Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Nov 4, 2007 2:18:27 GMT 3
Niih. Minu uus jutt siis. Midagi üle piiiika-piiiika aja. Loodan, et meeldib
MIKE GOLDWIN
Mike Goldwin hukkus traagilises autoõnnetuses.
Eile pärastlõunal, 02.27 juhtus Castbridge´i kiirteel traagiline liiklusõnnetus, milles hukkus tuhandete noorte iidol ja lemmik, Mike Goldwin (21). Õnnetus leidis aset hetkel, mil Mike oli lahkumas oma uue plaadi, „We Live 4ever” promoesinemiselt New Yorkis. Kui noormehe esinemine lõppes, oli meedia huvi tema vastu suur ning järgnenud võidusõidus paparatsode ja Mike´i sohvri (Daniel Creaps, 57) vahel kaotas D. Creaps auto üle juhitavuse ning Goldwini auto sõitis läbi piirdeaia. Auto rullus suure kiiruse tõttu üle katuse ning maandus paar meetrit sõiduteest allpool olevasse tihnikusse. Goldwini ja Creapsi surm oli silmapilkne. Õnnetuse täpsemad asjaolud selgitab ekspertiis.
Claire vaatas tummalt oma käes lebavat ajalehte ning tundis, kuidas kurgus pitsitama hakkab. Tüdruk ajas pea kuklasse ning tundis, kuidas silmad vesiseks muutuvad. Üksteise järel hakkasid suured, soolased pisarad mööda tüdruku põski alla veerema ning Claire avastas, et ta ei tahagi neid peita. Seekord pole nutmises midagi häbiväärset, kinnitas ta endale. Tüdruk vajus toolile kössi istuma ning taas hakkasid tema kõrvu kostuma kõlaritest kostuvad mahedad helid. Mike laulis oma viimast laulu ning hetkeks turgatas Claire´ile pähe võimalus, et mees oma saatust ette teadnud oli. „And when I´m gone... you´ll never really agree, I know that... but that´s how things roll... this was my purpose to life...” laulis tüdruk vaikselt kaasa. Mike oli olnud tema iidol läbi aegade. Tema muusika, tema sõnad, tema ise... Claire oli eile Mike´i isiklikult kohanud ja temalt plaadile autogrammi saanud. See kõik oli tüdrukul meeles nagu oleks ta seda tuhat korda läbi elanud. Mida ta teatud mõttes tegigi. Ta seisis seal, järjekorras ja kui üks noor tüdruk tema eest ära astus, avanes talle vaade Mike´ile. Mees oli nii tõsine, kuid samas nii julgustav, reibas ja rõõmus. Tundus, nagu oleks ta väsinud olnud, kuid sellegipoolest oli ta lahke ja sõbralik. Tema mustad juuksed turritasid igas suunas ning tema näol oli näha väikeseid higipiisku. Mike kandis kulunud teksaseid ning lihtsat, räbaldunud T-särki, nagu alati. See kuulus tema imago juurde. Aga kui Mike´i ja Claire´i silmad kohtusid, nägi tüdruk noormehe silmis midagi kajastamatut. Üllatust ja samas ka headmeelt. Nagu oleks Claire tema vana tuttav. Mike oli viisakalt küsinud Claire´i nime, kui too oli mehele oma plaadi ulatanud. Ja see hääl, mis oli täpselt nii sügav nagu lauludes ning niisama pehme, nagu tüdruk oli ette kujutanud, paistis teda sulatavat. Kui Mike Clairile pühendust kirjutas, ei saanud tüdruk mehelt silmi. Noore tüdruku kiindumus... Ja nüüd oli ta puha surnud. Claire tõstis oma vesiste silmadega pilgu taas ajalehele ning silmitses artikli kõrvale pandud fotot. See oli Mike´i uue albumi kaanepilt. Pildil oli Mike taas oma mustade igas suunas turritavate juustega, kuid nendes oli paar heledat salku. Mike vaatas oma suurte pruunide silmadega unistavalt taevasse. Tema käed olid taskus ning kaugemal oli lindu lendamas näha. Linnu all oli kulunud tähtedega kirjas: Mike Goldwin: We Live 4ever. Milline iroonia, mõtles Claire tuimalt, et tema viimase plaadi nimi oli We Live 4ever. Vaadanud veel korra ajalehe artiklit, kõndis tüdruk otsustavalt läbi halli esikusse, kus ta riietus seekord üleni musta. George oli talle tahtnud midagi näidata.Niih. Ja nüüd palve (A). Kriitikat? (A)
|
|
|
Post by Pingu on Nov 4, 2007 2:28:06 GMT 3
Sa ei saa kriitikat. Ma ei leia lihtsalt midagi keskpärast. Kõik on super 10+ Ma armastan su jutte. Kuidas ma üldse nii suure pausi vahepeal üle elasin?
