Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jun 3, 2007 18:54:43 GMT 3
|
|
|
Post by Loore on Jun 3, 2007 18:56:20 GMT 3
nii lahe osa:D enely mingi eriti vaikne tüüp we?
|
|
|
Post by varicella on Jun 5, 2007 21:04:53 GMT 3
19.Peatükk
Enely võttis suuna raamatukokku. Ta oli vihane kõige ja kõigi peale. Ruumi sisenedes, marssis ta kohe suvalise riiuli juurde ning võttis sealt esimese ettejuhtuva raamatu. ’Lohed, pähh,’ mõtles ta ning viskas raamatu hooletult tagasi. Olles juba arvamusel, et ta ei leia elu sees õiget raamatut, märkas ta nagu tellitult eemal Hermionet. Viha ja sarkasmi alla surudes läks ta tüdruku juurde ning puterdas kiiresti: “Tere, kas sa saaksid mulle otsida raamatu nendest, kes on kunagi Sigatüükas olnud.“ Tüdrukut ei huvitanud, kas ta küsis ebaviisakalt või segas Gryffindorlast. Peaasi, et saab mis vaja. Hermione tõstis pilgu raamatust. „Hei,“ ütles ta ning kergitas siis Slytherinlase soovi peale kulme. Viisakusest tõusis tüdruk püsti ning kadus riiulite vahele. Enely kibeles teada saama,. kuidas on tema isa, Marcus Blacker seotud võlukunstiga. Hermione jäi riiulite vahele kuidagi kauaks. Slytherinlane pööritas silmi ning muutus juba kärsituks. Lõpuks, kui tüdruk tagasi jõudis, olid tal käes kolm raamatut. „Ma ei leidnud muud,“ sõnas ta õlgu kehitades. „Kui sa tahad, või Proua Pince’ilt abi paluda. ta aitab.“ Enely krahmas Hermione käest raamatud ning läks endale vaba lauda otsima. Imestunud tüdruk jäi püsti seisma. Alles natukese aja pärast tuli Slytherinlasele pähe tänada. Ta pööras enda kannapealt ringi. „Seda et tänan,“ sõnas ta suunurgast ning jooksis raamatutega kaugemale, teise laua juurde. ’Vahet pole, et Granger minust nüüd halvasti mõtleb. Mida mulle loeb ühe s o p a v e r e l i s e arvamus. Mina ju…ei ole sopavereline. Vist.’ Viimased sõnad ütles tüdruk eriti sarkastiliselt, surudes käed rusikasse ja lastes raamatud suure pauguga lauale kukkuda. Meeleheitlikult raamatut lehitsedes, püüdis Enely üles leida enda isa. ’Ta peab siin kuskil olema’ korrutas ta endale ning püüdis siis välja arvutada aastaarvu, mil ta isa pidi kooli lõpetama. ’Nii. Tuhat üheksasada seitsekümmend pluss see, pluss. Nii. Tuhat üheksasada kaheksakümmend kaheksa?’ Tüdruk otsis välja selle aasta nimekirja. Näpuga järge hoides, luges ta järjest allapoole. Jõudes B tähest edasi, langes kivi ta südamelt. Siiski laskus ta järjest allapoole, kuni jõudis ’Koolist väljalangenud’ juurde. Enely võpatas. Ta luges. Marcus Blacker. Koolist eemaldatud andestamatute needuste kasutamise eest ning Tead-Küll-Kelle kasuks töötamise eest. Karistatud aastase vabadusekaotusega ning üle viidud Azkabani vanglasse. 1987.aastal. Enely virutas raamatu pauguga kinni ning läks jooksuga, pisarad põskedelt alla voolamas, raamatukogust välja. Tüdruku käed olid rusikas ning ta oli igal hetkel valmis kellelegi haiget tegema. Tüdruk oli lihtsalt nii vihane. ’Mida nad veel minu eest varjanud on? Äkki on ema ka teadtuntud mõrvar ja endine Snape’i abikaasa?!’ Slytherinlane ei suutnud sellest mõelda. ’Ma pean Cherstini üles otsima,’ ütles ta järsku endale ning pööras end kannapealt ringi. Nüüd võttis ta suuna mustade jõudude vastase kaitse klassiruumi poole, et sealt tüdruk ära kutsuda. Alles klassiuksele koputades, sai ta aru, mida ta tõsiselt teeb. Minna Umbridge juurde, ilmumata tundi ja kutsuda sealt temaga tülis olev Cherstin, endal nägu nutmisest punane. Siiski ta jätkas ning avas ukse. „Kas, Cherstinit saab. Väga tähtis,“ lausus tüdruk väriseval häälel ning jälgis siis Umbridge vihast nägu. „Ei saa. Meil on tund. Ja sina, preili Blacker peaksid ka sellest osa võtma.“ Enely muutus veel vihasemaks. ta ei teinud välja õpilastest, kes tema poole vaatasid ning ka Cherstinit, kelle näol oli irvitus. „Ma ei tule tundi kui ei taha ja mul on Cherstinit vaja,“ karjus tüdruk üls klassiruumi, mille tagajärjel Umbridge nägu roosakas – mitte et tal seda ka enne olnud – tõmbus ning naine irvitava häälega lausus: “Slytherinilt 50 punkti maha ebaviisaka käitumise pärast, lisaks hakkab preili Blacker iga päev kuni semestri lõpuni minu juures peale tunde käimas. Praeguseks on tund läbi. Võite minna. Kodutööd ei jää.“ Millegi pärast Enely näoilme ei muutnud. See oli ikkagi sama kalk ja tuim kui enne, nüüd võib-olla rohkem vihkamist täis. Klassis olevad õpilased tõusid tuimalt üles ning pakkisid asjad kokku. Cherstin aga tormas Enely juurde ning karjus: “Oled sa lolliks läinud? viiskümmend punkti Slytherinilt?! Saad sa aru mis sa tegid? Üldse kus sa olid nüüd? ja miks sul mid vaja oli? RÄÄGI MINUGA PALUN!“ Enely ei liigutanudki. Ta purskas nutma. Tüdruku kehast kadus kogu jõud ja ta vajus jõuetult maha, ise meeletult ulgudes.
|
|
|
Post by Bränduuu. on Jun 5, 2007 21:20:10 GMT 3
Hea! Edasi. Pääriselt. Ma laaaaavin seda (L)[/color]
|
|
|
Post by varicella on Jun 7, 2007 15:47:03 GMT 3
20.Peatükk
„Mis on?“ küsis Cherstin ning lasi end tüdruku kõrvale istuma. „Kõik on...kõik on läbi,“ nuuksus tüdruk ning astas enda pea sõbranna õlale. „Kõik.“ „Räägi siis mulle,“ lausus Tsessu sosinal ning paitas tüdruku pead. Enely tõusis järsku püsti. „Tahad teada?“ küsis ta vihaselt. „Tõsiselt tahad teada? Siis ma räägin. Enne sain ma teada, et mu vanemad on mind petnud ning mu isa on teadatuntud võlurist mõrtsukas ja Voldemorti teener. Nii, siis tuli hommikusöögi ajal Draco ja ütles, et me läheme homme kell kolm, peate tunde temaga kaasa, mina ei tea kuhu. Selge?!“ Cherstin turtsatas ning lausus pahaselt:“Tead, need sinu naljad ei ole naljakad.“ Enely vihastus. „Ja sa arvad, et see on nali. Sealjuures kehv nali. Mis sa arvad, et ma tegin selle näitemängu ja need karistused on mulle tühiasi, peaasi et saab ühe tobeda nalja maha panna. Ma tõesti arvasin, et sa mõistad.“ Tüdruku hääletoon oli järjest valjenev. Lõpuks ta ohkas. Cherstin vaatas suu ammuli tüdrukut. „Mis nüüd saab siis?“ päris ta. Enely kergitas kulme. „Me läheme homme Draco Malfoyga kaasa. Seal kuhu ta meid viib, räägin isaga asjad selgeks ja siis edasi vaatame mis juhtub.“ Üle koridori kostus tasane ohe.
Sel ning järgmisel päeval Enely tundides ei käinud. Ta ei ilmunud ka hommiku-, lõuna- ja õhtusöökidele. Cherstin oli see, kes talle kilekotiga süüa tõi ning hoolitses selle eest, et tüdruk õppekavast eriti maha ei jääks. Õpetajad küll küsisid Enely kohta, kuid sõbranna kuulutas ta lihtsalt kergelt haigeks.
