt. "Esimese klassi omad siia, esimese klassi omad siia!" kostus eemal vali ning madal hüüe. Cherstin tõmbas ikka veel trio igat sammu jõllitavat Enelyt käest, ning tiris teda Hagridi poole. Mõne sammu astunud, jäi ta seisma. "Mis on nüüd?" küsis Enely naeratavalt Cherstinilt. Tütarlaps pööras pea sinna, kuhu Tsessu vaatas ning puhkes naerma. "Mis on?" küsis Cherstin, ikka veel Dracot jõllitades. "Kas sulle see endale naljakas ei tundu?" küsis Enely. "Ma saan aru, et sa oled Malfoyst rohkem vaimustuses, aga täitsa ühest äärmusest teise ka ei ole mõtet minna." "Mida iganes!" podises Tsessu ning tiris Enelyt edasi.
"Nii ilus, suur ja lahe," lausus Chersin ahastuses olles Sigatüüka lossist. Enely nõustus temaga. "Jah, kinos vaadates ei tundunud ta üldse nii suur ja võimas, kui praegu," sõnas ta. Heites pilgu teistele esimese klassi omadele, märkas ta, et nemad on veel rohkam sellest vaimustuses. "Tead Cherstin. Mul on tunne, et me kahekesi oleme ainukesed, kes on muguperedest pärit. Teised ei oleks nagu seda lossi elusees näinud ja näiteks Dracot nähes ei olnud nad üldse nagu teadlikudki, et tema ka olemas on," lausus Enely ning vaatas lossi imetlevad Cherstinit. Jõudnud lossi sisse, jäi Hagrid seisma. Ta avas puust ukse ning nende ees seisis range ilmega Progfessor McGonagall. "Teretulemast Sigatüükasse," ütles ta. "Peagi algab pidusöök, kuid enne seda sõõlatakse teid eri majadesse. Neid on neli:Gryffindor, Slytherin, Hufflepuff ja Ravenclaw. Kui te Sigatüükas viibite, saate te enda majale punke teenida, kuid reeglite rikkumise eest, hoopis kahandate neid. Sõõlamistseremoonia algab mõne hetke pärast. Ja lisaks tahan ma teile veel öelda, et nagu te kõik teate, on mõned pärit mugude- ja mõned võlurite perest. Need, kes mittevõlurite sees kasvanud on, teavad kindlasti ning on näinud Harry Potteri raamatuid ning filme. Kui see õppeaasta läbi saab, avaldub uus, ehk siis 5.osa. Sellel ja nagu ka eelmistel õppeaastatel, käivad ringi ajakirjanikud ja filmijad. Nad otsivad materjali, mille põhjal siis uus Harry Potteri osa teha. Kui paistate millegagi silma, võite ka teie ise filmi ja raamatu oslisteks saada. Nagu enamus juba nägite, on ka meie juures praegu üks ajakirjank ning filmija." Seda lausudes, osutas professor eemal seisva kiilaspäise vanamehe ning hallide juustega vanadaami poole, kes mõlemad rahulikult enda tööd tegid. Enely ja Cherstin ei olnudki neid enne näinud ning nüüd oli nii nende, kui ka teiste õpilaste imestus suur. Professor McGonagall oli hääletult vestibüülist lahkunud ning mõne hetke pärast, kui ta naases, oli see paljudele jahmatusena. "Nii, sõõlamiskübar on valmis pandud," lausus ta enda rangel hääletoonil ning juhatas siis ensimese klassi õpilased Suurde saali. Kostus vali ohhetus, kui esimese klassi õpilased saali nägid. See oli vapustavalt ilus. Ülisuures saalis asetsesid neli pikka lauda, mis olid sosistavaid õpilasi täis. Nad möödusid Slyherini lauast ning Chersini näole ilmus tahmatult muie, mille peale Enely teda taas togis ning itsitama hakkas. Kaugemal oli ka pikk ning suur professorite laud, kus istusid peaagu kõik õpetajad. Professor McGonagall peatus ning asetas uute õpilaste ette tabureti. Ta võttis kätte nimekirja ning lausus:"Alustame sis sõõlamisega. Te peate kübarat pähe proovima ning tema ütleb seejärel, kuhu majja te saate." Tekkis vaikuspaus, mille katkestas Sõõlamiskübar, kes nüüd laulma hakkas. Enely ei olnud üldse närvis. Ta teadis, et katsumus ei ole tema jaoks raske ning see maja, kuhu kübar teda saadab , osutub tulla kindlasti talle sobiv. Otse vastupideselt tundusid ülejäänud õpilased täiesti närvis. Enely kõrval olev tüdruk värises ülenisti ning ta oli näost kavaturoosa. Kui sõõlaja enda laulu lõpetas, palksutasid kõik ning professor alustas nimekirja lugemisega. "Nii, esiteks Angerytha, Keity," sõnas ta ning punupatsides, peenike tütalaps läks närverides tabureti peale. Sõõlamiskübar mõtles hetke ning hüüdis siis üle saali:"RAVENCLAW!" Tütarlaps ohkas kergendunult ning suundus aplodeeriva laua poole. Järgnevalt sõõlati Arnya, Lars Gryffindori; Bancer, Morten samuti Gryffindori ning seejärel kostus professor McGonagalli range hääl:"Blacker, Enely." Tütalaps läks naerusui taburetile ning hoidis igaks-juhuks pöialt. Professor asetas talle sõõlamiskübara pähe ning kestis hetkeline vaikuspaus. Tema kõrvu kostus vaikne pomin. "Jaa, jaa, tark oled sa küll, aga endale teadmata, võid sa ka teist teed minna." Enely ei saanud aru, millest Sõõlamiskübar talle räägib ning kehitas endamisi õlgu. Mõne hetke pärast karjus Sõõlaja:"Slytherin!" Professor McGonagall võttis Enelyl kübara peast, kuid tüdruk ei liikunud paigast. "Mina Slytherini, no sellist tulemust ma küll oodata ei osanud," lausus ta endamisi ning kehitas õlgu. "Kas ma olen tõesti siis nii kuri ja paha." Ta tõusis toolilt ning Slyherini laua poole, kus õpilase vilistasid ja plaksutasid. Cherstin saatis talle särava pilgu ning tõstis pöidla üles. Enely istus laua taha maha ning raputas mõistmatult pead. "Seda siis Sõõlamiskübara sõnad tähendasidki ' ...aga sa võid ka teisele teele minna'. Kas ma lähen siis halvale teele?" Enely ei teinud välja ikka veel kestvast sõõlamisest, kuid kui professor kutsus Chersini ette, pööras tüdruk taas pea sinna poole. Tütarlaps tundus veidike närvis, kui professor talle kübara pähe pani. Ei läinud kaua ega, kui Sõõlaja hüüdis:"SLYTHERIN!" Nii Enely, kui ka Cherstin ohkasid kergendunult ning tütarlaps jooksis rõõmsalt Slyherini laua juurde. Enely aplodeeris valjult, nagu ka teised nende maja omad. Cherstin istus õnnelikult Enely kõrvale maha ning kallistas teda. "No see on küll ime, et me ühte majja saime," lausus ta ning naeratas. Järg jõudis viimase õpilase juurde. "Professor hüüdis valjult üle saali:"Winderston, Barbara." Enely ja Cherstin kihistasid naerda, kui tüdruk professori juurde läks ning sosistas:"Muide, mu nime rõhk on teise aa peal. Umbes nagu Barbaara, mitte Barrbara. Teise aa peal, mitte esimese rr-i pea."Professor naeratas ebamääraselt ning juhatas ta tabureti peale. Kohe, kui Sõõlaja tema pead puuduta, hüüdis kübar:"HUFFLEPUFF!" Barbara tõusis nördinult püsti ning suundus tagasihoidlikult aplodeeriva Hufflepuffi laua poole. Ta istus ühe esimese klassi poidi juurde ning lausus tähtsal häälel:"Mina oleksin tahtnud küll Gryffindori saada, Hufflepunnis käivad minuarust tossikesed. Aga nüüd mu seisikoht muutus. Siin käivad vaprad ja lõbusaid inimesed." Mustade juustega poiss pööras naerdes pea Barbara juurest ära ning alustas juttu ühe Mark-i nimelise poisiga.
