Post by Bränduuu. on Jun 5, 2007 15:01:35 GMT 3
Järjejutt siis. Ma tean, et lühike, aga ikkagist järjejutt... Neli osa tuleb kokku...
Mina-vormis, aga mitte minust.
Ma vihkan seda maailma. Kui oleks võimalus, siis reisiksin mingisse naabermaailma ning alustaksin õnnelikku elu otsast peale. Sest see elu on omadega täiesti metsas. TÄIESTI METSAS!! Ma ei saa aru, kuidas üldse selline asi võib ühe inimesega juhtuda. Ja miks just mina? Kõigi nende mustmiljon inimese seast mina?
Miks pidi just minuga selline kohutav tragöödia juhtuma? Isegi surm oleks parem.
Oli kahekümne neljas september, minu sünnipäev. Päev, mil ma pidin saama viieteistkümneaastaseks. Selle puhul pidid minu vanemad ja parimad sõbrannad ühe suure peo korraldama. Olin parasjagu kodus ning ootasin oma vanemate kohale jõudmist. Nad olid mu sõbrannadele järele läinud.
Nad olid pool tundi hiljaks jäänud. Hakkasin juba muretsema, nagu alati. Vaatasin kellalt igat minutit, mis möödus, ning üritasin välja mõelda, kus nad on. Kindlasti ummikud, üritasin endale kinnitada. Kuid siis helises telefon. Võtsin selle kergendusega vastu, sest arvasin, et helistajaks on ema. Kuid oh üllatust. Helistas politsei inspektor ning teatas mulle suurest avariist, kus kõik autos viibijad olid hukkunud. Lasin tlefonil hargile kukkuda ning ei suutnud seda uskuda. Terve mu elu mõte oli surnud. Minu ema, isa, väikevend, poiss, kaks parimat sõbrannat. Kõik oli läinud ja mitte midagi ei olnud alles jäänud. Minu elu oli tükkideks purunenud. Ja veel minu omaenda sünnipäeval. Minu enda sünnipäev sai kõigi minu lähedaste hukkumis päevaks. Surma-aastapäevaks. Kui jube.
Sellel hetkel vaatasin mittemidagi nägeva pilguga aknast välja. Minu mõtetes keerlesid igasugused vastuväited kuuldule. See ei saanud ju ometi tõsi olla. Mitte minuga. Ma tahtsin karjuda, kuid ei suutnud. Häält lihtsalt ei tulnud välja.
Mina-vormis, aga mitte minust.
Ma vihkan seda maailma. Kui oleks võimalus, siis reisiksin mingisse naabermaailma ning alustaksin õnnelikku elu otsast peale. Sest see elu on omadega täiesti metsas. TÄIESTI METSAS!! Ma ei saa aru, kuidas üldse selline asi võib ühe inimesega juhtuda. Ja miks just mina? Kõigi nende mustmiljon inimese seast mina?
Miks pidi just minuga selline kohutav tragöödia juhtuma? Isegi surm oleks parem.
Oli kahekümne neljas september, minu sünnipäev. Päev, mil ma pidin saama viieteistkümneaastaseks. Selle puhul pidid minu vanemad ja parimad sõbrannad ühe suure peo korraldama. Olin parasjagu kodus ning ootasin oma vanemate kohale jõudmist. Nad olid mu sõbrannadele järele läinud.
Nad olid pool tundi hiljaks jäänud. Hakkasin juba muretsema, nagu alati. Vaatasin kellalt igat minutit, mis möödus, ning üritasin välja mõelda, kus nad on. Kindlasti ummikud, üritasin endale kinnitada. Kuid siis helises telefon. Võtsin selle kergendusega vastu, sest arvasin, et helistajaks on ema. Kuid oh üllatust. Helistas politsei inspektor ning teatas mulle suurest avariist, kus kõik autos viibijad olid hukkunud. Lasin tlefonil hargile kukkuda ning ei suutnud seda uskuda. Terve mu elu mõte oli surnud. Minu ema, isa, väikevend, poiss, kaks parimat sõbrannat. Kõik oli läinud ja mitte midagi ei olnud alles jäänud. Minu elu oli tükkideks purunenud. Ja veel minu omaenda sünnipäeval. Minu enda sünnipäev sai kõigi minu lähedaste hukkumis päevaks. Surma-aastapäevaks. Kui jube.
Sellel hetkel vaatasin mittemidagi nägeva pilguga aknast välja. Minu mõtetes keerlesid igasugused vastuväited kuuldule. See ei saanud ju ometi tõsi olla. Mitte minuga. Ma tahtsin karjuda, kuid ei suutnud. Häält lihtsalt ei tulnud välja.