Teisipäeva pärastlõunal, kell pool kolm asusid Enely ja Cherstin koos enda kohvritega magamistoa trepist alla. „Kas sa oled kindel, et Draco ei öelnud, kus me peame kokku saama,“ korrutas Tsessu juba mitmendat korda seda sama. Enely ohhetas. „Ega ma loll ei ole. Ei öelnud. Ja palun, ära küsi seda enam. Tõsiselt käib närvidele, kui sa küsid mult ühte ja sama asja viis korda. Ma oleks nagu ingi nelja-aastane.“ Cherstin pööritas silmi. „Jaajaa sain aru. Aga ootame siin, või all, Suures saalis.“ Enely kehitas õlgu.“Vahet pole, me võime siin ka olla, Malfoy käib puhketoast niikuii läbi, ma arvan.“ Tsessu ohkas ning enda hiiglesuurt kohvrit taga vedades, viskus ta tugitooli peale. Sama tegi ka sõbranna. Kohe pärast seda sammus trepist alla ka Draco, kes jäi siis imestunult seisma. „Me ei lähe puhkusreisile, et te teaksite,“ lausus ta irvitades, vaadates tüdrukute hiigelsuuri kotte. Poisil endal polnud midagi kaasas. Eneli pööritas silmi. „Kust meie pidime teadma, sa ei öelnud mulle mitte midagi selle kohta. Kaua me seal üldse oleme ja kuhu me läheme.“ Malfoy turtsatas. „Kas ma mitte ei öelnud, et me läheme sinu isaga kohtuma. Ja sa peaksid ikka teadma, kes ta on.“ Enely surus käed rusikasse. „Tean,“ alustas ta sarkastiliselt. „..ta on üks igavene valetaja, kes peab ennast toredaks ärimeheks, kuid tegelikult on üks tavaline mõrvar.“ Draco puhkes irvitavalt naerma. „Sinu isa, mõrvar... Võib ka nii öelda. Aga vahet pole, läheme nüüd, me jääme hiljaks muidu,“ sõnas ta ning astus kiirel sammul edasi, puhketoast välja, tüdrukud enda raskete kohvritega taga kiirustamas.
Draco sammus kiire sammuga välja. Tüdrukutel oli raskusi talle järele jõudmisega, kuid siiski pidasid nad sammu. Poiss viipas käega, näidates suunda Keelatud metsa poole. Tüdrukud vahetasid omavahel õudust täis pilke, kuid jätkasid. „Kas te ei saa natuke kiiremini?“ küsis Draco üpriski pahasel häälel nng võttis siis võlukepi välja. Paar sõna ning kepi viibutus tegi mõlemad kohvrid silmnähtavalt väiksemaks ning kergemaks. Tütarlapsed naeratasid ning jätkasid rutakama sammuga teed metsa poole. Jõudnud täitsa selle piirile, saatsid nad taas teele jubedust täis pilke ning astusid siis üle metsapiiri. Kõik oli jube ja kõle. Slytherinlased kõndisid umbes kümme minutit, kui mitte rohkem, ainult võlukepist süüdatud tulukese valges Keelatud metsas, kuni lõpuks Malfoy peatus. „Ma olen kohal, isa,“ sõnas ta külma ning kalgi häälega. Kostus sahin ning paar musta riietatud inimest ilmusid järsku nähtavale. Cherstin ahhetas. „Luuciuus,“ sosistas ta Enelyle ahastuses kõrva, kuid sõbranna oli süvendunud eespool toimuvale. Mees võttis kapuutsi peast ning välja ilmusid tema lumivalged juuksed. „Lõpuks. Ja sa võtsid...Blackeri kaasa,“ lausus ta irvitaval häälel. Draco lükkas laubalt juuksesalgu eest ning lausus tüdinult:“Jah, ja ta...sõbranna ka.“ Tekkis vaikuspaus mille katkestas Luciuse hüüd:“Sõbranna?! Me ei tohi saada pealtvaatajaid. Oled sa kindel et nii on turvaline?! Sa oleksid pidanud enne minuga kontsulteerima. Aga näita siia, see sõbranna.“ Cherstini süda puperdas, kui ta astus paar sammu ettepoole. „Cherstin Lybest” tutvustastüdruk end ning vaatas silmagi pilgutamata Luciust, kes endamisi irvitas. „Hüva,“ alsutas ta. „lähme nüüd.“ Hetke pärast vihises tema kätte luud ning selle järel ka neli järgmist. „Te kõik oskate lennata?“ küsis ta sügavalt irvitades, pilk peatumas Enelyl. Tüdruku süda jättis lööke vahele. „Lennata?!“ Tema lendamisoskus oli alati kesine olnud. Cherstin sealjuurs aga säras õnnest. Ta oli klassi parim lendaja. „Seda ma arvasin,“ lausus Lucius nüüd, otsekui oleks ta mõtteid lugenud. Võib-olla sai ta kõike tüdruku näoilmest aru. „Su isa oli ka selles paras käpard.” Mees saatis Enelyle irvitava ilme ning surus ta kätte ‘Puhas Plats’ luua. Tüdruk põrnitses meest ning istus siis sellele. Ta tõukas end jalgadega maast õhku. Tüdruk tundis otsekohe ebakindlust ning kuulis irvitust. Nüüd võtsid ka teised luuad kätte ning tõusid õhku. Luciuse juhtimisel lendati küllalti madalalt, keset Keelatud metsa. Enely ja Cherstin tundsid hirmu ning püüdsid võimalikult teiste ligi hoida ning neil järel püsida.