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Nov 4, 2007 2:30:01 GMT 3
=) Tähh Ei tea , aga loodame, et enam sellist pausi ei tule ;D. (A)
|
|
|
Post by Loore on Nov 4, 2007 2:35:13 GMT 3
yay i can see:D
a lahe. kriitikat ei oskagi eriti aga see lause et nüüd oli ta surnud ja puha tundus kahtlane:D aga muidu oli naljakas:D
|
|
|
Post by Pingu on Nov 4, 2007 2:36:43 GMT 3
see lause oli selle osakese pärl Tänu sellele söövib see kindlasti iga detailini mulle pähe
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Nov 6, 2007 16:35:23 GMT 3
=) Uus osa siis
***
Claire lükkas lagunenud garaaþiukse üles ning astus tolmusesse ruumi. Koht, kus ta seisis, polnud just kõige säravam. Kõrgeid seinu katsid mitmed luitunud plakatid ja raamaturiiulid, millele oli rohkesti tolmu kogunenud. Garaaþi ühes otsas oli väike porine aken, kuid see oli ka kõik. Valgus, mis ruumi rõõmsamaks paigaks muutis, tuli neljast prozektorist, mis olid paigutatud garaaþi eri nurkadesse. Sellegipoolest jäi ruum natukene hämaraks ja jahedaks. Claire tõmbas garaaþiukse kinni ning astus mantlit tihedamini ümber enda mätsides lähemale. Tüdruku silmad olid punased ning paistes ja ta nägu oli nukrapoolne, kui ta märkas lõpuks pooleldi auto all lamavat õlistes tunkedest meest, kes end auto alt välja veeretas. „Tere, Claire, miks nii torssis nägu?” küsis mees end laialt naeratades püsti ajades. Tüdruk oli George´i tundnud kogu oma elu, kuid ikka pani teda võpatama mehe välimus. Tema valged, igasse suunda turritavad juuksed ja alatasa vaimustusest põlev nägu olid esmapilgul alati ehmatavad. George Trusthill nägi suurema osa ajast välja nagu Einstein. Claire ei vastanud kohe vaid istus ühele keset ruumi seisvale taburetile. Kindaid aeglaselt käest võttes ning mantli taskusse pannes surus tüdruk oma kuivavast ja valusast kurgust välja vaevalised sõnad: „Mike Goldwin on surnud.” Neiu vakatas. Nüüd, kus ta oli seda valjult öelnud, tundus asi olevat lõplik. „Lugesin, lugesin...” pomises vanahärra äkitselt ruumis ringi sebima ning oma asju ära panema hakates. Tema vaevatu olek tekitas Claire´is meelehärmi. Neiu oli mehele alati kõike usaldanud ning nad olid saanud absoluutselt kõigest rääkida. Isegi päevadest oli tüdruk Geroge´le enne rääkinud, kui oma emale... George pidi ju teadma, kui tähtis Mike Claire´ile