|
Post by Bränduuu. on May 29, 2007 17:11:17 GMT 3
|
|
|
Post by hanna on May 29, 2007 17:48:26 GMT 3
Ma olen tõesti lootusetu. Aga romantik... vaevalt ;D
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 29, 2007 17:56:39 GMT 3
Loore irwi ma ei kommenteeri ;D. Enivei. Uus osa. Loodan, et see eelmistele alla ei jää ;D.
***
Amy liikus ühtlaste kiirete sammudega läbi lõpututena näivate koridoride panemata õieti tähele, kuhu suundub. 12 aastat... 12 aastat polnud ta Landonist midagi kuulnud. 12 aastat oli ta oma mälestusi temast alla surunud. 12 aastat oli ta teinud kõik, et tema kunagine olemasolu oma elus olematuks teha. Kuni tänaseni. Naine ei teadnud, mis tunded teda valdasid, mida ta teha tahtis nig mis õige oli. Kõik, mis tema teadvusesse mahtus oli asjaolu, et ta pidi Landoniga päevad läbi koos olema. Asjaolu, mis tähendas, et mees kunagi ta murrab. Asjaolu, mis tähendas, et nad peavad rääkima... Sügav ”oeh” paotus naise huulilt, kui ta kohvikus järjekorda võttis ning menüüd uuris. Kõikidest kohtadest, kuhu ta oleks võinud tööle minna, valis ta just koha, kus töötas Landon. Kõikidest inimestest, kes oleksid võinud tema ülemuseks saada, sai selleks just Landon. Mida ma nüüd tegema peaksin, kui ma tagasi lähen? Teda ignoreerima? See on ju võimatu. Me peame koos töötama. Aga ma ei saa nii... Amy, mõtles ta rangelt. Sa lubasid endale midagi. Ja kui sa seda lubadust hoiad... läheb kõik hästi. Tahaks loota. Naine istus lauda ning vaatas nüüd oma kandikul asetsevat saiakest ja tassi kuuma kohviga. Ja nii ta seal istus... 5 minutit... 10 minutit... mõtlikult kohvi juues ja ringi vaadates. Kohvik oli ilus ja avar. Seinu katsid igasugused maalid ja lilled. Lauad ja toolid olid punutud ning akende ees olid kuldse varjundiga kollased kardinad, millele olid maalitud südamed. Õdus. Kahetsusega märkas naine, et kell oli juba peaaegu 15.00 ning tal tuleb lahkuda. Tagasi kabinetti jõudes jäi Amy alguses lihtsalt seisma. Suurte, imestust täis silmadega vaatas ta oma lauda, mis oli üle kuhjatud roosidega – nagu oleks sultanil olnud vaja tervele oma haaremile mingisugune üllatus valmistada. Misiganes. Kõikide nende lillede taga seisis Landon, kes vabandavalt tema poole naeratas. „Kui ka see ei pane sind mulle andestama, siis mina ei tea, mis, mu kullakallis,” lausus ta magusalt. Amyl oli tuline soov oksendada, kuid selle asemel jalutas ta oma laua poole, nii, et tema ja mees vastakuti seisid. Naine toetas oma käed lauaservale ning sama tegi mees teisel pool lauda. Nende näod olid kõhedusttekitavalt lähestikku. „Teie ka ei muutu,” lausus naine, kuid ei ta hääles ega näos polnud naeratuse raasugi. Tema nägu oli niisama tõsine ja läbitungimatu, kui viimased 12 aastat. Tema juba oskab oma lubadusi pidada. „Nagu näha,” lausus mees uhkelt. Nähtavasti ei kõigutanud teda põrmugi asjaolu, et naine oli tõsine ja kalk. Küll mõne ego on suur, mõtles Amy. „Kas te, palun, koristaksite need lilled mu laualt, et ma saaksin tööd teha?” küsis naine edasi, halastamatu pilguga mehe pruunidesse silmadesse vaadates. „Need lilled rändavaid ainult siis vaasi, kui sa mind sinatad,”vastas mees läbematult naise poole kummardudes ning teda suudelda üritades. Häda olid selles, et Amy astus