Pärast poolt tundi lendamist, mil Enelyl juba külm hakata jõudis – mis siis, et ta sooja kampsunit kandis - Lucius peatus. Lõõtsutav tüdruk, kes püüdis iga hinna eest luua seljas püsida, mitte libahuntide sees maanduda, peatus ettevaatlikult ning vaatas siis hämmastunult maja, mis nende all asetses. See oli küllaltki suur häärber, kuid väga vana. Oli näha, et keegi ei elanud siin juba ammu. Irve suul, hakkas Draco maanduma, - lagendiku poole, kus häärber asus - kõik ülejäänud tema järel. Enda imeks, maandus Enely täiesti kahe jalaga maa peal. Ta ei olnud veel elu sees nii vapustavat sõitu teinud, jah, teiste silmis oli see hädine. Ennist tundmatu surmasööja võttis kapuutsi peast ning sealt tuli välja Narcissa Malfoy pea. “Kohal,” lausus ta irvitades ning võttis koos Luciusega suuna hoone poole.
Maja uks avanes nagu sealt väljuv inimene oleks teadnud, et kõik kohale jõudsid. Umbes 14-aastane tüdruk, säravblondid pikad juuksed päikese käes helkimas jooksis otse rahva poole ning peatus Draco ees. Ta kallistas poissi ning lausus siidisel toonil:”Ma ootasin juba.” Malfoy naeratas ning Enely saatis Cherstinile itsiava pilgu, kuna ta ei olnud iialgi näinud Dracot sellise ilmega, ja veel vähem…pruudiga, kui teda nii võis nimetada.
Tundus, et alles nüüd oli ja tütarlaps Slytherinlasi märganud. Ta kergitas kulme. “Tervist,” lausus ta nipsakal häälel. “Susannah Simon.”
|
|
|
Post by Bränduuu. on Jun 7, 2007 16:05:25 GMT 3
Julm cool
Kohe Suze tood sisse jah xD[/color]
|
|
|
Post by varicella on Jun 7, 2007 16:13:12 GMT 3
Jaah, ta ise tahtis. ;d
|
|
|
Post by hanna on Jun 7, 2007 19:23:56 GMT 3
Sitaks hea, uut! Aga äkki oleks mina tahtnud Draco pruut olla? xD
|
|
|
Post by Bränduuu. on Jun 7, 2007 19:30:59 GMT 3
Irw. xD[/color]
|
|
|
Post by varicella on Jun 9, 2007 23:48:32 GMT 3
21.Peatükk
„Enely Blacker,“ tutvustas tüdruk siis, ikka veel naerupurskeid tagasi hoides, kuna ei olnud enne näinud Dracot, kes tüdruku embuses on. Tõsi küll, Susannah oli poisi moodi. Nii välimuselt, kui ka iseloomult. Nii palju, kui Enely seda veel teadis. Tüdruk, kes enda juukseid kohendas ning alles nüüd Malfoyst eemaldus, oli ilus. Kohutavalt ilus. Ning enda vanuse kohta ka küllaltki taiplik ja osav. Cherstin köhatas ning lausus siis ka enda nime. „Tere sulle ka,“ ütles Susannah enda tavapärasel, siidisel toonil ning naeratas, mis oli küllaltki sarnane irvitusega – veel üks sarnane joon Dracoga. „Ma pean teile nüüd toa kätte näitama,“ lisas ta, pööras end kannapealt ringi ning suundus kergel sammul häärberi poole, blondid juuksesalgud taga lehvimas.
