Post by Nasicc on Dec 18, 2007 20:12:09 GMT 3
Uuus siis.
Ei viitsind läbi lugeda. (a)
Pask võib olla.
„Sting, Fields of Gold,” sosistas Claire helipuldis olevale mehele ning too noogutas. Neiu südamelt langes kivi – ta polnud kindel, kas see laul juba eksisteerib või ei. Kahjuks oli Mike palunud neiul endal laulu valida ning Claire´il ei tulnud midagi muud pähe. Ta teadis vaid, et see on natukene kuulsam ja vanem laul. Neiu tatsas kergejalgselt Mike´i kõrvale ning vaatas värisedes publikut. Ruum oli täna õhtul rohkem täis, kui eal enne. Iga nurga peal istusid oma klaaside taga tähtsa väljanägemisega mehed, kes kõiki üle oma märkmete kriitilise pilguga vaatasid. Isegi muidu tantsivad noortekambad ja paarid olid lauakeste taha taandunud ning kõike pandi äärmiselt hästi tähele. Iga krõbin, sahin, iga praks...
„Meie laulame täna teile Stingi tuntud laulu Fields of Gold´i,” ütles Claire märgatava värinaga mikrofoni. Mike´i kurk oli juba palju parem, kuid erilisest laulmisest juttu olla ei saanud. Claire´i hinge näris pidev kahtlus. Tänane õhtu oleks pidanud Mike´i päralt olema. Tema ei tohiks siin olla. Mike oli külmetanud eile õhtul temaga õues olles... mis sest, et tegu oli tema pere korraldatud piknikuga. Kui Claire´i poleks olnud, poleks nad piknikku sellel õhtul võib-olla korraldanudki...
Kui Mike alustas, oleks Claire tahtnud oma pead vastu seina taguda, karjuda, laamendada... ´You'll remember me when the west wind moves´ kõlas karedalt. Noormehe hääles oli märki endisest hiilgusest, kuid see ei korvanud seda haledat kraaksumist, milleks Mike hetkel võimeline oli. Mõne hetke pärast andis noormees alla ning vaatas vabandavalt Claire´i poole. Surudes endas maha hirmu selle õhtu tagajärgede ees, tõusis Claire püsti ning üritas ise seda vägevamat etteastet teha. Oma üllatuseks tundis neiu, kuidas kogu hirm temast kadus ning ta end aina kodusemalt tundma hakkas. Tundus, nagu oleks esinemine kõik, mis talle meeldib ja sobib. Claire ei osanud seda muutust endas kuidagi seletada, arvas vaid, et tegu on eufooriaga.
Laulu lõppedes valitses ruumis vaikus. Neiu kohkus. Oli ta tõesti nii halb olnud? Kuid kui jahmumus oli asendunud reaalsuse teadvustamisega, vallandus tormiline aplaus. Claire vaatas silmad pärani ja suu lahti ringi. Tagareast kostis vilistamist ning ka Mike oli rõõmsana aplodeerijate hulka astunud.
„See oli vapustav!” sõnas noormees kiitvalt, kui nad ruumist välja minevaid kundesid vaatasid. Õhtu oli läbi ning Claire oli ikka ja jälle oma lühikest tähesära mõtteis läbi elanud. Tüdruk naeratas natukene häbelikult ning tõmbas tühjad pudelid kokkupoole. „Tänan. Ma ei saa aru, mis mul hakkas, aga sa jäid vait ja ma nagu...” hakkas neiu järsult vabandama. Ta ei suutnud uskuda, et ta seda teinud oli. See pidi olema Mike´i õhtu. Õhtu, kui ta avastatakse, õhtu, mil algab tema tähelend. Neiu ohkas.
„Siin pole midagi ohata,” kuristas Mike. Claire võttis kannust kohvi ning valas aurava joogi ühte kruusi. Seda Mike´ile ulatades vaatas neiu aknast välja ning mõtles õhtu üle taas järele. Ta eisuutnud ära oodata, millal sellest George´ile räägib. Samas, ta kartis mehe reageeringut. Claire mõistis, et tänasel on tõsised tagajärjed.
„Tahad, ma saadan su koju?” küsis Mike, kui nad oma asju kokku korjasid ning Buckile hüvastijätuks lehvitasid. Mees oli paremas tujus, kui eal varem ning ta maksis noortele tänase teenistuse eest koguni 25$, mis Claire´i arust oli liig, mis liig. Claire noogutas ning jätkas senisest õnnelikumalt oma tegemisi. Välja astudes, piiras neiu sisse üks neist õhtustest talendiotsijatest. Mees võttis tüdrukul õrnalt selja tagant kinni ning juhtis ta kõrvale.
„Tere, Amanda. Ma olen Alan MacBreath ja esindan CanadianRecordsit tema New Yorgi harubüroost. Nagu sa ka ise kindlasti mõistsid, oled sa võimekas laulja ning meile teeks suurt au, kui sa oleksid nõus meiega lepingut sõlmima.”