10.Peatükk "Appi kui täis mu kõht on ikka," lausus Enely, kui neid pärast pidusööki Slytherini puhketuppa juhatati. "Jaa, ja ma olen väsinud ka," sõnas nüüd Cherstin. "Aga tead, Enely, mul on üks plaan. Vaata, Draco tuleb peale meid puhketuppa, sest ta jäi veel Suurde saali. Ja mina jään puhketuppa ning tutvustan ennast talle." Enely turtsatas, kuid lausus siiski:"Ahah, lahe." Cherstin saatis talle ebamäärase pilgu ning kõndis edasi.
Cherstin istus tühjas puhketoas. Mõni hetk tagasi olid kõik magamistubadesse läinud, nõnda ka Enely. Tütarlaps istus tugitoolil ning ootas, kuni Draco saabub. Mõne hetke pärast ta tuligi. Tsessu õnneks oli ta üksi. Neiu kogus julgust ning tõusis püsti. "Tere, Draco," lausus ta selge häälega, mispeale Malfoy talle kulmukortsutusega pilgu saatis. "Ma tahtsin ütleda, et ma olen su suur fänn. Oih, vabandust, ma ei tutvustanudki ennast. Mina olen Cherstin. Ja nagu ma ütlesin olen ma su suur fänn. Kuna ma olen muguperes kasvanud, olen ma näinud ja lugenud kõiki Harry Potteri raamatuid ning sina oled mulle sealt kõige sügavamat muljet avaldanud." Draco suu tõmbus irveks ning ta lausus sarkastiliselt:"Ahah, väga tore. Aga sa ütlesid muguperest? Sa oled siis sopavereline." Nende sõnadega ta lahkus ning jättis solvunud ilmega Cherstini puhketoa keskele seisma.
"Noh kuidas läks?" küsis Enely magamistuppa marssivalt Cherstinilt, kes kohe enda voodile potsatas. "Ma olen nii vihane tema peale," lausus ta käsi rusikasse surudes. "Saad aru, ta kutsus mind sopavereliseks. Jah, s o p a v e r e l i s e k s, ja see ainult selle eest, et ma ütlesin talle, et ma olen tema fänn." Enely turtsatas vaikselt ning ronis teki alla. "Mida sa naerad nüüd? Tead, see Malfoy on nõme, tõsiselt kohe. Nõ-me." Cherstin vahetas vihaselt enda riided ning sättis magama.
Järgmisel päeval äratas Enely Cherstinit. "Tsessu, ärka nüüd, viie minuti pärast algab hommikusöök ja siis tunnid. Tsesssuuuuu." Tütarlaps ei teinud karjuvast Enelyst välja ning pööras teise külje. Enelyl tõmbas Cherstinilt teki pealt ning hakkas ise siis end valmis sättima. Ta oli peaagu hiljaks jäämas. Kärmelt tegi ta endale punupatsid ning pani riidesse. Pikapeale tõusis ka Chesrtin ülesse. "Mida sa teed, mul on külm niimoodi," sõnas ta pahaselt ning tiris endale peki tagasi peale. Enely kehitas õlgu ja lausus ükskõikselt:"Ah, midagi ei ole. Lihtsalt kahe minuti eest algas hommikusöök." Cherstin tõusis välkkiirelt üles. "Mida? Miks sa mind ei äratanud? Hea mees." "Ma äratasin, aga sa ei ärkanud lihtsalt," lausus Enely, kes oli juba valmis minema. "Ja pealegi, ma ei ole mees." Tsessu, kes endale riideid selga ajas, podises endamisi ning mõne minuti pärast oli ta valmis. Tüdrukud kiirustasid koos Suurde saali, mis oli juba rahvast täis. Tütarlapsed istusid vabadele kohtadele ning kuhjasid hoolega toitu ette.Chersin vaatas vihaselt Malfoy poole, kes ei teinud temast väljagi. "Loll," sõnas ta endamisi ning sõi vihaselt enda riisiputru edasi. "Kuule, mis meie esimene tund on?" küsis Tsessu võileiba söövalt Enelylt. "Nõiasõnad koos Ravenclawlastega," sõnas tüdruk ning kugistas alla enda viimase kurgiviilu. "Oh, kõht täis juba," sõnas ta ning pööritas silmi. "Ma ei ole selline inimene, kes hommikul palju sööks." Cherstin seevastu tundus väga isukalt söövat. Ta mõmises Enely jutu vahele ning sõi siis edasi.
Hiljem, kui mõlemad taas puhketoas olid, vajusid nad tugitoolile. "Õhh, nii hull ikka. Siin saab kõhu nii täis," lausus Cherstin ning vaatas kella. "Kuule, Enely, me peame vist minema hakkama. Me ei leia niikuinii klassi üles ju." Tütarlaps noogutas ning tõusis siis püsti. Mõlemad suundusid magamistuppa, kust nad tunniks vajalikud asjad ja võlukepi kaasa võtsid.
"Nii, teretulemast nõiasõnade tundi. Mina olen professor Flitwick. Tänases tunnis õpime kõige kergemat loitsu, milleks on võlukepi otsa tule süütamine ning siis selle kustutamine. Kes oskab öelda, mis nende loitsude nimed on?" küsis väike võlur enda imepeeniksel häälel. Enely käsi tõusis kärmelt õhku. See oli loits, mida ta oli juba korduvalt Harry Potteri filmides näinud. Tema imestuseks ei olnud paljusid, kes neid teadsid. Lisaks temale ja Chesrtinile teadsid loitse veel üks Slytherinlane ja kaks Ravenclawlast. Flitwick oli erutatud, nähes et nii paljud vastust teadsid. "Preili Glorgan, palun," sõnas ta ning Enely lasi solvunult käe alla. Õnneks oli Ameliagi Slytherinlane ning seetõttu oli kindlustatud punktide saamine. Amelia köhis kurgu puhtaks ning sõnas enda peenikesel häälel:"Tulukese süütamise loits võlukepi otsa on 'Lumos' ning kustutamise loits 'Nox'." Professor plaksutas ning sõnas:"Väga-väga tubli. Slytherinile +10 punkti selle eest. Ja nüüd harjutage neid. Väike viibutus ning lausuge see võlusõna."