oli. „See oli lihtsalt tema teekond,” pomises mees edasi. „Sul on õigus olla kurb või pettunud, aga ma tahaksin sulle meenutada, et sa ei tundnudki teda õieti. Ta oli kõigest sinu iidol. Iidol, nagu on iidolid paljudel teistel,” seletas George oma kõrgele eale vastamata garaaþis edasi-tagasi lehvides ning erinevates sahtlites sobrades, neist vahetevahel midagi välja visates või siis jällegi sisse pannes. „Ma nägin teda eile kontserdil... ma rääkisin temaga,” õigustas Claire end tuliselt. „Just paar tundi enne õnnetust...” lisas tüdruk taas kössi tõmbudes ning kurku kuivaks tõmbumas tundes. Esimest korda elus tundis neiu, et George ei mõista teda. George vaikis ning tuulas oma asjades endiselt edasi. Mees paistis olevat hajevil ning kurbadele uudistele vaatamata oli ta rõõmurull. „Mida sa mulle siis näidata tahtsid?” küsis Claire üht järjekordset silma immitsenud pisarat rutakalt ära pühkides. Ta ei tahtnud siin enam olla. Fakt, et George nii ükskõikselt käitus, oli tüdrukule talumatu. „Oma uusimat leiutist,” sõnas George uhkelt Claire´i ees seisma jäädes. Tüdruk oigas sisimas. Iga teine kord oleks tal olnud suur huvi George´i mõttelende uurida, kuid hetkel tundus kõik liiga mõttetu. Paljas võimalus, et mees oli leiutanud jälle midagi oma koduste toimingute lihtsustamiseks, pani tüdruku ägama. „Ma olen kindel, et see meeldib sulle,” seletas George läbi garaaþi tuppa minnes, Claire talle järgnemas. „Ma olen selle kallal aastate kaupa vaeva näinud. Vahest siit ja vahest sealt nokitsenud... Bruiser isegi katsetas seda. Minu järel... minu järel...” pomises George vaevukuuldavalt. Kohati jäi tunne, nagu oleks jutt talle endale mõeldud. George lükkas oma magamistoa ukse lahti ning Claire jäi ukseavasse tülpinud näoga seisma. Esmapilgul ei tundunud ruumis mitte midagi teisiti olevat. Ikka see sama antiikne voodi ja need samad kapid. George´i raamatud pilla-palla öökapil ning üksikud pildid seintel rippumas. Kuid siis ta märkas – keset ruumi kõrgus üks klaasist kast, mille sees oli näha mitmeid juhtmeid ja nuppe. Kastil oli uks, mida mööda valgus alla üks välgunoole kujuline joon. „Ma tutvustan sulle oma ajamasinat!” ütles George uhkelt selle kõrvale seistes ning vasaku käega seda vennalikult patsutades. See põrgulik irve, mida tüdruk nii hästi tundis, ei olnud kuhugi kadunud.