lauast rutakalt mõne sammu eemale ning Landon maandus kõhuli rooside hunnikusse. „See oli valus!” hädaldas ta ennast püsti ajades. „Ma tean, et taimed pole sind kunagi huvitanud, aga on üks üldteada fakt, et roosidel on okkad, mis teevad haiget!” „Okkad teevad haiget ainult siis, kui neid näppida, või – kui neile otsa lennata,” lausus naine lõuga püsti ajades ning ettevaatlikult suure sületäie roose kätte krahmates. „Ja teietamise kohta nii palju, et teie olete minu ülemus ja mul pole voli teid sinatada,” lausus ta esimest sületäit prügikasti pannes. Landon vaatas teda hetke pahviks lööduna. Ühelgi naisel, kellele ta enne on roose kinkinud, pole tulnud mõtteisse neid prügikasti visata! „Aga kuna mina olen sinu ülemus, käsin ma sul end sinatada,” lausus ta end natukene kogudes. „Okei, Sina,” tuli kiire vastus ning Landon naeratas võidukalt. „Kas Sina võiks aidata mul minu töölauda korrastada Sina tekitatud kahjust?” Landoni nägu vajus ära. „Hmh,” pomises ta lüüasaanult, kuid selle asemel, et laua pealt roose koristama hakata, võttis ta prügikasti pandud roosid kätte ning jalutas nendega lahtise akna juurde: „ELAGU VABADUS!” karjus mees lilli aknast alla visates. Amy pöördus ringi ning vaatas meest suu ammuli. Ta teadis omadest kogemustest, et Landon oli kergelt öeldes napakas, aga roose pilvelõhkujualt alla visata?!? „Mida sa teed?” „Ei midagi erilist. Vähemalt keegi peab nendest roosidest mõnu tundma. Ma kujutan ette neid tuhandeid naisi, kes praegu minu alla visatud roose püüavad ja ahhetavad. Ma ei tahaks küll uhkustada, aga kes ikka iga päev Landon West Esq. Käest roose saab?” küsis ta hooplevalt. „Keegi Prl. Amy Lacross-West muidugi välja arvata,” lõpetas ta ühte õhusuudlust alla, tänavatele teele saatmisega. Amy vahutas vihast. Milline ego see Landon küll on! Ta võib ju kena, lausa tibimagnet olla, aga nii rääkida... Kuid see, mis naist tegelikult vihale ajas, oli hoopis nimi, mida Landon kasutanud oli. Prl. Amy Lacross-West. Ja nii nad seal seisid. Enda ärritumist varjata üritav naine ja üle mitme kvartali kõige lõbusam ja napakam mees üksteist vahtimas. Kes vihaselt, kes rõõmsalt... kuni Hr. Bigfoot oma pea nende kabineti uksest sisse pistis ja elurõõmsa, teadja irvega teatas: „Viie minuti pärast koosolek ruumis nr 312 „Cosmopolitani” peatoimetajaga. Kiirustage.”
|
|
|
Post by Loore on May 29, 2007 18:05:23 GMT 3
eks ma kmmenteerin siis ise kui sina seda ei tee:D irw:D palun väga:D a mis su selle minu irwiga on? laheeee osaaaa! vb tundus natuke lapsik arvestades seda et nad on täiskasvanud aga siiski laheeeee!!!
|
|
|
Post by hanna on May 29, 2007 18:10:21 GMT 3
LAAVLAAVLAAVLAAV! UUT!
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 29, 2007 18:18:05 GMT 3
See irw iga asja kohta... Enivei. Ma tean, et lapsik . Sa tunned mind ja peaksid olema aru saanud, milline on Landon .
|
|
|
Post by Loore on May 29, 2007 18:18:53 GMT 3
jajaa ma tean jh:d
|
|
|
Post by Bränduuu. on May 29, 2007 18:25:33 GMT 3
Änxa [/color]
|
|
|
Post by varicella on May 29, 2007 20:15:05 GMT 3
Oi ei, see ei jäänud kohe üldse alla. Mega hea osa.(:
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 29, 2007 20:21:07 GMT 3
Tore =). Siin siis igal-juhul uus osa ;D.