Astunud majja, Enely ohkas. Kuigi see oli väljastpoolt küllaltki räsitud, ei olnud tüdruk arvanud, et sees nii hull on. Majas lehkas ning kõik oli tolmu täis. Seintelt koorus värvi maha ning ka lagi mõranes. Cherstin saatis sõbrannale mureliku pilgu, kuid nad jätkasid Susannahi järgimist. Trepist, mis iga hetk kokku oleks võinud variseda, üles ning natuke koridori mööda edasi astudes, jäi tüdruk lõpuks seisma. Ta avas ukse, mis tegi kohutavat häält, ning avanes vaatepilt kahe voodiga ruumist, mis oli üllataval kombel isegi natuke korralikum, kui ülejäänud maja. Kuigi ruum ei olnud suur ning tolmu täis, sobis see siiski ajutiseks elamispaigaks. „Teie ruum. Mina olen kõrvaltoas, kui vaja läheb,“ sõnas Susannah ning lahkus.
Enely viskus voodisse. „Oh kui mõnus, et saab ka ükskord maha istutud. See lendamine oli kohutav. Ma ei oska lennata. Tõsiselt.“ Cherstin seevastu seisis ning vaatas kulmukortsutusega enda voodit. Enely turtsatas. „Mis sa ootasid viietärni hotelli või?“ küsis ta naerdes. Sõbranna vaatas teda ning pööritas silmi. „Midagi paremat küll, kui see,“ sõnas ta ning istus siis ettevaatlikult voodi ääre peale. „Õnneks,“ alustas ta naeratades „on mul voodilinad kaasas.“ Ta mõtles natuke ning seejärel muutus ta nägu murelikuks. Käe taskusse pistes, võttis ta sealt välja siis imepisikese kohvri. „Kuidas ma peaksin siit täissuuruses voodipesud kätte saama?“ küsis ta pahaselt, tõstes kohvri kõrgele õhku. Enely turtsatas taas kord. „Väga lihtne, me peame laskma Dracol selle tagasi tavalisse suurusesse võluda,“ sõnas ta kergelt ning naeratas. „Mine siis,“ lausus Tsessu ning viskas tüdrukule enda ’suure’ kohvri. Enely naeratas ning lausus :“Lähengi.“ Ta võttis kaks kohvrit ning sammus uksest välja. Kõrval oleva ruumi ukse taga ta peatus. Tüdruk koputas ning avas ukse. Ta pidi naerma purskama. Draco istus voodil, Susannah tema süles. Tüdruku käsi oli asetatud ümber poisi kaela ning nüüd vaatasid nad vihaste nägudega Enelyt, kes hoidis hinge kinni, et mitte naerma hakata. „Ma tahtsin“ alustas ta süütul häälel. „et sa meie kohvrid tagasi õigesse suurusesse teeks, Draco.“ Susannah puhkes naerma. „Mis te tulite siia puhkusreisile või? Kohvrid.“ Tüdruku hääletoon oli kerge ning naljatlev. Seejärel võttis ta rüütaskust välja võlukepi, lausus nipsakal toonil sõnad ning pani siis selle graatsiliselt tagasi. Kohvrid olid muudetud oma algsess usuurusess ning Enely naeratas. „Ma vist nüüd lähen,“ sõnas ta naerdes ning hakkas kahte rasket kohvrit ukse poole vedama. teda katkestas aga Draco. „Blacker..“ alustas ta sarkastiliselt. „…meie tuppa palun mitte meie loata siseneda.“ Tüdruk turtsatas ning sulges siis ukse.