Puhketuppa jõudes, vajus Cherstin väsinult maha. "Ma ei oleks iial arvanud, et see kõik nii väsitav on. Aga nõiasõnad olid lahedad. Esimest korda sai võluda. Aga see on ikka hull, et mul tulid need loitsud alles kolmanda korraga välja. Sina Enely oled loomulikult professionaal. Lumose sai juba teise korraga tehtud ning kustutamise jaoks läks sul ainult esimene kord proovida." Enely punastas ning lausus:"Aga kodotöö on hull, mingi essee juba esimesel päeval. Kujutan ette, mis aasta lõpus siis tuleb." Tütarlaps naeratas tüdinult ning lisas:"Aga ees ootavad nõiajoogid tulevad vaimustavad. Ma tean seda. Üks hea asigi, peale neid nõmedaid Mustade jõudude vastast kaitse tunde. See tobe Umbridge, ta on loll vanamoor. Ma arvasin, et see saab mu lemmikaineks, aga tundub et mitte. Me loeme ainult tunnis. Mul on tunne, et ta ei oskagi võluda." Chesrtin nõustus tüdrukuga. "Jah, tobe asi küll. Aga nüüd, lähme sööma ja siis Snape juurde." Enely tõusis kärmelt püsti ning jooksis koos Tsessuga alla lõunasöögile.
|
|
|
Post by hanna on May 29, 2007 15:45:41 GMT 3
Pane uusi osi! ;D[/color]
|
|
|
Post by varicella on May 29, 2007 15:46:48 GMT 3
Haha, okeeei ma panen veel kolm, edasi hakkan ühekaupa panema. (:
|
|
|
Post by varicella on May 29, 2007 15:48:07 GMT 3
11.Peatükk Nõiajookide klassiruumi leidmine ei olnud tüdrukutele raske. Kuna Slytherini puhketuba ja tund pidid toimuma mõlemad Vangikoobastes, asetsesid need peaagu et kõrvuti. Enely ja Cherstin olid ühed esimesed, kes klassi jõudsid. See oli külm ja suur ruum. Tütarlapsed valisid endale koha teises pingis ja keskel. Tavaliselt nad nii ees ei istunud, kuid teades, et see tund tuleb meeldiv, tegid nad erandi. Nõiajookide tunnid toimusid koos Gryffindorlastega. Enne tunni algust sammusid Vangikoobastesse kaks kihistavat noorukit, kes Enely ja Cherstini taha istet võttis. Neil vedas - Professor Snape astus hetk pärast nende saabumist klassiruumi. "Vaata teda," lausus üks punapäine Gryffindorlane Enely taga. "Ta peaks enda juukseid kunagi pesema." Kostus vaikne itsitamine, mispeale Cherstin pea tüdrukute poole pööras ning neile mürgise pilgu saatis. Punapea turtsatas, kuid märgates, et professor neile kulmukortsutusega pilgu saatis, oli tüdruk kohe vait. "Ma näen, et ma ei ole jõudnud tundi alustadagi, aga mõned peavad end juba nii targakse, et võivad rääkida," alustas ta vaiksel häälel, mis ei erinenud palju sosinast. "Kas üks Gryffindorlane, kes tunnis esmakordselt viibib, arvab, et ta teab sellest tunnist kõike. Või hoopiski arvad sa, et nõiajoogid on tühine ja mõttetu aine." Snape oli liikunud Gryffindorlase juurde, kes teda hirmunult vaatas. Professr kegitas kulme ning rahuloleva ilmega ta lausus:"Selle eest Gryffindorile viis miinuspunkti."
"Ta on vapustav, tõesti, v a p u s t a v," sõnas Enely kepseldes. "Need kaks tundi olid mu elu parimad õppetunnid üldse. Snape on nii lahe ikka. Mulle ta filmides ei meeldinudki, aga nüüd ma lausa jumaldan teda. Ja see oli hea, kuidas ta sellele tobedale Gryffindorlasele aru pähe pani. 'Ta peaks juukseid pesema' Haah, pesku ise oma juukseid." Cherstin naeratas eemal rahulolevalt. "Mu absoluutne kindel lemmik tund on Nõiajoogid. See tänane töö oli ka super, mul tuli peaagu õigesti välja ja ma teenisin selle eest Slytherinile lausa 10 punkti. Snape on vaimustav, super, tore..." "Jaa, jaa, jaa, ma kuulsin juba et ta on su elu armastus, elab üle," katkestas Enely Cherstin, kes kogu juttu oli kuulanud silmi pööritades. Enely näitas talle selja taga keelt ning kõndis solvunult eemale. "Ära siis hakka kunagi heietama, kuidas sulle Malfoy meeldib," sõnas ta ülbelt. Cherstin turtsatas ning lausus:"Kes on öelnud, et mulle Draco meeldib, see vana blonipäine nõmedik. Ise on sopavereline." Enely itsitas eemal. Märgates, et nad on Slyherini puhketoa juurde jõudnud, lausus Cherstin:"Bertine chamor," ning tee ruumi oli vaba. Enely istus suvalisele rohelisele tugitoolile ning vaatas Cherstinit, kes solvunult hoopis puhketoa teise nurka läks. "Tsessu, mis on nüüd," sõnas Enely tüdinult, kuid kuulmata mingit vastust kehitas ta õlgu. Pidanudks paremaks tüdruk rahule jätta sõnas ta vaikselt:"Ma lähen magamistuppa ära." Nende sõnade järel ta lahkus.