Claire vaatas jahmunult mehe tõsisesse näkku. See oli juhtunud.
Ei viitsind läbi lugeda. (a)
Pask võib olla.
„Sting, Fields of Gold,” sosistas Claire helipuldis olevale mehele ning too noogutas. Neiu südamelt langes kivi – ta polnud kindel, kas see laul juba eksisteerib või ei. Kahjuks oli Mike palunud neiul endal laulu valida ning Claire´il ei tulnud midagi muud pähe. Ta teadis vaid, et see on natukene kuulsam ja vanem laul. Neiu tatsas kergejalgselt Mike´i kõrvale ning vaatas värisedes publikut. Ruum oli täna õhtul rohkem täis, kui eal enne. Iga nurga peal istusid oma klaaside taga tähtsa väljanägemisega mehed, kes kõiki üle oma märkmete kriitilise pilguga vaatasid. Isegi muidu tantsivad noortekambad ja paarid olid lauakeste taha taandunud ning kõike pandi äärmiselt hästi tähele. Iga krõbin, sahin, iga praks...
„Meie laulame täna teile Stingi tuntud laulu Fields of Gold´i,” ütles Claire märgatava värinaga mikrofoni. Mike´i kurk oli juba palju parem, kuid erilisest laulmisest juttu olla ei saanud. Claire´i hinge näris pidev kahtlus. Tänane õhtu oleks pidanud Mike´i päralt olema. Tema ei tohiks siin olla. Mike oli külmetanud eile õhtul temaga õues olles... mis sest, et tegu oli tema pere korraldatud piknikuga. Kui Claire´i poleks olnud, poleks nad piknikku sellel õhtul võib-olla korraldanudki...
Kui Mike alustas, oleks Claire tahtnud oma pead vastu seina taguda, karjuda, laamendada... ´You'll remember me when the west wind moves´ kõlas karedalt. Noormehe hääles oli märki endisest hiilgusest, kuid see ei korvanud seda haledat kraaksumist, milleks Mike hetkel võimeline oli. Mõne hetke pärast andis noormees alla ning vaatas vabandavalt Claire´i poole. Surudes endas maha hirmu selle õhtu tagajärgede ees, tõusis Claire püsti ning üritas ise seda vägevamat etteastet teha. Oma üllatuseks tundis neiu, kuidas kogu hirm temast kadus ning ta end aina kodusemalt tundma hakkas. Tundus, nagu oleks esinemine kõik, mis talle meeldib ja sobib. Claire ei osanud seda muutust endas kuidagi seletada, arvas vaid, et tegu on eufooriaga.
Laulu lõppedes valitses ruumis vaikus. Neiu kohkus. Oli ta tõesti nii halb olnud? Kuid kui jahmumus oli asendunud reaalsuse teadvustamisega, vallandus tormiline aplaus. Claire vaatas silmad pärani ja suu lahti ringi. Tagareast kostis vilistamist ning ka Mike oli rõõmsana aplodeerijate hulka astunud.
„See oli vapustav!” sõnas noormees kiitvalt, kui nad ruumist välja minevaid kundesid vaatasid. Õhtu oli läbi ning Claire oli ikka ja jälle oma lühikest tähesära mõtteis läbi elanud. Tüdruk naeratas natukene häbelikult ning tõmbas tühjad pudelid kokkupoole. „Tänan. Ma ei saa aru, mis mul hakkas, aga sa jäid vait ja ma nagu...” hakkas neiu järsult vabandama. Ta ei suutnud uskuda, et ta seda teinud oli. See pidi olema Mike´i õhtu. Õhtu, kui ta avastatakse, õhtu, mil algab tema tähelend. Neiu ohkas.
„Siin pole midagi ohata,” kuristas Mike. Claire võttis kannust kohvi ning valas aurava joogi ühte kruusi. Seda Mike´ile ulatades vaatas neiu aknast välja ning mõtles õhtu üle taas järele. Ta eisuutnud ära oodata, millal sellest George´ile räägib. Samas, ta kartis mehe reageeringut. Claire mõistis, et tänasel on tõsised tagajärjed.
„Tahad, ma saadan su koju?” küsis Mike, kui nad oma asju kokku korjasid ning Buckile hüvastijätuks lehvitasid. Mees oli paremas tujus, kui eal varem ning ta maksis noortele tänase teenistuse eest koguni 25$, mis Claire´i arust oli liig, mis liig. Claire noogutas ning jätkas senisest õnnelikumalt oma tegemisi. Välja astudes, piiras neiu sisse üks neist õhtustest talendiotsijatest. Mees võttis tüdrukul õrnalt selja tagant kinni ning juhtis ta kõrvale.
„Tere, Amanda. Ma olen Alan MacBreath ja esindan CanadianRecordsit tema New Yorgi harubüroost. Nagu sa ka ise kindlasti mõistsid, oled sa võimekas laulja ning meile teeks suurt au, kui sa oleksid nõus meiega lepingut sõlmima.”
Claire vaatas jahmunult mehe tõsisesse näkku. See oli juhtunud.