Ma olen üle tüki aja rahul.
Kohe näha, mis pikemad vahed teevad...
„Amanda,” sisistas Mike juba läbi hammaste,
„kui sa kohe selle teema koha pealt vait ei jää, siis, palun vabandust ja olgugi, et mind see teema huvitab... või huvitas. Nii esimesed kakskümmend korda... kuid see kahekümne esimene kord hakkab juba tüütuks muutuma... Palun, ma anun sind... jää vait!” Noormees libistas sõrmed läbi oma sassis juuste ning naeratas neiule vabandavalt. Noormees imestas, kas tüdruk üldse millestki muust ka rääkida suudab. Alguses oli see naljakas, kuid hiljem... Oleks ka võib-olla huvitav olnud, kuid teemad hakkasid korduma. Mõistagi oli Claire laterdanud Tomist.
Tüdruk jäi vait ning ohkas, kui ta end vastu bussiistme seljatuge laskis ning kahtlaselt naeratades lakke vaatas. Tal oli halb seda tunnistada, kuid nädalavahetuseks linna tuleku asemel oleks ta eelistanud Grenkas omi asju ajada... Tomiga. Väljavaade nädalavahetusest Mike´iga ja ootusärevus uue huviala pärast oli rohkem tahaplaanile vajunud ka arvatavasti viimase aja sündmuste valguses. Mike oli ilusti taastunud, kuigi jalg tegi siiamaani põrgupiina ning ta pidi oma sõltuvusest lahti saamiseks käima nõustajate juures ning võtma veel omakorda mingit sorti narkootikume... Paar kriimustust ning haav juuksepiiril olid teisejärgulised asjad.
„Oli Buck väga pettunud?” päris Mike edasi, oma karke külje all kohendades ning silmi kissitades aknast välja vaadates. Tänu padukale, mis oli juba mitmendat päeva kogu linna haaranud, oli raske läbi ähmase akna ära tunda enda rajoonigi. Noormees oli sunnitus viimasel ajal käima ringi, totter kile kipsi ümber – et kips rikutud ei saaks. Sõbrad olid sellele kirjutanud kõikvõimalikke asju, alustades oma nimedest ning lõpetades nilbemate asjadega...
„Ei, ma seletasin asja ilusti ära. Ei hakanud lisama, et vahetasin selle töö välja lapsehoidmisega nädala sees...” pomises tüdruk energiliselt.
„Aga ta ootab meid vaheaegadel siiski tagasi,” lisas ta mõne hetke pärast kõvera naeratuse saatel.
Mike pugistas naerda ning ajas end karkude najale püsti. Kui tema kalkulatsioonid tõesed olid, peatus buss peagi stuudio ees. Noormees ei mäletanud aega, mil viimati bussiga sõitis. Alati olid küüti andnud vanemad, või siis viimastel nädalatel uued sõbrad... Annaga sai igale poole sõidetud ka ratastega. Ta ohkas tahtmatult. Anna... Noored said hästi läbi, kuid sõprusest enamat polnud enam loota. Nad said jagada oma probleeme ja katsumusi võõrutusega seoses, kuid see oli ka kõik. Tüdrukul olid siiamaani vahel hallutsinatsioonid ning võõrutusnähud olid temal hullemad. Seda enam üritas Mike Annale olemas olla.
Karkudel bussist välja komberdanud, tajus noormees, kuidas Claire nende kohale suure vihmavarju avas, ning naeratas. Mööda kõnniteed vaikselt edasi liikudes jälgis noormees endisest suurema tähelepanelikkusega teed. See oli nii irooniline. Ta oli haiglas passides aru saanud, et pole vaja karta, ja mis veel enam – ta oli kindel, et ta ei karda. Kuid sellised kogemused ei möödu ka ilma psüühiliste tagajärgedeta.
„Näed, seal see ongi!” osutas ta mõne minuti pärast eemalt paistvale kõrgele, musta-valge kirjule maitsekate nikerdistega, kolmnurgakujulisele pentsikule majale. Aknad olid suured; ümarad, ovaalsed, kolmnurksed, kandilised... Nende raamid vastavalt valged või mustad – et olla vastupidise värviga seinale.
Claire noogutas ning vaatas kerge kahjutundega maja kõrval olevat suurt parklat, mille asemel oleks võinud olla midagi muud. Ta ei teadnud, mida... Kuid see polnud koht parklale.
Stuudiosse sisenedes võttis neid vastu ere valgus, mis paistis lakke ning seintele jugadena paigutatud valgustorudest. Vihmavarju kokku tõmmates ning paar sammu edasi astudes oli näha juba lõpmatuseni hargnevat koridoride võrgustikku. Ja hoone plaani polnud kusagil näha...
Nende juurde ruttas pontsakas administraator, kes võttis ükshaaval nende üleriided ja vihmavarju, andes vastu vaid väikese sedeli – riiete hilisemaks kätte saamiseks. Nimesilt, mis naisel sedeline kaelas rippus, teatas, et tegu on kellegi Agathega. Tervituste vahele jõudis naine rääkida veel viimaste päevade kehvast ilmast ning kurta, et tema lilled aias saavad uputatud... Mike ja Claire vahetasid lustakad pilgud, mis oleksid nagu sõnanud:
„Sellised kohad vajavad kaasaegsemat personali.” „Hr. Heiseri juurde, kallikesed?” küsis naine tagasi oma leti taha taandudes ning midagi otsides.