12.Peatükk Pärastöõunal, mil Enelyl ja Cherstinil tunnid lõppenud ja nad jällegi ära leppinud olid, teatas Enely:"Kuule, sa niisama lossi peale ei viitsi?" Chersin kortsutas kulmu. "Mis mõttega?" päris ta mõistmatult. "Ah, niisama, tutvume natuke kooliga," lausus Enely ning tõusis püsti, viibates käega puketoa avause poole. "No okei, siis," sõnas Cherstin tüdinult ning võttis sammud puhketoast välja. Jõudnud paar sammu astuda, kuulsid nad hääli. "See Snape on tõega nõme, miks võttis ta mult 5 punkti maha paljalt selle eest, et mu astelpaju marjad ei olnud pigistatud näppudega. Ta lihtsalt oskab leida põhjust, mis gryffindorlastelt punkte maha võtta. Ja kusjuures mu jook oli perfektselt õige, ta oleks pidanud mulle pigem boonuspunkte andma," kostus eemalt tuttav hääl. Vastuseks kostus mõmin, mille peale Cherstin Enely nurga taha tõmbas. "Harry, Hermione ja Ron," lausus ta lühidalt ning irvitas. Kolmik mööduski mõne hetke pärast tütarlastest, kes nüüd enda peidust välja tulid ning sammud nende taha võtsid. Ron heitis pilgu korraks selja taha, kuid nähes seal ainult juttu rääkivaid esimese klassi õpilasi, pööras ta selle kohe tagasi. "Ma pakun et neil lõppes just Nõiajookide tund," naeris Cherstin, kuid ta hääletoon oli vaikne, sest ta üritas mitte tähelepanu tõmmata. Enely turtsatas ning sammus edasi. "Kuidas nad saavad arvata et Snape on nõme. Ta on jumali..." Tüdruku juttu katkestas Chertin, kes lausus:"Minu arust pidi see ülistamise jutt nüüd lõppenud olema." Enely turtsatas taaskord ning kõndis edasi. Nüüd olid Slytherinlased Gryffindorlaste järel juba kolmandale korrusele kõndinud. Kuna kolmiku puhketuba oli alles kaheksandal korrusel, said Enely ja Cherstin veel pika maa neil taga kõndida. Viiendikud rääkisid terve tee juttu, kuid nende lausetest võis vaid eristada mõningaid sõnu. Kuuldes aga nime 'Malfoy' tõmbas Cherstin Enely ette poole, kust oli kõike kuulda, kuid siiski olid nad piisaval kaugusel, et mitte neid kahtlustada. "Ma olen kindel et ta plaanitseb midagi," kostus Harry hääl. Ron nõustus temaga. "Jah, kas pole imelik, et ta on juba teisel koolipäeval kuhugi kadunud. Täna nõiajookide tunnis teda polnud. Kahtlane on ka see, et ta kuskil Haiglatiivas on." Hermion pööritas silmi ning lausus tähtsal häälel:"Ärge tehke ennetlikke järeldusi. Me oleme juba palju kordi eksinud. Ja seekord me seda teha ei tohi." "Aga ma olen raudselt selles kindel," sõnas Harry. "Aga teate, mulle tuli just praegu meelde, et Maagiliste olendie hooldamise tunnis ütles Hagrid, et me täna õhtul kell pool kümme tema juurde läheksime, tal olevat meile midagi öelda." Enely ja Cherstin kuulasid kõike pealt. Vahepeal vahetasid nad hämmastunuid pilke. Nüüd olid õpilased kahkesandale korrusele, Gryffindori puhketoa ette jõudnud. Slytherinlased aeglustasid sammu ning kõndsid koridori pidi edasi. Hermione saatis neile pahase pilgu ning lausus siis:"Fontero Fon. Paksu Naise portree liikus eest ning kolmik astus sinna sisse. Cherstin sikutas Enelyt varrukast ning andis märku, et nad võivad taas enda puhketuppa minna. "Ma räägin sellest Dracole, jah, räägin. Aga mitte enne, kui me oleme teada saanud, mida nad Hagridi juures teada saavad."
13.Peatükk Õhtul, kella üheksa paiku istusid Enely ja Cherstin puhketoas. Nad olid just ennist lõpetanud kodutööde tegemise ning nüüd oli aega puhata. "Kas sa oled kindel et me läheme sinna?" küsis Enely, mõeldes nende plaanitava reisi peale Hagridi juurde. "Otse loomulikult," sõnas Cherstin rahuliku hääletooniga ning naeratas. Enely nägu oli kergelt murelik ning samasuguse hääletooniga lausus ta:"Aga kui meid avastatakse, võetakse meilt punkte maha. Lisaks saame karistada ka. Või veel hullem, visatakse koolist välja." Cherstin turtsatas. "Aga asi on selles, et meid ei leita üles. Ja pealegi, siis saame me alati väita, et kolmik oli ka väljas, Hagridi juures." "Aga keegi ju ei näinud neid ja keegi ei saa tõestada, et nad seal olid," alustas Enely. "Neil on ju nähtamatuks tegev mantel." Cherstin pööritas silmi. "Mida sa põed!?!" lausus ta ning tõusis püsti. "Mina olen valmis. Me võime juba paregusama minna. Oleme juba Hagridi onni juures. Ma olen kindel, et nad lähevad sinna varem. Ja pealegi, kell on ainult mõned minutid üheksa läbi. Me saame alati petta, et me tahtsime puhketuppa minna kella üheksaks, aga me lihtsalt ei leidnud seda üles. Ega jah, täna on ju alles teine koolipäev, me ei peagi kõike kooli peast teadma." Enely lasi ennast alla poole istuma ning lausus:"No, hea küll. Aga hiljem, ma tõesti ei viitsi väljas pool tundi külmetada." Cherstini näole tekkis kerge irve ning ta vajus tugitooli istuma, rääkides Enelyle nende tähaõhtust plaani.
Kümme minutit enne poolt kümmet olid tüdrukud valmis. Nad olid soojalt riide pannud ning lahkusid nüüd puhketoast. Tumedas riietuses olles, ei saanud neid nii kergesti eristada. Slytherinlased hiilisid vaikselt esimesele korrusele ning seejärel välja. Imelikul kombel ei märganudki neid keegi. Hiilides keset lagedat ala Hagridi hüti poole, kuulis Enely sahistamist, natuke maad neist ees. Ta sikutas Cherstinit varrukast ning viipas käega ette, tühjusesse. Esialgu ei saanud tüdruk aru, kuid siis taipas - nende ees olid just Harry, Hermione ja Ron minekul Hagridi poole. Tütarlapsed peatusid ning ootasid, kuni kolmik siseneb. Seejärel jooksid nad hääletult samuti hütikese poole ning võtsid selle kõrval istet, kuuldes iga sõna, mida nad rääksisid. Esmalt kostus väike vaikus, kuid selle katkestas madal hääl, mida tekitas kindlasti Hagrid. "Noh, tulite ikka. Ma juba arvasin , et te unustasite," sõnas ta ning näitas käega pingile, kuhu gryffindorlased istuda võisid. "Sul oli midagi öelda," alustas Harry juttu. Hagrid vaikis. Alles mõne aja pärast alustas ta sosinal:"Jah, ma tahtsin teid hoiatada. Ma käisin eile Keelatud metsas ja..." Tekkis pikk vaikus. Nüüd rääkis metsavaht veel vaiksemal toonil. "Ma nägin surmasööjate kampa." Hermione ahhetas. "Ühe tundsin ma kindlasti ära. See oli Malfoy." Harry tõusis vihaselt püsti. "Ma teadsin et ta plaanib midagi. Dracot ei olnud tundides ka. Ma teadsin." Hargid raputas mõitmatult pead. "Ei, ei Harry, ma mõtlen selle all Luciust." Enely turtsatas akna taga ning hoidis nina kinni, et mitte naerma purskeda. Harry istus vihaselt maha ning teenis Ronilt ühe naerva pilgu. "Aga ma olen kindel, et Draco plaanib midagi. Teda ei olnud täna tundides. Niisama ta ju ära ei haihtu. Ma olen kindel, et tema oli ka seal