Post by Nasicc on May 27, 2007 20:47:46 GMT 3
Alustatud: 27. mai 2007. Lõpetatud:
Niisiis, uus jutt.
Loodan, et meeldib ;D
SUURIM VIGA.
Landon says: Ma ei räägi sinuga enam MITTE KUNAGI!
Landon says: Headaega.
Landon appears to be offline.
Pikkade, tumedate juustega kahvatu tüdruk vajus mõtlikult toolileenile. Üle tema sileda põse voolas üks pisar. See on viimane, tõotas ta endale seda jõhkralt ära pühikdes. Tüdruk kummardus ettepoole, pani lap-topi kaane kinni ning jäi tühja pilguga enda ette jõllitama.
Amy ei tundnud enam ennast äragi. Ta oli palunud poisil ennast sõimata, mis viis aga täiesti ootamatult selleni, et poiss ta blokkis ja – kuigi tüdrukul oli seda valus tunnistada, ka Amy MSN listist kustutas. Aga see oligi ju see, mida tüdruk tahtnud oli? Nad polnud juba ammu hästi läbi saanud ja tüdruk oli otsustanud, et ta suudab nende pikad ja lõbusad jutuajamised unustada poisi vihkamisega. Ta peaks õnnelik olema, kuid tema sees oli üks suur haigutav tühjus, miski, mis kõike endasse haaras. Kõik tema tunded – viha, armastuse, rõõmu, lõbu, tolerantsuse, optimistlikuse, seltsivuse, avatuse... ja seda juba kaua aega.
Ehmatusega oli tüdruk avastanud, et ta muutus aina iseseisvamaks. Ta ei vajanud sõpru, hoolitsust, armastust... mitte midagi. Võib-olla mängisid selles suurt rolli tüdruku viimaste kuude läbielamised. Isa surm, parima sõbraga tülli minemine, kaklused väikevennaga, mis ta sageli endast välja viisid... Kõige selle vastu oli parim rohi südametus. Kui ta ehitaks enda tunnete ümber müürid, mis kaitseksid teda selliste asjade eest, oleks kõik palju parem.
Tüdruk tegi, täis otsustavust lap-topi lahti ning logis taas MSNi. Poissi polnud sees ning ega Amy seda oodanudki. Tüdruk tegi vaid ühe parem ja ühe vasak hiireklõpsu poisi nimel ning pomises: „Kui mitte kunagi, siis juba mitte kunagi.”
Miks ma üldse tema pärast nii palju halan? Miks ma taga rääkida tahan? Ma pole teda näinudki. Need segased tunded... absurd. Võib-olla on see lihtsalt sellepärast, et ta poiss ja minust vanem. Kõigest 4 aastat, aga see polegi tähtis. Lootes, et poiss seda kunagi kibedalt kahetseb, pani Amy taas läpaka kinni ning vaatas oma ette, kui sisenes ta väike vend.
„Amy on loooolllakaaaas, Amy on loolllakaaaas, Amy käib väljas aeeelemaaaas.” Tüdruk tundis, kuidas talle ärrituse pisarad silma tikkusid, kui Arnold neid sõnu aina korrates ja korrates tema ümber tantsis. Aga see oli ju tüüpiline.
Tüdruk oli juba valmis talle äsama, kui talle meenus ta lubadus: Ma ei lase enam kedagi endale ligi, ei kiindu kellessegi, saan lihtsalt üheks kestaks. Ma teen kõik oma tuleviku nimel, üksinda. Ma ei vaja kedagi. Mitte kedagi, isegi mitte sõpra, kellega niisama olla või nalja teha. Selliseks nad on mind teinud, nüüd leppigu sellega.
Niisiis, uus jutt.
Loodan, et meeldib ;D
SUURIM VIGA.
Landon says: Ma ei räägi sinuga enam MITTE KUNAGI!
Landon says: Headaega.
Landon appears to be offline.
Pikkade, tumedate juustega kahvatu tüdruk vajus mõtlikult toolileenile. Üle tema sileda põse voolas üks pisar. See on viimane, tõotas ta endale seda jõhkralt ära pühikdes. Tüdruk kummardus ettepoole, pani lap-topi kaane kinni ning jäi tühja pilguga enda ette jõllitama.
Amy ei tundnud enam ennast äragi. Ta oli palunud poisil ennast sõimata, mis viis aga täiesti ootamatult selleni, et poiss ta blokkis ja – kuigi tüdrukul oli seda valus tunnistada, ka Amy MSN listist kustutas. Aga see oligi ju see, mida tüdruk tahtnud oli? Nad polnud juba ammu hästi läbi saanud ja tüdruk oli otsustanud, et ta suudab nende pikad ja lõbusad jutuajamised unustada poisi vihkamisega. Ta peaks õnnelik olema, kuid tema sees oli üks suur haigutav tühjus, miski, mis kõike endasse haaras. Kõik tema tunded – viha, armastuse, rõõmu, lõbu, tolerantsuse, optimistlikuse, seltsivuse, avatuse... ja seda juba kaua aega.
Ehmatusega oli tüdruk avastanud, et ta muutus aina iseseisvamaks. Ta ei vajanud sõpru, hoolitsust, armastust... mitte midagi. Võib-olla mängisid selles suurt rolli tüdruku viimaste kuude läbielamised. Isa surm, parima sõbraga tülli minemine, kaklused väikevennaga, mis ta sageli endast välja viisid... Kõige selle vastu oli parim rohi südametus. Kui ta ehitaks enda tunnete ümber müürid, mis kaitseksid teda selliste asjade eest, oleks kõik palju parem.
Tüdruk tegi, täis otsustavust lap-topi lahti ning logis taas MSNi. Poissi polnud sees ning ega Amy seda oodanudki. Tüdruk tegi vaid ühe parem ja ühe vasak hiireklõpsu poisi nimel ning pomises: „Kui mitte kunagi, siis juba mitte kunagi.”
Miks ma üldse tema pärast nii palju halan? Miks ma taga rääkida tahan? Ma pole teda näinudki. Need segased tunded... absurd. Võib-olla on see lihtsalt sellepärast, et ta poiss ja minust vanem. Kõigest 4 aastat, aga see polegi tähtis. Lootes, et poiss seda kunagi kibedalt kahetseb, pani Amy taas läpaka kinni ning vaatas oma ette, kui sisenes ta väike vend.
„Amy on loooolllakaaaas, Amy on loolllakaaaas, Amy käib väljas aeeelemaaaas.” Tüdruk tundis, kuidas talle ärrituse pisarad silma tikkusid, kui Arnold neid sõnu aina korrates ja korrates tema ümber tantsis. Aga see oli ju tüüpiline.
Tüdruk oli juba valmis talle äsama, kui talle meenus ta lubadus: Ma ei lase enam kedagi endale ligi, ei kiindu kellessegi, saan lihtsalt üheks kestaks. Ma teen kõik oma tuleviku nimel, üksinda. Ma ei vaja kedagi. Mitte kedagi, isegi mitte sõpra, kellega niisama olla või nalja teha. Selliseks nad on mind teinud, nüüd leppigu sellega.