***
Oli 22.00 ja Amy kõndis haigutades kodu poole. Naine poleks eladeski osanud arvata, et tööpäevad nii väsitavad võivad olla. Tegelikult, need poleks pooltki nii väsitavad, kui poleks Landonit, kes terve ülejäänud päeva järjekindlalt tema närvi mustaks ajas oma külje alla pugemiste ja vabandustega. Kas ta ei võiks lõpuks aru saada, et nad ei saa sõbrad olla. Amy peaaegu, et vihkas meest. Kas Landonil olid tõesti ajude asemel neerud, nagu ühes blondiini-anektoodis? Naine pöördus ühte 24h nurgapoodi ning jalutas ükskõikselt riiulite vahesid mööda, üritades leida midagi, mida enne magama minekut hamba alla pista. Lõpuks, kui ta korvis olid kiirnuudlisupp, dirol ja apelsinimahl, suundus naine kassasse, nähes ebameeldivustundega ees ootamas ühte kuju, mida ta kõige vähem oodata oleks osanud. 1 võimalus arvamiseks. Naine ägas ning ladus oma kaubad letile, tegemata välja mehest, kes teda üksipulgi vaatab. Kuid Amy õnneks järgis Landon tema eeskuju ning oli vait ja ootas kannatlikult, kuni naine oma asjade eest tasub. „Niisiis, kas sa jälitad mind?” küsis Amy lõpuks Landoni poole pöördudes. „Päris võimalik,” vastas mees ükskõikselt ning läks vaikides naisega kaasa, kui too poest lahkus. „On sul ka mõni p õ h j u s, et mulle närvidele käia?” küsis Amy kulmu kortsutades, kui mees ta toidukoti haaras ning selle hooletu elegantsiga üle õla viskas. „Paar minutit peale sinu lahkumist tuli Hr. Suurjalg meie kabinetti ning teatas, et m e i l tuleb h o m s e k s panna kokku nõuannete veerg,” lausus ta hooletult. Jäi mulje, nagu Landon ei muretsekski selle pärast, et neil tuleb terve öö üleval olla ning ning kahekesi üks veerg kokku panna. Landonit ei paistnud ka häirivat tõsiasi, et ta pidi terve öö olema naisega, kes teda vihkas. Ta paistis hoopis õnnelik olevat. Seevastu oli aga Amy äärmiselt endast väljas. Terve öö selle egoistliku värdjaga koos ühes ruumis kokku pannes mingisugust jumalast hüljatud veergu. Naine ohkas. „Kus me seda siis teeme? Ja kus on materjalid? Ma oletan, et sul oli ikka mõistust meile küsida ligipääs meilidele, aoot-,” katkestas naine oma monoloogi. „Kas meie töö mitte kuulsuste veergu teha pole?” küsis ta vihaselt, juba aimates, mis lugu nende tänase öö taga tegelikult oli. „Minu juures ja Hr. Gabbot on haigeks jäänud ning ta abiline oli niigi töö alla mattunud. Ma pakkusin meid lahkesti appi, kui Suurjalg abi palus,” nentis mees muretult. Amy vaatas vihaselt, kuidas mees ühe takso peatas ning tal sinna sisse pugeda aitas.Naine istus mugavale istmele ning toetas pea väsinult vastu peatuge. Naine tundis, kuidas mees tema kõrvale istus ning taksojuhile aadressi ütles. „Ma loodan, et sul ikka kohvi on,” ütles Amy väsinult. „Muidu ma ei pea enam kuigi kaua vastu,” tõdes naine ennast sirgemalt istuma ajades ning kaenla alt laptopi võttes. „Kassanäed,” vuristas Landon võidukalt. „Sa pole kunagi eriline kaua-üleval-passija olnud ning nüüd see isegi nõrgestab sinu vastupanud. Mulle sobib,” ütles ta nõdrameelselt naeratades. Neid huuli annab ka millekski paremaks kasutada, mõtles naine mõrult. „Aga kohvi on mul kohe kindlasti... hordide kaupa.” Amy noogutas ning vaatas tüdinult takso lage. Kas selline hakkabki tema argipäev olema? Päevad läbi rassimine ja siis ei lasta enam öösel ka magada? Kuidagi läbi une tajus naine, kuidas nad kohale jõudsid, Landon ta taksost välja aitas ning nad läksid ühe järjekordse pilvelõhkuja fuajeesse, kud neid võeti vastu laialt naeratades ning neile kavalalt pilke heites. Landon juhtis Amy lifti ning vaatas seda unelevat kogu aenda kõrval seismas. Millise vea ta küll teinud oli... Arvatavasti