eile. Surmkindel." Hagrid võttis kannu tulelt ning kallas tulikuuma teed hiiglaslikesse klaasidesse. "Ma ei tea, ma tulin sealt nii kiiresti kui võimalik ära." Hermione kortsutas kulmi ning küsis:"Aga miks sa üldse sinna läksid? Mis põhjusega?" Hagridi nägu läks mitme tooni võrra punasemaks ning ta vahetas teemat:"No kuidas koolis siis läheb?" küsis ta gryffindorlastelt. "Ega sa seal midagi ebaseadlikku ei hoia?" küsis tüdruk väga Hermionelikul uudishimulikul ning rangel toonil. Hagrid lükkas teetassid viiendikkude poole ning nearatas ebamääraselt. Enely tonksas maja kõrva Chertinit ning andis märku, et nad võiksid lahkuda. Cherstin noogutas ning lõdistas ennast. Tüdrukud hiilisid mõlemad väga vaikselt kooli poole. Nad lootsid, et neid ei näe ega kuule keegi. Jõudnud lossi ette, avasid nad hääletult ukse ning hiilisid sisse. Kool oli täiesti pime. Slytherinlastel tekkis hirm, et nad võivad millegi vastu kõndida ning kõva lärmi tekitada. Enely ja Cherstin jõudsid ilma suuremate viperusteta Slytherini puhketoa juurde. Chertsin aga oli kindel, et ta nägi poole tee peal Proua Norrist. Nüüd ei omanud see enam tähtsust. Tütarlapsed olid ohutus kohas. Kell näitas viisteist minutit kümme läbi. Neil ei olnudki väga kaua aega läinud. Enda jakid pealt võtnud, ootas neid puhketoas üllatus. Seal oli Malfoy. Cherstin naeratas ning jooksis ruumi keskele. "Draco..om..Malfoy noh.." alustas ta kohmetult, teadmata kuidas poissi kutsuda. "Meie Enelyga käisime luurasime Harry, Roni ja He..." Tema juttu katkestas Enely kes saatis talle kurja pilgu. "Ma arvan, et Draco ei taha, et kõik õpilased sellest teada saaks." Chesrtin pööritas silmi ning lausus. "Ee.Malfoy, kas sa saad korraks siia tulla." Malfoy vaatas tüdrukuid irvitusega. "Ma pakun, et teie, sopavereilsed, võiksite mulle kõike siin teiste ees rääkida. Ja pealegi, ma ei saa aru, kuidas said teiesugused sopaverelised üldse Slytherini." "Noh, meil on üks tähtis asi öelda. See puutub..ma ei saa seda teiste ees öelda, eksole," sõnas Enely, tegemata väljagi, et poiss teda enne solvas. Draco kehitas õlgu ning liikus paar sammu tüdrukute poole. Nemad omakorda sammusid veel kaugemale nurga taha, kuhu ka irvitav Malfoy tuli. "Mis on?" küsis ta sarkastiliselt. "Noh..et..ee," kokutas Enely, kuid tema sõnajärje võttis üle Cherstin, kes rääkis kiiresti, aga selgelt:"Mina ja Enely saime juhuslikult teada, et Potter, Granger ja Weasley lähevad täna õhtul kell pool kümme Hagridi juurde. Meie hiilisime täna neil järel ning kuulasime kõike, mida nad rääkisid. Esiteks oli Hagrid näinud eile keelatud metsas surmasööjate kampa, kelle seas oli ka sinu isa, Lucius Malfoy. Teiseks kahtlustab Harry sind selles, et ka sina oled nendega liitunud. Sind ei pidanud ju Nõiajookide tunnis olema." Draco nägu tõmbus kaameks, kuid ta näol oli siiski pahatahtlik irve. Tundus, et ta uskus tüdrukute juttu. Ilma midagi ütlemata, pööras ta end ümber ning sammus minekule. "Oota korraks," hüüdis Enely, mispeale Draco kulmukortsutusega ümber pööras. "Ma arvan, et äkki sa tahaksid teada, et Gryffindori puhketoa parool on Fontero Fon." Draco kergitas kulme ning rüü taga lehvimas ta lahkus. Cherstin saatis Enely poole särava pilgu ning ütles:"Me avaldasime talle kindlasti muljet."
|
|
|
Post by varicella on May 29, 2007 21:06:56 GMT 3
Ma otsustasin veel osasid panna. Need on siis need, mis hoggwartszis ka üleval. Edasi hakkan ise panema. (: XD Ma ei suutnud vastu pidada. Muidugi on mul ka nii palju lugejaid
13.Peatükk Järgmisel päeval jõudsid Enely ja Cherstin küll õigeks ajaks, kuid siiski väga väsinult hommiksöögile. Tüdrukud olid terve hilisõhtu kõigest rääkinud ning arutanud. Nüüd oleks neile kulunud veel paar tunnikest und. Väsinult sammusid nad Suurde saali ning neist möödusid trepil maruvihane Harry, Hermione ja Ron. "Kes selle ära varastas? See oli seal, keegi on selle ära võtnud. KEEGI ON MU NÄHTAMATUKS TEGEVA MANTLI ÄRA VARASTANUD." Harry peaagu karjus. Ta oli maruvihane. Hermione rääkis närviliselt:"Äkki sa ei pannud seda kotti tagasi. Me käisime eile Hagridi juures sellega. Äkki sa panid selle kuhugi mujale ja lihtsalt ei mäleta. Kes oleks tahtnud või saanud öisel ajal puhketoast su mantli ära varastada`? Keegi isegi ei tea selle olemasolust peale meie." "Ma panin ta kotti, kui me Hagridi juurest tulime. Mu kott on segi paisatud ja see on ainuke asi, mis mul kadunud on." Enely saatis Cherstinile kaastundliku pilgu. Tema omakorda aga naeratas. Enely raputas pead ning ta nägos oli oigav ilme. "Draco tegi seda ja meie ütlesime talle puhketoa parooli," oleks ta tahtnu praegu kolmikule kuulutada, kuid ta ei teinud teda. Nüüd õpilaste teed hargnesid. Gryffindorlased läksid enda laua juurde ning slytherinlased oma. Jõudes söögilaua juurde, märkasid Enely seal tavapäraselt rõõmsama Dracot. Ta näos oli kerge ning rõõmus irve. Märgates tüdrukuid, ta muigas ning sõi Grabbe ja Goyle seltsis edasi. Tüdrukud istusid ettevaatlikult maha ning tõstsid endale putru. Järsku avanes Sigatüüka välisuks ning sealt sammus sisse Lucius Malfoy. Enely oleks endale putru kurku tõmmanud, kuid suutis selle siikski tagasi hoida. "Mida t e m a siin teeb?" küsis ta imestunult ning vahtis saalis ringi. Tema pilk peatus maruvihase Harry peal, kes Hermionele midagi sosistas. Seejärel vaatas ta Dracot, kes poleks sellest nagu väljagi teinud. Ta näol oli samasugune naeratav irve. Kõige rohkem hüsteerias oli aga Cherstin. "Vaata, Lucius, Malfoy, vaata Enely noh, Lucius," sõnas ta unistades, pilk mehele suunatud, kes õpilste pilkude saatle õpetajate laua poole kõndis. Enely turtsatas. "Mis on? Vaata kui kena ta on. Tema blondid juuksed ja mõnus ilme näol,"lisas Cherstin. Enely pani käe näo ette ning purskas ohjaldamatult naerma. Cherstin ei oleks teda agu tähelegi pannud. Paljud slytherinlased pöörasid pilgu kõvasti naervale Enelyle. "Ma..ei suuuda, Cherstin, sorri, aga see oli nii naljakas. Tema blondid kiharad on nii ilusad." Enely jäljendas selle viimase lausae ajal Cherstinit, mispeale ka tema naerma puhkes. "Loll." Lucius oli Dumbledore juures ning rääkis talle midagi. Mõne hetke pärast võttis ta aga sammud Slytherini laua juurde, irvitades. Jõudnud Draco juurde, ta naeratas ning viipas käega ukse poole. Saalis oli haudvaikus ja kõigi pilgud olid suunatud Malfoyde poole. Draco tõusis püsti ning sammus nüüd Luciuse järel ukse poole. "Midaa? Kuhu Draco läheb?" päris Enely. "Misasja? Kuhu Lucius läheb?" küsis nüüd Cherstin.