Kostus koputus. Enely tõusis ning avas ukse. Talle vaatas vastu Susannahi naeratav nägu. „Mul paluti teid alla kutsuda,“ lausus ta siidisel toonil ning pööras siis end ringi, et tüdrukid taas esimesele korrusele juhatada. Slytherinlased ohkasid ning lonkisid tüdruku järel alla. „Kuule, Susannah,“ alustas Cherstin, kuid teda katkestas tüdruk. „Susie,“ lausus ta ning lasi siis taas Tsessul jätkata. „Okei, Susie. Kust sa üldse pärit oled ja mis koolis sa käid või noh, kes sa oled üldse selline?“ Susannah turtsatas. „Inimene olen, võlur. Aga muidu ma käin Durmstrangis, mu isa on seal praegune õpetaja ja ta sai mind ära küsida.“ Enely noogutas. „Aa,“ ütles ta. Järsku ilmus ta näole salakaval ilme. „Aga mis sul Dracoga on?“ küsis ta, üritades naeru tagasi hoida. Susannah peatus, ta pööras pea tüdrukute poole ning sisises: “Ma ei pea enda eraelust teile rääkima, eksole. Hea seegi, et ma teie vastu lahke olen olnud.“ Cherstin saatis Enelyle itsitava pilgi ning astus siis edasi.
Jõudes alla, tüdrukud ohhetasid. Söögisaalis, oletatavasti, istus vähemalt kümmekond surmasööjat. Susannah kepsles ühe mehe juurde ning alustas temaga juttu. Slytherinlased jäid aga ukselävele seisma. Järsku aga Enely ohhetas. Ja pööras end ümber ning pistis jooksu, tagasi enda tuppa. Cherstin ei saanud aru, milles asi. Surmasööjate pilgud olid pööratud tüdrukule, kes otsustas, kas järgneda sõbrannale või jääda siia, kõikide silme ette, irvitamiseks. Otseloomulikult valis ta esimese variandi ning pööras end samuti ümber. Kuid enne kui ta seda teha jõudis, tõusis üks musta riietatud mees pingli üles ning järgnes noorukitele.
|
|
|
Post by hanna on Jun 9, 2007 23:56:17 GMT 3
Hea! See Draco ja Susie suhe on lihtsalt liiga hea! Aja, Susie on nõid, mitte võlur ;D UUT!
|
|
|
Post by Tavaline Autor on Jun 10, 2007 0:28:20 GMT 3
Üpris lahe Ma ei teadnudki et sa Anni nii hästi kirjutada oskad Igatahes uut!
|
|
|
Post by varicella on Jun 10, 2007 9:55:36 GMT 3
Anni ?? Atänks muidu ;D
|
|
|
Post by varicella on Jun 11, 2007 8:53:44 GMT 3
Khkk, EELVIIMANE OSA! ;D
22.Peatükk
„Oota, Enely,“ karjus musta riietatud mees, kes tüdrukutele järgi jooksis. „See ei ole üldse nii nagu paistab. Usu mind.“ Tüdruk ees aga ei vähendanud kiirust. Ta ei vaadanud isegi tagasi, vaid jätkas samal kiirusel jooksmist. Jõudes enda ukseni, avas ta selle ning jooksis voodini, kuhu ta nuttes maha viskus. Järgmisena sisenes tuppa Cherstin, kes Enely juurde jooksis ning teda lohutama hakkas. Alles mõnekümne sekundi pärast tuli ruumi mees. Mees, kes oli kõiki mitukümmend aastat petnud. „See ei ole üldse nii,“ kordas ta uuesti ning astus paar sammu tüdrukutele ligemale. „Kui see ei ole nii, kuidas see siis on?“ karjus Enely. „Ära hakka eitama seda. Ma nägin, et sa olid nende seas. Sa ei saa seda enam tagasi lükata. Sa oled meid kõiki petnud. Kõiki. Ja ennekõike mind. Sa ei kujuta ette mis tunne mul oli, kui ma lugesin, et sind visati Sigatüükast välja ja asusid Tema poolele. Sa ei kujuta ette, mis tunne mul oli, kui ma sain teada, et oled võlur. Sa ei kujuta seda ette.“ Tüdruk nuuksus vaikselt padja sisse ning Marcus – Enely isa – vaatas teda kaastundliku pilguga. Seejärel viipas ta käega Cherstinile, et ta ruumist lahkuks. „All on söömine,“ sõnas ta lahke tooniga. Tüdruku nägu muutus õuduseks. „Ma...ma…ma pean nende sekka sööma minema?“ küsis ta kokutades, hääl hirmunud. „Oi ei, ma jään siia,“ lisas ta ning hoidis Enely ligidusse. „Ma saadan sind alla,“ lausus mees ning pööras end ümber, näitamaks, et Cherstin peab nüüd talle järgnema.
