Post by Lauren on Jul 9, 2007 21:40:23 GMT 3
Poiss istus kohvikus ning jõi vaikselt oma kohvi. Kohvik oli pilgeni täis, vabu kohti polnud. Kuna poiss istus üksinda lauas, tuli tema juurde üks tumeda peaga tüdruk.
"Vabandust, võibolla natuke imelik küsimus, aga kas ma võiksin teie lauda istuda? Kui see koht just kinni pole. Asi on selles, et kui ma kohvikusse tulin, läksin kohe leti juurde tellima. Targem oleks olnud oma asjad ühe laua taha maha panna. Kui ma oma kohvi ja salati kätte sain, olid kõik lauad võetud. Sellistel vihmastel sügisõhtutel on kohvikud väga populaarne." Oma jutu lõpetades istuski tüdruk juba poisi vastas ümmarguse kohvikulaua taga.
Samas polnud poisil midagi väikese seltskonna vastu, eriti kui see seltskond oli vaikiv. "Mu nimi on Mihkel."
"Armas, mina olen Merit." Mõlemad jõid oma kohvi vaikides ning Mihkel mõtles vaikselt edasi.
"Mingi tüdruk jah," sõnas Merit nii järsku, et Mihkel ehmus.
"Kuidas palun?"
"Mingi tüdruk mõtetes jah," muigas Merit.
"Eem, kuidas võtta. Vist jah," kogeles Mihkel.
"Ma olen nii hea rääkija kui ka kuulaja," naeris Merit uuesti.
Mihkel muigas ning ta alustas rääkimist. Võibolla ongi see mingit sorti lahendus mõtles ta.
"Ma kolisin Pärnusse, kui olin viiene. Tema oli selajal neljane ja elas minu kõrvalmajas. Kohe esimesel päeval jooksis ta minu juurde ning sõnas - " Tere! Mina olen Anni, kes sina oled?"
Muidugi vastasin, et olen Mihkel ja tore tutvuda. Sellist peale sadamist poleks ma osanud oodata, olin ka väiksena selline vaikne poiss." Ta võttis lonksu ning Merit unustas oma salati täielikult, kuulates poisi mahedat häält.
"Alates 13 eluaastani me mängisime ja tegime palju muudki koos. Meil mõlemal oli olemas see, keda paljud ihaldasid - parim sõber vastassoost. Mõlemal olid muidugi veel enda sõbrad ka, aga meie sõprust ei vangutanud peaaegu miski. Paljudel meie tuttavatel olid vastassoost mängukaaslased, aga kellegil polnud parimat sõpra. Me olime ise ka üksteise üle uhked. Me teadsime, et ei reeda üksteist iial ning oleme alati teineteise poolt. Nii see siis oligi, kuni selle maagilise 13 eluaastani. Siis hakkasid teda poisid huvitama, mitte nagu mängukaaslased, vaid nagu poiss-sõbrad. Minul läks veel paar aastat tüdrukute tulemiseni, kuid sisemas ma tundsin, kuidas süda hakkas tuksuma ning veri keema, kui Anni oma ilusa naeratusega meile sisse sadas. Jah, mul olid ja on tema vastu tunded. Kuid tema oma naeratuse ja blondide juustega võlus ka teisi poisse peale minu. Siis ma avastasingi, et ta pole lihtsalt mitte tüdruk kõrvalmajast, vaid keegi tähtsam. Aga tema ei näidanud huvi. Nii me siis hakkasimegi võõrastuma. Vahel ikka käisime üksteise pool ja rääkisime, aga seda usaldust enam polnud. Ja nüüd ta siis leidis endale selle Kerdi. Täielik värdjas, ma ei saa aru, kuidas Anni ise aru ei saa, et Kert petab teda. Ja mitte ühe naisega ja mitte korra, vaid mitme naisega ja oi oi kui mitu korda juba. Aga Anni ei huvita. Temal tuli nüüd selline armastus peale, et pole aega vanale sõbrale tänaval tere üteldagi. Ja Kert ise ka, aina jõlkus tal kaelas alguses, kuni Anni lõpuks omaks võttis. Mis teha, ta tõesti on ilus tüdruk, blondid juuksed, sinised silmad ja ta on samas ka üsna lopsakas."
Mihkel punastas ning Merit muigas.
"Noh jah, ongi siis põhimõtteliselt kogu lugu. Ükspäev tuli ainult Kert veel ja andis teada, et ma hoiaks Annist eemale. Ma ei saanud aru, mida ma tegin, aga mina pidavat Annit tema vastu üles ässitama. Oeh, ei tea jah..."
Mihkel lonksas veel kohvi ja jäi siis kuulajat vaatama.
"No. Sa Annile ikka oma tunnetest rääkisid?"
"Ei, kus ma siis sain, temal koguaeg teised asjad käsil. Tahtsin muidugi, kutsusin ta sellejaoks lausa siia ka, aga ei tea, tal vist polnud aega. Ju Kert ja teised hoidsid teda kinni."
"Aga alusta ikkagi sellega," soovitas Merit ning lükkas salati eemale. "Võid ära süüa, ma pean minema. Tsau!"
Mihkel lehvitas ja mõtles natuke veel. Või et alustagu ma Annile oma tunnetest rääkimisega. Noh proovida ju võib, ega see meid enam ikka ei kaugenda. Poiss tõusis aeglaselt, võttis toolikorjalt oma tagi, viskas selle üle õla ning tegi vaikselt minekut.