14.Peatükk Järgmisel ega ka ülejärgmisel päeval ei olnud Dracot näha. Ta oli koolist ajutiselt lahkunud. Kuid kauaks? Neljanda septembri õhtupoolikul istusid Enely ja Cherstin puhketoas ja õppisid. Kooliaasta oli alles alanud, kuid koolitööd oli neil tohutult. "Nii, Nõiajookide essee sai mul ära," lausus Enely, rullides pärgamendi kokku. "Snape ainuke viga on selles, et jätab nii palju kodutöid. Tõesti, selle nelja päeva jooksul olema pidanud juba kaks esseed kirjutama. Õnneks ei ole need väga pikad pidanud olema, aga ikkagi." Cherstin noogutas. "Mega nõme jah, okei, nii võtame nüüd järgmise. Ee. Nõiasõnad," lausus ta. Viimase sõna peale ta ohkas. "Ma ei saa aru, kuidas sina, Enely, saad nii hea selles aines olla. No aidaku jumal, aga mina ei oska lihtsalt neid loitse. Filmides vaatad, et oh, hea kerge, mis siin teha on, aga päriselt on see rakse. Pingutad pingutad ja selle asemel et sulg õhku kerkiks, läheb see hoopis põelma. Tore küll. Ja sinul tuleb see nii hästi välja. Oh jah, loomulikult mitte nagu Hermionel, aga klassi parim oled sa kohe kindlasti Nõiasõnades." Enely punastas. "Haahaa, aga vaata mida sa lendamises teed. Nagu eluaeg oleksid lennanud, tõesti, liiga hea. Ja minuarust ei ole 'Wingardium leviosa' loits üldsegi raske. Mul tuli see tunnis isegi välja. Jah, esimese korraga küll mitte, aga siiski. Näed, võta võlukepp välja ja tee siuh ja viuh." cherstin pööritas silmi. "Kerge öelda sul." Siiski võttis ta võlukepi. "Ja mille ma nüüd siis õhku pean heljutama. Sinu või?" küsis ta kärsitult. Enely naeratas ning rebis vihikust välja tühja paberilehe. "Kuna sulge meil ei ole, siis see ka kõlbab." Cherstin ohkas ning lausus:"Wingardium leviosa." Midagi ei juhtunud. "Näed, mul ei tule see välja." "Miks sa nii kärsitu oled. Loomulikult ei tule välja, kui sa valesti võlukepiga vehid," sõnas Enely õpetlikult ning võttis välja enda võlukepi. "Nii, näed, siuh ja viuh. Wingardium Leviosa." Paberileht võnksatas korraks, kuid lebas siis jälle liikumatul laual. Cherstin turtsatas. Enely proovis uuesti ning nüüd heljus paberileht õhus. "Noh näed, selline jõnksatus peab käest läbi käima, kui sa seda siuhi ja viuhi teed. Säh, proovi nüüd." Cherstin pööritas silmi ning lausus taas võlusõnad. "Näh, ma ei saa ju. Ma pole selleks lihtsalt loodud," sõnas ta kärstitu tooniga, kui heljutamisloits ikka veel välja ei tulnud. "Kas jõnks käis käest läbi?" Cherstin turtsatas. "Eiiiii," ütles ta silmi pööritades ning viskas võlukepi käest. "Tead, ma pole vist ühtegi asja veel võlunud. Oih, sorri, esimeses tunnis sain ma 'Lumose' ja 'Nox'iga hakkama. Suur asi kah. Kõik võlurid oskavad seda juba sünnist saati. Ma olen hale." "Ei, sa ei ole hale," ütles Enely tähtsalt ning naeratas. "Võib-olla jah ei ole see siis suhnu lemmikaine, aga mina proovin täna raskemaid loitse ka. Neid, mida ma filmides olen näinud. Siis on järgnevates tundides kergem." Cherstin pööritas silmi. "Jah, mina hakkan midagi kasulikku tegema. Näiteks Mustade Jõudude Vastase Kaitse kodutööd tegema. Jälle ma sellelt nõmedalt Umbriddilt sõimata ei taha saada. Eelmine tund...Ma pidin häbi pärast maa alla surema. Vastasin küsimuse valesti, kah mul asi. Ja pealegi, ma võin vanduda, et seda vastust ei olnud tekstis kirjas." Enely turtsatas ning lausus naerdes:"Esiteks, ta nimi on Umbridge, teiseks oli väga naljakas, kuidas sa vastasid ja kolmandaks oli see vastus tekstis olemas ja pealegi, tumedalt trükitud. Aga jah, selles on sul õigus, et see vana Umbridge on nõme." Cherstin pööritas tüdinult silmi. "Olgu ta kasvõi Ummibummi, mul erilist vahet ei ole. Ja alatu oli peale seda vastust veel teistega kaasa naerda ja liskas Slytherinilt kümme punkti maha võtta." Enely turtsatas. "Jajah, aga sa raamatukokku ei viitsi minna?" küsis ta. "Mispärast?" päris Cherstin ning ta hääletoon näitas seda, et ta polnud sellest eriti huvitatud. "Ah, lihtsalt, otsime natuke lisamaterjali vampiiridest, siis saab paremat materjali jutu jaoks." "Mine ise, mind tõesti ei huvita, et ma võiksin MJVK tunnis paremini õppida. Isegi siis ta alandaks mid. Ummibummi leiaks põhjuse mind terve klassi ees alandada," sõnas Cherstin. Enely kehitas õlgu. "No ise tead siis," sõnas ta ning asus minekule, kaasas pärgamindirull, MJVK õpik ning tint ja sulg. Jõudnud ülisuurde raamatukokku jäi ta keset ruumi seisma. Ta oli siin üks kord käinud, kuid seda, kus midagi asub, ta ei teadnud. "Issand, kui lahe! ma leian kohe siit selle õige raamatu üles." hüüdis ta irooniliselt ning kadus ühe suvalise riiuli vahele. "Nii, 'Keskaegsed võlurid', 'Kuulsamad nõiad', ei ei ei." Tüdruk kõndis edasi ning luges pealkirju. Ükski neist ei olnud ligilähedalgi vampiiridele. Tüdruk jõudis ühe laua juurde, kus istus gryffindorlane Hermione Granger. Enely pidas pikalt aru, teadmata, kas küsida tüdrukult abi raamatu leidmisel või mitte. Hermione, märgates, et slytherinlane teda jälgib, saatis ta Enelyle küsiva pilgu. "Kas sa otsid midagi?" küsis ta äärmiselt lahke hääletooniga, tegemata välja Slytherini rinnamärgist, tüdruku rüül. "Jah, ma tegelikult otsisin raamatut vampiiridest. Tead, ma olen siin üpriski uus ja ma ei.." lauset Enely lõpetada ei jõudnud, sest Hermione oli üles tulnud ning kadus ühe riiuli vahele. Sealt tuli ta tagasi kahe raamatuga. "Näed, siin on üks raamat 'Kõik vampiiridest'." Raamat