Kriitikat? (A)
|
|
|
Post by Pingu on Nov 10, 2007 23:04:10 GMT 3
irw Tüüp leiutas AJAMASINA ?XDXDXD Täitsa metsas okei Claire läheb ajas tagasi ja päästab Mike elu? (A)
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Nov 10, 2007 23:06:19 GMT 3
Ajas läheb küll tagasi, aga rohkem hetkel ei tea/ei taha öelda (A) Äkki rikun üllatuse ära
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Nov 10, 2007 23:33:31 GMT 3
Uuus osa. Meie kirjutamise õhtu (LLL)
Claire astus vaimustunult edasi, mõtteis tiirlemas kõikvõimalikud asjad ja ideed, mida teostada. Neiu libistas käe õrnalt üle ajamasina uste ning vaatas siis särava näoga George´i poole. Mees oli oma töö üle silmnähtavalt uhke. „See on suurepärane!” ütles Calire õhinal. Neiu peas olid hakanud moodustuma mõtted ja ideed. Hullud ideed. Ta tahtis muuta aja kulgu. Teha olematuks eilne õnnetus Mike Goldwin´ga. „Kasutame seda...” ütles neiu natukene ettevaatlikumalt. „Me saaksime tagasi minna ja...” Tüdruk vaatas George´i poole. „Mike´i päästa.” Vanahärra raputas kurva ilmega pead. „See ajamasin pole nii täiuslik. Ma ei suuda sellega reisida tundide ega päevade taha. Ma suudan sellega reisid vaid aastate taha.” Kogu ruumi vallutas jahmunud vaikus. „Vaata... ma saatsin Bruiseri tagasi. Ta tuli tagasi palju hallima ja väsinumana. Mul on alust arvata, et ta reisis umbes viie aasta taha... Ma ei tea, mis juhtub hetkel, kui keegi on minevikus. Ma oletan, et kõik seisab. Ühel hetkel panin ma Bruiseri ajamasinasse... järgmisel hetkel tuli ta sealt välja palju vanemana. Ma usun, et tegelikkuses ta veetiski viis aastat minevikus. Viis pikka aastat, Claire,” seletas mees oma masinat kulmukortsutusega vaadates. „See pole täiuslik.” Neiu vaatas ajamasinat ning lausus kindla häälega: „Mul ükskõik.” George ohkas. „Pealegi, see muutus, mida sa kavatsed täide viia... mõtle, mida kõike see muudab. Ühe inimese elu on tähtis asi... samuti ka tema surm. Äkki Mike suri, sest nii pidigi minema?” küsis mees ärritunud häälega ruumis ringi tuulama hakates. Neiu vaatas mõned hetked, kuidas too mööda ruumi liigub ning siit-sealt mõned märkmed kätte võtab. „Milleks sa selle ehitasid siis, kui sa seda kasutadagi ei kavatse?” küsis neiu jonnakalt. „Asi pole ainult selles... sa elad minevikus viis pikka aastat. Võib-olla kauemgi... Vananemise märgid jäävad sulle külge. Kuidas sa tagasi saabudes oma perekonna ette astud? Viis aastat vanemana ei pruugi nad sind äragi tunda,” lausus mees mures häälega. Claire tajus tema olekust, et selline seiklus meeldiks talle, kuid mees üritas lihtsalt realistlikuks jääda. „Paljud asjad, mis praegu on sellised, ei pruugi uues tulevikus enam korduda. Oma loodud tulevikus võid sa isegi surnud olla. Siin võivad valitseda tulnukad. Selle aja jooksul muutub palju,” ajas vanahärra endiselt vastu. „Aga...” Claire oli ahastuses. Ta oli leidnud võimaluse õnnetuse ennetamiseks, kuid George ei aktsepteerinud seda. „Sa ei kujuta ette, kui palju Mike´i elu mulle tähendab...” seletas neiu, pisarad silmis. George seisatas ning ohkas. Mõne hetke lihtsalt tüdrukut vaadanud, küsis ta aeglaselt: „Kas sa kujutad ette, mida see tähendab? Kas sa mõistad kõiki riske ja tulemusi? Oled sa selliseks elamuseks valmis?” „Jah,” vastas Claire kindlalt George´ile silma vaadates. Mees vaikis. „Too siis oma riided, raha ja asjad... poole tunni pärast on minek,” ütles too kahtlevalt. „Ma lihtsalt armastan sind, George!”
Kriitikat? (A)
|
|
|
Post by Pingu on Nov 11, 2007 0:11:56 GMT 3
irw Vanamees andis liiga kergelt järele AGA TÄNA ÕHTUL PEAN MA UUE OSA SAAMA!