"Vabandust, võibolla natuke imelik küsimus, aga kas ma võiksin teie lauda istuda? Kui see koht just kinni pole. Asi on selles, et kui ma kohvikusse tulin, läksin kohe leti juurde tellima. Targem oleks olnud oma asjad ühe laua taha maha panna. Kui ma oma kohvi ja salati kätte sain, olid kõik lauad võetud. Sellistel vihmastel sügisõhtutel on kohvikud väga populaarne." Oma jutu lõpetades istuski tüdruk juba poisi vastas ümmarguse kohvikulaua taga.
Samas polnud poisil midagi väikese seltskonna vastu, eriti kui see seltskond oli vaikiv. "Mu nimi on Mihkel."
"Armas, mina olen Merit." Mõlemad jõid oma kohvi vaikides ning Mihkel mõtles vaikselt edasi.
"Mingi tüdruk jah," sõnas Merit nii järsku, et Mihkel ehmus.
"Kuidas palun?"
"Mingi tüdruk mõtetes jah," muigas Merit.
"Eem, kuidas võtta. Vist jah," kogeles Mihkel.
"Ma olen nii hea rääkija kui ka kuulaja," naeris Merit uuesti.
Mihkel muigas ning ta alustas rääkimist. Võibolla ongi see mingit sorti lahendus mõtles ta.
"Ma kolisin Pärnusse, kui olin viiene. Tema oli selajal neljane ja elas minu kõrvalmajas. Kohe esimesel päeval jooksis ta minu juurde ning sõnas - " Tere! Mina olen Anni, kes sina oled?"
Muidugi vastasin, et olen Mihkel ja tore tutvuda. Sellist peale sadamist poleks ma osanud oodata, olin ka väiksena selline vaikne poiss." Ta võttis lonksu ning Merit unustas oma salati täielikult, kuulates poisi mahedat häält.
"Alates 13 eluaastani me mängisime ja tegime palju muudki koos. Meil mõlemal oli olemas see, keda paljud ihaldasid - parim sõber vastassoost. Mõlemal olid muidugi veel enda sõbrad ka, aga meie sõprust ei vangutanud peaaegu miski. Paljudel meie tuttavatel olid vastassoost mängukaaslased, aga kellegil polnud parimat sõpra. Me olime ise ka üksteise üle uhked. Me teadsime, et ei reeda üksteist iial ning oleme alati teineteise poolt. Nii see siis oligi, kuni selle maagilise 13 eluaastani. Siis hakkasid teda poisid huvitama, mitte nagu mängukaaslased, vaid nagu poiss-sõbrad. Minul läks veel paar aastat tüdrukute tulemiseni, kuid sisemas ma tundsin, kuidas süda hakkas tuksuma ning veri keema, kui Anni oma ilusa naeratusega meile sisse sadas. Jah, mul olid ja on tema vastu tunded. Kuid tema oma naeratuse ja blondide juustega võlus ka teisi poisse peale minu. Siis ma avastasingi, et ta pole lihtsalt mitte tüdruk kõrvalmajast, vaid keegi tähtsam. Aga tema ei näidanud huvi. Nii me siis hakkasimegi võõrastuma. Vahel ikka käisime üksteise pool ja rääkisime, aga seda usaldust enam polnud. Ja nüüd ta siis leidis endale selle Kerdi. Täielik värdjas, ma ei saa aru, kuidas Anni ise aru ei saa, et Kert petab teda. Ja mitte ühe naisega ja mitte korra, vaid mitme naisega ja oi oi kui mitu korda juba. Aga Anni ei huvita. Temal tuli nüüd selline armastus peale, et pole aega vanale sõbrale tänaval tere üteldagi. Ja Kert ise ka, aina jõlkus tal kaelas alguses, kuni Anni lõpuks omaks võttis. Mis teha, ta tõesti on ilus tüdruk, blondid juuksed, sinised silmad ja ta on samas ka üsna lopsakas."
Mihkel punastas ning Merit muigas.
"Noh jah, ongi siis põhimõtteliselt kogu lugu. Ükspäev tuli ainult Kert veel ja andis teada, et ma hoiaks Annist eemale. Ma ei saanud aru, mida ma tegin, aga mina pidavat Annit tema vastu üles ässitama. Oeh, ei tea jah..."
Mihkel lonksas veel kohvi ja jäi siis kuulajat vaatama.
"No. Sa Annile ikka oma tunnetest rääkisid?"
"Ei, kus ma siis sain, temal koguaeg teised asjad käsil. Tahtsin muidugi, kutsusin ta sellejaoks lausa siia ka, aga ei tea, tal vist polnud aega. Ju Kert ja teised hoidsid teda kinni."
"Aga alusta ikkagi sellega," soovitas Merit ning lükkas salati eemale. "Võid ära süüa, ma pean minema. Tsau!"
Mihkel lehvitas ja mõtles natuke veel. Või et alustagu ma Annile oma tunnetest rääkimisega. Noh proovida ju võib, ega see meid enam ikka ei kaugenda. Poiss tõusis aeglaselt, võttis toolikorjalt oma tagi, viskas selle üle õla ning tegi vaikselt minekut.