oli üpriski vana ning tolmune ning väga väga paks. "Ja see on 'Kaitse vampiiride vastu'" Seekord oli raamat samuti päris vana, kuid mitte nii väga paks. "Aitäh," lasusus Enely tänulikult ning võttis laualt, kuhu Gryffindorlane need asetanud oli, raamatu 'Kaitse vapiiride vastu'. "Umbridge, eksole," sõnas Hermione tüdinult. Enely noogutas. "Ta on üks vana ja õel vanamoor. Vabandust väljendi pärast, aga minuarust küll. Mul on tunne, et ta ei oska seda ainet mitte üldse," sõnas viiendik. Enely naeratas ning lausus:"Jah, minu arust ka. Kusjuures mu sõbrannale ta ka ei meeldi. Kutsub teda Ummibummiks. Aga hea seegi, et ta järgmine aasta kadunud on." Hermione kortsutas kulmu. "Mis mõttes kadunud?" päris ta uudishimulikult. "Noh, selles mõttes, et iga aasta MJVK õpetaja vahetub. Ahjaa, mina olen Enely Blacker, Slytherinist ja ma olen noh, ee mugude perest pärit. Ja siis ma olen kõiki Harry Potteri filme näinud ning tean sellest asjast nii üht-teist." Hermione ahhetas. "Kuidas ma sain nii rumal olla, minu nimi on Hermione Granger, ahjaa, seda sa vist tead. Aga kuidas sulle siis meeldisid filmid ja raamatud? Slytherin? Sina küll selline..õel ei tundu? Sina muguperest? oi, milline kokkusattumis, mina ka! Ahjaa,sa vist tead seda?!? Oota, aga selle Ummibummi võib isegi kasutusele võtta! Oh, aga sa midagi Slytherinlasest Draco Malfoyst tead? Tead, ta on vist koolist ajutiselt lahkunud." Enely hoidis tagasi naerupahvakuid ning ka Hermione märkas enda naljakust ning viga. "Oh, vabandust, ma tavalisel ei ole selline," lausus ta punastades. "Okei, egastahes jah ma tean et sa oled Hermione. Lisaks tean ma ka et sa oled väga hea õpilane." Draco küsimuse juures ta peatus. "Ja Malfoyst ei tea ma midagi. Salapärane küll, aga muud ma ei tea," valetas ta. Hermione ohkas. "Kahju siis," lausus ta ning naeratas. "Okei, ma pean minema nüüd , aitäh raamatu eest ja oli meeldiv sinuga vestelda," sõnas Enely ning aneratas ebamääraselt. Heites pilgu Hermione käes oleva 'Mustad jõud ja nende eelkäijad' raamatule, ta kergitas kulme ning mõtles, et kas see ei peaks mitte olema suletud osakonnas. Enely pööras kannapealt ringi ning sammus raamatukogust, otsustades vajaliku materjali puhketoas ümber kirjutada.
15.Peatükk.
"No, mis tegid siis raamatukogus?" päris Cherstin huvitult. "Ah niisama. Tegelt ma näginju Hermionet seal. Rääkisime natuke. Ja ta jättis mulle väga jutuka mulje." Cherstin kehitas õlgu. "Mis sina siis siin tegid?" küsis nüüd Enely, kes oli end mugavalt tugitooli istuma seadnud. Cherstin mõtles natuke ning vastas:"Ei midagi, istusin lihtsalt." "Aa, lahe," ütles Eneli irooniliselt ning avas raamatu, et kodust tööd tegema hakata. Möödus paar päeva ning käes oli nädalavahetus. Tütarlapsed istusid puhetoas. "Isver, kui hea ikka laupäev on. Ma jumaldan seda päeva. Nii hea," lausus Enely unistades ja sulges silmad. Cherstin naeratas ning noogutas. "Aga tead, et huvitav on see, kus Dannu on," ütles ta pärast pisikest vaikuspausi. "Kesasi?" küsis Enely arusaamatult. Cherstin naertas ning lausus:"Dannu." Enely saatis talle küsiva pilgu ning kortsutas kulmu. "Mis on? Draco noh. Draco Malfoy!" Enely turtsatas. "Hea, hea, Dannu ja Draco," sõnas ta naerdes. "Mis on noh?" päris Tsessu pahaselt ning tegi pähe solvunud ilme. "Kuule, mis me istume ja raiskame siin laupäevast päeva? Lähme käime kuskil koolimaja peal või kus iganes," ütles Enely otsustavalt ning tõusis püsti. "Ja siis läheme sealt otse lõunat sööma, eks ole?!?" Cherstin kehitas tüdinult õlgu, kuid tõusis püsti. "Üksi ma siia igastahes küll ei jää." Enely naeratas ning viipas käega väljapääsu poole. Neiud olid jõudnud esimesele korrusele, kuni kuulsid eemal kellegi tuttava häält. Nad ei pööranud sellele tähelepanu ning Enely tõmbas välja võlukepi. "Tead, ma hakkan keerulisemaidloitse hajutama nüüd. Või noh, kunagi," sõnas ta rõõmsalt, võlukepp ikka ette suunatud, mis sest, et ta pragu võluma ei oleks hakanud.Tuttav hääl liikus järjest tütarlaste poole. Jõundud nede juurde, Cherstin ohkas. "Seda veel vaja," ütles ta endamisi. Naine irvitas ning saatis ära temaga kaasas oleva Härra Filchi. "Nii, kas sina, tüdruk tead, et koridorides on keelatud võluda," sõnas Umbridge kergelt irvitades. "Ta ei võlunud, Enely lihtsalt näitas võlukepiga," lausus Cherstin üsna ülbel toonil. Umbridge mõtles hetke ning lausus:"Minujaoks pole mingit vahet. Sina jääd peale tunde. Pühapäeval kell viis minu kabinetis." Naine näitas näpuga Enely poole, kes enda võlukeppi taskusse toppis. "Misasja?!? Tema selle eest peale tunde, et tal võlukepp peal oli," vihastus Tsessu. Umbridge naeratas irvitavalt. "Jah, just selle pärast. Ja sina, sina..." Kostus väike paus, mil Umbridge mõtles Cherstini nime, kuid seda teadmata ta jätkas:"..neiu jääd ka peale tunde, samuti pühapäeval, aga kell seitse. Selle eest, et sa mulle vastu haugud." Nende sõade järellahkus Umbridge rahuloleva ilmega. Enely ja Cherstin jäid suu ammuli talle järgi vaatama ning Tsessu näitas keelt. "Isver kui loll võib üks inimene olla. Selle eest et sa vastu haugud, blaablaablaa." Viimase lausega jäljendas tüdruk professorit. "Nii tore laupäev ja homme läheb veel paremaks," sõnas Enely irooniliselt ning pööras end ümber, et puhketuppa tagasi minna.
|
|
|
Post by hanna on May 29, 2007 21:26:57 GMT 3
Lahe, uut!
