Post by Bränduuu. on Jun 7, 2007 18:40:12 GMT 3
Okei siis... Viimane osa.
Kuid see ei olnud politsei. See oli Marcus. Ta ütles, et nad on ummikus ja tulevad hiljem. Ma naeratasin rahunedes, kuid kuulsin siis kõvat pauku. Karjusin Marcuse nime, kuid keegi ei vastanud. Telefoniühendus katkes. Ma hoitsin nuttes toru käes ega suutnud seda uskuda. See pidi olema mingi eksitus. Kogusin ennast kiirelt ning jooksin enda auto peale. Sõitsin mööda teed sinna, kus mu lähedased pidid olema. Liiklus oli tõesti umbes. Liikusid ühes minutis paar meetrit, kuigi oleksin soovinud kõvasti kiiremini liigelda.
Lõpuks jõudsin kohale ning nägin vaatepilti. Kolm autot olid kokku põrkunud ning üks neist põles suure leegiga. Seal sees olid minu lähedased. Hakkasin karjuma. Nägin, et politseinik tuli minu poole. Ta vältis mu pilku ning teatas, et autos olijad hukkusid koheselt. Ma ei suutnud seda uskuda. See oli uni. See pidi olema uni, millest ma tahtsin kohe tõusta. Kuid see ei olnud nii. See oli päriselt. Tahtsin põleva auto juurde joosta, kuid politseinik haaras must kinni. Käis veel üks plahvatus. Rabelesin inspektori käest lahti ning jooksin nii, kuis jalad võtsin, auto juurde. Jõudsin selle lähedusse just siis, kui tuli järgmine plahvatus.
Ma surin koheselt.
Kuid see oligi mu eesmärk. Ma olin tapnud oma vanemad, venna, kaks parimat sõbrannat, kaks poissi, poisi vanemad ja oma lihase tütre. Siis võisin ka ennast tappa. Tänu sellele ei pidanud keegi minu sõpradest enam kannatama. Ma olen oma teoga täiesti rahul. Soovin, et oleksin seda peale esimest õnnetust teinud, kuigi siis ei oleks ma saanud tunda rõõmu, mis kaasne emaks olemisel.
[/color]
Kuid see ei olnud politsei. See oli Marcus. Ta ütles, et nad on ummikus ja tulevad hiljem. Ma naeratasin rahunedes, kuid kuulsin siis kõvat pauku. Karjusin Marcuse nime, kuid keegi ei vastanud. Telefoniühendus katkes. Ma hoitsin nuttes toru käes ega suutnud seda uskuda. See pidi olema mingi eksitus. Kogusin ennast kiirelt ning jooksin enda auto peale. Sõitsin mööda teed sinna, kus mu lähedased pidid olema. Liiklus oli tõesti umbes. Liikusid ühes minutis paar meetrit, kuigi oleksin soovinud kõvasti kiiremini liigelda.
Lõpuks jõudsin kohale ning nägin vaatepilti. Kolm autot olid kokku põrkunud ning üks neist põles suure leegiga. Seal sees olid minu lähedased. Hakkasin karjuma. Nägin, et politseinik tuli minu poole. Ta vältis mu pilku ning teatas, et autos olijad hukkusid koheselt. Ma ei suutnud seda uskuda. See oli uni. See pidi olema uni, millest ma tahtsin kohe tõusta. Kuid see ei olnud nii. See oli päriselt. Tahtsin põleva auto juurde joosta, kuid politseinik haaras must kinni. Käis veel üks plahvatus. Rabelesin inspektori käest lahti ning jooksin nii, kuis jalad võtsin, auto juurde. Jõudsin selle lähedusse just siis, kui tuli järgmine plahvatus.
Ma surin koheselt.
Kuid see oligi mu eesmärk. Ma olin tapnud oma vanemad, venna, kaks parimat sõbrannat, kaks poissi, poisi vanemad ja oma lihase tütre. Siis võisin ka ennast tappa. Tänu sellele ei pidanud keegi minu sõpradest enam kannatama. Ma olen oma teoga täiesti rahul. Soovin, et oleksin seda peale esimest õnnetust teinud, kuigi siis ei oleks ma saanud tunda rõõmu, mis kaasne emaks olemisel.
[/color]