Kostis koputus. Enely ei reageerinud sellele. Kuuldavale tuli ka uus uksele prõmmimine. Tüdruk ei teinud ka sellest välja. Uks avanes ning ruumi astus Marcus. Ta lähenes nuuksuvale tüdrukule ning istus ta voodiäärele maha. Mees asetas käe neiu peale, kuid tüdruk tõukas selle ära. Tekkis vaikuspaus, mille katkestajaks oli Marcus: „Ma tahan sulle kogu loo ära rääkida. Ja paluda vabandust, et ma sulle ei olnud sellest kõigest rääkinud. Aga asi ei ole üldse nii, nagu sa arvad.“ „Ära vabanda,“ sõnas Enely sarkastiliselt sing tõusis siis istukile. Ta nägu oli punaseks nutetud ning silmad paistes. „Ma räägin sulle nüüd kogu loo ära,“ alustas taas mees. „Nii. Kõik algas sellest, kui ma sain kirja Sigatüükasse. Ma olin sama hämmastunud kui sina. Kuid sain siis teada, et mu vanemad on ka võlurid. See oli mulle kohutav ðokk. Harjusin sellega ära lõpuks. Sigatüükas sõõlati mind Slytherini majja. Olin üllatunud, kuna ei olnud arvanud, et ma kuri ja õel olen. Olin samas klassis Luciusega, kelle pärast kogu see jama pihta hakkas. Kuuendas klassis. Malfoy kasutas minu peal ’imperio’ loitsu. Ta saavutas minu üle täieliku kontrolli. Selle tagajärjel käskis ta mul ’Crucio’ t kasutada. Terve Sigatüügas sai sellest teada. Mind heideti koolist välja, ise veel Luciuse võimu all. Ta viis mind Tead-Küll-Kelle juurde. Ma vandusin tema ees, et ma olen talle ustav. Siis loitsu mõju katkes. ma ei saanud aru, kus ma olen. Ja siis oli juba võimatu tagasi pöörduda. Mind viidi Azkabani. Hiljem, kui ma sealt tagasi tulin, pidin ma uuesti Nende juurde minema. Vastu tahtmist. Ma üritasin põgeneda, kuid see tõi mulle vaid kahju ja ma sain karistada. Siiski lasti mind mugumaailma. Aga mitte lihtsalt. Ma läksin nuhiks. Samal ajal kohtusin ma Amanda, su emaga. Ta ei teadnud ega ka tea minust midagi. Ma hoidsin seda saladuses. Siis, kui mulle kiri saadeti, pidin ma nende juures käima. Väidetavalt siis tööreisidel. Ma ei olnud neile tegelikult kasulik. Ma ei nuhkinud peaaegu midagi. Oleks suutnud palju enamat. Ja nüüd olen ma jälle siin. Neil on üks tähtis missioon käsil. Aga ma ei suuda ja ei taha enam nende seltsis olla. Veel enam, kui sina siin oled. Minu käest ei küsitud, kas ma tahan, et sind siia toodaks või mitte. Minu arvamus ei lugenud. Ma olen Surmasööjatest kõike vähem usaldatav ja olen toonud kõige vähem informatsiooni. Nüüd, kui sina ka siin oled, ma ei suuda enam. Me põgeneme. Kolmekesi. Sinu sõbranna ka. Meil on ohtlik siin olla. Kes teab, milleks teid siin hoitakse. Me põgeneme homme. Räägi seda enda sõbrannale ka edasi.“ Enelyl vajus suu lahti selle jutu peale. Ta ei osanud midagi öelda. Ta ei teadnud, kas oleks pidanud ikkagi isa kahtlustama ja kiruma, et ta tüdrukule midagi ei öelnud. Või oleks hoopis pidanud teda kallistama,. et ta otseselt midagi teinud ei ole. Tütarlaps oli aga vait. Ta ei liigutanud midagi. Marcus tõusis püsti ning sammus, kerge muie näol, toast välja.
|
|
|
Post by hanna on Jun 11, 2007 9:30:55 GMT 3
Lahe, uuuuuut![/color]
|
|