oleks kõik teisiti, kui ta poleks naisele nii öelnud, kuid teisest küljest... See väike tüdruk võibolla just seda taotleski. Vaikselt liikusid nad mööda pikka koridori, kuni jõudsid lõpuks Landoni korterini. Sisse astudes avanes imeline vaade. Kohe miniatuurse fuajee vastas oli ülle kogu seina suur aken, millest oli näha lillakat taevast, milles päike metsatukkade taha vajus. Kõik majad ümberringi tegid selle kuidagi maaliliseks. Naine oleks tahtnud seda pildistada. Fuajee oli beeði värvi ning seal oli suur peegel, mida kaunistasid nikerdised kõikvõimalike lilledega. Peegli kõrval kõrgus sisseehitatud nagi, millele naine ka oma kerge mantli asetas. Korteris edasi liikudes ei pidanud ta pettuma. Suur tuba, kuhu ta oma asjad pani, oli suur, avar ning mugav. Kuigi viimase peal mööbel ei tekitanud just kodust tunnet, meeldis see naisele väga. Toa ühes nurgas, seemisnahast diivanite vastas kõrgus kodukino, mille kõrval olid kassetid ja DVDd kõikvõimalike filmidega. Kodukinost mõlemal pool olid võimsad kõlarid, mille kõrvale oli omakorda paigutatud sadu Cdsid. Nendest ilmselgelt lemmikumad olid sätitud päris nurgas oleva suure kuldkella ees olevale riiulile. „Tunne end nagu kodus,” lausus Landon kööki minnes ning Amy korterit uudistama jättes. Naine vaid noogutas ning läks mööda pikka koridori edasi, kuni jõudis vannitoani. Just seda mul vaja oligi... Isegi vannituba oli sellise välimusega, nagu kuuluks sultanile. Suurem osa sellest oli uhkete kividega sillutatud ning naisele jäi mulje, et kraanikauss on hõbedast. Omaette õlgu kehitades keeras naine kraanid lahti ning niisutas oma nägu jääkülma veega. Nagu värskendav duðð. Taas nägu pestes ja rätikut otsides leidis naine üllatusega, et enam rohkem üllatunud ei saa olla. Ümber pöördudes nägi ta seina sisse ehitatud akvaariumit mitmete eksootiliste kaladega. Amy kuivatas end ühte sügavsinisesse, tema silmade karva rätikusse ning leidis vannitoast väljudes, et Landon ootab teda. „Kohvi on valmis. Asume tööle?” küsis ta naeratades. Amy noogutas ning järgnes talle veidi reipamalt, kui ta seda mõne hetke eest teinud oleks. Elutuppa naasnud, leidis ta siira heameelega eest aurava tassi kohviga ning pizza. Väikest süütunnet tajudes võttis ta kohvi ning vaatas, kuidas mees mitmed välja prinditud kirjad tema ette asetas. „Ma tean, et sa oled psühholoogiat õppinud,” lausus ta lihtsalt. „Ma ei usu, et meil eriti raskeks läheb.” Amy vaid kehitas õlgu ning nad sukeldusid töösse, hetkeks mõtlemata sellele, kuidas nad üksteist vihakavad või armastavad. 03.00, kui viimnegi tilk kohvi oli joodud, lõpetas Amy viimase vastuse murekirjale ning vajus väsinult Landoni kõrvale diivanile. „Järgmine kord, palun, räägi enne minuga ka läbi,” lausus ta laialt haigutades ning silmi kinni pannes. Mees tema kõrval noogutas laialt haigutades, kuid ei kahetsenud midagi. Iga lisaminut neisega võitis talle ühe boonuspunkti. „Niisiis, mis jääb sinu homse riietuse ja pesemisega?” küsis ta laia irvet varjates. Amy avas ehmunult silmad ning vaatas tülpinud näoga Landonit. „Oeh,” pomises naine raskelt patjadele tagasi vajudes.
|
|
|
Post by Loore on May 29, 2007 20:27:06 GMT 3
wiiii irw:D iiiiiiiiii laheeeeeeeeeee uuut! ja käbe
|
|
|
Post by Pingu on May 29, 2007 20:29:41 GMT 3
jummmalaaa lahe! Palun pane kohe uus!
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 29, 2007 20:30:46 GMT 3
Mul pole uut ju .
|
|
|
Post by Loore on May 29, 2007 20:32:41 GMT 3
siis teed uue
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 29, 2007 20:35:32 GMT 3
Siis, kui sina järgmise osa üles paned, hakkan ma enda oma tegema ;D.
|
|