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 30, 2007 13:20:40 GMT 3
Leidsin aega, et läbi lugeda. Parim! Kohe täiega meeldib : ). Kindlasti kiiresti uut ;D.
|
|
|
Post by varicella on May 30, 2007 13:27:26 GMT 3
Oh, tänks. : P
16.Peatükk
Saabus pühapäeva õhtupoolik. Kell oli pool viis ning tüdrukud lõpetasid just koolitöö tegemise. "Oh," alustas Enely, kes enda õpikuid kinni pani. "Poole tunni pärast algab siis piin. Ei tea kaua ta hoiab meid seal? Alla kahe tunni, see on kindel, aga..." Cherstin kehitas õlgu. "Hääh, ta paneb meid niikuinii ingit nõmedat tööd tegema. Raudselt midagi väga rõvedat, et meile siis näkku irvitada," ütles ta ning põrnitses vihaselt lauda. "Mis muud tast oodata." Tüdruk ohkas ning viskas kotti enda MJVK õpiku. "Ma vihkan teda, ma vihkan, vihkan, vihkan, vihkan." Enely manas näole ebamäärase näo, mida võis lugeda, kui kerge naeratuse ja tüdimuse vahepealsena. "Oh, eks elab üle. Ma tõesti loodan, et me peame ainult selle pühapäeva tema juures käima. Aga temast võib kõike oodata. Ime pole, kui me peaksime seal haisvas kabinetis semestri lõpuni kenasti aega veeta." Cherstin muigas. "Oh jah, ta haisvas kabinetis," kordas ta naeratades Enely sõnu. "Hästi öeldud, haisvas kabinetis," irvitas ta veel omaette ning pälvis Enelylt ühe kulmukortsutusega pilgu. "Ahjaa," ütles Enely järsku ning tõusis püsti. Heites pilgu kellale, muutus ta nägu oigeks. Sõnagi ütlemata, jooksis tüdruk puhetoast välja, jättes sinna nüüd õlgu kehitava Cherstini, kes ennast tugitooli madalamale istuma lasi ja laualt suvalist raamatut krahmas, lootusega sealt midagi huvitavat lugeda. Enely tormas mööda koridore edasi. Aina üles ja mööda koridore. Tema teele jäid mitmed õpilased, kes teda mõistmatult vaatasid. Tüdruk ei teinud neist välja ning jooksis edasi. Cherstiniga rääkides oli aeg nii kiiresti läinud, et ta ei märganudki seda, et kohe oli kell saamas viis. Enely ei teadnud, kas ta oli juba hilinenud, kuna ta ei raisanud aega kellale plgu heitmikseks. Ta peatus alles ukse juures. Hoides tagasi lõõtsutamist, koputas ta uksele ning astus sisse. Laua taga istus Umbridge, kes oli enda pberitesse süvenenud. Enely köhatas, näitamaks oma kohalolekut. Naine ei liigutanudki. Alles mõne hetke pärast tõstis ta järsult enda pea ning lausus:"Sa hilinesid." Tüdruk heitis pilgu enda kellale, mis näitas täpselt viit, võib-olla paar minutit siia-sinna, kuid siiski õiget aega. "Noh...ma.." kogeles tüdruk, üritades leida sobivat vabandust, et end hädast välja jätta. Naine kergitas kulme ning rääkis küllalt tasasel toonil:"Ma usun, et sa olid puhketoas ja unustasid lihtsalt ära. Sellest ka see lõõtsutamine. On ilmselge, et sa jooksid." Enely hammustas huulde. Kuidas ta teadis? küsis ta endalt. "Ei..ma lihtsalt..ee..ma eksisin ära ja noh..ma..ei leidnud klassi üles kohe," mõtles ta välja tobeda hädalave, mille peale Umbridge taas kulme kergitas. "Ära valeta," ütles ta. Naise hääletoon oli läinud valjemaks. Võis isegi öelda, et ta karjus. Enely võpatas. Ta vaatas hädselt professori poole. "Istu ja vaata, et sa kunagi ei valeta. Küll ma juba tean. Ja järgmine kord läheb sul täbarasti. Usu mind," lausus ta jällegi rahulikul toonil ning viipas siis käega tühja tooli poole, kuhu Enely istet võttis. Seejärel süvenes naine taas paberitesse, jättes midagi aru saamata tüdruku tühja laua taha istuma. Kas see ongi siis mu ülesanne? Lihtsalt istuda siin kaks tundi. Naine aga ei liigutanudki end. Alles paari minuti pärast tõstis ta pilgu paberitest ning imestunud näoga vaatas ta Enelyt. Ta oli unustanud tüdruku kohaloleku. Naine tõstin võlukepi ning lasus võlusõnad. Tüdruku ees seisis suur kast paberitega. Enely vaats neid hämmastunult, teadmata, mida ta tegema pealb. "Noh, mida sa passid nüüd pane paberid perekonnanimede järgi õigesse järjekorda. Ja kähku," ütles Umbridge ning naeratas enda rahulolevat naeratust. Enelyl jäi suu ammuli. Neid lehti oli siin tuhandeid. Ohates tõstis ta väikese paki pabereid kastist eemale ning otsis sealt nimesid. Mõne koha peal ta turtsatas, kas siis nähes kellegi nime või teksti, mis selle järel olid kirjutatud. Need paberid olid märkmed õpilaste seltuskirjad. Kirjad, et miks ja mille pärast nad said millegagi hakkama. Esimeseks ostus Potter, Harry, kes oli Umbridget vihastand sellega, et oli maininud, et Voldemort on elus. Enely ei suutnud naeru hoida. Iga kiri oli naljakam teisest. Umbridge saatis talle iga häälitsuse ajal tagasihoidliku, kuid siiski range ilme, mispeale Enely talle hädiselt vastu naeratas. Tänane õhtu osutub tulla põnevaks, nii minule kui ka Cherstinile. Äkki ei olnudki nii hull siia tulla. Endamisi naeru tagasi hoides, luges ta kõik kirjad läbi, mis olid igaüks naljakam kui eelmised.
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 30, 2007 17:18:12 GMT 3
UUUT! ;D Tglt jube huvitav vaatluspunkt sul võetud. Ses mõttes, et ta suhtleb Hermionega ja nii.. misiganes Igastahes hea : ).
|
|