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Nov 11, 2007 0:54:25 GMT 3
Njuu osa. Täna isegi (H)
Claire tuiskas oma tuppa ning hakkas haardeulatuses olevaid asju kotti loopima. Riided, hügieenitarbed, rahakott, mobiiltelefon... Neiu vaatas toas ringi, otsides midagi, mida veel lisada. Öökapi peal torkas talle silma Mike´i viimane plaat. Tüdruk pani selle kotti ning veendunud, et rohkem pole midagi vaja, vaatas ta kurvalt enda ümber ringi. Ta ei näe seda kõike enam mitu aastat. See kõlas liiga naeruväärsena, et tõsiselt võtta. Viis aastat... Neiu võttis kohvri sangast kinni ning vedas selle otsustavalt esikusse. See on ju ainus võimalus... Mike ei tohtinud surra. Inimesed, keda me imetleme, austame ja armastame, ei sure kunagi, ega ju? Kahjuks on elu liiga iseenesest mõistetav. Neiu tuiskas alla esikusse, kui kuulis enda taga ema häält: „Claire? Kuhu sa lähed?” Naisel oli põll ees ning ta tõmbas pajakindaid käest, kui ta neiu poole sammus. „Ma lähen George´i poole ööseks,” leiutas neiu kiiresti. „Ta leiutas jälle midagi uut... Ma ei saanudki täpselt aru ning me katsetame seda,” lisas Claire naeratades. Naine noogutas ning pöördus minekule. „Oota, ema,” ütles Claire ettepoole viskudes ning teda kallistades. „Ma armastan sind.” Naine vaatas üllatunult Claire´i ning ütles mõne hetke pärast: „Mina sind ka. Aga see on kõigest üks päev, sa oled ennegi George´i juures ööbinud,” lisas naine sooja naeratuse saatel. „Ole tubli.” Claire pani silmad hetkeks kinni ning noogutas naeratust näole manades. „Olen,” kinnitas ta mõne hetke pärast pöördudes ning uksest väljudes. „Homme näeme,” lisas ta vaikselt. Kelle jaoks homme, kelle jaoks aastate pärast... George´i juurde jõudes oli mees juba riides ning asjad pakitud. Vanake istus oma masina ees, puki peal ning vaatas kahtlustavalt enda ette. „Ma ei tea, kas see on kõige õigem tegu,” nentis mees, kuuldes Claire´i sisenemas. „Viis aastat on siiski pikk aeg...” Neiu ohkas ning vedas oma kohvri mehe kõrvale. „Ma tean... aga sa ju tahad seda katsetada... See on revolutsiooniline leiutis,” sõnas neiu keelitavalt. Mees vaatas endiselt oma leiutist. „Mis siis ikka,” sõnas too lõpuks püsti tõustes ning kambri uksi avades. Kambri sisu oli lihtne. Neli seina, põrand ja lagi. Ei midagi üleliigset, kui välja arvata juhtnupud, mis ukse tagaküljel seisid. George tassis enda ja tüdruku kotid kambirsse ning sulges ukse. „Veel on viimane hetk ümber mõelda,” sõnas mees hoiatavalt. „Ma tahan, et sa mõistaksid. Tagasi minnes alustame otsast. Meil pole korralikku ID-d, töö- ega elukohta.” Claire noogutas. „Ma tahan minna.” George ohkas raskelt ning vajutas kambri ukse siseküljel olevatele nuppudele. Claire nägi, kuidas kamber mingisuguse ebamäärase suitsuga täitus ning kõik enda alla mattis. Tüdruk vaatas ehmunult George´i poole, kuid too oli kadunud. Claire´i nägemine hakkas kaduma ning ta tundis maad jalge alt kaduvat. Peale seda neiu minestas. Kriitikat?(A)
|
|
|
Post by Pingu on Nov 11, 2007 0:58:00 GMT 3
Vägev Edasi kah oota, kui vana Claire?? XD
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Nov 11, 2007 0:59:15 GMT 3
Mingi 15 Ja homme ehk saab ;D
|
|
|
Post by egleeee on Nov 11, 2007 15:51:16 GMT 3
hetkel lemmikjutt uut osa tahaks
|
|
|
Post by Prince Kirameki on Nov 13, 2007 21:24:29 GMT 3
Aga homme ongi juba käes...siis homme, äkki?
|
|