„Tema loomeringi esitlustundi?” Noored noogutasid, Claire silmanurgast Mike´ile etteheitvat pilku saatmas, kui tolle naeratus vägisi mõnitavaks muutuma hakkas.
„Sähke, võtke need ja täitke ära. Kui pastakat pole, saate siit. Need annate Carlile,” sädistas naine kiiresti, neile kahte blanketti ulatades ning endiselt säravalt naeratades. Ajaga tuhmunud hambad...
„Minge mööda seda vasemat koridori lõpuni – seal on lift. Sõitke kolmandale korrusele ja kõndige otse edasi, kuni leiate suure ukse sildiga: „Auditoorium”,” seletas ta edasi.
„Aitäh,” kostis Claire närviliselt naeratades ning garderoobi sedelit püksitaskusse toppides. Kergelt Mike´i müksanud, hakkas ta juhatatud suunas liikuma. Kiire pilk kõrgel seinal ilutsevale kellale teatas, et ringi enda alguseni oli veel 25 minutit. Kuid parem vara, kui hilja.
Jälginud, et noormees jälil püsib, rühkis tüdruk edasi, ootusärevus iga sammuga taas kasvamas. Ta oli Mike´i peale endiselt pahane ning leidis, et tema karkudel komberdamine ja muude asjadega jamamine tuleb noormehele vaid kasuks. Kuskilt tuleb oma õppetunnid ka saada. Lifti alla kutsunud, saatis ta järjekordse pilgu taha, kus noormees siblis. Teist päeva karkudel olles polnud tal veel erilisi oskusi tekkinud. Noormehel vedas, et ta välja lastigi. Ego, nagu ta oli, pidas oma väljasaamise põhjuseks oma kõrgendatud tähelepanuvajadust tobedate asjadega, mis lõpuks õdede närvid lihtsalt ära sõid.
Noormees kindlalt üle lifti piiri saadud, vajutas Claire kolmandat nuppu.
Koridorid olid kõledalt tühjad, või nii vähemalt tundus, kui noored auditooriumi ukse taga istusid ning vastasseinal olevat kella jõllitasid. Enne ühe välimuse järgi 17-aastase noormehe tulekut oli koridorist läbi tuulanud vaid üks koristaja. Kuna isegi arvukad pildid seintel olid Claire´i surmani tüüdanud, libistas ta viis minutit enne loomeringi oletatavat algust korralikumalt pilgu üle vastaspingile potsatanud noormehe.
Tema pikad heledad juuksed olid kammitud hoolikasse hobusesabasse ning ta kandis lühikeste varrukatega T-särki. Vasakul käsivarrel oli näha tätoveering. Hiina keeles, nii et sisu tüdruk ei mõistnud. Jalas olid tal aga lühkised teksad ning nende otsa olid aetud sandaalid. Ühes kõrvas kõlkus kuldse keti otsas kivike. Esmapilgul huvitav kuju...
Ka tema käes oli blankett, mis vajas täitmist. Claire kortsutas kulmu ning vaatas paberilehte esimest korda täpsemalt. Küsitlus täitmiseks pärast esitlustundi. Selge... Paber lendas taas kuhugi tagaplaanile tema mõtteis.
Noorte tähelepanu köitis nüüd taas üles sõitva lifti sumin ning nad tõstsid lootusrikkad pilgud, lootes näha oma tulevast õpetajat. Mehe asemel astusid sisse aga kaks vägagi lõbusas tujus tüdrukut, kes lõkerdades auditooriumi poole sammusid. Nad olid nagu kaks tilka vett – kaksikud. Iga juuksekarv nende peas näis olevat paigale liimitud, kui tüdrukud läbi koridori jõudsid ning võõra noormehe kõrvale istuma potsatasid, viimne kui tedretäpp nende umbes 15-aastastes nägudes ühesugune.
Claire´il oli endiselt imelik mõelda, et tegelikult on kõik teda ümbritsevad „eakaaslased” temast endast koguni viis aastat vanemad.
Uks avanes. Viie teismelise pilgud tõusid koos nendega, kui nad ootusärevusest vabisedes sisse astusid. Auditoorium polnud suur, kõigest umbes viiekümne tooliga, mis miniatuurse lava ees seisid. Claire tõmbas ühelt toolilt sõrmega ettevaatlikult tolmu ning silmitses siis näppu. Kohta pole vist ammu kasutatud...
„Tere, istuge, kuhu tahate – ruumi meil on!” seletas üks umbes kolmekümne viie aastane kiitsakas mees reipalt nende ette astudes ning neid hinnates. Claire arvas teadvat, et hetkel käib Hr. Heiseri peast läbi täpselt viis mõtet – kes on pädev mida tegema.
Mike´ile omasel moel sõrmi oma juba hallinevatest juustest läbi libistades kogus mees hetke mõtteid ning hakkas siis rääkima. Tema tegelikke ootusi oli raske oletada, eriti tema esimese lause põhjal:
„Tore näha, et meil siin nii palju huvilisi on!” Mike turtsatas, kuid peale Claire´ilt valusalt ribidesse saamist surus noormees näo raskustega tõsiseks. Kerge muigega vajusid mõlemad oma mugavates toolides allapoole ning koondasid kogu oma tähelepanu õpetajale.